„No on ikka tore mäng küll!” torises Henri põlvini lumehanges seistes, seljas vaid punase- ja roheliseruuduline jõulupidžaama ning tumepunane hommikumantel. „Mu sussid on lund täis ja ma ei tunne enam oma jalgu. Viimane kord, kui ma sind usaldan!”

Onyx itsitas omaette rahulolevalt. „Ise oled süüdi! Ma olen sulle sada korda öelnud, et enne, kui kellelegi oma jah-sõna annad, pead tingimusi ka uurima.”

„No ma mõtlesin, et su mäng on ikka nagu „Alias“ või midagi. Kust mina pidin teadma, et sa mu äkitselt kuskile suvalisse aastasse keset pärapõrgut viskad? Mul on kodus jõulupraadki ahjus ja nüüd ei valva seda keegi! Nii võib maja maha põleda!” Mees võdistas külmast õlgu. „Vii mind kohe koju tagasi! Kui ma nüüd sinu pärast oma puhkuse ajal haigeks jään, viin su komisjonimüüki!”

Ähvardusel polnud tema randmel istuvale ajamasinale aga mingit mõju.

„Sa tead väga hästi, et minuga koos jõuad õigeaegselt tagasi. Sinna võib aga veel pisut aega minna. Mängureeglid on sellised, et enne koju ei saa, kui igasse kohta midagi endast maha jätad.”

Henri oigas vaikselt. „Mis tähendab „igasse kohta“? Kuhu sa mind veel tassida tahad? Ja mis ajast on sul lubatud mulle mitte alluda, sa ninakas elektroonikapundar?”

„Sa vist ei lugenud eile ka, mida värsked uuendused tähendasid, mis? Nüüdsest on mul palju suurem otsustusvabadus.” Onyxi hääl kõlas mehe kõrvus häbematult reipalt. „Noh, mida sa veel ootad? Mida kiiremini sa alustad, seda kiiremini koju saad! Vaata selja taha. Seda maja näed?”

Henri keeras ringi ning heitis pilgu selja taha. „Näen jah. Mis sellega siis on?”

„See on esimene kontrollpunkt. Hiili sinna akna alla ning jäta midagi endaga kaasas olevatest asjadest aknalauale.”

„Kas ma sellega ajalugu kihva ei keera või midagi?” küsis Henri kahtlevalt. „Sa oled alati öelnud, et ma pean selliste asjadega ettevaatlik olema.”

„Mitte sel korral. Ära selle pärast muretse,” julgustas Onyx. „No hakka juba minema.”

Õnneks ei olnud maja kaugel. Kohale jõudmiseks läks aga mitu minutit, kuna lahtistes sussides läbi lume sumpamine polnud just maailma kergeim ülesanne.

„Kus ja millal me üleüldse oleme?” päris ta hingeldades.

„See pole tegelikult eriti oluline. Piisab, kui tead, et me oleme kahekümnenda sajandi alguse Soomes.”

Igal teisel päeval oleks Henri Onyxit edasi pinninud, kuid tal oli nii külm ja vastik olla, et kõik tema energia kulus eesmärgi poole rühkimiseks. Kümne minuti pärast oligi ta maja akna all ja piilus aknast sisse. Tuba paistis olevat nii soe ja mõnus oma küdeva kamina ja ehitud jõulupuuga, et tal hakkas topeltkülm. Kuuse juures istus põrandal paar eelkooliealist last ning mängis puidust leludega. Kaugemal köögis liikus nende ema toimetav kogu.

„Mida ma ometi siia jätma peaksin?” arutles mees hammaste plaginal. „Ma vannun sulle, Onyx, et kui me koju jõuame, ei kanna ma sind nädal aega. Olgu see sulle paras! Ahhaa, leidsin! Ma teadsin, et mul peaks siin midagi olema!”

Võidukalt õngitses Henri hommikumantli taskust välja ühe šokolaadikommi, mis nägi oma vanamoodsas otsast tuttidega paberis väga isuäratav välja. Ta asetas selle ettevaatlikult elutoa lumisele aknalauale.

„Kas me võime nüüd ometi minna?” küsis ta ajamasinalt väsinult.

„Jah, nüüd võime minna. Oled valmis? Üks, kaks, kolm.”

Viimasel hetkel enne lahkumist jõudis Henri toaaknal märgata imestunud väikest tüdrukut, kes teda ammulisui vahtis.

Silmapilk hiljem leidis mees end palju meeldivamast kliimast. Hoolimata tähistaevasest ööst pidi sooja olema vähemalt kakskümmend kraadi. Taevas helendav suur täiskuu andis piisavalt valgust, et Henri pisut enda ümbrust näeks. Ta seisis keset väikest lagendikku, lähedal mõned suuremad kivirahnud ja madalad põõsad, kaugemal paar väiksemat hoonet, taamal aga midagi külataolist. Läheduses polnud inimesi näha, nii et Henri kloppis kiiresti riietelt viimasegi lume ning väänas oma lambavillastest sussidest välja vähemalt klaasijagu vett. Siis istus ta maha, toetas selja vastu kivi ning tõmbas külmavõetud jalad hommikumantli hõlma alla üles sulama.

