Ridge town Kersti Jaar

Ta kustutati elavate kirjast ilusa päikesepaistelise päeva õhtu hakul, hüljatuna ja üksikuna. Unustatuna. Tema lahkumist jäid ainsana ära saatma läbi tihedalt kokku tõmmatud aknakardinate immitsenud viimased loojuvad valguskiired, mis pakkusid lahkumiskingitusena harukordset leevendust hämarate ruumide rusutud õhkkonda.

Ta oli aimanud sihikindla mõrvari saabumist juba pärastlõuna eel, mil ta pidi mitmel korral õhku ahmides seisatuma, toetudes seintele, kust tunnistasid tema piinasid lahkunud abikaasade kaastundlikud pilgud. Need olid naelutatud näo kõrgusele, jäädvustatud koltunud fotopaberile ja kammitsetud tolmuste raamidega, mille vahelt ei olnud neil võimalik kuidagi põgeneda. Värvi kaotanud ja luitunud meheportreed olid juba aastakümneid suveniirideks möödunud ja tagaigatsetud aegadest, kuid sel hetkel, mil Surm oli talle viimaks nii lähedale hiilinud, muutusid need korraga otsekui värsketeks mälestusteks, mille kaotamine tundus talumatult ülekohtune. Tärganud meeleheites mõistis ta korraga, et ei suuda lahkumist vältida, vaid üksnes edasi lükata, kutsudes saabunud Surma enda saatjana viimasele tantsule.

Ridge town Kersti Jaar

Pildi autor: Kersti Jaar

Ta leidis pidulikuks sündmuseks sobiva kehakatte riidekapist, mille uks oli vajunud hingedel lääpa ja krääksus avamisel haledalt. Keegi polnud pakkunud oma abi selle parandamisel ja ka pakkumise korral oleks ta uhkelt keeldunud. Nüüd pudenes peegliga koormatud uks esimese puudutuse peale suisa hingedelt ja maandus näoli maha, paisates klaasikilde üle põranda laiali. Ta ei teinud märkamagi, kuidas teravad killuservad lõikasid ta toasussid narmastele, kui ta küünitas ülemisele riiulile oma kõige hinnatuma varanduse järele. Ta oli seda kandnud kõigis oma neljas pulmas, viimati mitukümmend aastat tagasi. Tema tõrksale tütrele see ei kõlvanud, kui ta oli viimasele seda pulmakleidiks pakkunud. Halastamatu aja möödumisest hallikaks tõmbunud ja kapi kopituselõhna endasse imenud ning endise läike kaotanud satiin oli oodanud kannatlikult päevavalguse kätte toomist, meenutamaks kauneid hetki, mis olid nüüdseks taandunud katkendlikesse mälestustesse ja koltunud fotopaberile. Järjekordses lämbumishoos hingeõhku vaevaliselt kopsudesse tirides ja tolmuselt buduaarilaualt toepinda otsides leidis ta võimalust imetleda lummavat riidetükki, mis nägi jalge ette põrandale peeglikildude otsa laotatult välja kui ingel, puhevil äärtega käised löödud kui embamist oodates külgedel laiali. Ta riietus kiirustamata, teades et Surm pakub talle selleks lahkelt ajapikendust. Ta lükkas kildudel veriseks kriimustatud jalad valgetesse kingadesse, mille nahale oli aeg pununud ämblikuvõrgu kujulised mõrad. Kunagi õlilampide valguses nii kirkalt vastu plinkinud materjal oli muutunud hapraks ja ähvardas varvaste ümber laguneda. Kuid vaid ähvardusega see piirduski, lubades tal kummitusliku sammukaja saatel koridoripeeglini kõndida, et järjekordseks hingetõmbeks seisatuda.

Ta oli ka ilma peeglisse vaatamata suurepäraselt teadlik sellest, mida tiksuv aeg oli teinud tema kehaga. Riide alt kadunud lopsakus tiris kleidi kotti, meenutades valusalt möödunud noorust. Longu vajunud õlakud hoidsid pidurüüd vaevaliselt üleval. Kui varem sähvisid kinganinad kleidi alt kelmikalt välja, siis nüüd näis kogu tekstiilne karkass toetuvat raskelt otse põrandale, vajudes isegi pisut lössi.

Ta oli teadlik, mida oli teinud aeg tema kehaga, kuid tal polnud õrna aimugi, kui muutumatuna oli püsinud vaim selles, lubamata ilma võitluseta loobuda sellest sädemest silmades, mis oli kütnud trotslikku üleolekut kõigi teiste suhtes, isegi oma kadunud kaasade ja nendega ühiselt sigitatud järeltulijate suhtes. Hinge talletatud ja järjest kasvav põlgus kõigi inimolendite vastu peegeldus tema kuivas ihunahas, millest oli pitsitatud välja viimnegi nooruslikkus. Täpselt samuti, nagu oli ta hingest välja pigistatud  lootus paremale olevikule, tulevikust rääkimata. Kui kunstnik vajanuks endale modelli inimliku viha portreteerimiseks, siis oleksid tema lähedased ja ka naabrid soovitanud selleks just teda. Ta oli teiste säärasest suhtumisest niisamuti teadlik kui oma keha surelikkusest, kuigi ta oli jätnud peegli üksnes enda välimuse, mitte enda käitumise analüüsimiseks. Ta nägi enda ees üht valesti mõistetud kannatajat, keda kõik mingil arusaamatul põhjusel vältisid ja pelgasid.

Säärast laadi teadmatus vaid süvendas vimma, mis asendas tema hääbuvat kehalist rammu, muutis tema kõnnaku kiireks ja liigutused kärmeks, hääle valjuks ja vaidlused kompromissituks. Nüüdki peegli ees seistes tundis ta endas veel järel piisavalt jõudu, mis oleks hoidnud ta keha töös ja meele ärkvel järgnevateks aastateks, kui vaid Surm ei oleks saabunud teda ette hoiatamata kimbutama. Ta kavatses olla vääriline tantsupartner Surmale ja kui tal ei õnnestu Surma oma visa käbeduse abil ümber veenda, siis vähemalt võib ta tolle lisaaja võitmiseks ära väsitada.

Nad surusid end rinnutsi lähestikku, kaks kõhetut kujukest, kummagi käsi partneri õlal või seljal, peopesad ristatud tugevaks haardeks, et alustada surmatantsu, pööreldes ja tiireldes mööda majakoridore, tühje hämaraid tubasid, riivates alatasa mõnd ettejuhtuvat objekti. Nad tõmbasid seintelt maha koltunud fotosid tõsiste nägudega meestest, paiskasid laudade ja kappide otsa põrgates maha kulunud maalingutega vanamoodsaid serviise ja miniatuurseid portselankujukesi, takerdusid tantsuhoos kardinatesse ja tirisid need tuulepöörisena puudelt maha, vedasid tantsivate jalgade all vaibad kortsu ja kriipisid paljastunud põrandalaudu kingataldadega.

Ometi väsis ta enne kui Surm, mis tunnustas tema visadust, lubades tal lõpliku lahkumise eel tõmmata veel mõned korrad hinge. Kuid tantsule raisatud ajapikendusel oli sootuks äraspidine toime soovitule. See vaid süvendas elutahet, meenutas neid saavutamata eluülesandeid, mis lähevad nüüd tema lahkumisega lootusetult raisku. Ta oleks tahtnud enesehaletsusest nutta, kuid tal oli hingamisega paras tegu. Taibates, et jäänud on veel loetud sekundid, pakkus ta Surmale tehingut vastutasuna viivukesele kannatlikkusele.

