Kui kõik ausalt ära rääkida, siis alljärgnev kirjatükk tekkis kuidagi juhuslikult. Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Hakkasime arutama, et mis on ilmunud ja kas teoseid jagub... pakkusin, et panen nimekirjad kokku, mis bibliograafia peal pole ju keeruline. Lugemise väljakutse grupi algataja ja vedaja Tiina Liinak oli nõus. Aastakümnete idee autor Mart Pechter arvas, et võib-olla teha ka mingi saatetekst ja allpool selle pikem variant ongi. Ka andis Tiina Sulg seal asjalikke näpunäiteid ning aitas kaasa mõelda. Neid kolme tahaksin ma tänada.
Lühidalt: iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi kohta mu kirjatükk ja abistav, (peaaegu) täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest. Kuna väljakutse pole kronoloogiline, siis jaanuaris on teemaks 1970ndad.
*
XX sajandi 70ndaid on ulmeloos sageli nimetatud peataoleku kümnendiks. Uus laine oli maha vajunud ja taandunud ning kuigi ulmeranda jäi sellest palju risu maha, oli rand mõneti puhtamaks saanud, avanev vaatepilt inspireeris ja näitas ümbritsevat pisut teistsuguses perspektiivis. Isegi alalhoidlikud autorid leidsid, et midagi võib muuta, julgesid muuta ning vähegi jõujooni tabav autor sai aru, et uue laine tehtuga tasub arvestada.
Meenutaks kasvõi Isaac Asimovi romaani „Jumalad ise“ (1972), mis kümme aastat varem kirjutatuna oleks ilmselt teistsugune olnud ja päris kindlasti poleks seal olnud tulnukate seksi. Jah, uus laine polnud ainult seks ja narkootikumid, aga need hakkasid sealt enam silma ja tekitasid skandaale. Või vaatame Larry Niveni romaani „Rõngasplaneet“ (1970), mis mõneti on küll päris traditsiooniline tõsiteaduslik ulme (hard SF), kus autor mõtleb midagi välja ja püüab siis teadusega kooskõlas oma väljamõeldise lugejani tuua, loose siduda, aga romaanis on sotsiaalsust ja inimsuhteid kujul ja koguses, mida varasemalt taolistes tekstides vajalikuks ei peetud, isegi Niveni enda varasemad romaanid eristuvad selles plaanis. Ja kui tõsiteadusliku ulmega jätkata, siis Arthur C. Clarke’i romaan „Kohtumine Ramaga“ (1973) on samuti pisut teistsugusem ning isegi selline vanamoeline autor nagu Clifford D. Simak timmis oma romaanis „Jumalate valik“ (1972) midagi moodsamaks.
Autorid, keda ulmekirjanduse uue lainega konkreetselt seostatakse, läksid samuti eluga edasi, kes läks üha diibimaks, kes aga hakkas tehtu pealt äkilisemat kommertsi tegema... mõni leidis aga sisemise rahu ja tegi just seda, mida hing igatses. Ja otse loomulikult oli ka autoreid, kes ei saanud aru, et midagi on ümber saanud ja kütsid oma uut lainet edasi, minnes üha sogasemaks ja ahendades seeläbi oma lugejate ringi, kuid leides niimoodi tänulikku publikut žanriväliselt.
Eks ilu ole vaataja silmades ning ka kõige objektiivsem kriitika või ülevaade ei saa läbi isiklike maitse-eelistusteta. Ma päris nii ei mõelnud, aga kui ma selle diibi ja loetamatuse lause kirja panin, siis mõistsin, et ma iseloomustan J. G. Ballardi loomingut. Kuid Ballardi sidumine uue lainega? Jah, otse loomulikult oli J. G. Ballard ulmekirjanduse uue laine käilakuju, aga irooniliselt oli ta ka uue laine eelkäija, et mõneti tema ja Brian Aldiss sellesamuse uue laine ka algatasid, Michael Moorcock pigem fikseeris olukorra ja vormistas žanrisiseseks revolutsiooniks. Ballardi n-ö romaan „Koleduste väljapanek“ (1970) on enam-vähem sogasuse meistriklass, et kui tahta säilitada veel mingigi loetavus, siis selline on praktiliselt lõpp-punkt. Jah, eks alati on püütud teha ja on tehtud hullemalt, aga siis kipub tulemus juba erialaarstide ja diagnooside kanti. J. G. Ballard jättis aga astumata selle viimase sammu, mis geniaalsust hullumeelsusest lahutab ja hea ongi. Romaan „Crash“ (1973) on samuti sõge, aga sõgedus on tavapärasem ning romaan „Unenägude täisühing“ (1979) on juba üsna harjumuspärane ning seeläbi ka igavam, vähemasti J. G. Ballardi enda mõõtkavas.
