Traditsiooniline ulmikute dessant väikesaarele (seekord siis Pedassaarele) on edukalt läbi viidud. Hullud lained meid seekord ei pillutanud – tagasisõit oli veidi elamusrikkam – ja kõik 11 vaprat jõudsid kenasti kohale.
Teise päeva tormi ootuses ja teadmata, millises konditsioonis keegi pärast pikka saunaõhtut on, otsustasime matkaraja kohe läbi teha.
Geopeituse aare, mis olevat Priidu sõnul lihtne leid, jäi leidmata, sest lameda kivi juures olevaid murdunud mände oli vaat et rohkem kui veel püstiseid puid.
Kuna seltskond liikus erineva kiirusega – kahetsusega tuleb nentida, et Makke tormas selle taaskord läbi, ilma et oleks vaatamisväärsustega tutvunud –, võttis mahajäänud kolmik eesmärgiks kõik kadunukesed rajalt kokku koguda. Nii leidsime kännuämblik Spiriti, kurva neidise Lianne, kes oli vahepeal onnitaolise elamu püstitanud, ja veel kellegi, kes kibuvitsamarjadest tühjaks söödud põõsast taga nuttis.
Kui matkarada oli läbitud, kukemarjanõmm fikseeritud, imekaunid merevaated jäädvustatud ja kaasavõetud turgutusjoogid manustatud, oli aeg lihad kütte panna. Idatuul tegi kõik selleks, et me puid põlema ei saaks. Aga me olime visad ja saime siiski grillile tule alla. Ja seda suuresti tänu Spiriti imetelgile, kus leidus vist kõike – alates kirvest kuni tuulekindla välgumihklini. Kui Lianne oli end juba liha vardasse ajamisega kringliks külmetanud, võtsime Taaviga köögitoimkonna üle. Meie vahetus lõppes kell 2 öösel ja viimased lihakäntsakad jäidki pooltooreks.
Jälgile idatuulele vaatamata oli maja saunast ja kaminast parajalt soojaks köetud. Igatahes sai isamaalisi laule lauldud ja pajatatud headest kalurikolhoosiaegadest. Ulmest ka – kuis muidu! Kokkuvõttes peab tunnistama, et selle seltskonnaga läheks kas või Kuule – vähe virisemist, palju lolli nalja ja muidu põnevat juttu.