Ta polnud kunagi üheltki inimeselt midagi palunud või anunud. Selle asemel oli ta hoopis küsimata võtnud. Kuid nüüd oli tegemist mitteelava Surmaga, millega sõlmitud kokkulepped ei tundunudki sedavõrd alandavatena. Surmgi ei sõlminud surelikega lepinguid, iseäranis nendega, kelle saatus oli juba tema voli all, kuid seekord tõotas pakutud vastukaup olla keeldumiseks liialt meelitav. Surm ei võtnud aega järelemõtlemiseks, pikendamaks enda viibimist siinpoolsuses, mis oleks jätnud mulje, et sedasi võiks igaüks vältimatut jupikaupa edasi lükata. Surm võttis oma, sellel ilusal päikesepaistelise päeva õhtu hakul, kuid tõotas talle oma lubaduse püsivust, aimates saabuva lõikusega kaasneva saagi rohkust.

*

Eleanor James pärandas oma majaga mitmeid lahendamata piiritülisid naabritega ja oma verega mitme põlvkonna jagu psühhotraumasid. Keegi tema laiast pärijaskonnast polnud nõus puutuma pärandvara või üleüldse seostama end lahkunud vanaproua nimega. Valikut lihtsustas tõsiasi, et proua Jamesist maha jäänud majalobudik koos seda ümbritseva krundikesega polnud just kõige hinnatumas seisukorras. Ja ka selle vihatud nime kuulmine vaid kiskus vanu haavu lahti, mille lappimiseks kulus alati liialt palju hinnalist aega.

Ometi oli proua Jamesi surma üksikasjades midagi sedavõrd võigast ja inimlikult talumatut, et tema noorim poeg viimasest abielust, kellele ema oli ainsana teiste laste seas andnud hellitusnime – Billy –, ei leidnud endas jõudu katkestada telefonikõne, mis teatas tema ema lahkumisest vahetult enne tema seitsmekümne viiendat sünnipäeva. Võimalik, et selle teguviisi taga oli raske süütunne, et poeg oli ema läheneva sünnipäeva sootuks ära unustanud. Võimalik, et see oli viis, kuidas emast rääkis temale kõige lähemaks ja ühtlasi ka ainukeseks suhtluspartneriks saanud naisterahvas, kes leidis ema elutu keha keset segipaisatud majasisustust. Ihuüksinda. Hüljatuna arvukate laste, lapselaste ja lapselapselaste poolt. Kui ema oleks tõrjunud eemale ka selle naisterahva, nagu ta oli talitanud eranditult kõigi teiste inimestega, oleks tema surnukeha leitud kindlasti alles siis, kui majakatus oleks viimaks sisse kukkunud või roniväädid oleksid akendest sisse tunginud. Ka see oli väike võimalus, sest ema oli lasknud oma viimasel abikaasal ehitada nende maja ümber nii kõrge müüri, et seda oleks saanud ületada vaid keskaegse piiramistorniga. Vaatamata oma eraklikkusele ei olnud emal lihtne ära põlata ainust abilist, kes varustas teda toidu ja muu esmatähtsa pudi-padiga ning mõnikord ka strateegilise teabega nende paganama naabrite kohta, kes plaanisid paranoilise ema  ettekujutluste kohaselt alatasa midagi tema vastu. Sedasi oli emal säilinud niitõhuke eluliin müüritaguse maailmaga, mis nüüd teatas sellele samale maailmale selle kõige püsivama ja jäärapäisema vihkaja lahkumisest.

Ema surmaeelne agoonia oli ilmselt kestnud tunde, mille jooksul oli ta kui tuulispask tormanud mööda tühja maja ringi ja purustanud seletamatu raevuhoo võimuses kõike ettejäävat. Isegi tema nelja abikaasa fotosid, mille vastu oli proua Jamesil lausa religioosne austus, ei säästetud jõhkrast kohtlemisest. Need vedelesid põrandal muu segipaisatud prügi seas, klaasid näo ees astutud mõraseks. Kogu selle kaose seas tundus nii grotesksena vanaproua ise, kes oli end ehtinud päevinäinud pulmakleidiga ja lebas ristseliti keset põrandat, kivisse raiutud näol kõige õndsam naeratus, mida oli isegi omaenese silmadega nähes võimatu uskuda. Seepärast küsis Billy igaks juhuks täpsustuseks üle, kas ehk telefonis kõnelev naine ei aja tema ema naeratust segamini muigega või mõne muu üleoleva näoilmega, mis oleks tundunud usutavam. Ei, väitis naine enesekindlalt, see oli naeratus, nagu oleks proua James lõpuks leidnud selle rahu ja leplikkuse, mida oli oma pikal eluajal nii vastumeelselt tagasi tõrjunud.  

Kuigi Billy oli pärast vanematekodust lahkumist tõotanud, et ei võta ema nime iialgi suhu ja ei tõsta oma jalga enam kunagi üle tema kuratliku maja lävepaku,  murdis kuuldu tema kalestunud südame lõplikult.

Usku pöördunud pojal ei õnnestunud paraku oma poolvendi ja poolõdesid meelitada ema ärasaatmisele krematooriumisse, kuid tal läks mingil imekombel korda kutsuda kogu ilmsuur Jamesite suguvõsa kokku ema tuha tuuldelennutamise tseremooniale. Sedalaadset kokkutulekut polnud kunagi varem toimunud – iga erineva isa järglaskond hoidis teise isa omast eemale ja sedasi oli perekond nelja erinevasse fraktsiooni jaotunud, kuigi ka omakorda nende sees oli lahknevusi, mida moodsas suhtluskeeles tunti tülide või vaenudena.

Ema tuha sängitamiseks kõige sobilikum koht arvati olevat kõrge pankrannik vaatega merele, mille lainetesse võiks tuhk imenduda vähimaidki jälgi jätmata. Seegi kokkulepe saavutati ägeda vaidluse kompromissina, millega kaugeltki kõik ei leppinud, põhjustades uusi vaidlusvoore, kus võeti taas teemana üles ema väljakannatamatu iseloom. Enne kui ema ärasaatmisega seoseta argumendid oleksid kogu ettevõtmise väljapääsmatusse rappa juhatanud, suutis ainukene pühendunud poeg Billy oma vennakeste ja õekeste leppimatuse külma loogikaga lämmatada. Kas saavat üks inimene teisele ette heita tema iseloomu, kui selle taga on üksnes pettumus, et põlatud loomus ei vasta tema enda ootustele ja lootustele! Kas polnud nad ise lastena oodanud emalt rohkemat, kui ema endagi lapsepõlves oma vanematelt sai! Kes teab, millised ebainimlikud lapsepõlvetragöödiad kujundasid ema maailmapilti, mis sundis teda kõiki teisi inimesi kahtlustama ja alandama, enda lihaseid lapsi kaasa arvatud!

„Kui me vaatame praegusel hetkel ennast tema kasvatustöö kannatajatena,” ütles ta, „siis milline õigus on meil kahelda, et ka tema on samasugune kannataja kui meiegi! Ta ei osanud oma traumadega terve elu jooksul toime tulla ja meid sellest säästa, kuid meil on viimaks võimalus talle andestada ja ehk leida pisukest kaastunnetki naisele, kelle sees elas ikka veel väike haavatud laps.”

Billy sõnadel oli vaid ühetine toime selles, et sundis kõiki vaenupooli vaikima ja lahkunud emale mõtlema. Kõiges muus oli efekt erinev. Mõni neist ilmselt suutis mõtted emal hoida, mõmisedes endamisi selgusetuid sõnu; mõnel hakkas endast kahju, mõeldes enda mõrasele suhtele emaga – nemad poetasid hardaid pisaraid.

„Põrgu kah!” kostis vanuselt neljas poeg, kelle isa oli suutnud oma kaheaastase abielu jooksul sigitada viis last. „Las tema viimne puhkepaik jääb tuule ja vee hooleks! Pankrannik selleks jäägu!”

