6. Sünteesiahelad

Tagalatehnik Tikuta ja ülem Haiku avasid tagalaroomuki lüüsides kiivriventiile ning kopsisid üksteise võidu mundritelt lund maha. Kuigi kaht roomukit lahutas vaevalt mõnikümmend sammu ja pajukiringilt naasev laopealik Karilatsi kahlas otse nende ees, kogunes vöökõrgustest hangedest läbiminekul üksjagu ka varustusele.

Enne ületulekut olid nad veel meedikute nurgakesest läbi põiganud - ülem selleks, et peameedik Okanoga juhtimis- ja teavitusküsimustes kokku leppida; Tikuta selleks, et end ametlikult nende hoole alt välja arvata. Uinakust äratatud peameedik plõksas endale silmagi pilgutamata dosaatorist virgutusaineid kaela; seni, kui ülem talle vahetut tegevuskava selgitas, jõudis ta diagnostikatahvli sidejätked Tikuta mundriga ühendada, kiirkontrolli teostada, käelahasesse mundri vahendusel rea elektri-impulsse suunata ja Tikutale sortsu kunstnahka laubale pritsida. Siis kõlas teine plõks ja veel enne, kui nad vahekäiku jõudsid, kostis selja tagant juba ühtlast norinat.

Lumelasu lüüsidesse maha jätnud, suundusid nad tagalakontorisse, mis täitis siin staabi aset. Ka muus osas mõjusid kummagi roomuki esiotsad kui üksteise äraspidised peegeldused - ametiruumid masinajuhtimiskeskuse ja paarikohaliste magalate taga; meediku-uru asemel täitis kontoritagust ruumi siin köögimoodul.

Nende ees tõtanud laopealik Karilatsi võttis kontoris lõpuks hoo maha. Ta embas Tikutat põgusalt, vahetas ülemaga paar sõna ja suundus tagasi vaatamata magalate poole. Kostis veel mundri pesassepaneku sisinat, siis kolksus vaheluuk ja kõik jäi vaikseks.

“Nojah.” Tikuta osutas ümbrusele. “Et siis tere tulemast tagalasse. Tahad ka sõidu ajaks mundri maha ajada?”

“Ei-ei. Ma ei oska ilma täisvarustuseta istuda ega astuda.”

“Pidev valmisolek. Mõistan.” Tikuta oli tõesti ülemat vähem-kui-täisvarustuses näinud ainult saunapäeval - ja tolgi hetkel olid juhtimisvolitused tegelikult veel peameediku valduses. “Siiapoole.” Ta astus köögimoodulisse, samal ajal käiseterminali sidepiiranguid toksides.

“Või et teie masina rahvas ei olegi täielikult informeeritud?” Ülem järgnes talle, kummardudes läbi madala ukseava. “Ma sain aru et…”

Tikuta raputas pead. “Operaatorid teavad ainult osaliselt. Aga... ma rohkem sellepärast, et ma ise kogemata midagi laiemale ringile ei edastaks.”

“Kogemata või “kogemata”?”

“Heh. Ega ta kerge ole…” Tikuta juhatas ülema kitsukese laua otsa istuma. “Eks ma saan aru - tundlik teave, kokkulepped, strateegiad… Aga - mis sa üksteise töö kohta ütlesidki - kas kogu üksus ei töötaks paremini kokku, kui meile oleks eesmärgid ja asjad kõigile ühtemoodi lahti  seletatud?”

“Ma olen tegelikult ma sama meelt,” tunnistas ülem. “Missiooni salajas hoidmine on  korraldaja… tellija… kolmanda osapoole seatud tingimus. Põhjust ma ei tea.”

“Aga mida sa sellest “tööandjast” tead?”

Ülem laiutas käsi. “Igatahes ka asunduste ühendkogu esindajad olid veendunud, et salatsemine on vajalik... põhjendatud. Nii saadi lõpuks vabatahtlike juhtidega kokkuleppele - ja siin me siis nüüd oleme.”

“Jah…”

Nohisedes kaevus kumbki omaenda mõtetesse.

 

Mõne aja pärast ülem köhatas. “Sa mainisid ennist mingit sünteesi...”

Tikuta elavnes. “Just!” Ta avas kuivatikapsli ja tõstis sealt kavalal ilmel välja tüseda põlvekõrguse püti, mille ülemist kolmandikku kattis tihe mustjastuhm materjal.

Ka ülema nägu tõmbus naerule. “Kas mu vanad silmad petavad, või on see tõesti grafeenkurn?”

“Ei peta ühti.” Tikuta püüdis püti ülaosa maha keerata, kuid liikumatud sõrmed, mille kohmakust munder veelgi võimendas, jäid haaramisel hätta.

“Las ma proovin.” Ülem takseeris anumat mitmelt poolt. “Kuidas ta käiski... sõelaosa siit lahti, siit keeran vaheklapi kinni... ja siit laseme saaduse purki.”

“Sa oleksid seda nagu varemgi teinud.”

“Noneh! Omal ajal oli meil Rautupu pardal ka varuosadest väike puskarisemu kokku pandud. Polnud teab mis ilus, aga töötas! Sellega siin ei anna muidugi võrrelda…”

“Eks jah, meil on sihtotstarbelised jupid kohe kaasas. Tagala kirjutamata seadus - pikemal retkel tuleb hiljemalt poole tee peal sünteesid käima panna.” Tikuta sobras seinalaekas ja tõi välja kaks pindpinevus-topsikut. “Me muidugi panime algusest peale süsivesikujääke kõrvale. Esimene partii on praegu grafeeni all aurutamisel, järgmised ühikud katusel külmutuses...”

“Vaat siis!” Ülem muheles. “Terve käsuahel, millest mina midagi ei tea.”

“Teavad need, kellel on vaja teada!” Naerdes seadis Tikuta topsid pütikese väljalasketoru alla. “Nii et palju õnne -  käesolevaga oled äravalitute ringi arvatud! Aga nüüd - paluks siis volitatud isikute hinnangut. Ei tea ju kas kõlbab üldse…”

Nad noogutasid teineteisele ja luristasid topsid tühjaks.

“Kuidas maitseb?”

“Hmm…” Ülem pilgutas vesiseks tõmbunud silmi ja hingas sügavalt sisse. “Vaata, see on niisugune strateegilise tähtsusega küsimus… Ei tohi ülejala otsustada. Ma tunneksin siin nagu kerget kopituse mekki - või kuidas? Ma arvan, et põhjendatud otsuse langetamiseks on vaja veel asitõendeid.”

“Jaa,” kiitis Tikuta takka. “Strateegilistes küsimustes tuleb asitõendid hoolega läbi kaaluda. Palun.”

 

Pärast kolmandat tühjendamist pani ülem topsi käest. “Jah. Ma arvan, et selline saadus kulub kogu üksusele ära. Millal teil see esimene partii võiks päris valmis olla?”

Tikuta piilus teiste kuivatite näitusid. “Viiskümmend kilosekundit? Kuus? Jah, kuuskümmend.”

“Sellisel juhul on mul tagalale ettepanek. Ülejärgmise vahetuse lõppu kavandame pikema peatuse. Saadan võitlejad natukeseks maastikule tuulutama ja pärast toimub ühine söögikord. Siis jagame seda, hm, nestet kõigile.”

“Saagu nii!”

Tikuta teatraalse viipe katkestas teele ette jäänud joogitops. “Oih…” Ta kummardus laua alla. Topsi leidis ta kohe kätte, kuid veel üks asi püüdis hämaras ta pilku: seinapaneelide vahelt immitses rohekas helendav nõre. “Huvitav-huvitav!” Tikuta ajas end püsti. “Niisugust produkti ei ole meil küll ette nähtud. Parem küsin ekspertarvamust.”

Ülem kummardus samuti vaatama. “Ma ütleksin...”

“Ei, ei, mitte sina.” Tikuta toksis terminali. “Kutsume erialaspetsialistid - nagu peab.” Poolpehmel keelel teadustas ta roomuki sisekanalisse: “Hõi, taibud - kes teil seal kuuldel on… samune, et tulge kööki. Võtke välimääraja ka kaasa.” 

 

Varsti naksatas köögiluuk ja biotehnik piilus lõbusalt lehvitades sisse. “Oi, kes on tagasi tööpostile lubatud! Kuulsin, et kaitsesid võõrsil tagala au.” Ta koputas sõrmega kulmu pihta. “Väga dekoratiivne.”

Tikuta itsitas. “Parem ikka kui liblikatiivaga punaseid põski joonistada!”

“Äh, see oli ainult üks kord…” Biotehnik nuhutas õhku. “No kuulge. Võsa-etanooli tunnen ma ilma määrajata ka ära!”

“Jajah, ma üritan siin staabilt missioonisaladusi välja joota.”

“Ja kuidas edeneb?”

“Sitasti. Nad ei teagi meist palju rohkem.”

Jutu vahele oli Tikuta jõudnud kolmanda topsi lauale seada ja täis nõristada. “Aga! Kuidas oleks alustuseks väikese eksperimendiga?”