Kui aga rääkida uude lainesse n-ö kinnijäänud autoritest, siis M. John Harrison oleks päris sobilik näide. Romaan „Pastellvärvide Linn“ (1971) on päris mõnuga loetav, suisa kommertslik, aga sarja järgmistes köidetes autor loetavuse-nimelise vajakajäämise likvideeris, jõudmata samas J. G. Ballardi tasemeni. Uude lainesse jäi pisut kinni ka Norman Spinrad, kes avaldas kümnendi alguses uue laine kaanonisse kenasti sobituva romaani „Terasunelm“ (1972), ehk isegi oma parima romaani ning siis otsekui kaotas pinna jalge alt. Ei, ta on hiljem otsinud ja katsetanud ning suurepäraseid tekste avaldanud, aga mina küll ei saa üle muljest, et autor läks katki ja päris terveks polegi enam saanud.
Kindlasti peaks veel ära märkima Robert Silverbergi ja Ursula K. Le Guini, kes uue laine harjal ja tuules kirjutasid ehk oma parimad teosed. Silverbergi puhul siis ilmselt tema tippromaan „Muutuste aeg“ (1971) ja jutud, millest ka maakeeles esinduslik kogumik „Valitud teosed 3: Märkmeid eel-dünastilisest ajastust“ ning Ursula K. Le Guinil loomulikult romaan „Ilmajäetud“ (1974). Kui keegi tahab tõestust sellele, kuidas uus lainet ulmet paremaks tegi, siis siin see tõestus on.
Kui nüüd võib jääda mulje, et mulle uus laine ei meeldi, siis see on ekslik mulje. Oma parimatel hetkedel meeldib ja kuidas veel, aga ma ei hinda tühja eksperimenteerimist, sõgetsemist sõgeduse enda nimel. Igaks juhuks kordan ma ilmselget ja ütlen, et uus laine tegi ulmekirjanduse kindlasti paremaks, avas uusi võimalusi ja lähendas žanri ja mittežanri.
Samas, kui pidu läbi saab, siis on ikka tühi tunne ning seitsmekümnendate esimene pool oli just selline pohmeluses peataoleku aeg. Ihu ja vaim on nõder ning et taas rivvi saada tuleb teha midagi kergemat ja lahjemat. Taolise kergluse parim näide on Roger Zelazny seitsmekümnendate looming. On ju romaanid „Varjude Jack“ (1971), „Uksed liivas“ (1975) ja „Teemärgid“ (1979) ilmne kommerts ja ajaviide, eriti kui võrrelda mehe kuuekümnedail ilmunud romaanidega. Ütlesin „kommerts ja ajaviide“, aga see on pigem kiitus. Zelazny puhul kindlasti, sest mainitud teosed ja kasvõi „Amberi kroonikate“ esimene pentaloogia pole kindlasti madalalaubaline ajaviide – pigem meelelahutus neile, kes oma aju kunagi välja lülitada ei soovi/oska.
Ja kui juba „Amberi kroonikatest“ juttu, siis peab kindlasti mainima, et seitsmekümnedatel tõusid teadusliku fantastika (SF) kõrvale fantaasiakirjandus (fantasy) ja õudus (horror). Eks kõike kirjutatati ka varem, aga toimus žanrite segunemine ning mitteteaduslikud žanrid kristalliseerusid ja kinnistusid üldlugeja teadvusesse. Fantaasiaromaane kirjutasid nii krimiautorid (Mary Stewart), kui ka autorid, kellel see saigi põhitegevuseks (Tanith Lee). Jätkusid varemalustatud sarjad (Ursula K. Le Guin) või sorditi ümber ja vormistatai korralikeks sarjadeks varasemad tekstid (Fritz Leiber ja Michael Moorcock). Ilmusid temaatilised antoloogiad, kus tekste valides-kommenteerides püüti analüüsida ja viia asju ühise nimetaja alla. Varase fantastika ja pulpulme taastrükkimine Lin Carteri veetavas Ballantine Adult Fantasy sarjas andis hädavajaliku tekstikorpuse, millele toetudes kümnendi teisel poolel Lester del Rey hoolitsusel arenes fantaasiakirjanduse selliseks, nagu me seda täna teame – tüsedad köited, triloogiad ja pikad sarjad.