Keegi teine kui noorim vend Billy polnud ema urni näpuotsagagi puudutanud ja nii eelistati see jätta ka sellel ilusal päikeseküllasel hommikul, kui võimutses kerge merepoolne pärituul, mis oleks ema tuhksed säilmed kandnud vahuste lainete rüppe. Mis saanuks varasemate erimeelsustega võrreldes veel halvemaks minna! Kolmekümne seitsme inimese silmade all, millest kõige noorimad olid ilmavalgust näinud vaid paar nädalat, astus ürituse organisaator ja tõenäoliselt kõige andestavama karakteriga pereliige koos urniga teravale kaljuservale, tõstis urnilt kaane ja kallutas selle mustava õõnsuse mere poole. Tuhk oli ilmselt niiskusest klompi tõmmanud ja ei tahtnud kuidagi oma pesitsuspaigast väljuda, täpselt samuti, nagu ei olnud ema oma viimased kakskümmend eluaastat kaitsvate kodumüüride tagant välja tänavasillutisele astunud. Billy pidi paar korda urni tugevalt raputama ja peopesaga põhjale koputama, enne kui ema maised jäänused venisid tiheda ja kooshoidva pilvena välja. Kui tige nõiaudu hülgas tuhk urni voolates kuiva kosena allapoole, kuni peatus ja hakkas tuule toel tagasi ülespoole kanduma, kerkides hämmastunud pealtvaatajate peade kohale. Mingil põhjusel ei käitunud pisike hallikas pilveke kui sõmer tuhk, mille võiks nõrgemgi tuuleiil laiali paisata, vaid sarnanes hoopis lendavale putukaparvele, mis püsis tihedalt koos. See kummaline fenomen andis lahkunu noorepoolsetele lapselastele põhjuse oma telefonid haarata ja kõike filmikaadritele jäädvustada. Nende vanemad olid hämmingust liialt tuimad, et takistada nooruslikust lugupidamatusest mahitatud pühaduseteotust.

Tuhapilveke ei loonud väärat illusiooni vaid inimsilmade jaoks. Putukaparvena paistis see tõenäoliselt ka õhus tiirlevatele pääsukestele, kellest kaks vuhisesid peaaegu hääletult üle inimeste peade ja sööstsid kui miniatuursed hävituslennukid isuäratava putukapilve sisse, saamata samas noka vahele ainsamatki kübekest, mis ei oleks maitsnud tuhana. Oma pettumuse väljendamiseks tegid linnud taevas suure kaare ja laskusid raskete kividena tagasi alla kaljuservaku suunas, hämmeldunud inimsumma peale. Üks pääsukestest kihutas otsejoones lahkunud proua kõige noorema tütre pähe ja takerdus tema kohevatesse juustesse kui võrku püütud kala. Abitult või pigem raevukalt, nagu see tundus ehmunud kõrvalseisjatele, tuulas lind juustes ringi, sakutas nokaga üksikuid karvu, rapsis tiibadega ja viiksus sõjakalt. Tema ohver oli seevastu kohe kindlasti abitu, nagu taipasid teised tema reaktsioonist välja lugeda. Ta oskas vaid hüsteeriliselt karjuda ja kätega pea kohal vehkida, lootes mitte tabada teravat nokka, mis skalpeeris tema peanahka raugematu innukusega. Teine lind põrkas kui Jaapani enesetapulendur vastu lahkunud proua kõige vanemat ja jõukamat ja kerekamat poega ning oleks äärepealt oma nokaga ta silma läbi torganud. Jättes endast maha veritseva silmnäo, langes lind elutult mehe jalgade ette, kus toekas jalatald selle enda all laiaks litsus.

Vaatepilt müstilisest tuhapilvest, mis hõljus endiselt kõigi peade kohal kui läbipaistev õhumeduus, ja näiliselt selle mõjutustest enesetapjaliku sõgeduse omandanud lindudest oli piisav, et alustada kärarikast paanikat, mille võimuses põgenesid kõik ise suundades, jättes maha ellujäänud pääsukesega maadleva naise ja ürituse algataja, truu poja, kes ei suutnud ikka veel uskuda, kui valesti ja kiiresti oli ema ärasaatmine lõppenud. Lõpuks tabas vehkiv naisekäsi juustes rassivat lindu ja paiskas tolle hingetuna kivisele pinnasele. Saavutatud võit andis naise jalgadele vajaliku jõu, et need kannaksid omaniku sündmuskohast võimalikult kaugele, jättes oma poolvenna üksinda nõutult paigale tuiutama. Nagu kuuldamatu käsu peale suunda muutnud ja jääkülmaks tõmbunud tuul põrkus Billyle marulise puhanguna näkku ja sundis teda vaatama veel kord kummitava tuhapilve poole, mis oli triivinud tuulistel kätel juba kaugemale, lagunemata laiali, ja võtnud suunaks mitte avamere, vaid lähedal paikneva asula, kus ema oli kogu oma elu paranoiliste luulude käes vaevelnud ja kõigile ettekujutatud vaenlastele verist kättemaksu tõotanud.

*

Kell neliteist null viis edastas kriisikeskus Ridge Towni linnakese politseijaoskonnale väljakutse, millele reageeris viivitamatult üks patrull. Jäi arusaamatuks, kas tegu oli pantvangijuhtumiga või peretüliga. Telefonikõne salvestusel kostis hüsteeriline naishääl, kelle peamine mure on tema viieaastane tütar, keda olevat tema vanaisa kodus relva ähvardusel kinni peetud. Isegi salvestuste hilisematel ülekuulamistel polnud aru saada, kas helistaja kahtlustas oma isa, kuuekümne kahe aastast meest, kes elas majas üksinda. Vaid mõned sekundid hiljem jõudis keskusesse teine kõne, mis pärines kahtlusaluse mehe naabermajast, mille suunas oli tehtud teiselpool krundipiiri mõned püssilasud. Keegi polnud ilmselt viga saanud, kuigi helistaja ei olnud selles kindel.

Esimene helistaja, laialinutetud meigiga keskealine naine, ruttas kohalesaabuvale patrullautole vastu ja peatas selle, toetudes mõlema käega masina mootorikapotile. Ta karjus selgusetuid sõnu. Rohkem rääkis tema eest kehakeel, mis pajatas talitsematust paanikast. Üks politseinikest üritas naist rahustada, täpsustades samal ajal majas viibivate isikute nimesid. Teine vaatles maja, hoides auto taha varju. Kolme tuhande elanikuga Ridge Townis, mida kohalikud kutsusid lihtsalt Ridsiks, ei olnud pantvangisituatsiooni või üldse suvalist püssiga kõmmutamist veel kunagi ette tulnud. Seepärast püsis siinse politseijaoskonna palgalehel lisaks prefektist politseiülemale vaid kolm ametnikku, kelle käsutuses oli kaks patrullautot. Kolmas politseinik oli parajasti hõivatud ühe süütu rüselusega, milles osalesid kaks koolipoissi tundide vahepealsel ajal. Rohkem elavjõudu kohalikul korrakaitsel rakendada ei olnud ja saabunud patrulli ülesandeks oligi hinnata olukorra tõsidust, mis oleks võinud vajada täiendava abijõu kutsumist kümne kilomeetri kaugusel asuva naaberlinna jaoskonnast.

Pisike armas ühekorruseline päkapikumaja paiknes asula keskmes, väikese liigeldavusega sõidutee ääres. Omanikuks oli pensionärist lesk, keda asulaelanikud tundsid sõbraliku ja abivalmis mehena. Politseiprefekt oli mehega kauges suguluses ja oskas tema kohta vaid head sõna poetada. Kuulujärgi oli prefekt ise siiapoole teel.

Majas oli vaikne. Miski ei viidanud kriisisituatsioonile, kuigi maja aknast avanes avar vaade tänavale ja patrullauto saabumine võinuks selle sees peituvat kurjategijat, ühes või mitmes isikus, motiveerida kaitserünnaku alustamisele.

