Teisipäeval, 21. septembril toimus Tartu Oskar Lutsu nimelises Linnaraamatukogus kirjandusfestivali Prima Vista raames ja Saksa Kultuuri Instituudi toel vestlusõhtu „Tormide meelevallas (maa)ilm: kohtumine saksa kirjaniku Uwe Laubiga“. Alljärgnev ongi põgus kokkuvõte tol õhtul räägitust.

Alustama peaks ehk sellest, kui okkaline oli Uwe Laubi tee Eestisse ja Tartusse. Algselt pidi Uwe Laub esinema 2020. aasta Prima Vistal, aga kõigile teada-tuntud koroona tõmbas üritusele kriipsu peale. Sama aasta sügisel midagi küll toimus, aga väliskülalised liikuma ei pääsenud ning Uwe Laubi panuseks jäi vaid pooletunnine videopöördumine. Tänavu kevadel paistis kõik juba laabuvat, aga koroona nõudis taas oma ja festival lükati sügisesse. Pika jutu lühikeseks kokkuvõtteks mainin, et ma olen Uwe Laubi teoste ja taustaga tegelenud juba pea poolteist aastat. Lugesin ta kodulehekülje läbi, vaatasin videopöördumist, lugesin ühe romaani saksa keeles, sirvisin mitu korda maakeelde tõlgitud romaani, lappasin arvustusi. Kas ma olen nüüd suurim Uwe Laubi loomingu spetsialist Eestis? Ei tea, aga TOP3-s olen ma kindlasti.

UweLaub

Uwe Laub. Foto: Kerli Liikvart

Uwe Laub sündis 1971. aastal Rumeenias, kasvas üles Saksamaal, ta on õppinud paar aastat meditsiini, pidanud börsimaakleri ametit ja töötanud farmaatsiatööstuses. Mingil hetkel mees tundis, et ta pole oma eluga täielikult rahul ja hakkas kirjutama. Esikromaan „Blow Out“ (2013) osutus küll menukaks, aga tõeline tuntus tuli järgmisega. Teaduspõnevikuga „Torm“ (Sturm; 2018) leidis Uwe Laub otsekui oma nišši, kus ta keskendub ühele ökoloogilisele probleemile ning siis põnevusloo vormis lahutab lugejal meelt ja püüab jagada neid teadmisi, mis ta eeltööd tehes kokku on kogunud. 2019. aastal ilmus romaan Piret Pääsukese tõlkes ja Ühinenud Ajakirjade kirjastatuna maakeeles. Eesti tõlge ongi seni ainsaks jäänud. Uwe Laub rääkis, et on valmis ka inglise tõlge, aga selle ilmumine on paraja küsimärgi all, põhjuseks pandeemia ja seetõttu muutunud olud. Eelpoolmainitud teaduspõneviku rida ajab Uwe Laub ka romaanis „Elu“ (Leben; 2020) ja tänavu septembris ilmunud romaanis „Põud“ (Dürre).

Tuleb tunnistada, et kuigi ma olin olnud Uwe Laubi loomingu lainel pea poolteist aastat, oli mul teisipäeval ikka paras närv sees. Bussiga Tartu sõites lappasin romaane „Torm“ ja „Leben“, vaagisin küsimusi ja püüdsin mõttes ette kujutada, kuidas see kõik olema hakkab. Polnud ma ju kunagi tõlgiga esinenud. Ainus sellealane kogemus oli paar aastat tagasi HÕFFil kus ma olin korraga nii küsija kui ka tõlk. Kuid eks ma olen õppinud ja tean, et ebamugavustunnet ja ärevust aitab maha suruda pehme agressiivsus ehk initsiatiiv. Olin kodust kaasa võtnud Uwe Laubi maakeelse romaani ning kui tutvusime, siis küsisin kohe ka autogrammi. Sealt edasi juba ürituse-eelne kerge vestlus, kus kirjanik ohkas, et kõik ta teaduspõnevikud on viietäheliste pealkirjadega, kuid järgmise romaani pealkirja tal veel pole. Eks ma kähku pakkusin välja paar saksakeelset viietähelist sõna, mis võiks sobida teaduspõneviku pealkirjaks...