Õuduskirjandus sai samuti seitsmekümnedatel tuule korralikult tiibadesse, muutudes žanriks ja löövaks turunduslikuks sildiks. Kui William Peter Blatty romaan „Eksortsist“ (1971) on pigem selline juhuslik ja tühjalt kohalt sündinud meistriteos, millesarnast autor ei varem ega hiljem pole korrata suutnud, siis Stephen King oli ilmselgelt juba uue olukorra kehastus. Jah, eks ka tema pidi oma õuduslugusid alguses SF kuuega maskeerima, nagu jutukogu „Öine vahetus“ (1978) kenasti illustreerib, aga juba esikromaan „Carrie“ (1974) ja tippromaan „Hiilgus“ (1977) näitasid, et kuningas on tulnud ja muutused toonud. Õuduskirjanduse jõulisem tulemine ja tõus sai suuresti teoks filmikunsti toel, sest žanrikinos käis õudusfilmide laine sel kümnendil kõrgelt ja oli vist pea ainus kord, mil filmikunst tegi tasemelt ja originaalsuselt kirjandusel sageli selja prügiseks.
Ajuti tundub, et filmikunst lõimus seitsmekümnedatel kirjandusega ehk enam kui varasematel aastakümnetel, eriti žanrikirjandusega. Loomulikult, kirjandust on suurele ja väikesele ekraanile kogu filmikunsti olemasolu jooksul teisendatud, aga jutuksoleval kümnendil muarust midagi muutus. Üks muutuse tulemusi on ka teatav nihe menukirjanduses, kus hakkasid ilmuma romaanid, mis otse nõudsid ekraniseerimist, et olid sedavõrd filmilikud. Konkreetselt võiks nimetada Ira Levini romaani „Saatuslikud poisid“ (1976) või siis Frank De Felitta romaani „Audrey Rose“ (1975), Stephen Kingist rääkimata. Ega ma konkreetselt näppu peale panna ei oska, võib-olla ehk teemavalikut, mis sellised sensatsioonihõngulisemad..?
*
Ulmekirjandus on suuresti muidugi anglomaailma ja eriti lombitaguste ühendriikide teema, et seal sai žanriks ja seal tekkisid uued trendid, aga juba uue lainega kandus raskuspunkt udusele Briti saarele ja seitsmekümnedatel suisa mandri-Euroopasse. 1970. aastal toimus Heidelbergis worldcon ja 1976. aastal Poznańis esimene sotsialismimaade ulmekokkutulek, mida küll con’iks ei nimetatud. Kindlasti edendas see kõik ka Euroopa ulme-elu ning õhinapõhisus hakkas vaikselt asenduma professionaalsusega.
Tahtmata olla üldsõnaline, mainiks kasvõi lastekirjaniku Astrid Lindgreni kõige kaalukamat ulmeromaani „Vennad Lõvisüdamed“ (1973), või siis armeenlase Karen A. Simonjani romaani „Apteeker Nerses Majaen“ (1972) ja norralase Tor Åge Bringsværdi romaani „Pinocchio paberid“ (1978). Kõik kolm on küpsed ja žanriteadlikud tekstid, aga vähemal või rohkemal määral eristuvad need ka angloulmest.
Kuid eks oli ka teistsuguseid tekste. Ungarlane Gyula Hernádi avaldas mudelromaani „Kindlus“ (1971), mille on puhul kindel vaid see, et realistlik romaan see pole. Bulgaarlane Pavel Vežinov aga vist väsis lastemuinasjuttude, sotsialistliku realismi ja teadusliku fantastika kirjutamisest ja eraldi teostena avaldamisest ning segas kõik eelmainitu kokku lühiromaaniks „Barjäär“ (1976). Tulemuseks sai omanäoline ja kindlasti meeldejääv tekst, millest sai teatav maatriks mehe järgmistele. Lühiromaani ekraniseeriti ja Eestis tehti sellest isegi ballett. Või aser Anar, kes kirjutas enam kui pentsiku kontaktijutu, mille ta pealkirjastaski kui „Kontakt“ (1976). Rääkimata Kurt Vonnegutist, kes jätkas toimetamist omaenda žanris, mida võiks küüniliselt nimetada vonneguti(smi)ks.
Euroopas oli ka oma vastus anglomaailma uue laine pohmakale – 1968. aastal toimunud Praha kevad tõi selguse, et inimnäoline sotsialism on võimatu ning selle järellainetusena toimus ka nn kruvide pingutamine ja üleüldine kätteväänamine. Poolakas Stanisław Lem võitles omi võitlusi kohalike ametnikega ja lombitaguste ulmekirjanikega ning kaugenes ulmest, kirjutades retsensioone olematutele raamatutele, mis hoolimata teatavast ilukirjanduslikust maskeeringust olid pigem filosoofilised tekstid.