Majaomaniku tütar oli suutnud pisut rahuneda ja tema katkendliku jutu kohaselt oli ta hommikul toonud oma tütre vanaisa hoole alla, lahkunud mõneks tunniks, et uuesti tütre järele naasta, kui põrkus isamaja lukustatud välisuksega, mis oli külalistele olnud alati avatud. Lukustatud ukse tagant kostuva heli järgi otsustades oli keegi endiselt kodus, kuid isegi aknale koputamine ei toonud selgust sees toimuvale. Hetk hiljem kostusid maja tagant relvalasud ja naine helistas hädanumbrile. Kas tema tütar ja isa olid endiselt majas ja kas ka elus, seda ta ei teadnud. Üksnes mõte viimasele võimalusele avas uuesti naise pisarakanalid ja muutis ta kasutuks informaatoriks, kellelt edasist teavet saada. Seega pidid politseinikud täiendavat teavet omal käel leidma.

Majaomanik oli pühendunud jahimees ning tema nimel oli aupaklik relvaarsenal kahe haavlipüssi ja ühe vintpüssi näol. Oli täiesti põhjendatud alus arvata, et ta hoiab seda relvaarsenali enda kodus, suletud ja hästi varjatud relvakapis, nagu see oli temasugusele distsiplineeritud sõjaveteranile ja relvaomanikule kombeks. Kui maja olid tõesti vallutanud võõrad sissetungijad, siis pidid nad nägema parajat vaeva relvade enda valdusesse saamiseks.

Politseinikud otsustasid hargneda ja seada ümber maja perimeetri, mis tähendas seda, et piiramisrõnga piiril oli neil võimalik kardetud kaitserünnak tagasi lüüa. Üks lähenes majale tagaaia poolt, teine hoidis silma peal eesõuel, kust oleks võinud relvalaskudega tabada juhuslikke möödajalutajaid. Kui esmasel patrullkäigul polnud märgata midagi kahtlast, võeti vastu ühine otsus koputada esiuksele ja loota säärase demonstreeritud naiivsuse abil uinutada võimalike kurjategijate tähelepanu. Nii astusidki mõlemad korrakaitsjad sirgel sammul, käsi igaks juhuks püstolikabuuridele toetades, maja paraadukse juurde ja koputasid sõrmenukkidega uksetahvlile. Vastuseks kostus maja sisemusest kaks summutatud lasku. Raske tammepuidust uks peatas suurema lasuenergia ja aeglustas kuulide kiirust. Ent sihik oli täpne ja niitis ühe meestest põlvetabamusest pikali, teise jättis verest pulbitseva kaelahaavaga selili lebama. Üle majaesiste valuröögatuste kostis majast seest mehehääl, mille toon oli parastav ja praaliv. Oli raske kindlaks teha, kas see kuulus majaomanikust pensionärile või kellelegi teisele. Igatahes ei kostunud tehtud lärmi sees viieaastase tüdruku hädakisa.

Kümme minutit hiljem parkisid maja ees juba mõlemad Ridsi jaoskonna patrullautod, millest ühe sähvivad vilkurid teatasid ehmunud naabruskonnale, et miskit tõsist on lahti vana Bobi maja juures. Politseiniku kaelahaavast purskus fontäänina veri, mida haavatu üritas peopesaga tulutult kinni suruda. Tema sodiks tulistatud põlvega partneril õnnestus verest tühjaks pritsiv paariline neljakäpukil roomates endaga kaasa tarida, kuid abi saabus viimase jaoks liialt hilja. Naaberlinnast kohale kihutanud ambulants ja sellel tihedalt kannul püsinud linna politseijaoskonna patrullautod ummistasid kitsa tänava nii masinate kui ringitormavate inimeste kui üle sõidu- ja kõnnitee tõmmatud keelulintidega. See lühike osake kõrvaltänavast oli korraga kui jõuluehteisse kaunistatud, puna-sinised vilkurid lõbusasti sähvimas. Kümned relvatorud sihtisid kahtlusalust maja, kuid kellelegi polnud antud tulistamisluba. Viieaastase tüdruku ja tema vanaisa saatused oli endiselt lahtised ja kontrollimatus tulevahetuses lennanud juhuslikud kuulid võisid neid paratamatult tabada.

Õige pea selgus, et politsei läbirääkija oskused osutusid kasututeks. Kes iganes varjas end majas, ei olnud läbirääkimistest huvitatud. Kui politseijõud üritasid ühe meeleheitliku katse vältel turvakilpide kaitse all majale läheneda, tabas neid kitsukesest mustavast aknaavast lähtuv kuulirahe. Selleks otstarbeks vastava psühholoogilise kõrghariduse saanud läbirääkija  arvas, et tegu on enesetapumissiooniga, mille vältel üritab kurjategija endaga kaasa võtta nii palju süütuid hingi kui võimalik, mõtlemata kordagi enda pääsemisele. See vaid süvendas kadunud tüdruku ema meeleheidet ja ta otsustati toimetada kaugemale – politseirutiin nõudis nagunii omaste hoidmist läbirääkimisprotsessist eemal. Ja tal oli parem mitte olla pealtnägijaks järgmistele sündmustele, sest oodati kiirreageerijaid, kes lahendaksid olukorra resoluutselt ja ilma pikema mokakobinata.

Relvakangelasel polnud tõesti pääsemist loota, mis jättis tema motiivid isegi läbirääkijast psühholoogile mõistetamatuks. Vanaisa oli võtnud tütretütre hommikul helges tujus vastu ja miski ei ennustanud tulevast kaost. Tütre väitel ei põdenud isa vaimuhaigust, ei tarvitanud uimasteid, ei omanud hasartmänguvõlgu ja ohverdanuks iga kell oma elu perekonna nimel, mitte ei mänginuks hullumeelset, kes hoiab tervet asulat hirmuvalitsuse all. Oli uskumatu, et see ontlik vanaisa võiks end koos lapselapsega oma kodus barrikadeerida ja olematutel põhjustel naabreid tulistama hakata.

Ilma vähimagi hoiatuseta avanes maja esiuks ja välja astus sakune meesterahvas, kes kadunud lapse ema reaktsiooni järgi otsustades ei saanud olla keegi teine kui tema isa. Eemalt kostis naise hüüe, et keegi ei vajutaks päästikule, ent mehe käitumine ei jätnud palju valikuruumi. Mõlemas käes kaheraudset haavlipüssi hoides nägi vanamees välja kui nurka aetud metsloom, kes kavatses oma elu kuni viimse hingetõmbeni kaitsta. Mõistagi oli ta ise ennast sellisesse olukorda mänginud ja ei leidnud üheltki politseinikult halastust, veel enamgi otsustades sellise ilme järgi, mis moonutas ta näo marutõbise metslase sarnaseks. Isegi meest esimest korda näinud linnapolitseinikud ei leidnud tema näojoontes aimatavaid vihjeidki sõbralikule ja lahkele härrasmehele, kelleks võis teda pidada tütre ja kohalike korrakaitsekolleegide kirjelduse järgi. Näiliselt oli mehe keha vallutanud sootuks teine isik, nagu härra Hyde'iks moondunud doktor Jekyll, silmade taga põlemas mõrvarlik säde.

Üllatusmoment võimaldas tal teha takistamatult vaid ühe lasu, pitkides lähima politseiauto mõlemad uksed kümnete sõrmejämeduste haavliaukudega täis, kui tema keha tabasid lugematud kuulid. Politseinike kogupauk sulandus ühte naise karjatusega, seejärel vakatas kõik halvaendelisse vaikusse, mida katkestas kuulidest sõelapõhjaks lastud keha varisemine uksetrepile. Tugevad käed nägid tõsist vaeva, et hoida paigal ahastavat naist, kelle isa elupäevad lõppesid tema enda silme all, kuid teistel politseinikel polnud aega kulutada. Nad tormasid maas lamavast kehast mööda ja sisenesid avatud uksest, peljates juba eelnevalt kohata majasisemuses sarnast veretööd.

Elunatuke hoidis kümne küünega mehest kinni, mida kinnitas nõrk pulss tema kaelal. Meditsiinipersonal teadis omast kogemusest, et lootus sureb vaid patsiendi endaga ja kohale tariti kanderaam, millega sõidutati liikumatu keha lähedal ootavasse kiirabiautosse. Töötavad sireenid ja sähvivad vilkurid sisendasid meest hästi tundvatele naabritele lootust vähemalt üht hinge säästa, kuid kaugenevat masinat silmadega saatvad politseinikud ei suutnud jagada sarnast kaastunnet nende kolleegi tapnud mõrvarile.