“Olgu pealegi - teaduse nimel!” Biotehnik rüüpas uudishimulikult mekutades tulivett, näol vaheldumas rõõmus uudishimu ja analüütilised krimpsutused. Lõpuks ta neelatas, kaneelikarva põsed kerkivast punast hõõgvel ja silmad vesised. “Huh! Võimas. Aga ühe sammu peate küll tootmisprotsessile juurde lisama.” Ta koputas vastu grafeenkurna. “See aurutab vee välja, aga kõik puskariõlid jäävad alles. Peate saaduse ära filtreerima - vaja on sellist materjali, mis sodi kinni võtaks.”

“Nagu näiteks?”

“Oh, ma nii käigu pealt…”  

“Meie omal ajal valasime läbi leivakaku.” Ülem muheles. “Iseasi, kui palju sest abi oli.”

“Tõesti, tihkem kakuke, puuvili... ma pean mõtlema.” Biotehnik toksis kiiruga mõned märkmed. “Saatsin meile laborisse selle kohta ülesande. Aga nüüd - milles tegelikult küsimus on?”

“Näe, seal laua all.”

 

Biotehnik laskus põrandale. “Vaatame siis, mis meil siin vohab.” Ta kraapas paraja vahemaa tagant proovid ja pistis need järgemööda välimäärajasse.

Bos roseus aromaticus!” kuulutas ta varsti võidukalt. “Tunnistage üles - kus me seda lihakarja siis peidame?”

“Pajukitaskus!” Tikuta turtsus naerda. “Minu viimase vahetuse ajal olid vinnutatud bora-ribad menüüs küll... Mine sa võta kinni, kes meil see kõige hullem pudrulõug on.”

Biotehnik noogutas innukalt. “Jajaa, kõik oleme konkurentsis. Näiteks siin nurgas on Locusta hypermigratoria suavis ja Saccharina robusta ekuranae - eksole, vetikalehte keeratud ritsikat mekkisin ma isegi...”

Välimääraja tabloo vilkus sedamööda, kuidas kõik proovid läbi keriti.

“Ahaa! Käes va tundmatu reisija - Thermotoga novopetrophila nitens!” Biotehniku nägu säras siirast avastamisrõõmust ja ta kummutas võidukalt ülema pakutud puskaritopsi.

“Terma-misasi?”  

Thermotoga. Meie soolajärve-sõbrad,” seletas biotehnik. “Nad on mingil moel pardale saanud ja eks otsivad nüüd sooja kohta.”

Tikuta võpatas. Muude sündmuste käigus olid saunapäeva-aegsed sekeldused tal hoopis meelest läinud. Kuidas ta küll ei taibanud, et soojalembesed rändurid võivad puhastustsükli üle elada ja masinat mööda laiali levida?

“Eh… Kas me neid kuidagi enda hüveks ära ei saaks kasutada?”

“Vaatame.” Biotehnik kaevus välimääraja andmestikku. “Rakendused… kivimid, atmosfäär… maasarnastus… Oi! Siin ütleb, et nad mitte ainult ei otsi sooja, teatud tingimustel nad ka toodavad sooja.”

“Ja see on halb?”

“Kuidas võtta. Pikas perspektiivis on see väga kasulik, eriti kui sul on vastavalt kohandatud aparatuur…”

“Aga meie apra...aa-paratuur ei ole hetkel vastavalt kohandatud,” lõpetas Tikuta.

“Jah, meie süsteemid on hoopis teistele kultuuridele üles ehitatud. Ma kardan, et kui need… kivisöödikud siin väga vabalt vohama hakkavad, siis nad teevad meie kohalikel ümbertöötlejatel  jalgealuse õige tuliseks.”

“Mida teil olukorra korrigeerimiseks vaja on?” Ülem oli hakanud märkmeid tegema.

“Proove võtta ja mudeleid läbi mängida saame kohe käigu pealt. Aga kui tahaksime roomuki sisefloorat reguleerida - ükskõik mis suunas, siis on vaja korralikku peatust.” Biotehnik toksis ülemaga võidu märkmeid ja käsklusi. “Minu arvates oleks kõige optimaalsem lahendus oleks sihtpunktini välja vedada ja seal rahulikult uued kooslused üles ehitada.”

“Ja praegu?”

“Praegu jätkame andmete kogumist.”

***

Tagalaroomuki telklaienduses tehti viimaseid ettevalmistusi suuremaks ühiseks söögikorraks. Läikimalöödud kuumajoogi-ankur kiirgas igasse kanti hullutavaid kofeiini-aurusid ja  pajukivalikus uhkeldasid rammusamad lihapalad kõrvu mesise ritsika ja mitut sorti marjamaiusega. Laopealik Karilatsi vooris kuklilaadungitega roomuki vahet ja Tagalatehnik Tikuta tõstis toidukorra peakangelast - tüsedat puskariankrut paremat kohta otsides siia-sinna, kord nähtavamale, kord jälle silma alt ära.

Kroonik ja geo- ning biotehnik olid juba platsis ning veeretasid ootusärevuses vaikselt juttu; üksteise järel tilkusid kohale masinaoperaatorid, ülem ja peameedik aga varjasid end esialgu tagalaroomukis.

Iga hetk pidid jalgsiretkelt tagasi saabuma võitlejad koos abimeedikutega. Erandkorras olid maastikule välja saadetud mõlemad paarisrusikad korraga, üks madalamaks jäänud mägede, teine tasandiku viimaste järveviirgude poole - maastiku- ja ökoluurele, nagu ametlik ülesanne ette nägi.

 

“Soolika” välislüüsidest kostiski kobinat. Tikuta jõudis puskarinõu veel toidukonteineri tiiva alla peitu tõsta, kui juba hakkas võitlejaid paarikaupa telki pudenema.

Rahvas ei olnud kuigi jutukas ja kui kiivreid lahti ja maha võeti, märkas Tikuta mitmete nägudel tohterdatud kriime ja sinikaid; noorvõitlejate Võnnu ja Misso heleroosasid näolappe aga ehtisid ühtmoodi punaseks paistetanud ninad. Tikuta pilk liikus tahtmatult nurka, kus seisis operaator Sonora - see pilgutas talle silma ja noogutas rahulolevalt, punane habemetutt sõjakalt turris.

 

Pinev meeleolu hajus niipea, kui sisse astus võitleja Kubeba. “Tervitused tagalale!” hüüdis ta juba ukselt ja tiris endaga kaasa noorvõitleja Kundat, kes midagi pihkude vahel peitis.

“Tere jah” hüüdis Tikuta vastu. “Aga miks nii puhas? Ma mõtlesin, et teid ikka päriselt õue saadeti.”

“Äh, siin on lund ainult poolde säärde. Isegi taimestikku sai näha. Jumbu, näita ette.”

Kubeba julgustamisel sammus Kunda teadurite nurgakesse ja ulatas neile hallika krimpsus lehepusa, mis vaimustushüüetega vastu võeti.

Selgus, et ka teised võitlejad ei tulnud maastikult tühjade kätega: noorvõitlejad-punaninad nihkusid ebalevalt toidukonteinerite poole, altkulmu Tikuta pilku püüdes, selja taga kõlkumas hallikas paljujalgne pundar.

“Samune et… Me tõime… Ee… Meie, tähendab tagalale,” kokutasid nad kordamööda. “Varude täiendamiseks…”

“Värsket liha tõime!” Noorvõitleja Misso tõstis kandami üles - puntra moodustasid tosinkond sabapidi kokkuseotud loomakorjust. Iga käsivarrejämedust isendit kattis tihke soomuskarv ja kui jämedad päntajalad välja arvata, meenutasid nad kaugelt vaadates tüsedaid vorste.

“Ahsoo. Jah, väga kenad, misnadongi…”

“Frigorad!” hüüdis biotehnik eemalt.

“Just. Väga kenad frigorad.”

“Me leidsime lume alt urud,” seletas Misso julgemalt. “Suurem osa pani mägede poole ajama, aga ühe pesakonna saime kätte. Näh!” Ta ulatas kogu puntra Tikutale.

Tikuta noogutas nii sõbralikult kui suutis - ja sirutas automaatselt vastuvõtmiseks poolkange vasaku käe.  

Võitlejad kohmetusid ja jäid punastades kohale tammuma.  

Piinlikkuse hajutas kohaletõtanud kroonik. Ta tõstis ühe korjuse sabapidi õhku ja tähendas seda takseerides rõõmsalt: “neli tömpi jalga, kaks kikki kõrva, toluloluke veel taga ka. Jaa, selle kõhutäiega sobib juba sõtta minna!”

“Et sul ka kõigist neist ütlemistest villand ei saa!” Pealik Dottir astus julgustuseks oma hoolealuste selja taha.

“Ma ei saa teisiti.” Kroonik kummardas viisakalt. “Kõike meeles pidada - see on ju minu töö.”

 

Kui üksuse ainevahetuslikud vajadused olid ära lahendatud, tõstis Tikuta joogiankru nähtavale kohale. “Palun nüüd kõiki siiapoole. Meil on täna pisut täiendatud menüü.”

Ta korkis ankru lahti, lehvitas puskarilõhnad telgis liikvele ja järgis uhkusega, kuidas kolleegid seepeale kõhevile läksid. Virn värskelt prinditud pisitopsikuid juba ootas konteineri varjus. Tikuta valas joogi välja ning jagas järjekorda kogunenud kaaslastele.

Korraks vaatasid kõik ülema poole - see tõstis oma topsi tervituseks - ning kummutasid joogi korraga kõrisse.

