img 4890

Ei tule vist kellelegi suure üllatusena, et hariduslikes ja kirjanduslikes ringkondades kurdetakse tänapäeval alalõpmata, et noored ei taha enam kuidagi raamatuid lugeda. Ohatakse, et lapsi tuleb sundida raamatut kätte võtma ja üleüldiselt tahaks nad ainult telefonis Fortnite’i mängida või Tik-Tokis naljakaid videosid vahtida. Sellest, kuidas koolid tegelikult tapavad noorte soovi lugeda, võiks kirjutada terve eraldi artikli ja ma usun, et Reaktori lugejate hulgas leidub selliseks analüüsiks minust hulga pädevamaid inimesi.

Küll aga pöördun mõnevõrra sarnase teema juurde: minu tähelepanekute järgi kogub noorte täiskasvanute seas, võib-olla just noorte täiskasvanud meeste seas, kiiresti populaarsust inglise keelsete audioraamatute kuulamine. Äkki toimub sama ka naiste seas ja ma pole lihtsalt märganud.

Nooreks täiskasvanuks ma ennast kahjuks enam kutsuda ei saa, kuid inglise keelsete ulme-audioraamatute kuulamist alustasin varastes 20-ndates ning nendest aegadest on jäänud veel ka sõpru ja tuttavaid, kes seda tänini teevad. Nad ei tarbi eesti keelset (ulme)kirjandust mitte vähimalgi määral ja suhtuvad eesti keeles lugemisse pigem natukene nina kirtsutades, sest pidevalt teises keeles ilukirjandust tarbivale inimesele võivad harjumuspärased fantaasia ja tehnoulmega soetud terminid veidralt kõlada.

Juhtusin hiljaaegu üle tüki aja vestlema ühe kauaaegse sõbraga, kellega polnud juba aastaid rääkinud ning muu vestluse käigus tuli jutuks, et IT-firmas, kus ta töötab, kuulab suur hulk kolleege pidevalt inglise keelseid audioraamatuid ja taskuhäälingut. Huvitav oli kuulda just seda, et nad loevad valdavalt ulmekirjandust. Tegu on meestega, kellele meeldivad ka arvutimängud, koomiksid ja kõik muu selline.

Ka minu vana sõber täheldas, et audioraamatud paistavad noorema põlvkonna seas üha enam populaarust koguvat. Mitte võib-olla alaealiste seas, aga noorte haritud täiskasvanute seas kindlasti. Tema enda töökoht oli sellise arengu suurepäraseks näiteks.

Isegi kui inglise keeles ulmet kuulavaid noori (täiskasvanuid) tuleb juurde, ja see peaks olema positiivne nähtus, siis Eesti kirjandusmaastiku jaoks neid sisuliselt ei eksisteerigi. Nende raha ei jõua kohalike kirjastajate taskusse, vaid läheb valdavalt Amazonile kuuluva Audible rakenduse kätte, mis on sisuliselt juba vallutanud kogu inglise keelset audiokirjandust kuulava tarbijaskonna siin ja võõrsil.

Mul on kahtlus, et praegu Eesti kirjandusringkondades keegi isegi ei taju, et äkki on toimumas suur suunamuutus ja üha enam inimesi soovivad kirjandust tarbida täiesti teisel kujul. Kurdetakse ikka edasi, et noored ei taha raamatut kätte võtta ja keeleoskus hääbub. Ei mõelda, et las aga kuulavad, vähemalt tarbivad kirjandust ju!

Tunnistan nüüd häbiga (häbiga, mis on minusse juurutatud muide), et minu käsi paberkandjal ega ka e-lugeri kujul raamatu järgi ei tõuse. Mul ei pole ei piisavalt keskendumisvõimet, viitsimist ega tahtmist maha istuda ja lugeda. Viisakamas (kirjandus)seltskonnas midagi sellist tunnistamine kergitab tavaliselt kulme ja toob parimal juhul peenelt varjatud hukkamõistu. Imestatakse, et püha müristus, ise ju kirjanik ja raamatuid ei loegi! Aga loen ju tegelikult, lihtsalt teist moodi.

Niisiis on audiraamatute kuulamine justkui midagi taunitavat. Ma tegelikult natukene mõistan ka seda, pole ju eesti keeles neid eriti saadaval ja kui kuulata ainult inglise keelt, siis keeleoskus ei arene ja üleüldse see kuidagi eestikeelse kirjanduse arengule kaasa ei aita. Kui vaadata raamatupoodides saadaval olevat audioraamatute valikut, siis on see imepisike ja peamiselt on saadaval vaid inglise keelsed audioraamatud. Võimalust eesti keeles kuulata justkui polegi.