Laub3x

Ja siis algas üritus ise. Saal oli rahvast täis, oli eesti- ja saksakeelset publikut, oli tuttavaid ulmenägusid jne. Alustuseks rääkisin ma sellest, kuidas ilmaga manipuleerimine kunagi üldse mu teadvusesse jõudis, kuidas ma koolipoisina lugesin Ben Bova romaani „The Weathermakers“ (1967) vene tõlget ja selle saatesõnas siis kirjutati Moskva olümpiamängude lõputseremoonia ajaks laialiaetud vihmapilvedest jne. Rääkisin sellest, et lugedes romaani „Torm“ ja vaadates Uwe Laubi eelmise sügise Prima Vista videopöördumist, olin ma hämmingus või suisa šokis, kui vana see teema on ja kui laialdaselt maailmas ilmamanipulatsioonidega tegeletakse.

Uwe Laub vastas, et tegelikult ei ole mingit salastatust, sellest lihtsalt ei räägita ja kui räägitakse, siis pigem mingitel vandenõuteoreetilistel saitidel. Laub rääkis, et kui ta romaaniks materjali kogus, siis kasutas ta lihtsat interneti otsingut ja kui midagi selgemaks sai, siis konsulteeris ka asjatundjatega. Rääkis, et talle üldse ei meeldi termin „ilmaga manipuleerimine“, sest sellel on negatiivne mekk küljes, aga kuna termin on selline, siis... Uwe Laub rääkis ka, et romaanis „Torm“ olevat tuulejuhtimist taolisel kujul veel pole, et tema luges internetist leitud USA sõjaväe projekti, kus teoreetiliselt mängiti läbi stsenaarium, kuidas troopikasaarel olevat diktatuuri või maffiagrupeeringut ellimineerida – algul kunstlik orkaan ja siis sõjavägi peale. Kusagilt sealt olevat ka romaan „Torm“ sündinud.

Laub loeb

Uwe Laub loeb katkendeid romaanist „Torm“, seinal jookseb eesti tõlge. Foto: Kerli Liikvart

Uwe Laub rääkis, et eelkõige on nn ilmamudimine pigem suurte riikide teema, et Hiina ja Venemaa, aga ka Saksamaa. Samas tõi ta näiteks väikse riigi Tai, kus on kuninglik ilmaeskadrill ehk tosin lennukit, millelt siis pilvi hõbejodiidiga pommitatakse. Uwe Laubi jutust tuli ka välja, et igal riigil on mõneti erinevad eesmärgid ilmamanipulatsioonideks. Venemaal on väga oluline poliitiline helk juures, et paraadide ajal oleks ilus ilm jne. Hiinas pigem võitlus põuaga. Saksamaal aga hoopis rahepilvede ellimineerimine, et säästa Lõuna-Saksamaa viinamarjaistandusi või suuri uute autodega laoplatse külmast vihmast ja rahest.

Küsisin seepeale, kuidas suhtuvad asja need, kellelt vihm ära võetakse või kes selle tõrjutud rahe endile kaela saavad? Ja kuidas jääb looduse tasakaaluga, sest tasuta lõunaid ju teadupärast pole?

Uwe Laub vastas, et loomulikult ei ole need, kellele ebasoovitavad sademed kaela tulevad, õnnelikud. Samuti ka need, kellelt vihm ära võetakse. Loomulikult kerkivad seal eetilised küsimused. Probleem pigem selles, et suhteliselt keeruline on tõestada, et sinu kodukandi halb ilm on tingitud just kellegi ilmamanipulatsioonist. Ka on keeruline tõestada, kuidas mõjutab ilmaga mängimine asju üleplaneedilises mastaabis. Tasuta lõuna ja tasakaalu kohta ütles Uwe Laub, et ilmaga manipuleerimine on edukas umbes pooltel juhtudel ning ülejäänud kordadel kas ei juhtu midagi või tuleb hoopis tagasilöök. Kõige jõhkram tagasilöök oli Hiinas, kus taheti pealinna ümbritsevatele aladele põua leevenduseks vihma, aga saadi hoopis suvine lumetorm, kus Pekingis sadas kolme päevaga maha kümneid tonne lund.