“Uih-mariia!” Operaator Tuikene raputas turtsudes pead ja sirutas siis kohe uue täie järele. “Vala õkva tõne klähv kah!”

Tikuta valas talle ja teistelegi heldelt - seekord ei olnud teeleasumisega kiiret ja pärast söömaaega oli ette nähtud ühine puhkus.

 

 

Sedamööda, kuidas joogiankur kergenes, läksid üksuslaste keelepaelad vallale. Kõhklematult kiruti maid ja taevaid ning ülaltpoolt tulnud otsuseid.

“Miks meie poleks võinud Mammutiga välja tulla…” õhati vanemate võitlejate ringis. “Kolmas ja Neljas ja Kümnes läksid Mammutitega, võitlejad ja tagala ja kõik...”

Abimeedik Uigurskil oli kohe vastus varuks. “Kolmas ja Neljas ja Kümnes läksid, noh, mööda lauskmaad. Aga meie, noh, ronime siin üle mägede ja, noh, järvede. Mammut oleks, noh, ammugi kuskil sees või, noh, vahel kinni.”

“Jah, ei maksa hädaldada midagi,” lisas võitleja-tedretähn, silmad rõõmsalt kilamas. “Kuues läks üleüldsegi jalgsi - võitlejad ja tagala ja kõik. Kõnduritest midagi raskemat koosseisus polegi.“

“Aga kuidas nad sedasi oma sidemajaka kohale saavad?”

“Neil ongi ta väiksem - mägedes kasutamiseks. Ja nad võtsid päris lõpuni juppideks lahti ja igaüks tassib. Neil on muidugi kõrgema taseme mundrid ka - kõigil põtkurid sees, edasijõudnud tervisetugi…”

“Ja kust sina seda nii täpselt tead?”

“Ma pidin ka peaaegu kuuendaga minema, aga siis mõtlesin ümber.”

“Õige kah. Kuuenda omad on sihukesed… väheke pöörased,” pobises juttu pealt kuulanud Võnnu õlgu võdistades.

Tikuta ulatas noorvõitlejale teetassi, ise näoilmet tõsiseks sundides.

Tedretähn-Nyota, kes poiste järel sabas seisis, surus samuti muiet maha. “Mulle tundub, et meie vahvad noorvõitlejad ei tea, kes Kuuenda ülem on.”

“Mulle tundub ka.” Tikuta peitis itsituse krae vahele.

Noorvõitlejad lürpisid pahaaimamatult teed, kuni märkasid naiste põnevil pilke.

“No kes siis?” ei pidanud noorvõitleja Misso enam vastu.

“Väike Haiku,” sosistas Tedretähn.

Ta noogutas rahulolevalt, kui noorvõitlejad üksteise võidu läkastama kukkusid. Kahvatades vaatasid mõlemad ülema poole. See süvenes eemal taimestikunäidise vaatlemisse, ega andnud millegagi märku, et vestlus temani oleks jõudnud.

“Teete nalja?”

“Eks te küsige Vana Haiku käest järele!”

Tikuta ja Nyota jälgisid põnevusega, kuidas võidu punastavad noorvõitlejad ülema juurde vudisid.

“Palun luba pöörduda,” vuristas Võnnu esivanemate pruuki jäljendades.

Ülem noogutas heatahtlikult. “Aga palun.”

“Meil siin, ee, tekkis küsimus, et… Kas vastab tõele, et kuuendat maastikuüksust juhatab teie tütar?”

“Vastab tõele.” Naerukurrud ülema silmade ümber tuksatasid vaevumärgatavalt. “Samuti vastab tõele, et kuues üksus on tõesti väheke pöörased. Mina soovitaksin teil pigem meie seltsi jääda.”

 

Sellal kui teinegi puskariankur kohale toodi ja kõik olid ametis teiste üksuste, vabatahtlike vanematekogu ja varustusekontori tagarääkimisega, otsustas Tikuta noorvõitlejate toodud jahisaaki lähemalt uurida. Ta koukis mundritaskust välitöötlus-aluse ja tõmbas ühe väiksema frigora sellele sirgu. Looma vorstjas kere sirgus üllatavalt pikaks - ta sabajuurikas ning lühike koon mahtusid vaevalt alusele. Tikuta kobas reiehoidikust terava noa, sättis selle harjutamiseks paremasse kätte ning sorkis prooviks looma kõhualust. Leidnud aluskarva seest õrnema punkti, lükkas ta tera jõnksuga nahast läbi ja lõhestas kõhualuse mõlemat pidi - lõualuust sabaaluseni. Selgroogu saapaga paigal hoides roobitses ta sisikonna töötlusalusele. “Mis pärakunn…”

Hämaras nurgas levis kuumaveebakterite rohev kuma, mida imbus nii frigora soolikaseintest kui nahaalustest rasvamügaratest.

“Ohoo, mis sina leidsid!” Biotehnik tõttas ligi, mundrile istutatud välimääraja tegevusvalmilt plinkimas. Ta asus innukalt helendavas sisikonnas sorkima.

Varsti kõlasid välimääraja tulemipiiksud ja biotehnik noogutas rahulolevalt. “Jajaa, ikka seesama - Thermotoga novopetrophila nitens. Paistab, et meie neljajalgsed sõbrad teevad endale niiviisi talvel sooja.”

“Ja mis nad suvel teevad? Kas palavaks ei lähe?”

“Hm, hea küsimus. Neid peaks põhjalikult jälgima ja uurima ja…” Biotehnik kargas püsti, endal suu kõrvuni. “Kuule! Viime kogu selle krempli õige laborisse! Jaa-jaa! Ma uurin mittekulinaarsed osad kohe läbi. Saame äkki masina süsteemide jaoks ka midagi kasulikku teada…”

Tikuta kaalus ettepanekut. Kui selle lumeurglase soolikad tõesti roomuki aineringlust parandada aitaksid…

“Hästi.” Ta heitis kordamööda pilgu lõhkilõigatud loomakesele ja roomukiluugi ette kogunenud inimsummale. “ Aga lähme õue kaudu, on rahulikum.” Ta sulges näokatte ja tõstis töötlusaluse maast.

Biotehnik noogutas, seadis samuti kiivri tööasendisse, haaras teised loomakorjused ja tõttas ees ust avama.

 

Läbi krudiseva lume roomuki saba poole sammudes märkasid nad juba eemalt tuttavlikult kumavat rohekat kriipsu.

“Kas sa näe!” hüüdis biotehnik otsekanalisse. “Sõbrakesed siia ka välja jõudnud!” Ta heitis frigora-puntra üle õla ja kükitas kerepaneeli vahelt immitsevat helendust lähemalt uurima.

Tikutale meenusid operaatorite askeldused pooletee-peatuse ajal. “Seal paneeli taga on energiaplokk… Kuidas nad sinna said?”

“Läksid sooja peale?” pakkus biotehnik. “Uurime…” Ta oli juba jõudnud proovikaabitsa välja tõmmata ja urgitses sellega paneeli serva all.

Tikuta vaimusilma kerkis teinegi pilt: vana Petroskoi kiudkiti-pihustiga, kerekriimud, parandustööd… “Oota!” Ta pani kandami maha. “Sinna sõitis laskumisel teine masin otsa. Äkki lekib midagi...” Tikuta haaras biotehnikul randmest, et teda eemale tõmmata. “Ära-”

Edasi toimus kõik kiiremini, kui Tikuta meeled vastu võtsid.

Helendav kriips paisus lahtiseks lõheks ja lõhe haigutavaks avaks. Mustendavat kereõõnsust täitis korraga helekuldne lõõm ja möirgav jõud paiskas nad pikali.

 

Ta kiivrit täitis kõikvõimalike signaalide kakofoonia. Erinevad mundrisüsteemid vilgutasid üksteise võidu teateid ja hoiatusi ning kuskilt kostis ühtlast undamist.

Tikuta veeretas end kõhuli ja üritas ringi vaadata. Analoogvaadet segas tume puru visiiri välisküljel, kuid termopildil paistis tõrgete ja moonutuste vahel inimsuurune heledam kogu.

Ta ajas end käpuli ning liikus poolkobamisi läbi lume.

Lähemale jõudes nägi ta inimkogu ka termopildita. Biotehnik lebas küljetsi kesk helendavaid pritsmeid ja tahmapihu ning ta munder protesteeris valju undamisega kõigi hädaohtude ning häirete vastu.

Tikuta hõõrus peotäie lund visiirile ja nägi nüüd, miks teine munder sellist hädakisa tegi.

Miski oli tüki kiivrit ära lõiganud, viies kaasa ka pool põske ja vasaku kõrva. Külma käes aurava veriliha vahelt pärlendasid tagumised hambad ning roosatas tasaseks rihveldatud silmakoopa-kaar. Mustavast tühimikust seal, kus oleks pidanud paiknema mundri õlapaneel, pritsis aga saastunud lumele rütmiliselt soe tume juga.

 

Tikuta ei mäletanud, kuidas ta oma mundri lahti tehtud ja välja poetud sai.

Ta teadis vaid, et hetk hiljem põlvitas ta pesuväel lumes, pakane hingekõri marrastamas, ja sukeldus paljakäsi biotehniku kuumavasse kraevahesse.

Ta sõrmed rändasid ligedal nahal, mööda sitkest ihulõimest, mööda luistest teravikest, sooja tukse kannul...