Kadunud tüdrukuke leiti pärast meeleheitlikke otsinguid köögikapist, kuhu vaeseke oli ennast lukustanud, olles eelnevalt tunnistajaks sellele, kuidas „mingi kole suitsupilv vanasast üle oli lennanud ja teda köhima oli ajanud“. Pärast seda oli „vanasa”, nagu tüdrukuke oma vanaisa kutsus, muutunud pööraseks, otsekui oleks paha vaim temasse pugenud. Lähemal selgitusel puudusid tüdrukul ja ka ta emal igasugused sügavad religioossed tõekspidamised, mis oleksid võinud sellistele ulmelistele väidetele mingit selgust tuua. Üleaianaabritelt imeliku nähtuse järele pärides vastasid nood, et nemad polnud aias grillinud ega lõket teinud, mis võinuks tüdruku kirjeldatud suitsu tekitada. Küllap võisid uurijad loota vaid hinge vaakuva kurjategija paranemisele ja tema enda selgitustele, mis motiveerisid teda sellisteks tegudeks, sest tüdruk jäi oma sõnadele kindlaks.

Just äsja kolmeliikmeliseks taandunud kohaliku politseijaoskonna prefekt tänas linnast saabunud kolleege, kes olid samasuguses hämmingus kui temagi.. Ta oli just parasjagu saatmas kaht lisapatrulli tagasi linna, kui pika tänava lõpus kostus hädakisa, mis nagu mingi seletamatu sisetunde võimuses ennustas uut kaost.

*

Seekord polnud prefektil põhjust kahelda väikese tüdruku sõnades, mille väitel oli võimalik sekundite jooksul kaotada inimlikkus ja muutuda raevukaks metsloomaks, kellel polnud mingit sarnasust varasema isikuga, sest järgnevaks moondumise näidiseks sai tema enda hea tuttav, lapsepõlvesõber ja kunagine relvakaaslane armee eriüksuses, kes nüüd jooksis kui hullumeelne mööda tänavaid ja vehkis nugadega iga ettejuhtuva inimese poole, vigastades tõsiselt neist kahte. Tema leidmiseks ei kulunud palju aega, sest ta ei näinud vähimatki vaeva enda varjamiseks. Ta tormas loomaliku huilgamise saatel tema poole sõitvale patrullmasinale vastu, mõlemas käes viimaste ohvrite verega kaetud noad, ja ei jätnud palju ruumi spekulatsioonidele, milliseid plaane pidas ta korrakaitsjate suhtes, kuigi pidi neid mõlemaid juba kaugelt läbi esiklaasi ära tundma, nii autojuhist prefekti kui tema kõrval istuvat abiprefekti.

Prefektile jäid vaid loetud sekundid strateegia valimiseks, sest hea sõbra metsistunud ilme järgi otsustades ei oleks olnud teda iialgi võimalik sõnadega maha rahustada. Teises patrullautos järgi sõitvad linnapolitseinikud polnud eluohtlikuks kurjategijaks peetava mehega sõbrasuhetes ning poleks kindlasti pikalt kaalunud, kas riskida oma eluga noakangelast säästes või tulistada pikemalt kaalumata. Ta vajutas järsult pidurile, sundides taga sõitvat linnapatrulli tegema sama, avas autoukse, astus ühe jalaga autost välja ja tulistas sõpra kõige pehmemasse ja ohutumasse kehaosasse, reide, lootes vältida arterit. See lõi mehe jalust, kuid ei kahandanud ta võitlusvaimu, sundides teda käte ja ainsa terve jala abil edasi roomama. Prefektil oli olnud kord kokkupuude narkojoobes korrarikkujaga, kelle meelemürkidest kasvatatud jõu talitsemiseks läks tarvis nelja mehe jõudu. Kuid tollal oli tegu relvastamata rünnakuga, nüüd seisis nende vastas mees, kes oskas käsitseda nii tuli- kui külmrelvi. Oli vaid pime õnn, et ta  polnud saanud enda valdusesse esimesi, mis oleks tema ohvrite arvu kindlasti mitmekordistanud. Selja tagant kostis juba linnapatrulli avanevate autouste kääksatusi ja sõbra elu päästmiseks oli vaja tegutseda viivitamatult, pikemalt mõtlemata. Järgmine lask tabas täpselt tema käelaba, lüües sõrmede vahelt vaheda noa. Käehaav vigastas kõõluseid, muutes sõrmed liikumatuks, kuid ometi üritas ta nendega haarata kaotatud nuga. Tema lõplikuks taltsutamiseks tuli ta terve kehaga maadligi suruda ja tema käed kolme mehe ühisel pingutusel selja taha köita. Ka käeraudades kujutas ta endast tõsist ohtu, eelistades inimkeelele vaid arusaamatud mörisemist ja rahunemisele hoopis rabelemist, hoolimata verekaotusest, mis muutis tema arreteerimispaiga sarnaseks keskaegsele hukkamispaigale. Veri kogunes loikudes asfaldile, määris teda alistanud politseinike riided, kuid ometi näis mehe ainus soov olla mitte enda elu säästmine, vaid teiste vigastamine või isegi tapmine.

Veritsevad haavad ei vähendanud karvavõrdki mehe sõjakust. Ta oli isegi raudadesse kammitsetult valmis pääsemiseks oma käed otsast närima. Metall lõikas randmesse, kui ta üritas käeraudu jõuga lahti väänata, näiliselt tundmata vähimatki valu, mida tuimestas meeletu viha. Ta muutus sellisena eeskätt iseenda jaoks ohtlikuks ja täpne löök püstoli käepidemega oimukohta kustutas hetkega ta teadvuse. Mees vajus lõdvalt rippu ja ta tariti kahe mehe vahel patrullauto tagaistmele. Prefekt saatis meelemärkuseta sõbra linnakolleegidega lähimasse haiglasse, lubades neile peatselt järgneda, kui on veretöö kannatajatega tegelenud, kuigi teadis väga hästi, et tänasest tõotas tulla väga pikk päev.

Tõepoolest ummistus hädaabiliin juba õige pea hüsteerilistest kõnedest, mis teatasid märatsevatest pereliikmetest, sõpradest, kolleegidest, koertest, kassidest ja isegi lindudest, kes käitusid kui marutõbised või meelemõistuse kaotanud zombid. Vaid ühel korral mainiti mõistatuslikku suitsupilve, millega oli ühel neist zombistunud isikutest olnud eelnev kokkupuude. Prefekt mahitas seepeale hädaabikeskust pärima edaspidi sissehelistavatelt inimestelt selle pilve kohta ja tõepoolest kinnitasid paljud, et olid seda näinud mööda linnatänavaid liikumas. Linnast kohale tõtanud täiendavate abivägedega koostati kiiresti esmane plaan, mis seisnes olukorra kontrolli alla saamises ja seletamatu nähtuse põhjuste väljaselgitamises. Kuna ainuke juhtnöör paistis olevat see mõistatuslik suitsupilv, mida keegi ringisõitvatest politseinikest polnud veel oma silmaga näinud, kaldusid kahtlused asulalähedasele biolaborile, kus uuriti armee rahastusel erinevaid inimohtlikke ja ravimatuid patogeene, viiruseid ja baktereid. Valitsev soe lõunatuul võis võimaliku viiruselekke inimasustuseni kanda ja sellega elanikke nakatada. Muid seletusi oli raske selliste kainete faktide kõrval uskuda.

Biolabori vastutava ülemusega kontakteerumine võttis isegi telefoni teel aega kümneid minuteid. Ümber labori seatud kõrge traataed üheskoos ähvardava okastraadilõnga ja armeemundris valvurite automaaditorudega pidas kohale jõudnud patrullmasinad kinni ja takistas sissepääsu. Ilmselgelt oli tegemist ülimalt range valvega asutusega, mille sees toimuv pidi autsaideritele saladuseks jääma. Pingeline vastasseis politseiametnike ja laborivalvurite vahel lõppes asutuse direktori saabumisega, kuid ka temaga oli võimalik rääkida vaid läbi traataia.