Arkadi ja Boriss Strugatskid Venemaal hülgasid samuti traditsioonilist ulmet, mitte nii märgatavalt kui Lem, aga siiski. Paradoksaalsel kombel tõi mainitud kaugenemine ja sellega kaasnev võitlus tsensuuriga kaasa portsu suurepäraseid teoseid. Piisab kui nimetada romaane „Hukkunud Alpinisti hotell“ (1970), „Inetud luiged“ (1972), „Väljasõit rohelisse“ (1972) ning lühiromaani „Miljard aastat enne maailmalõppu“ (1976–77). Tõsi, enamjaolt ilmusid need vaid ühe korra ajakirjanduses ja raamatukaante vahele said need vaid välismaal. Aleksandr Mirer aga väsis tsensuuriga võitlemisest ja pärast romaani „Kus on rändurite kodu?“ (1976) ilmumist lahkus kirjandusteadusesse.
*
Eestis järgnes seitsmekümnendatel samuti teatav tagasilöök. Abikaasad Beekmanid avaldasid küll omi ulmehõngulisi mudelromaane ja Teet Kallas romaani „Heliseb-kõliseb...“ (1972), mille kohta irvhambad ütlesid, et Eesti oma „Meister ja Margarita“, aga jäägu sellised avaldused ütlejate südametunnistusele.
1970ndad olid eesti ulmes siiski Henn-Kaarel Hellati aeg. Pärast nagistamisi tsensuuriga ilmus kogumik „Fuugad paradoksidele“ (1973), vist kärbetega, aga siiski ilmus ning selle järel kaks köidet esimest eesti ulmeromaani „Naiste Maailm“ (1976–78). Jah, võib vaielda, kas see ikka oli esimene, aga kui isegi kõik piiripealne kraam kõrvale jätta, siis isegi vist Boris Kaburi „Kosmose rannavetes“ (1966) ei täida päriselt normi ära. Kaburi romaan on pigem siiski eestlase tehtud nõukogude lasteulme, aga Hellati „Naiste Maailm“ püüab siduda kokku eesti olmeromaani ja ulmet, olles küll tavaulmefännile ehk seeläbi pisut vastukarva, aga siiski ulme ja omanäoline ulme.
*
Kokkuvõtvalt võib öelda, et 1970ndad olid teatava pohmeluse ja peatoleku, segaduste kümnend, aga oli ka teatava selginemise ja uute vundmantide ladumise aastakümme.
Filmindusest oli eespool juba juttu, kuid kindlasti tuleb veel öelda „tähesõjad“ ja osundada 1977. aastal esilinastunud filmile „Star Wars“. Meeldib või mitte, aga asjad muutusid ja nende muutustega pidi arvestama. Muutus ka see, et kirjanduses hakkasid liikuma üha suuremad rahad ning üleüldise kommertsialiseerumise algus ja fantaasia-õuduse tõus andis esmatõuke küberpungi formeerumiseks, kuid see on juba järgmise kümnendi teema.