Leidnud pungitava sooneotsa, tõmbusid ta käed kui iseenesest kramplikku haardesse.

“Meedik,” kähistas ta sihitult tühja talveõhku, “meedik välja.”

 

Lumel krudisesid jooksusammud ja aurus vehklesid valgusvihud. Kuskilt õige lähedalt kostus moonutatud kõnekatkeid.

Häire tuleb väljast.”

Mitu?”

Kaks mundrit.”

Leidsin - siia!”

Kontrollige…”

Kuklatugi... terve…”

Süsteemid -”

Fikseerin…”

Valmistuge… avariilüüs...”

Tikuta nägi selgesti, et siinsamas tegutsevad inimesed, kuid ei taibanud ikka, kust tulid nende hääled.

Teda sikutati õrnalt küünarnukist.

“Lase lahti.” Summutatud hääl kostis õige lähedalt.

Tikuta vaatas - ta enda munder lebas lahtiselt vaid sammu kaugusel.

“Kuuled? Võid, noh, lahti lasta,” kostis sealt jälle.

Tikuta paotas sõrmi ja lasi end eemale tõmmata.

Kohe sulgusid ta kere ümber kõndurihaaratsid ja ta kerkis “gorilla” turjale istuma.

“Ma saan ise ka kõnnitud." Iga sõna jäi härmatisena õhku rippuma.

“Ei kuule, noh!” pragises välis-vajuhääldi ja kõndur liikus suurte sammudega võitlejate roomuki poole.

Ülalt paistis täies hävinguilus kogu roomukitevaheline plats - kitsas nõgikoonus, mis algas tagalaroomuki neljandast jätkest ja hajus teise masina saba taga; laialipillutatud reaktsioonikettad; lõhkirebitud orgaanikapaakidest väljavalgunud sisu, mis oli oma teel kõik helekuldsed leegid lämmatanud ja mille rohekas hõõgus nüüd jahtudes tuhmus…

Nagu väljalastud frigora-soolikad, mõtles Tikuta. Õnnetu pesakond ise oli oma teekonna lõpetanud kaugel roomukite-tagusel väljal, kuhu lahtikistud kerekild nad lennutas.

 

Võitlejate roomuki angaaris tõstis abimeedik Uigurski ta kastile istuma ja ronis ise kõndurist välja, kiirsoojendus-ülikond näpus.

“Kähku - pesu maha, enne kui ta, noh, sind ka maha jahutab.”

Tikuta hakkas kohmetanud sõrmedega külmunud kärgpesu ühendusi kobama ja põrandale pudenes poolkülmunud verekamakaid.

Uigurski tuli talle appi. “Kisu kõik niisama maha, noh. Niikuinii ei saa enam kasutada. Noh, ja nüüd astu siia sisse.”

Kui ta pehmesse soojendusülikonda poetud sai, suunas Uigurski ta uuesti kasti otsa ja asus pead vangutades verelasu puhastama. “Jälle oled omal käed ära rüüstanud - laseks, noh, ühelgi ära paraneda…”

“P-pole…” Sõnad ei tahtnud kangete lõuapärade vahelt välja tulla.

“Ah pole tähtis? Tagala tervis on, noh, strateegiline vara!” Uigurski jätkas vanema venna kombel hurjutamist. “Kes see oli, kellele pidi, noh, algõppe ajal uusi sõrmi kasvatama, ah? Tähele peab panema ja, noh, ette vaatama. Muidu...”

“Pole minu veri,” sai Tikuta lõpuks hammaste plaginal öeldud.

Uigurski jätkas nohinal puhastamist, kuni võis oma silmaga veenduda, et kõik tõesti omal kohal on. “Nüüd need kätte.” Ta näitas paari pehmeid labakuid soojendusülikonna küljes. “Ja siis pole, noh, muud, kui taastumistuppa minek.”

“Jälle?” Tikuta püüdis lõdisemist varjata. “Aga mul pole ju midagi viga!”

“Väga võimalik. Aga, noh, kõigepealt peab sind üles soojendama. Ja uut varustust on vaja. Ma korraldan - pärast, noh.”

Roomuki pikikäigust kostsid sammud ja Uigurski viipas kellelegi. “Siiapoole, võitleja Nyota.”

Tikuta küsiva pilgu peale seletas ta: “Vabatahtlik abiline, noh. Jääb seltsiks ja hoiab, noh, silma ka peal. Ma pean nüüd välja valvesse minema. Palju, noh, segadust.”

 

Tedretähn-Nyota valvsa pilgu all jõuti peagi võitlejate roomuki esiotsa.

Meedikumooduli uksel võttis neid vastu värske naha kõrbehõng ja veel hulk tundmatuid, steriilseid lõhnu. Igasse nurka tungis hele valgus traumalaborist, kuhu biotehnik vahepeal toodud oli.

Ta mundrit kattis peen tahmakirme, mida siin-seal katkestasid sulalume-jutid ja bakterimassi pritsmed. Kõik kahjustatud komponendid olid eemaldatud, kuid surisevad-sahisevad-naksuvad-vilkuvad diagnostika- ja aktiivtoe liidesed jooksid otse mundri tervema osa külge.

Poolt pead ja kaela katsid paksu kihina “millimallikad” - läbipaistva biogeeli pakid - ja ta käsi oli õlast saadik tumedasse tugikapslisse suletud.

Alles nüüd märkas Tikuta peameedikut, kes istus maas, diagnostikaprillid pealaele lükatud, ja puhastas aegamisi käsi.

“Doktor…” Tikuta noogutas tervituseks. “Kuidas… Kas ta jääb elama?”

”Ma ei tea,” vastas peameedik napilt.


7. Kõik ülemate seaduslikud käsud

“Pärast puhkust staabiruumis” kõlas seekord kui mõnitus, sest kogu üksuses polnud keegi sõbagi silmale saanud. Masinaoperaatorid jooksutasid viimase hetkeni mõlema roomuki diagnostikaprogramme ja kontrollisid käsitsi kõiki kahtlasevõitu õõnsusi; võitlejad jooksid sinna, kuhu kästi - korjama, viima, tooma, tühjendama, täitma; abimeedikud pidi korraga nii ohutust tagama, kui raskusi vedama ja juhid kogu protsessi ohjes hoidma.

Tagalatehnik Tikuta istus ettenähtud puhkeaja kasutuna taastumistoas, samal ajal kui võitleja Nyota teda kotkapilgul jälgis ja iga suigatuse peale terminali haaras, et meedikuid võimalikust seisukorramuudatusest teavitada. Alles siis, kui kohale veeretati mobiilne mundripesa ja värske kärgpesu-komplekt, jäi vabatahtlik valvur uskuma, et kõik on korras.

Teel staabiruumi jõudis Tikuta salaja ka traumalaborisse kiigata. Seal paistis kõik endine, ainult puhtam - ikka olid kõik tugiliidesed otse lõhkise mundri külge ühendatud ja

lapikese paljast nahka, mis “millimallikate” kuhilate alt välja paistis, maalis sinakas valgus tuhkhalliks.

Kohale jõudes säästis ta meedikuid küsimustest, millele nägi vastuseks antavat vaid pearaputusi ja “vara öelda”.

Ta peatus viivuks laopealik Karilatsi juures, kinnitades ka talle, et ikka tõesti on kõik korras, ning puges siis pinginurka, kus tukkus operaator Sonora, kes ärkvele ehmus ja teda tervituseks hellalt küünarnukiga togis.

“Alustame.” Ülem Haiku istus rõhutatud aeglusega. “Mis seisukorras on meie inimesed? Doktor Okano?”

Peameedik esitas üksikasjaliku ja kiretu raporti biotehniku seisukorrast, mille võttis kokku petlikult lootustandev ‘hetkel stabiilne’. “Kõik ülejäänud võib mõningate mööndustega töövõimeliseks arvata - vähemalt pärast tegelikku puhkust.” Ta kobas äraoleval ilmel oma karedakstõmbuvat pealage. “Pean veel kiitma abimeedikuid ja vabatahtlikke… Palju, väga palju võimalikke ohtlikke olukordi õnnestus neil tööde ajal ennetada… Jah.”

“Tänan. Mis seisukorras on meie masinad?”

“Võitlejate roomuk on heas korras,” raporteeris Sonora. “Anomaaliaid ei tähelda, lekkeid ei ole. Pindmine tahmareostus tagalapoolses küljes.” Otsekui ettekande ametlikkusele trotsiks lisas ta: “Aga katusele maandus kamalutäis soolikaid.”

“Tänan. Ja tagalaroomuk?”

Petroskoi eest vastas abioperaator -  vanamees ainult söötis talle järgemööda  andmeid lugemiseks.

“Neljanda jätke energiaplokk plahvatuses kahjustatud, teised töökorras. Veomehhanismid - väiksemate kahjustustega. Ülejäänud kereõõnsused kontrollitud - ee, kontrollitud ohutustehnika nõudeid järgides. Rohkem vesinikulekkeid ei leidnud; kogumisloendurid kalibreerimisel…

Roomuki sisekeskkonna moodulid terved. Kuradi hästi- aa, seda ei pea lugema. Neljanda jätke orgaanikatöötluse paagid - purunenud, teiste jätkede omad neist isoleeritud. Töötlussüsteemides mõõdukas ülerõhk inte… intensiivistunud elutegevuse tõttu, kütte kalibreerimine töös. Kultuuride tegevus tasakaalust väljas...”