„Meie laboris pole veel kunagi esinenud vähimaidki lekkeid,” kinnitas valges kitlis keskealine naine. „Labori sisemine atmosfäär on isoleeritud väliskeskonnast. Sisse tulevat ja välja minevat õhku filtreeritakse ja sealt ei lipsa läbi väiksemadki mikroosakesed. Meie asutus pole teie kirjeldatud sündmustega seotud.”

Mõistes, et kurja ja ähvardustega ei saa ta midagi, üritas prefekt rõhuda naise inimlikkusele, äratamaks kaastunnet. „Me oleme praeguseks kokku lugenud juba viisteist intsidenti, milles on hukkunud kuus inimest. Meil ei ole vähimatki aimu, mis sunnib täiesti ohutuid ja süütuid inimesi käituma kui marutõbised metsloomad.”

Prefekti verine munder mõjus direktorile tõhusamalt kui mistahes sõnad. Naine kinnitas veel kord, et ühtki patogeeni polnud labori ventilatsioonisüsteemi kaudu välja jõudnud, kummutades samuti kahtlused levivast marutaudist.

„Inimest nakatanud marutaudi sümptomid ei sarnane teie kirjeldatule. Agressiivsust on täheldatud vaid nakatanud loomadel, mitte inimestel. Samuti ei levi see õhu või mingi nähtava pilve kaudu, vaid saab alguse enamasti loomahammustusest, sülje teel. Teil on praegusel juhul tegemist millegi muuga, kuid ma ei oska öelda, millega.” Mõistes olukorra tõsidust, lubas laborijuhataja aidata politseijõudusid, andes nende käsutusse kaks oma töötajat, kes võiksid oma teadmistega mingitki selgust tuua.

Selle pooletunnise laborivisiidi vältel teatati veel viiest intsidendist, milles hukkus kaks inimest, üks neist tundmatusse hullusesse nakatunud pahategija, kelle tapsid enesekaitseks politseinikud, ja teine tema ohver. Enesekaitseks hukatud marutavaid koduloomasid ei jõutudki enam kokku lugeda. Asi ähvardas paisuda kontrollimatuks katastroofiks, mida oleks veelgi tõsistanud laiaulatuslik paanika. Selle vältimiseks tuli rakendada ennetustaktikat.

*

Kell kuusteist kakskümmend kolm ilmus kohaliku politseijaoskonna ja omavalitsuse sotsiaalmeediakontole postitus, mis palus inimestel jääda kodudesse, sulgeda õhukindlalt kõik avaused, uksed ja aknad ja ventilatsiooniluugid, ning jälgida tähelepanelikult enda lähedaste inimeste käitumist, teavitades vähimagi kahtluse korral politseijõudusid. Lähedalasuva linna politseijaoskonnad hakkasid elavjõust tühjaks jooksma, kui need saadeti väikeasula prefektile appi korda hoidma. Vähestele jätkus gaasimaske, mida laboritöötajad soovitasid võimaliku nakkuse vältimiseks kanda. Nagu näitaski üks juhtumitest, polnud nakatumise eest kaitstud isegi politseinikud, kellest üks avas tule oma partneri suunas ja tappis ta. Korraga oli koos hambuni relvastatud abijõududega suurenenud rahumeelse väikeasula relvaarsenal märkimisväärseks, kuid see oli väiksem mure selle tõsiasja kõrval, et vaid paar kilomeetrit asula piiride taga paiknes armee väeosa, kelle ülesandeks oli veel külma sõja ajal olnud ballistiliste kanderakettide hooldus. Kas baasis hoiti endiselt ka tuumalõhkepäid, oli riiklikult hoitud saladus, kuid sellist võimalust oli raske ignoreerida.

Valjuhäälditega varustatud patrullautod ringlesid Ridsi linnakese tänavatel ja edastasid hoiatust, mida pasundas järgemööda ka kohalik raadiojaam: „Jääge oma kodudesse ja sulgege õhukindlalt kõik avaused! Vältige kokkupuuteid õhus lenduvate suitsupilvedega, kattes oma nägu niiske lapiga!”

Just selline kõrvulukustav hoiatuskõne andis Eleanor Jamesi pojale vastuse, miks polnud kinnisvaramaakler kokkulepitud ajal kohale ilmunud ja ei vastanud ka telefonikõnedele. Billy seisis parajasti räämas aias, ära näritud välimusega puukännu kõrval, mõtiskledes endamisi, miks oli lasknud ema maha raiuda tema lemmikõunapuu, mille okstel ta oli lapsena alati istunud ja oma fantaasiates hõljunud, kui kõrge telliskivimüüri tagant kärises hoiatuskõne, mis kordus peatselt algusest lõpuni juba kaugemal, kuhu eemalduv politseipatrull oli mööda tänavat aeglaselt veerenud. Tal oli emakodus ajada veel üks asi, enne kui ta kavatses kodumulla ja kodumõtted jäädavalt maha raputada. Vendade-õdede nõusolekul organiseeris pere pesamuna Billy emalt päritud kinnisvara müügi, mille tulud läksid pärast müügiga seotud kulude hüvitamist kõigi pereliikmete vahel jagamisele. Et Billy ei soovinud enam kauem sellesse neetud kodulinnakesse jääda, eelistas ta jätta kogu asjaajamise maakleri hoolde.

Billy otsustas veel viivuks säilitada õhkõrna lugupidamise, mida ta tundis selle maja vastu, ja jääda siia vaid seniks, kuni maakleri pakutud leping on allkirjastatud. Nüüd tõotas kõik kulgeda sootuks isepäist rada, seda enam, et valjuhääldis mainitud suits sarnanes tema ettekujutluses vägagi ema tuhaga, mis oli meenutanud õhus hõljudes tõepoolest põlemissuitsu. Telefoni teel tehtud internetiotsingu abil jõudis ta õige pea teabeni, mis kirjeldas linnakeses toimuvat. Ridsi nimepäringule vastas ainuüksi käesoleva päeva jooksul toodetud uudiskilde sedavõrd palju, nagu oleks väikeasulas toimuvale keskendunud kogu maailma tähelepanu. Veel tunnike tagasi oli ta kuulnud kusagil eemal püssilaske, veidi hiljem summutatud kisa.  Kõrvalisi pilke majast eemal hoidvad aiamüürid ei võimaldanud näha selle taha ning Billy oli läinud igaks juhuks tänavale,  et ringi vaadata.

Ta otsis välja kohaliku politseijaoskonna telefoninumbri, kuid see oli katkematult hõivatud. Jaoskonnahoone ei jäänud ema majast väga kaugele ja pärast hetkelist kõhklemist otsustas ta oma sammud sinna seada. Tal kulus pikk aeg, et rahustada abikaasat, kes polnud ikka veel üle saanud ämma tuha tuuldelennutamise järelmõjudest. Kui väga ka ei palunud naine tal jääda, ütles sisetunne talle, et temast võiks kohalikele korrakaitsjatele kasu olla. Isegi siis, kui ta ennast sellega lolliks teeks, nagu tema naine talle ennustas. „Sa nägid ise, milline see tuhapilv välja nägi ja kuidas pääsukestele mõjus!” ütles ta naisele. „Ehk oli keegi krematooriumis julma nalja teinud ja ema tuha asemel hoopis midagi mürgist urni sisse pannud. Inimesi on vaja hoiatada.”

Ta jättis targu lisamata, et tundis süümepiinu. Kui ta poleks veennud omakseid tuharituaalil osalema, oleks ema tuhk – või misiganes selle asemele oli sattunud – ilmselt juba meetri sügavusele murukamara alla maetud, kus see ei saanuks kellelegi vähimatki kurja teha. Ta oli olnud alati väga tundlik enda otsustega kaasnevate tagajärgede suhtes ja naine lasi tal minna, mõistes et vastasel korral jääks see lugu meest vaevama ilmselt elu lõpuni.