Aastail 1970–79 ilmunud ja eesti keelde tõlgitud ulme
Douglas Adams - Pöidlaküüdi
reisijuht Galaktikas (1979)
Anar - Kontakt (1976) jutt
Poul Anderson - Südasuvine torm (1974)
Isaac Asimov - Jumalad ise (1972)
Robert Asprin - Jälle üks mõnus müüt (1978)
Andrei Balabuhha - Eelkäijad (1978)
Banguolis Balaševičius - Kümme tuhat Einsteini (1979) kogumik
J. G. Ballard - Koleduste väljapanek (1970)
J. G. Ballard - Crash (1973)
J. G. Ballard - Unenägude täisühing (1979)
Aimée Beekman - Väntorel (1970)
Vladimir Beekman - Öölendurid (1974) lühiromaan
Vladimir Beekman - Eesli aasta (1979)
John Bellairs - Müstilise kellaga maja (1973)
William Peter Blatty - Eksortsist (1971)
Ray Bradbury - Halloweenipuu (1972) lühiromaan
Tor Åge Bringsværd - Pinocchio paberid (1978)
Italo Calvino - Nähtamatud linnad (1972) lühiromaan
Arthur C. Clarke - Kohtumine Ramaga (1973)
Michael Crichton - 13. sõdalane (1976)
Robertson Davies - Viies osaline (1970)
Frank De Felitta - Audrey Rose (1975)
Michael Ende - Ilma lõputa lugu (1979)
Walter Ernsting - Päev, millal jumalad surid (1975)
Joaquín Grau - Diktaatori surm (1976) kogumik
M. John Harrison - Pastellvärvide Linn (1971)
Kaarina Helakisa - Vähemalt miljon sinist kassi (1978)
Henn-Kaarel Hellat - Fuugad paradoksidele (1973) kogumik
Henn-Kaarel Hellat - Naiste Maailm (1976)
Henn-Kaarel Hellat - Naiste Maailm II (1978)
Gyula Hernádi - Kindlus (1971)
Teet Kallas - Heliseb-kõliseb... (1972)
Stephen King - Carrie (1974)
Stephen King - Hiilgus (= Surmahotell 1-2, 1977)
Stephen King - Öine vahetus (1978) kogumik
Artur Kivistik - Miku, „Meksikoola“ ja inimene kosmosest (1970) lühiromaan
Leena Krohn - Inimkuues (1976) lühiromaan
Ursula K. Le Guin - Atuani hauad (1970)
Ursula K. Le Guin - Maailma nimi on mets (1972)
Ursula K. Le Guin - Kaugeim kallas (1972)
Ursula K. Le Guin - Ilmajäetud (1974)
Tanith Lee - Itta, vastu keskööle (1977)
Fritz Leiber - Mõõgad ja nõidus (1970)
Doris Lessing - Ellujäänu mälestused (1974)
Ira Levin - Saatuslikud poisid (1976)
Astrid Lindgren - Vennad Lõvisüdamed (1973)
Robert Lory - Dracula tegutseb jälle (1973)
Stephen Marlowe - Valküüride kokkupõrge (1978)
George R. R. Martin - Valguse hääbumine (1977)
Anne McCaffrey - Lohelaul (1976)
Robert Merle - Kaitstud mehed (1974)
Aleksandr Mirer - Kus on rändurite kodu? (1976)
Michael Moorcock - Rändav Kindlus (1971)
Michael Moorcock - Elric Melnibonést (1972)
Michael Moorcock - Valge Hundi saatus (1977) kogumik
Michael Moorcock - Musta Mõõga needus (1977)
August Mälk - Projekt Victoria (1978) kogumik
Larry Niven - Rõngasplaneet (1970)
Ljubomir Peevski - Professor Sambergi silmad (1979)
Abel Posse - Daimon (1978)
Otfried Preussler - Krabat (1971)
Robert Silverberg - Muutuste aeg (1971)
Robert Silverberg - Maa teine vari (1973) kogumik
Robert Silverberg - Valitud teosed 3: Märkmeid eel-dünastilisest ajastust
(1972–74) kogumik
Clifford D. Simak - Jumalate valik (1972)
Clifford D. Simak - Nõiutud palverännak (1975)
Clifford D. Simak - Talismani vennaskond (1978)
Karen A. Simonjan - Apteeker Nerses Majaen (1972)
Norman Spinrad - Terasunelm (1972)
Mary Stewart - Kristallkoobas (1970)
Mary Stewart - Koobasmäed (1973)
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski - „Hukkunud Alpinisti“ hotell (1970)
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski - Väikemees (1971)
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski - Inetud luiged (1972)
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski - Väljasõit rohelisse (1972)
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski - Miljard aastat enne maailmalõppu
(1976–77) lühiromaan
Roger Zelazny - Amberi üheksa printsi (1970)
Roger Zelazny - Varjude Jack (1971)
Roger Zelazny - Avaloni püssid (1972)
Roger Zelazny - Ükssarviku märk (1975)
Roger Zelazny - Uksed liivas (1975)
Roger Zelazny - Oberoni käsi (1976)
Roger Zelazny - Kaose kojad (1977–78)
Roger Zelazny - Teemärgid (1979)
Kazimierz Truchanowski - Ja väravad prantsatasid kinni (1973)
Lembit Vahak - Karske õhtupoolik (1972) näidend
Arvo Vallikivi - Retk ooboluste riiki (1978) lühiromaan
Ilja Varšavski - Veel üks lask (1974) jutt
Pavel Vežinov - Barjäär (1976) lühiromaan
Enn Vetemaa - Jälle häda mõistuse pärast (1977) näidend
Kurt Vonnegut - Õnne sünnipäevaks, Wanda June (1971) näidend
Kurt Vonnegut - Tšempionide eine (1973)
Kurt Vonnegut - Komejant (1976)