Petroskoi nuuskas valjult. “Aga see pole enam meie eriala.”

“Ja sees kõik ütten tükkin?” uuris operaator Tuikene. “Sa Pühä-jüri…”

“Nõnda on. Kõik see kõmakas lendas sirgelt külje peale. Sõidu ajal poleks ehk märganudki...”

“A mis asja teil sääl üldsegi tettä oli?”

“Proovi võtsime.”

“Arvata võib.” Geotehniku kare hääl pani teised võpatama. “Kui Aliina juba midagi avastab…”

Ülem võttis kiiresti jutujärje üle. “Tänan. Nüüd on vaja ühiselt otsusele jõuda, kuidas me edasi liigume.”

“Kõige õigem oleks õppus katkestada,” arvas esimese paarisrusika pealik. “Ikkagi tõsine hädaolukord - püstitame sidepunkti siinsamas, kutsume emalaevalt abi.”

“See ei ole kahjuks võimalik. Majaka käivitamiseks peab sisestama vastavad sidekoodid.” Ülem näitas kõigile käsukapslit. ”See avaneb ainult asukohapõhiselt.”

“Ja varuplaan? Ma saan aru, et ametliku legendi järgi oleme omapead, aga…” noorem pealik raputas hämmeldunult pead. “See on kuidagi… vastutustundetu!”

“Me saame ju tagalaroomuki maha jätta,” pakkus nüüd pealik Dottir. “Inimesed ja varud meie masinale, ebavajalik nodi maha, kütame õigesse punkti ja laseme end peale korjata. Lihtne.”

Tagalarahvas niheles vaikides ja Tikuta tabas üle laua ülema pilgu.

Ülem noogutas ja tõusis, näol sünge otsustavus. “Pealik Dottir, pealik Savukoski,” sõnas ta vaikselt. “Palun tooge allüksused staapi. Mul on erakorraline teadaanne, mis puudutab meid kõiki.”

Saabunud võitlejad olid nõutud ja unised; nii mõnegi punastes silmades peegeldus veel puskariankru helk.

“Palun leidke endale kohad. Kes vähegi mahub - istuge.”

Ülem seisis staabilaua otsas ja ootas vaikides kuni tihkelt täistuubitud ruumis võttis maad vaikus.  

“Tänan. Ma…” Ta köhatas. “Käesolevaga astun ma üle mulle antud otsestest korraldustest. Jagan teiega teavet, mida peaksite kuulma alles sihtkohas.” Ülem nõjatus viivitades staabilauale ja vaatas järgemööda igale üksuse liikmele otsa.

“Meie rännak ei ole õppus.“ Ta tõstis küsimustelaviini ennetades käe.

“Ma kordan. Me ei ole õppusel. Meie tegelik ülesanne on ettenähtud punkti püsibaas rajada. Missiooni salajasemaid aspekte ei tea ka mina. Need tehakse kõigile üksustele teatavaks alles siis, kui oleme kohal ja emalaevaga ühendust saanud.”

Operaator Sonora nohises. “Kes veel teadsid?”

“Tegelik ülesanne oli teatavaks tehtud peameedikule… samuti tagala- ja seirespetsialistidele.”

Sonora nihkus Tikutast eemale ja ta silmad tõmbusid pilukile. “Nii et sa teadsid kõik see aeg?”

“Minu instruktsioonid…”

“No selge.”

“Julian,” alustas Tikuta, kuid Sonora keeras pea kõrvale ja jäi pingsalt joogimasinat põrnitsema.

Samalaadi vestlustest kajas kogu staabiruum.

Võitleja Kubeba viipas eemalt. “Tähendab, sellepärast siis see varude küsimus...”

Tikuta noogutas sõnatult vastu.

“Või et sellepärast oli vabatahtlike kokkukutsumisel eriti pikk omavastutuse klausel,” pomises võitleja Nyota.

“Sa tahad öelda, et sa lugesid kõik punktid läbi?” hüüti teisest nurgast.

“Ja sina ei lugenud?”

“Ah sellepärast meil kästigi nii hoolega mutukaid jahtida,” seletasid noorvõitlejad üksteisele.

“Ja sellepärast,” lisas peameedik, “ei ole ka keegi meile järele tulemas, kui me omade jõududega pärale ei jõua.”

Kui sõnelus juba üle õige valjuks ähvardas paisuda, kostis äkki ukselt läbilõikav vile.

“Teine paarisrusikas!” hüüdis pealik Dottir. “Valvel!”

Pooled võitlejad ajasid end, kuidas juhtus ja mahtus, püstakile ning tardusid veidrates poosides.

“Meile on usaldatud tähtis ülesanne. Mida vastame?”

“Ülesanne tuleb täita!” hüüdis Kubeba ja teised kordasid tema järel. “Kõik ülemate seaduslikud käsud täidame tõrkumata!”

Olukorra süngusest hoolimata kiskus Tikuta suu muigvele. Nähtavasti polnud ülem ainuke, kellele vabal ajal esivanemate malev seltsiks oli.

Ka ülema suunurgad tukslesid. “Tänan,” vastas ta ja lisas nagu esivanemad lugulauludes: “Vabalt. Rivitult.”

Liikumiskorralduse arutelu jätkus - nüüd juba täie teadlikkusega.

“Kui tagalavärki maha jätta ei saa, haagime nad siis meie masinale sappa!” Pealik Dottir näis uue tundmatu ülesande lahendamisest erakordselt haaratud. “Varustuse paigutame ka ühtlasemalt ümber ja…”

“Parem siis juba, noh meie neile sappa. Ilma veota koht jääks, noh, keskele. Ja kõik, noh,  kõndurid välja liikuma.”

“Ja inimesed ka jalgsi, nagu kurul?” pakkus teine abimeedik.

“Oodake.” Tikuta nihkus probleemilahendajate ringi. “Väljas liikumise puhul tekib üks suur lisamure. “Meil pole teile varsti enam küttekapsleid anda.”

“Aga miks?”

“Kuna...” Geotehnik köhatas hääle puhtaks. “Kuna termofiilid on meie töötluspaakidesse pesa teinud, on praegu eelsünteesi tulemused ettearvamatud.

“Aga miks me noidsamu termopüüle või asjandusi ei või küttekapslis kasutada?” uuris eemalt noorvõitleja Kunda. “Nagu needsamused vorstinahad.”

“Hehee, noortaibu,” parastasid teised noorvõitlejad - kuid keegi teine ei naernud.

“Suurepärane idee, härra noortaibu,” kiitis kroonik. “Seda tasub katsetada.”

Isegi geotehnik naeratas pisut. “Poiss, tahad meile laborisse ajutiselt abiks tulla? Kui su pealik lubab, muidugi.”

“Lubab,” naeris pealik Dottir.

***

Rännak jätkus sünges üksmeeles, mis näis nakatavat ka masinaid. Otsakuti kokkuhaagitud roomukid rühkisid vääramatult mööda lauget tõusu, aina sinnapoole, kus silmapiiri lõikas iidse löögikraatri vall. Vähegi järsematel tõusukohtadel koguneti välja ja kõnniti mõnda maad masinate kõrval.

Väiksemad võitlejate salgad käisid nüüd peaaegu vahetpidamata “õuevahetustes”. Mõned võitlejad avaldasid koguni soovi järelejäänud tee roomukikatusel reisida - see kava laideti aga meedikute ja pealikute ühisel jõul maha.

Iga paari vahetuse tagant kogunes kogu üksus koos keha kinnitama, kuigi suuremat valmistamist teel ette ei võetud. Selle asemel leidis kasutust kuivpajuki vähem-meelepärane valik, sekka üksikud jahisaagi-palad.

Kui ilmsikstulnud teavituslõhe ka veel kellelegi tuska põhjustas, ei näidatud seda välja - või siis klaariti eraviisiliselt, angaaride taga.

Teekonna lõpupoole juhtus üha enam, et puhkevahetuse ajaks jäi mõni võitleja tagalasse juttu puhuma. Kõige tihedamini külastas neid muidugi Kunda, kes pilkamisi antud “noortaibu” tiitlit uhkusega kandis ja kasvava huviga laborites abistamas käis.

“Noortaibu” rakendamine andis omakorda geotehnikule võimaluse rohkem aega võitlejate poole peal, traumalabori ligiduses viibida.

Sealt Tikuta ta leidiski, kui peameediku juurde ülevaatusele tuli - ravikapsli akna taga istumas, terminal ülestähendusteks käevangus, iga natukese aja tagant teadvusetu abikaasa poole noogutamas.

Biotehniku näkku oli hakanud värv tagasi tulema ja silmalaugude paistetusest olid alles jäänud vaid mustendavad randid. Ta oli nüüd täielikult mundrist vabastatud ja seatud aktiivtervendus-kapslisse. Pealaest peopesani jooksis fiksvõrgust karkass, mille all võis näha selgeid paranemisilminguid: läbipaistva asenduskoe sisse olid kasvanud esimesed veresooned ning kaelal ja õlal sirguvate noorte lihaskimpude alt paistsid sünteetilised komponendid veel vaevu-vaevu.