Vähehaaval hakkas jalgade valu järele andma ning tundlikkus taastuma. Kergendunult liigutas ta varbaid ning lasi pilgul tähistaevas rännata. Ta ei olnud kunagi oma elus nii palju tähti näinud. Universumi mõõtmatu suuruse tajumine lõi tal korraks hinge kinni ja üheks lühikeseks hetkeks oli ta Onyxile selle ootamatu seikluse eest isegi tänulik. Pikaks ajaks jäi mehe pilk pidama temast paremal üsna silmapiiri lähedal siraval eriti suurel ja heledal tähel. Ta mõtiskles endamisi, mis küll selle nimi võiks olla, kui Onyx tema randmel köhatas.

„Kuule, ma ei tahaks küll sind eriti segada sellel universumiga üks olemise hetkel, aga meil on siin parajasti üks mäng pooleli.”

„Tead, pista see mäng endale laadimisauku või kuhugi!” ärritus Henri. „See on kõige lollim mäng, mis kunagi välja mõeldud!”

„Sellisteks vulgaarsusteks pole küll vajadust,” noomis Onyx teda. „Pealegi tead sa väga hästi, et ma laen sinu kehasoojusest. Pole vaja niimoodi erutuda! Ainult paar asja veel ja oledki varsti kodus.”

Mees vaid urises ja ajas end jalule. „Kuhu ma siin nüüd minema pean?” Ta tundis end kui mingis neetud malemängus ringi tammuv ettur, keda Onyx oma suva järgi mööda aegruumi ringi lohistas. Sel korral teda isegi ei huvitanud, kus või millal ta on.

„No vaata, täht sul näitab teed!” ümises ajamasin üsna viisivabalt.

Nüüd märkas Henri, et enne imetletud täht on täpselt ühe taamal asetseva hurtsiku kohal. Ohates hakkas ta sinnapoole astuma, ise paljajalu, vettinud sussid näpu vahel.

Hurtsikul ei olnud aknaid, millest läbi piiluda, kuid samuti puudus sellel uks. Ehitise ümber leidus erinevat värvi karvatuuste, ilmselt oli tegemist mingisuguse loomadele mõeldud varjualusega. Läbi ukseava kumas aga kollakat sooja valgust.

Henri pistis pea avast sisse ja piilus ringi. Nurgas õlgedel magasid mees ja naine. Õigupoolest paistsid nad nii noored, et oleksid Henri ajal alles koolis käinud. Nende kõrval seisis väike küna, kus lebas miski riietesse mässitud pamp. Mees võttis ukse kõrval rippuva õlilambi kätte ning hiilis magajatele pisut lähemale. Küna juurde jõudes ja sellesse pilku heites leidis ta aga eest kaks säravat terast pruuni silma, mis teda tillukesest krimpsus beebinäost uudishimulikult jälgisid.

„Onyx, see on imik!” sosistas Henri. „Ja tundub, nagu oleks ta alles hiljuti sündinud kah!” Ta näitas lambiga valgust ka hurtsiku kaugematesse nurkadesse ning märkas nüüd tõesti jälgi sellest, et beebi sünd oli olnud äsjane sündmus – hunnikus vedelesid kasutatud rätikud ning määrdunud veega ämber.

„No on jah beebi, pole varem näinud või?” Tundus, et Onyx hakkas isegi enda välja mõeldud mängust tüdima. „Jäta nüüd kink ning lähme. Meil on üks koht veel ees.”

Mees silmitses uuesti beebit, kelle silmad olid nüüd kinni vajunud ning kes juba vaikselt nohisedes magas. Millegipärast oli tal tunne, et sellele lapsele ei oleks üks läbimärg suss sobiv kink. Siis langes Henri pilk tema parema käe kolmandas sõrmes olevale lihtsale kuldsõrmusele. See oli mälestus tema emast, kes paari aasta eest igavikuteele oli lahkunud. Aeglaselt võttis mees selle sõrmest, hoidis veel korraks peos ning asetas siis ettevaatlikult sõime servas olevasse lohku. Ta silitas õrnalt lapse põske, nii et too korraks läbi une naeratas, ning ütles siis:

„Olgu, lähme!”

Järgmisel hetkel seisis Henri õhtuhämaruses sagivaid inimesi täis tänava ääres. Hoolimata tihedast inimliiklusest ei paistnud keegi olevat tema äkilist ilmumist märganud. Võib-olla seetõttu, et ta oli materialiseerunud ühes pimedamas ukseorvas, kust ta nüüd välja piilus.

„Türgi, neljas sajand peale Kristust, kui sind peaks huvitama,” kostus äkki Onyxi hääl, mis pani mehe võpatama. Oleks ju võinud arvata, et ta on selle aja peale oma tehisintellektist kaaslasega ära harjunud, aga siiski tabas teise kohalolu teda sageli ootamatult. „Ära muretse, siin ei lähe kaua aega. Otsi nüüd kähku üks abivajaja ning anna talle midagi enda oma.”

