Kui poleks malet, poleks meil ka ulmekirjanik George R. R. Martinit. Vähemalt mitte sellel kujul, nagu me teda tunneme.
Noor George oli väga suur malesõber, kes vedas kooli maleringi ja mängis ka kooli esimest lauda. Kolledžis oli asi lausa veel hullem, sest tulevasest ulmekirjanikust sai kolledži maleklubi president, kes lisaks kooli võistkonna eest esimesel laual mängimisele andis lisaks välja ka maleajakirja. Mingeid ajalukku jäädvustamist nõudvaid sportlikke suursaavutusi tulevasel ulmekorüfeel ette näidata siiski ei ole, ära mainima peaks siiski kohalikus reitingus maleeksperdi järgu pälvimist (vastab meie meistrikandidaadile) ja kolledžitevahelistele meistrivõistlustele samaaegselt kuue (!) võistkonna komplekteerimist. Viimane saavutus on jäänudki pooleks sajandiks ületamata.
Pärast kolledži lõpetamist jäi ajakirjaniku diplomiga Martin aga natuke ripakile. Õpitud erialal head töökohta saada ei õnnestunud. „Appi“ tuli äsja male maailmameistriks tulnud Robert Fischer, kelle võit matšis venelase Spasski üle põhjustas USAs tõelise malebuumi. Martin sai tööle Continental Chess Associationis nädalalõpu maleturniiride korraldajana. Töö ei toonud just palju sisse, aga see lubas tasuda kõik arved ning jättis palju vaba aega kirjutamiseks. Neli pikka aastat 1973-76 nägi tema päevakava välja selline: esmaspäevast reedeni kirjutab kodus, aga nädalavahetuseks pakib kohvrid ja istub lennukile. Toona Chicagos elanud Martin korraldas turniire näiteks sellistes linnades nagu Indianapolis, Detroit, Atlanta, Dallas, Houston, Cleveland ja loomulikult ka paljudes väiksemates kohtades. Kui hästi ta sellega toime tuli, võib aru saada selle järgi, et tänutäheks anti talle USA Maleliidu eluaegne liikmepilet. Kahjuks või õnneks ei ole tal seda aga praktiliselt üldse vaja läinud, sest täiskohaga kirjanikuamet võttis oma ning pärast malebuumi lõppu 70ndate keskel – nagu ta ise hiljuti tunnistas – ei ole ta juba aastakümneid malelaua tahagi istunud.
Kolledžimale on George Martini karjääris olulisel kohal ka seetõttu, et just see andis talle rohelise tule ulmeajakirjadesse. Kolledži ITipoiste poolt loodud maleprogramm võitis esimese turniiri, kus osalejateks olid ainult malearvutid. Martin kirjutas sellest artikli, mille pakkus ulmeajakirjale Analog, kes selle kohe ka avaldas. Artikkel nimega Arvuti oli kala / The Computer was A Fish oli alles kolmas trükivalgust näinud Martini kirjatükk, seejuures esimene, mis avaldati koheselt pärast valmissaamist. Sellest innustatuna pakkus Martin Analogile ka oma jutte, mis samuti väga heal meelel ja kiiresti trükki jõudsid ning edasine on, nagu öeldakse, juba ajalugu.
Ühe huvitava faktina võib mainida, et Martin on ise tunnistanud, et ta võttis turniirikorraldajana töötades vahel oma tegelastele nimesid otse turniiritabelitest. Neist suurima lennu on teinud Haviland /Tuf/, kelle kohta Martin on öelnud, et see tundus nii õige nimi just sellele karakterile.
1980ndate algul tuli ulmemaailmas juba tuntust kogunud George R. R. Martinile idee koguda kokku oma lemmikud maleteemalised ulmejutud ja avaldada temaatiline antoloogia. Juttude nimekiri valmis, asus ta tuttavaid nõusse rääkima, aga juba esimene kõne tõmbas sellele ettevõtmisele kriipsu peale – toru vastu võtnud samuti suur malesõber Fred Saberhagen teatas hämmeldunud Martinile, et ta just müüs analoogse idee kirjastusele maha. Tulemusena sündis maleulmeantoloogia Ettur lõpmatusse / Pawn to Infinity, kuhu George R. R. Martin kirjutas jutu Kulissidetagused variandid / Unsound Variations. Ta ise nimetab seda seejuures mitte ulmelooks, vaid just malejutuks, kuhu on natuke lisatud ajarännutemaatikat. Jutus sisaldub hulgaliselt paralleele tema enda kolledžiaegse maleeluga. Loo sisu on järgmine: toimub ülikooli malevõistkonna kokkutulek, kus hakatakse lahkama üht vana kaelamurdva seisuga partiid, mis antud võistkonna liikmed omavahel kapitaalselt tülli ajas. Näivalt võidetud seisu oskas võõrustaja kaotada, mis tõi kaasa kogu võistkonna turniirivõidust ilmajäämise. Võõrustaja on aastaid hiljemgi solvunud, leiutanud ajamasina ning ruineerib nüüd teiste elusid, ikka tõestada püüdes, et seis ei olnud tegelikult üldse võidetav.
Martin on küllaltki väheviljakas autor ning seetõttu on tema nende teoste hulk, kus malet mainitakse, protsentuaalselt üsna suur.
Isegi Troonide mängu saagas võib leida vihjeid malele. Seal mainitakse (tõsi, harva) Cyvasse nimelist mängu, mis on esmapilgul üsna malet meenutav.
Niisamuti kiputakse kogu saaga ülesehitust tihti võrdlema ühe suure kahinguterohke malepartiiga. Ja loomulikult pole male jäänud võõraks ka saagaga kaasas käiva pudi-padi disainile.
Tõenäoliselt on eestikeelse Kuningate heitluse kaanele Reaktori mainumbris pikemalt tutvustatud Lewise malendid sattunud siiski juhuslikult ja mitte seotult autori kunagise maleharrastusega.