Geotehnik ise oli magamata ja kõhnunud, kuid üllatavalt rahulik. “Okano ütleb, et praegu jääb üle ainult oodata. Ilmselgelt ta paraneb - ainult…” Korraks ta pilk tuhmus.

Tikuta juhtis jutu kärmelt mujale. “Mida sa loed?”

“Ah, ikka nende koobaste kohta. Saime kolme peale päris palju põnevaid andmeid. Uurin siin, mis omaaegsete maasarnastamisprojektide kohta ürikutes alles on, kõrvutan andmeid…”

Tikuta piilus ekraani - seal säras mitmel real nimi sealt vastu Thermotoga.

“Kuule…” Ta niheles julgust kogudes. “Sa vist ei tea - minu käest needsamased sinna paaki pääsesidki.”

Geotehnik rehmas käega. “Oh, seda ei saa kindlalt väita. Me võisime ka koopast...”

“Saan ikka.” Tikuta jutustas talle lühidalt saunapäevast ja saastatud mundritest. “Tahtsin, eksole, teisele vastu tulla. Tean küll, et ei tohiks…”

Geotehnik ainult naeratas leebelt. “Samuti ei tohiks tundmatus kohas vette kukkuda, ei tohiks kolonnis omavahel kokku põrgata, ei tohiks elustiku tasakaalu kõikumisi märkamata  jätta… Ja lõppeks oli keegi ammune öko-kompilaatori see, kes platoo elustiku kokku pani. Kui igaüks meist oleks midagi kunagi kuskil veidi teisiti teinud, ei oleks me ehk üldse siin… Kuule, sa vist pead minema.”

“Hoidke paigal.” Peameedik sättis ta käe nurgelise renni kohale ja sirgeldas diagnostikaterminali vaid talle arusaadavaid märke.

Võrk libises maha ja voolas renni mööda kogumisnõusse.

“Aitäh.” Tikuta sirutas mõnuga vabanenud sõrmi.

“See oli teist väga mõtlematu,” ütles Okano järsku.

“Eks jah… Läksin närvi ja…”

“Ma ei mõelnud seda.” Okano naeratas väsinult ja noogutas traumalabori poole. “Vahel on hea kui ei mõtle.”

***

Kui roomukid kraatriservale jõudsid, oli taevaääre-tagune kuma neile selja taga järele jõudnud. Mägede tipud püüdsid juba esimesi kiiri sealt, kus Evus - kaksiktähtedest kahvatum -  silmapiiriga peitust mängis, ning ka erksama kaksiku Ekurana kuma ei jäänud kaugele maha.

“On ikka perseauk.” Masinaoperaator Sonora virutas kamaka lahtist pinnast südametäiega alla. Peotäis lagunes esimesel kokkupõrkel pisemateks pudinateks, mis alla põrkudes lahtist lumetuhka kaasa tõmbasid.

“Nõnda on.”

Teised operaatorid jalutasid hanereas kraatrivallil ja takseerisid äkilist varisenud nõlva selle taga - ning püüdmatuna näivat sihtkohta kraatri põhjas asuval künkal.

“A kui sõidas pool tsõõri perrä?” Tuikene osutas teist serva, mis hämaruses vaevalt paistis.

“Ei ole seal ka parem. Ja aega ei ole.” Sonora osutas selja taga sammuvale koidikule.”Varsti hakkab kogu see pask sulama ja meil pole isegi millegi peal sõita.“

Ülejäänud üksus kuulas neid murelikult pealt ja ootas ülema käsukapsli-katsetuste tulemusi

“Kuidas on, kas laseb ligi?” päris pealik Dottir.

“Vaatan sealpool ka veel.” Ülem kõndis operaatorite jälgedes kraatrivallil ühes ja teises suunas.

“Ei avane,” teatas ta lõpuks. “Ettenähtud punktile on vaja palju lähemale saada.”

“Tähendab, laskumisest ei pääse.”

Ülem jalutas veel jupp aega kraatriserval edasi-tagasi ja pööras siis tuled üksuse poole. “Nõndaks. Olen otsustanud. Üksus tuleb ajutiselt kahte laagrisse jagada. Võitlejate masin jääb üles, tagala oma saadame alla. Osa varustust tuleb ümber paigutada. Laagritesse jagamisel lähtume töökohustustest, aga võimalusel arvestan ka isiklikke soove. Tegutseme.”

Roomukid haagiti teineteise küljest lahti ja asuti varustust kahe laagri jaoks laiali jagama. Kõige rohkem vaeva valmistas sidemajaka ümberasustamine tagalaroomuki angaari.

Nii kõndurid kui kergmundrid laoti varusid silmini täis.

“Kõik mis raputamist ei kannata, pange teise masinasse või enda külge, õpetas laopealik Karilatsi.” Tema hooleks pidid jääma ülemise laagri tagalatööd, sest Tikutal oli kindel nõu alla minna.

Masinaoperaatorite tööjaotus kujunes lihtsalt: liisutõmbamise tulemusel jäi kraatrissesõit Sonora hooleks. Kui aga ka Petroskoi ei olnud nõus “oma masinat” maha jätma, võttis abioperaator  Tuikene ülemise laagri masina eest vastutuse endale.

Ülemaks jäi “ülemistel” peameedik, kes niikuinii ei oleks saanud patsienti omapead jätta.

Kui ettevalmistused hakkasid ühele poole saama, nihutati tagalaroomuk pervele laskumisasendisse.

“Ja kuidas meie alla saame, ka samas roomukis?” uurisid alumisse laagrisse määratud võitlejad.

“Ei - vaat see oleks vastutustundetu.” Ülem toksis kannaga pervepinnast. “Meie laskume trosside abil. Abimeedikud-”

“Aga kuulge!” segas “noortaibu” Kunda vahele. “Seesama abi-gorilla tõstis ju meid õhku - las tõstab kohe rohkem.”

“Vaat kus ninatark,” tähendas pealik Dottir. “Olete ta liiga hästi välja õpetanud. Aga mõte on hea. Mitu haavatut teil korraga selga läheb, viis?”

“Selga viis, aga, noh, haaratsitega saab kaks veel.”

“Ja mis teie põtkurid selle peale ütlevad” uuris nüüd ülem.

“Noh, kõrgele ja kaugele niimoodi ei lenda. Aga pehmema, noh, maandumise korraldame ära.

“Hüva. Nii teemegi.”

Üksteise järel lasid võitlejad oma mundrid häda-abi-asendisse fikseerida ja nad laoti abimeedikutele selga.

“Vaat see on tore silguriiul!” kiitis kroonik.

“Sinu, noh, merisiilik sinna ei mahu. Tuled haaratsite vahele. Aga,noh, Haiku mahub küll selga.”

“Tänan, tänan,” vastas ülem. “Mul on isiklikud põtkurid, saan hakkama.”

Kui kõik oli ette valmistatud, juhtis operaator Sonora tagalaroomuki pervega rööbiti ja alustas laskumist.

“Ei ole viga,” kostis ühiskanalisse. “Kui ma saan siit tasakesi kaares edasi lasta siis-”

Roomuk jõnksatas ja hakkas tuhklume-pilves isetahtsi liikuma. Raske masin lohises poolküljetsi allamäge ning veeres siis põrgeldes astangult astangule, kuni maandus üsna kõrgendiku eel jälle roomikutele. Veosüsteemid, mis ikka veel töötasid, vinnasid masina poolele nõlvale; seal katkes lõpuks ajamite urin.

Tikuta kibeles järele sööstma - ainult mõte suuremast kohustusest hoidis teda paigal. “Sonora, vasta! Sonora, kas sa kuuled?”

Mitu otsa ja alguseta sekundit ei kostnud ühestki kanalist midagi peale moonutuskrõbinate ja Tikutale kangastus tahtmatult biotehniku veretute huultega nägu traumalabori halastamatus valguses.

Ta kuulatas veel, kuni ei pidanud enam vastu. “Julian!” käratas ta häbenemata ühiskanalisse. “Sa kuradi punane pärdik, kui sa kohe ei vasta, ma tulen isiklikult kohale ja ajan sul oma käega kõik karvad maha!”

Pärast hetke vaikust kostis ühiskanalist jälle eetrimoonutuse vilinat, siis läkastas keegi teises otsas. “Siin Sonora... pärdik. Kannan ette - manööver on sooritatud. Palun… Palun meedikut… palun palju häid rohtusid. K-karvad… kuluvad omale ära.”

“Pole tal häda midagi,” hüüdis Tikuta teistele. Siis toetas ta kõnduri jalad kindlamini maha, lülitas kõik ülekanded välja ja andis pisaratele voli.


8. Üle aja, üle ilma

Ekurana Neljanda suurema kodukuu kaugema külje mäestike vahel, iidse asteroidi löödud kraatris käis elav askeldamine. Hiigelkausi põhjas punguval lumeta künkal sibas tuletäppide kobar; teine veidi väiksem kobar jälgis neid ülalt kraatrivallilt.

Kahe laagri vahel hõljus hajus kratiparv kohalike sidesignaalide võimendamiseks ja ühiskanalis aeti harjunud kombel juttu, nagu ei lahutakski neid tosinate astangute viisi kraatrinõlva-varinguid.