Kirjastajad turtsavad nüüd pahaselt, et kodumaiste audioraamatute tootmine on kallis! Kust tuleb raha nii väiksel turul, kui me elatume valdavalt kultuurikapitali palukestest? Keegi ju ei ostaks ka audioraamatuid, sest noored kas piraadivad neid või valivad Audible. Ja üleüldse, audioraamatute kuulamine pole ikka päris õige asi. Noored peavad õppima lugema jne jne jne. See on täpselt selline suhtumine, mis paneb noori kirjandust põlgama.

Aga inglise keelset ulmet kuulavad nad ikka edasi, vähemalt mõned neist teevad seda ja neid inimesi tekib üha juurde. Eestikeelse kirjandusmaastiku jaoks on nad kaotatud lugejad, kaotatud kliendid. Selliste inimeste žanrilised eelistused ja maitsed on vaid tolm tuules. Noored tormavadki Audible inglise keelse kirjandusmaailma rüppe ja tarbivad seal täpselt sellist kirjandust nagu neile meeldib.

Eesti turgu kujundab paberkandja lugeja, kes on enamasti keskealine või vanem. Audioraamatuid on aga pidevalt igasugust muud meediat tarbivatel ja kiire eluviisiga noortel hulga lihtsam tarbida. Enda näitel ei pea ma näiteks raamatuga maha istumiseks aega otsima, sest harjumus neid midagi muud tehes kuulata on juba juurdunud ja huvitaval kombel on ka aju õppinud mitte järge kaotama. See on eraldi tüüpi keskendumisvõime.

Ma kuulan raamatuid jalutama minnes, nõusid pestes, ühistranspordiga liigeldes, reisides, töölt koju tulles, magama jäädes jne. Ma tahan ise otsustada, millal ja kuidas ma kirjandust tarbin. See ei muuda minu kogemust kuidagi vähemväärtuslikuks. Aga mida ma enamasti ei saa teha, on kuulata audioraamatuid eesti keeles. Eesti kirjastajate jaoks olen ma võimaliku kliendina juba maha kantud.

Mida ma üritan selle artikliga öelda on, et audioraamatute „mitte päris lugemiseks“ pidamise asemel võiks just inimesi julgustada tarbima kirjandust nii nagu nad ise soovivad. Audioraamatute rongist maha jäämise asemel võiks mõelda, kuidas tuua kõik sellised kirjanduskuulajad eesti keelset, kodumaist (ulme)kirjandust tarbima.

Kui palju võib olla inglise keelt kuulavate inimeste seas suure potentsiaaliga autoreid, kelle anne jääb rakendamata, sest nad kantakse lihtsalt maha? Neil ei kujune kunagi välja huvi eestikeelse kirjanduse vastu ja see pole nende süü, sest keegi ei püüa nende tähelepanu äratada niimoodi, et see neid ka tõmbaks.

Selle asemel, et kurta, et noored ei loe, tuleks mõelda, kuidas toota ja populariseerida eestikeelseid audioraamatuid ja viia see sõnum vastavate sihtrühmadeni. Kui nad niikuinii teistmoodi ei loe, siis miks mitte lasta neil kirjandust tarbida sedasi?

Eestikeelsete audioraamatutega on kitsas käes ja ma ei väidagi, et mul on kirjastajate rahaprobleemidele imeline lahendus. Ma soovin vaid tähelepanu juhtida kõigile neile nähtamatutele kuulajatele, mina nende hulgas, ja pakkuda mõtteainet. Kirjandusringkonnad võiks vähemalt meie olemasolust teadlikud olla. Lisaks, vähem hukka mõistmist ei maksa ju midagi, see oleks hea algus.

Üks võimalus oleks panustada audiosünteesitud raamatutesse, kus peale lugemise tekitab arvuti. See pole ideaalne lahendus, sest hea lugeja võib muuta audioraamatu täiesti võrratuks, samal ajal kui masinloetud tekst on täiesti ilmetu.

See, et me raamatuga maha ei istu, ei muuda audioraamatute kuulajaid kuidagi vähem väärtuslikeks lugejateks. On ainult raisatud potentsiaal populariseerida eestikeelset kirjandust. See pole lugeja/kuulaja süü, et nad ei saa kodumaist kirjandust tarbida nii nagu tahavad ja pöörduvad juba varakult inglise keelse kirjanduse poole, kus valik erinevat loomingut on üleüldiselt märksa laiem.

Kui mulle avaldatakse survet, et ma raamatu kätte võtaks, siis see ei muuda midagi. Kui ma ei taha teksti lugeda, siis ei tee ma seda niikuinii. Mina ei kaota sellest midagi, kirjandusmaastik ja eesti keel aga küll.

Niisiis mõtleme parem, kuidas tekitada kõigile neile inglise keelsete audioraamatute kuulajatele eestikeelset materjali. Ma soovin siinkohal teha sügava kummarduse Tumedate Tundide taskuhäälingule, kes on asunud eeskujulikult teed rajama. Ma soovin neile tuult tiibadesse ja loodan, et nende hääl kostub üha kaugemale, võimalikult paljude audioraamatute kuulajate kõrvu.

800px-SDAT

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0822)