Tänavad olid inimtühjad. Õnneks säilis seadusekuulelikke kodanikke, kes järgisid politsei korraldusi. See pani teda end tundma veelgi suurema kurjategijana ja ta kiirendas sammu. Ta ei jõudnud kaugele, kui vastukihutav politseiauto tema kõrval rehvide kiljudes peatus ja selle juht tal peatuda käskis. Roolis istus Ridsi politseiprefekt isiklikult, täiendava paanika vältimiseks verise mundri juba puhta vastu vahetanud.

„Minge tagasi oma koju! Teil pole ohutu väljas viibida!”

„Mul on politseile informatsiooni selle suitsu kohta,” hüüdis Billy vastuseks üle tänava, sest politseinik ei söandanud talle ilmselt nakkuse kartuses lähemale tulla.

„Millist informatsiooni?” küsis politseinik tärkava huviga.

„See võib olla pärit krematooriumist. Minu ema tuhastatud säilmed sarnanesid väga teie kirjeldatud suitsule. Me puistasime täna ennelõunal tema tuha mere ääres tuulde.”

„Teie ema tuhk?” Politseiniku ilme oli umbusaldav. See tundus Billyle isegi naeruvääristav.

„Vähemalt see, mis mulle krematooriumist urniga kaasa anti,” lisas Billy eneseõigustuseks.

Politseinik jõllitas teda uurivalt. „Kes te olete?”

„Eleanor Jamesi poeg. Robert James.”

Eleanor Jamesi nimi tuli prefektile tuttav ette nendelt hoiatuskirjadelt, mis manitsesid vanaprouat tegelema oma krundi heakorraga. Üle kõrge aiamüüri, mille krohv pudenes alatasa tänavasillutisele ja ohustas möödakäijaid, ulatusid välja kõrged puuoksad. Viimane torm murdis ühe säärase oksa ja jäi müüril rippuma kui  giljotiinitera inimeste peade kohal. Jaoskond pidi alatasa tegelema naise naabrite kaebustega, kelle aeda oli vana naine prügi heitnud. Kuid seadus jäi sellest hoolimata sõjaka vanadaami ees jõuetuks. Kui kuuldused tema surmast hakkasid ringlema, väljus kollektiivne kergendusohe asulaelanike suust.

„Kas te teete minuga nalja?” küsis prefekt, üritades endast säilitada loogilise inimese muljet.

Billy mõistis, et vajas oma ulmelise teooria kinnituseks midagi tummisemat. Siis meenusid talle vanavanaema tuhapilve filminud jõmpsikad ja ta tegi prefektilt hetkelist kannatust paludes kiire külastuse nende sotsiaalmeedia kontodele, kuhu oli muidugi mõista kõik juba üles laetud, alates tuhapilve hõljumisest inimeste kohal kuni omaste paanilise põgenemiseni linnurünnakus. Paraku ei suutnud ükski kaamera fokusseerida pilvele piisava teravusega, kuid värisevad amatöörkaadrid hoopis lisasid nähtule usutavust.

„Millal see toimus?” päris prefekt, kes hakkas juba leebuma pettumusest, et oli ühele mehele nii palju aega kulutanud, samas kui ülejäänud asula ähvardas õhku lennata.

„Täna ennelõunal, umbes pool kaksteist.”

„Seega pisut üle kahe tunni enne esimest väljakutset,” ütles prefekt mõtlikult, rohkem endale kui vanadaami pojale. Ta teadis väga  hästi, kus proua Jamesi ärasaatmine oli aset leidnud. Naaberlinnast tulid paljud inimesed oma tuhastatud omakseid merre lennutama, kuigi Ridsi asulas oli tuntud iidne tõde, et rahutult lainetavas meres ei leia ükski lahkunud hing oma rahu. Nüüd siis olid need uskumused leidnud täiendavat kinnitust . Ent prefekt polnud kergeusklike killast. Kogenud politseinikuna hoidis ta uskumust, et igal seletamatul nähtusel on seletatav põhjus. Võib-olla oli asja taga tõesti krematoorium! Inimeste kehadelt eemaldati enne tuhastamist alatasa tehislikke võõresemeid nagu südamestimulaatorid ja proteesid, mis sisaldasid osakest Mendelejevi tabelist. Isegi inimkehasse oli talletatud mürgiseid kemikaale, küll mikroskoopilises ja kahjutus koguses, kuid äkki tegi krematoorium sellel korral tõesti vea ja jättis tuha sisse midagi lubamatut, mis võis õhuliste tuhakübemete turjal levida kaugele ja mõjutada kuidagi inimkäitumist.

„Tulge minuga kaasa!” ütles politseinik ja teavitas raadiosaatja teel oma kolleege, et need otsiksid õhus lenduvat tuhapilvekest, mis sarnaneb tihedale sääseparvele. Billyle ütles ta seepeale: „Praegu Ridsis toimuv on pöörane. Ma pole midagi sellist veel kunagi näinud ega isegi kuulnud ja me oleme huvitatud igast vihjest, mis võiks meid selle kaose lõpetamisele kaasa aidata.”

Näinud oma silmaga uskumatuid kaadreid Eleanor Jamesi tuhast ja selle manipuleerivast toimest, ei pidanudki prefekt karvavõrdki imelikuks sõidusuuna võtmist krematooriumile, mis paiknes asula elanikkonna arvuga võrreldes hiiglama lahmaka surnuaia kõrval – ka lähedase linna surnud maeti sealse ruumipuuduse tõttu Ridsi surnuaiale.

Krematooriumis oli juba reageeritud edastatud hoiatustele ja toekas tammine paraaduks avati alles pika prõmmimise peale. Liikumispiirang oli jätnud selle neljaliikmelise kollektiivi nädala kõige toimekamal tööpäeval – laupäeval – krematooriumiga külgnevasse kabelisse lõksu. Saabujaid võtsid vastu kõigi küsivad pilgud – millal kaotab liikumispiirang oma jõu ja nad võivad oma kodudesse naasta?

Kabel oli kaunilt ehitud, selle keskel seisis avatud kirst ühe lahkunuga, kelle planeeritud ärasaatmine oli enneolematutel põhjustel pidanud nüüd edasi lükkuma. Seletusi andmata soovis prefekt krematooriumi juhatajaga rääkida.

„Meie juhindume alati üksikasjalikest ettekirjutustest,” vastas juhataja esimese asjana Eleanor Jamesi tuhastamise mainimisele. Ta vaatas kõnealuse proua pojale otse silma ja lisas: „Kui me kaotaksime usalduse inimeste silmis, andes neile kallima lahkunu tuha asemel kaasa kellegi teise tuha või hoopis midagi muud, siis on meie äri päevad loetud. Me kontrollime ja kontrollime veelkord kõik üksipulgi üle. Eleanor Jamesil puudusid nende paberite kohaselt igasugused tehislikud stimulandid või implantaadid.” Juhataja lappas enda ette lauale laotatud pabereid. „Ma ütleksin, et ta oli oma eluaastate kohta väga kadestusväärses tervislikus seisundis. Tal olid isegi kõik tema hambad alles.”

„Kas sul on seal paberites ka märgitud proua surma põhjus?” küsis prefekt.

Juhataja soovinuks vastusest kõrvale põigata. „Küsi seda patoloogilt! Mina pole pädev seda teadma ega jagama.”

„No kuule!” ütles prefekt omamehelikult. „Ma tean, kui lähedased te kaks olete. Pole võimalik, et proua Jamesi surm ei tekitanud teie vahel kõneainet. Pealegi pole mul aega patoloogi taga ajada. Iga viivitatud minut võib tähendada üht täiendavat ohvrit sellele meeletusele, mille põhjus võib olla kuidagi seotud selle noormehe ema tuhaga.”