Tagalatehnik Tikuta alles toibus laskumisest - kõndur oli rohkem potsatanud kui sammunud ja alla jõudes oli ta sisikond nii pahupidi, et ta otsustas süsteemi sisse ehitatud dosaatori abi tarvitada. Südamepöörituse vastu see ei aidanud, kuid vähemalt kerkis ta ümber üleüldise ükskõiksuse kõikvõimas kilp.

Järgemööda kogunesid tulukesed angaariluugi juurde ja ühisel jõul hakati sealt sidemajakat välja vedama.

Väljaveeretamisel ja kokkumonteerimisel lõid kõik käed külge, ainult operaator Sonora oli pärast “heade rohtude” manustamist puhkerežiimile kamandatud. Ta jälgis teiste tegemisi roomuki juhtimiskeskusest, kommenteeris vahetpidamata ja oli juba jõudnud kummalegi laagrile anda hellitusnimed, mida ta igal ettekäändel ka mainis. Ülemine laager oli Kotkapesa, alumine - osaliste suureks rõõmuks - Perseauk.

Kui aga kraatri vastaskülje tagant kerkis nähtavale väiksema kuu lopergune külg, tabas teda hoopis lüürilisem palang ja ta deklameeris ühiskanali õhkamiste saatel:

Suikvel Kuu

ta kukal halja künka kannikatel

ja sa lebad taamal

kui vetesügavas ta valgusel

sa minu kõrb

su palge jahedus…”

Sonora jätkas samas vaimus veel tükk aega ja Tikuta tundis pikapeale ära vanamaa lugulaulu, mida ta seni teises keeles oli kuulnud.

“Mida sa talle õigupoolest andsid?” päris ta abimeedik Uigurskilt otsekanalis.

“Noh, tegelikult… ma võtsin terve välipauna kaasa ja lasin tal võtta, mis ta tahab. Pärast sihukest sõitu, noh, tundus et on ära teeninud.”

Vahepeal oli majaka raskem osa - rohmakas, kindlustatud tugijalg - paigale lükatud. Selle külge monteeriti hapramat tugikarkassi, millele laotati peentest kiududest moodulmembraan. Kui kõik tööd valmis said, kõrgus roomuki kõrval veidi kiivas farfalla-tüüpi antenn, mille pind küütles pooliku kuukönni ja rohetava hommikutaeva all tuhandetes värvides.

“Hakkame siis peale. Signaali ei saa peatada!” Kroonik avas tugijala esipaneeli, paljastades teaberatsaniku ootel juhtimiskeskuse.

“Ah sinna peab veel sisse ka minema?”

“Ikka. Mul on sedapuhku korraga väga palju signaale hallata. Ilma otsekontaktita läheb raskeks.” Kroonik istus paika ja hakkas mitmesuguseid otsikuid ja jätkeid oma mundriga ühendama. Lõpuks ulatas ülem talle avatud käsukapsli, mille kroonik ettevaatlikult vastavasse pessa lükkas.

Juhtimiskeskuse paneelistikku läbis värin ja õõnsus lõi tuledes särama.

“Töötab! Valmistun proovisignaali saatma.”

“Oodake!” hüüti ühiskanalisse.

“Doktor? Mis on lahti?”

Ülemise laagri poolt lähenes unnates üksik kratt. Kohale jõudes lasi see sidemajaka tuledes kukerpalli, nii et kõik võisid küljelt lugeda kirja TUPSU #1.

“Vabandage, et eksitan… Enne kui alustate - mul on tähtis tervitus edasi anda. Ahja, jagage pilti.”

Ülekantud vaade hüples korraks põrandal, pöördus siis tulede vilkudes ja jäi pidama traumalabori aknal - biotehnik oli keeratud püstisemasse asendisse, ta silmad olid avatud ja terve käega sirgeldas ta midagi süllekinnitatud terminali.

“Kõnelda ma tal veel ei luba, aga kaugjuhtimist ei saa isegi mina takistada.”

Kinnituseks hüples TUPSU#1 kohapeal ja vilgutas rõõmsalt tulesid.

Kui juubeldamine vaibus, asus alumine laager uue hooga side loomise kallale.

“Nõnda. Teabepõiming käivitus… Lülitus - läks.”

Tikuta tundis, kuidas ta kõrvatagune ebameeldivalt surises.

“Mes tiid sääl?” pahandas ka operaator Tuikene. “Tuu sidesäedus ajab iho imelikuss!”

“Oot-oot, ja mida sina nüüd pudrutad?” imestas pealik Dottir. “Tavaliselt ma saan sinu-kandi jutust ikka midagi aru, aga nüüd…”

“Oi andestust! Unustasin teid ette hoiatada. Teabesilla käigus tühistatakse kõik tõlkeabi-liidesed. Tähendab meie oma dialektiühtlustamis-programm ka ei tööta.” Sinna otsa lisas kroonik: “Kuulet vai, Petsoora? Enämb ei saa omal viisil kõnõlda, nüid peab ametikiilt pruukma.”

“Sa ära pabista. Mina kõnelen, mida tarvis, kasvõi ametikeelt,” vastas Tuikene rahulikult. “Aga kas nood tasamaa omad seda ikka mõistavad?”

“Mõistawad, mõistawad,” porises heatahtlikult vana Petroskoi.

Kroonik ei kuulanud neid enam. “Side toimib. Hakkame edastama. Hõbehaigur, siin kaheksas maastikuüksus. Tulge kuuldele.”

Ülejäänud üksus nii kraatri sees kui serval kuulasid pingsalt pealt, kuidas kroonik teadet kordas ja kommenteerisid pooli-hääli.

“Kas koodid said ikka õiged?”

“Äkki ikkagi ei tööta?”

“Olemegi hiljaks jäänud…”

Kuuendal kordamisel vastas teiselt poolt unesegane hääl: “Kesse?”

“Siin kaheksas.”

“Kaheksas? Oodake, kutsun kohe ülema!”

Mõni hetk hiljem kärises üksuslaste kõrvus hoopis reipam hääl. “Kaheksas, siin Hõbehaigur. Hea meel teid tervitada - kaotasime juba lootuse. Kandke ette.”

Kroonik edastas emalaevale ülevaate nende inimeste ja varade seisust.

“Võtame arvesse. Niisiis. Palun koguge oma koosseis kuuldele. On aeg tutvustada teile rännaku tegelikku eesmärki.”

“Hõbehaigur, siin Haiku. Teavitamine ei ole vajalik. Hädaolukorra lahendamise käigus informeerisime juba kõiki.”

“Arusaadav,” vastati pärast pisukest pausi. “Sellisel juhul jätkaksime kohe järgmise etapiga - kontrollaeg läheneb ja neliteist majakat suudavad signaali piisavalt võimendada.”

“Neliteist?”

“Paraku. Kolmandast ei ole samuti kuulda olnud.”

“Ja teised?”

“Kuues jõudis esimeste seas, kõik terved. Mõned teised… mitte nii hästi. Aga kas olete ühissignaalis valmis?”

“Valmis,” vastas kroonik.

Esimene - läks.”

Teine - läks.”

Neljas -”

Kroonik teostas keskuses rea lülitusi ja antenni liblikatiib hakkas laetud osakeste veigeldes undama.

“Kaheksas - läks.”

Vaevalt olid kõigi üksuste signaalid edastatud, kui kogu taevakummi lõhestasid pimestavad virmalised.

Terav signaalimoonutuse pragin täitis mundrite vastuvõtjaid ja laagrilised tõmbusid vaistlikult roomuki varju.

“Mida perset!” hüüdis pealik Dottir “Ruumihüpe? Nii sügaval süsteemi sees?”

“Rahu.” Ülem kiikas pragisev taeva poole. “Oleks see ruumihüpe, oleksime juba aurustunud ja pool kuud koos meiega. Jääme ootele.”

“Siin Hõbehaigur,” kostis peagi ta sõnade kinnituseks. “Loome sidesilla orbiidiga. Kroonikud, valmistuge lisasignaale jagama.”

Kanalitest kostis tavapärast undamist ja staatikamüra.

Ja siis, ilma hoiatamata, lausuti võimendatud kanalist ridu, mida iga sealmaalane maast-madalast tundis, ridu millega pühadel puhkudel kinnitati teadmist ennemuistsest pikast teekonnast, päralejõudmisest ja ühisest olemasolust.

Maarahvas maalta - “ hääl vaikis ja jäi ootele, sellal kui laagrilised üksteiste segaduses vahtisid.

Hääl kordas: “Maarahvas maalta -”  

Taevasta tallama?” vastas kroonik Ahja ebalevalt.

Virmaliste valda, Linnutee luitele,” jätkas võõras hääl taevast.

Mõik meelen, ilmale laiale,” vastasid nüüd korraga juba kõigi üksuste kroonikud.

Tasakesi pomisedes kordasid ridu nende järel kõik üksuse liikmed nii ülemises kui alumises laagris. Nii kõlas sealmaa ühiselt hoitud saladus: keel, mida võõrastel kuulda ei lastud ja mida tõlkesiirikute andmebaasides ei leidunud.

Sada rada, üks tee,“ ütles hääl.

Minu rada, meie vägi,” vastasid kroonikud ja kõigi üksuste hääled ühinesid võõraga viimaseks reaks. “Üks meel, üks vägi; üle aja, üle ilma.”

Kui ühised sõnad olid lausutud, kanal vaikis.