Etteruttavalt võib öelda, et vestluse lõpuosas esitati publiku seast küsimus, kas ilmaga manipuleerimine on kaasa toonud ka mõne tsiviilhagi?

Uwe Laubil oli vastus kohe n-ö varrukast võtta ja ta rääkis, kuidas suure Saksa autofirma Mehhiko tehas tellis rahepilvede hajutamise, kaitsmaks oma valmistoodangut lahtisel laoplatsil. Rahepilved küll hajutati, aga sellele järgnes mitmekuine põud ja põllumeestel hävis saak. Põllumehed lõid seljad kokku ja andsid autotootja kohtusse. Seda, kuidas protsess lõppes või kas see veel kestab, seda Uwe Laub öelda ei osanud.

Ilma- ja kliimajutu pealt läksin ma kirjandusele ning ütlesin, et ulmefännina ma lihtsalt pean küsima, kuidas Uwe Laub end saksa kirjandusmaastikul tunneb? Milline on žanrikirjaniku asukoht? Tunneb ta end kuidagi ahistatuna, sest nn peavoolu kirjanduskriitikute arvates pole ju ajaviitekirjandus, mida teaduspõnevik suuresti on, just eriliselt väärikas kirjasõna?

Uwe Laub vastas, et ahistatuna ta end ei tunne. Samas on ilmselge, et tema romaane suured päevalehed ei arvusta. Kuidas ta end siis tunneb? Lugejate kirjad ja müüginumbrid teevad rõõmu. Pealegi kirjutab ta just selliseid romaane, milliseid ta ise tahaks lugeda – põnevad, seikluslikud ja teadmisi jagavad.

Torm esi

Küsisin, kuidas ta suhtub sellesse, et romaan „Torm“ oli nomineeritud ulmeauhinnale (Deutschen Phantastik Preis)? Peab ta üldse oma romaane ulmeks?

Uwe Laub ütles, et nominatsioon oli üllatus, sest ise ta oma romaane ulmeks ei pea. Kuigi ta oli nõus, et tehnopõnevikud ja teaduspõnevikud kõõluvad ulme- ja põnevuskirjanduse piiril, sest tema romaanides esineb asju ja nähtusi, mida veel pole. Ja on asju, mille puhul ta loodab, et neid ei saagi kunagi olema, et need jäävadki vaid ta romaanidesse.

Mispeale ma küsisin, kui keeruline on tal kirjutada oma romaanidele suht-koht õnnelikke lõppe? Kirjeldab ta ju üht koledust teise otsa, aga lõpud annavad siiski teatavat lootust?

Uwe Laub selgitas, et olemuselt on ta optimist ja ta loodab, et inimkond saab tema ette kerkivate probleemidega hakkama. Mingit roosat ja vahutavat happy end’i ta kirjutada ei taha, aga ta siiski tahaks, et lugejal säiliks raamatu sulgedes mingi lootus, et luges ja läheb nüüd oma eluga edasi. Oli juttu ka tema eesti keelde mittetõlgitud romaanidest. „Leben“ pajatab meile liikide kuuendast väljasuremislainest ja seekord on surijate hulgas ka inimesed. „Dürre“ maalib päris lohutu pildi lähitulevikust, kus igal isikul on isiklik süsinikukvoot ja parem oleks seda kvooti mitte ületada, sest tagajärjed...

Vestlus kestis umbes poolteist tundi, pärast veel publikuküsimused jne. Loomulikult sai siia kirja vaid väike osa räägitust, sest mälu järgi kõike enam taasta. Pealegi andis Uwe Laub enne festivali intervjuu (link allpool) ja ma ei pidanud vajalikuks seda korrata.

vestlus

Uwe Laub, Reet Bender ja Jüri Kallas. Foto: Kerli Liikvart

Eraldi tahaks aga tänada ja tunnustada Reet Benderit, kes tegi tõlgina vapustavat tööd. Ta tõlkis ja rääkis meie mõlema jutu ju uuesti ette – Uwe Laubi eesti keeles ja mind saksa keeles. See oli võimas!

*

Lisalugemist:
Teaduspõnevike autor: ohud, mille eest hoiatan, on tõeliselt olemas, aga inimkond suudab nendega üheskoos hakkama saada (EPL)
Uwe Laub: Offizielle Homepage

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0912)