„See nüüd küll ei tohiks raskusi valmistada,” ütles Henri rohkem iseendale, kui ta lasi silmadel üle tänavate ääres istuvate kerjuste liikuda. Keda ometi aidata, kui abivajajaid on nii palju? Lõpuks jäi tema pilk pidama paari sammu kaugusel seina ääres kössitaval mehel. Välimuse järgi oleks Henri talle pakkunud viiskümmend aastat, aga tõenäoliselt oli ta noorem, ilmselt oli need olnud pikad rasked aastad, mis enneaegselt sügavad vaod mehe näkku olid kündnud. Kuid midagi tema olemuses oli nii tuttavlikku, et see Henri südant liigutas.

Ta astus mehele lähemale, võttes samal ajal seljast oma punase hommikumantli. Ta kummardus ning sättis mantli ümber mehe õlgade. Samuti pani ta tema kõrvale maha oma lambavillased sussid.

Mees ajas end sirgu, naeratas hambutut naeratust ning kukkus midagi elavalt seletama. Henri ei saanud sõnagi aru, kuid naeratas talle julgustavalt ning patsutas teda õlale.

„Ongi kõik! Mäng on tänaseks läbi!” teadustas Onyx. „Võttis sul alles aega. Õnneks sul minuga koos olles seda jätkub.” Ta kõkutas oma nalja peale, nagu oleks see mõne ständapi parim pala. „Lähme koju!”

Silmapilgu pärast seisiski Henri tagasi koduses elutoas samas hetkes, kui Onyx ta sealt kaasa viinud oli. Ta viskas pilgu kellale.

„Oh, õnneks on veel aega, enne kui külalised tulevad. Peale sellist seiklust läheb enda kasimiseks kaks korda rohkem aega. Sina aga,” võttis ta ajamasina randmelt ja asetas kapile, „istud siin kaks nädalat jutti ja mõtled oma tegude üle järele.”

Peale õhtusööki istus Henri oma isa ja õe perega mõnusalt kuuse järele lõhnavas elutoas ja ajas juttu. Ta oli juba tükk aega tagasi märganud, et õelapsed olid kuidagi rahutud ning kibelesid midagi ütlema. Lõpuks ei pidanud neist vanem enam vastu ning pahvatas:

„Millal see jõuluvana nüüd tuleb? Tahaks juba kinke saada!”

Poisi kolmeaastane õde aitas kaasa: „Kinke, kinke!”

Mehe õde Karina vaigistas neid: „No küll ta tuleb kah, ega jõuluvana siis kella järgi käi. Olge nüüd pisut veel kannatlikud ja korrake oma jõulusalmid üle!”

Henri kuulas seda vestlust suure imestusega. „Mis jõuluvana ja kingid? Millal me varem jõulude ajal kinke oleme vahetanud? Kas te mõtlesite sel aastal mingi uue asja välja?”

Kogu pere jäi vait ja vaatas teda nagu kuutõbist. Siis hakkasid lapsed itsitama.

„Onu Henri teeb vist nalja,” pakkus poiss. „Kui sul jõuluvana pole käinud, onu Henri, kas sul käivad siis päkapikud?” Ta tõusis ning jooksis akna juurde vaatama. „Aga sul pole ju isegi sussi aknalaual!”

Mehe õde tonksas teda külge ja sosistas:

„Mis juttu sa siin nüüd ajad? Lapsed hakkavad niimoodi veel muretsema.” Ta vaatas seinal rippuvat kella. „Jõulutaat peaks kohe varsti kohal olema. Sina ja sinu naljad, ma ütlen!”

Nüüd oli Henri tõeliselt segaduses, kuid peale õe pahast noomitust ei tahtnud ta enam sel teemal sõna võtta ega teiste naerualuseks jääda.

„Ma lähen vaatan, mis magustoiduks saab,” pomises ta ning taandus kööki.

Seal koukis ta taskust telefoni ning tegi kiire otsingu jõulutraditsioonide kohta. Ja tõepoolest – tundus, et nende pühade ajal kinkide tegemise komme oli sajandeid vana, mitte ainult tema enda pere leiutis. Samuti oli jõuluvana tegelaskuju levinud üle kogu maailma. Kuidas aga tema sellest kõigest midagi ei tea?

Siis kerkis tema silme ette pilt iseendast punarohelises pidžaamas ja hommikumantlis läbi ajaloo kappamas. Hajameelselt sirutusid tema sõrmed keerutama ema vana kuldsõrmust. Kuid seegi oli jäänud ju kuhugi aastasadade taha, esimeseks kingiks tõelisele jõululapsele.

Välisukse tagant kostev prõmmimine tõmbas Henri mõtisklustest välja. Laste rõõmukisa, kui nad ust avama jooksid, tõi tema näole naeratuse. Võib-olla tasuks Onyxi karistust pisut lühendada, mõtles ta, kui kõhukale habemikule vastu ruttas.

Illustratsioonid: Kärt Mikli