“Kas nüüd ongi kõik või?” päris “noortaibu” varsti.

“Tasa,” vastas kroonik. “Ootame.”

Kui ka teised laagrilised olid jõudnud nihelema hakata, võttis sidesüsteem taas hääled sisse.

“Siin sõltumatu aegruumi-alus Kõrvekund. Kuulen, et olete tõesti omad. Hõbehaigur - alustame täismahus edastust.”

“Jah, muidugi.” Emalaeva sidepidaja toksis teises otsas midagi. “Üksused, lubage tutvustada - meie missiooni tegelik peakorraldaja.”

Krooniku vahendusel kuvati kogu üksuse visiiridele võbelev piltülekanne orbiidilt.

Üksuse ette ilmus sõjaka ilmega vana naine, kelle näojoontes peegeldusid kõik Vanamaa kontinendid. Ta seisis võõrapärase laeva juhtimiskeskuses, täis pulte, ekraane, koordinaadistikke ja teadmata funktsiooniga seadmeid. Tema tundmatu tegumoega kaitsevarustust katsid siin-seal kummalised maalingud ja mullakarva juuksepakladesse, mis sisalikusabadena ta seljale langesid, oli põimitud läikivaid masinadetaile.

“Tere, vabatahtlikud,” ütles naine silmade särades. “Küllap on teil palju küsimusi. Edastage oma kroonikute kaudu - kui oskan, siis vastan.”

“Siin viienda üksuse kroonik Vaiga. Meile öeldi, et peame valmistuma tundmatuks ohuks - mis oht see niisugune on ja kustkohast?”

“Lühidalt öeldes - Neubaikonurilt.”

Viienda kroonik ei jäänud rahule. “YUR-i peamaailm? Meie vahel on ju hulk asustatud süsteeme ja tükk tühja kosmost. Mis neil meiega asja peaks olema?”

“YUR-i põhirahvastel ei olegi. Asi on keerulisem - isiklikum. Nimelt leidub seal meie sugulasi - ja mõned nende esindajad otsivad taga teisi linnutee-rahvaid, tahavad sidemeid luua...” Naise ilme kivines. “Nad väidavad, et on vana maarahva-verd. See on tõsi. Aga kui neil kilki kõrvas pole, ei mõista nad meie keelt, nad ei mäleta kombeid, ei oska sõnu lausuda… loeb ainult puhas sugupuu.”

“Aga milles ikkagi see oht seisneb?”

“Ma räägin, mis sai minu rahvast. Kunagi olin ma vabatahtlik nagu teie. Jah, meiegi ehitasime baase, harjutasime, oskasime võidelda… Kui sugulased Neubaikonurilt meie maa leidsid ja soovisid koostöösidemeid sõlmida, olime rõõmuga nõus. Kui siis nende esindajad meie elukorraldusse sekkuma hakkasid, ei osanud me õigel ajal vastu hakata. Ja kui ükskord taibati, et need puhtatõulised sugulased meid heaga rahule ei jäta, hakkasid nemad omakorda vastu, palkasid abijõude… Puhkes võitlus - päriselt. Ja siis ühel päeval olid meie sadamad läinud, meie taevast kontrollis võõras laevastik… Meie maa pühiti planeedi pinnalt.”

Naine vaikis ja ta näol vaheldusid lein ja vihkamine.

Viienda üksuse kroonik jõudis vahele küsida: “Aga kuidas te siis nüüd siin olete?”

“Mina… ma lasin jalga. Viimasel hetkel, nagu pärast selgus.”

Naine viivitas. “Mõistate? Ma olen saanud koguda vahendeid, teha ettevalmistusi - ma saan… soovin anda teie rahvale võimaluse, mida minu omal ei olnud. Teil on veel aega. Mitte ülearu - aga…”

Naine vaikis jälle ja ainult ta virvakuva tõmbles sidemoonutustes.

“Kroonik Ahja, kaheksas üksus. Miks te arvate, et need sugulased meie juurde tulevad?”

“Ma olen seda näinud juhtumas ikka ja jälle, mitmes eri kohas. Stsenaarium kulgeb iga kord natuke teisiti, aga lõpptulem on alati ebasoovitav. Siin on mõned näited.”

Laevavaate asemele kuvati liikuvad pildid võitlustandritest, tuhaks põlenud metsadest, linnavaremetest.

“Andestust… ma tunnen ära meie rannajoone, meie mäed. Aga meil ei ole ju midagi juhtunud.”

“Need on võimalikud stsenaariumid  - simulatsioonid. Hõbehaigur, palun edastage terve komplekt kroonikutele.”

Mõnda aega võbeles pilt ilma helita - orbiidi ja emalaeva vahel vahetati sõnumeid, mida üksustega ei jagatud. Siis kadus võõra laeva ülekanne ootamatult.

“Üksused, siin Hõbehaigur. Me teame, küsimusi on palju ja küllap jõuame kõigini.

Praegu on teie ülesandeks laagrid toimima saada. Puhake välja, kohanege. Saatke meile ka nimekirjad varustusest, mis asendamist vajab. Järgmine kontakt saja kilosekundi pärast. Hõbehaigur lõpetas”  



Pärast ülekannet kogunes kaheksas üksus jälle nõupidamiseks - alumise laagri koosseis tagalakontoris, ülemise oma staabiruumis, seinaterminal mõlemat ühendamas ja eraldamas.

Kõik vaikisid ja vaatasid nohisedes enda ette, ainult kroonik luges poolvaljult numbreid ja nimesid, ise kulmu kortsutades käsiterminali uurides.

“Kas teile ka tundub, et miski siin ei klapi?” katkestas ta lõpuks vaikuse. “Need nõndanimetatud stsenaariumid - ma kontrollisin ja kõik need näitavad ainult meie maad. Kui see… korraldaja ütleb, et sama asi on juhtunud mitmeid kordi ja mujal, siis kus kõik need muud maad on?”

“Võimalik, et see teave sorteeriti meie jaoks teiste hulgast välja,” arvas ülem.

Kroonik ei jätnud jonni. “Aga miks ta nii veendunud on, et sama asi meid ootab?” Veel enam, miks on meie juhid nii kindlad, et tal õigus on? Miski siin ei klapi.”

Tikuta, kes krooniku kõrval istus, jäi samuti korduvaid pilte põrnitsema - nende rannajoon, nende taevas, võita või jäta. “Sa arvad,et need ei olegi simulatsioonid?”

“Ei.” Kroonik tõmbas suu kriipsuks ja ta silmad särasid uute avastuste vaimustuses. “Ma arvan et need on midagi… midagi muud. Seda tuleks uurida.”

“Hüva.” Ülem oli ennast lõpuks koguda jõudnud. “Küll jõuame uurid ja küsida. Aga praegu - kõik puhkama. Ma jään ise valvesse.”

***

“Ahja? Magad või?” Tagalatehnik Tikuta koputas krooniku koikule.

Kraatrilaagri esimene puhkevahetus hakkas lõppema ja koguneti esimesele ühisele söögikorrale.  

“Hei, Ahja!” Ta koputas kõvemini.

Krooniku pilk rändas jälle kuskil kaugustes ja tema erakla terminalides mängisid kõrvu kümned ühisülekande ajal nähtud hävingustsenaariumid.

“Ahja” Kuuled? Tule kontorisse - hakkame sööma. Ülemise laagri rahvas on teisel pool juba valmis.”

“Ah, jah, muidugi.” Kroonik pilgutas virgudes silmi. Ma siin mõtlesin…”

“Sulle ei anna need “simulatsioonid” ikka rahu?”

“Need ka, aga... Ma siin mõtlesin. See meie tööandja ise - tema keelemustrid tulevad mulle liiga tuttavad ette.”

Tikuta tõmbas krooniku kättpidi püsti. “Nojah... Eks ta ütles isegi, on linnutee-rahva hulgast… Me ei tea, kuhu kaugele need kunagised teabevakad võisid veel välja jõuda.”

“Seda muidugi. Aga on teatud ütlemised, mida teabevakkadest ei leia. Minu kodukandi ütlemised. Ma ei unusta selliseid asju - isegi kui ma tahaksin. Ma ei unusta ka ühtegi nägu - ja teda näen ma esimest korda.”

"Nii et ta on sinu kandist - ja ei ole?"

"Just! See kõlab natuke imelikult aga… Ma arvan, et ta on tulnud palju lähemalt, kui me arvatagi oskame - ja samal ajal palju kaugemalt.”

Krooniku pilk rändas jälle kaugusse ja ta ümises endamisi: “Üks meel, üks vägi - üle aja, üle ilma.”


[LÕPP]


-------------------------------------------


Loo tegevus toimub Kaosnoova fiktiivuniversumis, kus inimkond on ühes erakordselt elusoodsate tingimustega Linnutee piirkonnas asustanud paljude tähesüsteemide elukõlbulikumad taevakehad. Ammu-ammu Maalt saabunud asustusekspeditsioonide järglastest välja kasvanud uustsivilisatsioonid lävivad nüüd ka omavahel, avastavad uusi tehnoloogiaid ja ületavad uusi raskusi. Samas universumis toimuva “Jäljekütiga” otseseid seoseid ei ole.

Esimest osa loe siit.

Teist osa loe siit.

Kolmandat osa loe siit.


Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1039)