Seda öeldes osutas ta käega Billy poole, kuigi juhataja teadis niigi, kellega tal oli tegemist. Juhataja üritas valida hoolikalt sõnu, kaaludes endamisi, palju on sünnis rääkida lahkunust tema poja juuresolekul.

„Erinevate kehaliste funktsioonide üheaegne lakkamine,” ütles juhataja. „See pole harvaesinev selles vanuses ja seepärast ei sooritata sellistel juhtudel lahkamist. Tema puhul tehti erand, sest arvestades selle pildiga, mis pärast tema surma kodus avanes, kahtlustati mõrva. Kummaline, et sina kohaliku jaoskonna prefektina seda raportit ei ole saanud.”

„Tema surmaga tegeles linna mõrvaosakond,” vabandas prefekt. „Ma leppisin pealiskaudse seletusega, et tegu polnud vägivaldse surmaga, millega kohalik politseiamet peaks tegelema. Nii et pole võimalik, et ta tuhk läks kuidagi vahetusse?”

„Välistatud. Kuid me võime seda üle küsida spetsialistilt, kes tema tuhaga tegeles.” Juhataja vaatas paberile ja hõikas mehenime, mille peale avanes kabineti uks automaatselt, nagu oleks siseneja selle taga juba kutset oodanud.

„Marvin, palu räägi nendele härrasmeestele, kuidas sa prepareerisid proua Jamesi tuha!”

Marvinil oli närviline iseloom või tundis ta end ebakindlana ülekuulatava rollis. Ta pilgud ekslesid kolme ruumisviibija vahel, kuid ei suutnud leida tugipinda. Võimalik, et säärane häbelikkus dikteeriski tema töövaliku surnutega tegelemisel.

„Pole midagi rääkida,” ütles ta viimaks enda varbaid jõllitades. „Kõik sujus nagu alati. Lahkunul puudusid implantaadid. Kõik oli puhas.”

„Kas võis juhtuda, et midagi mürgist sattus tuha sekka?” sekkus prefekt. „Teekonnal põlemiskambrist urni. Näiteks pudenes midagi teil taskust või laest.”

Marvin jõllitas prefekti. Kuid seekord mitte mõistmatult. Ta tundus aimavat, kuhu küsitlemine jõuab. Ta raputas pead ja juhataja krimpsutas vaid küsimuse peale huuli.

„Tuhastamisprotsess lagundab inimkeha kuni tuhande kraadi juures algosakesteks. Järelejäänud luud pulbristatakse. Metall, mis sellele temperatuurile vastu peab, korjatakse hiljem tuhast välja. Nagu Marvin ütles, oli kõik puhas. Kuhu sa, prefekt, üldse oma jutuga jõuda üritad?”

Prefektil tuli viimaks oma trumbid välja käia. Ta palus Billyl näidata juhatajale ja Marvinile oma telefonis kaadreid ärasaatmisest, kuid nende mõlema ühiseks üllatuseks olid videod kontodelt juba eemaldatud ja asendatud kirjega, et need olid vastuolus teenusepakkuja tingimustega. See tekitas ebamugavat hämmingut prefektis, kes üritas seejärel kirjeldada nähtud kaadreid sõnadega. Juhataja ilme jäi kiviselt uskumatuks, Marvin muutus veelgi kohmetumaks ja ta hakkas oma kätt siluma, nagu ennast lohutades.

„Kas see, kuidas see tuhk õhus hõljus, on teie arvates normaalne?” küsis prefekt.

Juhataja mõtles hetke süvenenult, raputas siis pead ja ütles: „Ma ei kujutaks midagi sellist ette. Paranormaalsed ja üleloomulikud juhtumised pole minu rida. Minu töötajad on küll väidetavalt näinud lahkunud inimeste hingi selle asutuse ruumides, kuid mina ei oska sellele kaasa rääkida. Inimeste maailmas on palju, mida me veel ei mõista, härra prefekt.”

Selsamal hetkel välgatas Marvini näos midagi erakordset ja see ei jäänud kellelgi märkamata.

„Kas sul, Marvin, on midagi sellele lisada?” küsis prefekt talle silma puurides, lootes mingitki seletust tema grimassile. „Valetamine võib väga kurjasid tagajärgi kaasa tuua.”

Marvini keha lõdvestus silmnähtavalt ja ta oli äärepealt nutma puhkemas. „Ma tundsin kogu aja proua Jamesi kehaga tegeledes, et keegi jälgib mind selja tagant,” pihtis ta sõnu vuristades. Oli aru saada, et kantud koormast vabanemine mõjus talle kergendavalt. „Ma olen korra inimese vaimu või kummitust näinud, nagu proua juhataja just ütles, kuid isegi nendel kordadel ei tundnud ma säärast hirmu, nagu tookord proua Jamesi ette valmistades. Terve ruum täitus ühekorraga jäiselt külma õhuga. See pani isegi mu hingeõhu aurama. Seetõttu ma küll kiirustasin, et temaga kärmesti ühele poole saada, aga ma vannun, et ei teinud mingeid vigu. Ma olen seda tööd juba aastaid pidanud. Mitte kordki pole ma midagi kahe silma vahele jätnud või unustanud.” Seejärel saabusid pisarad.

Samal hetkel ragises raadiovastuvõtja prefekti puusal ja tehislik hääl teatas kahtlusaluse suitsuvine märkamist lähedalasuva sõjaväebaasi läheduses. Justkui nende sõnade kinnituseks lõikas läbi kõrva kuulmekäikude kile hädasireen, mis pidi olema kuuldav kilomeetrite kaugusel. Prefektile meenutas heli silmapilkselt seda kauget aastakümnetetagust päeva, mil baasis hoitud rakettide jahutusvedelik ähvardas õhuga reageerides plahvatada. Tol korral oli õnneks tegu valehäirega, viiskümmend senti maksva anduri rikkega, kuid nüüdseid asjaolusid arvestades tundus anduri rike kahjuks kõige kaalutuma seletusena.

„Kas võib olla, et meil on tõepoolest tegu üleloomulike jõududega?” küsis prefekt, jällegi samasugusel eemalviibival ilmel, nagu oleks ta seda endalt küsinud. „Võimatu!” lisas ta koheselt, taastades oma praktilise mõtlemise. „Ehk on armee kuidagi asjasse segatud? Uudse relvastuse katsetamine on nende rida.”

*

„Kurat, me ajame mingit tonti taga!” üritas prefekt üle valju üürgamise end kuuldavaks teha kõrvalistuvale Billyle, kihutades sõjaväebaasi suunas. Siis vakatas ta süüdlaslikult, taibates, et ta räägib Billy emast. „Vabandust! Ma ei tahtnud kellegi tundeid riivata.”

Ta kiikas silmanurgast kõrvalistme poole, kahetsedes oma taktitundetust. Billy püsis liikumatult, hoides pilku enda ees põlvedel. Kulus viiv, enne kui prefekt taipas, et Billy räägib temaga vaiksel monotoonsel häälel. Ta pidi pingutama, et müras hääbuvaid sõnu kuulda.

„Ta vihkas isegi meid, oma lapsi, kes hävitasid ta nooruse ja süütu ilu. Me olime lastena ema käes üksnes abivahendid meie isade mõjutamiseks. Kasulikud tööriistad, kes muutusid koheselt kasutuks, kui uus isakandidaat nähtavale ilmus. See oli meie perekonna tragöödia, millega me oleme igaüks üritanud isemoodi toime tulla. Nüüd on see tragöödia laienenud meie pere piiridest välja.

Prefekt tundis kergendust, et tema eelnevalt väljaöeldud sõnadel polnud kardetud mõju. Ta juhtis jutu meeleldi isiklikelt teemadelt kõrvale. „Kui see on tõepoolest tuhast udukogu, siis peaks olema võimalik seda maiste vahenditega kahjutuks teha, ilma vaimude väljaajajaid kasutamata. Tuleks vaid vihma, see tooks õhust alla igasuguse saaste!”

Billy heitis osavõtmatu pilgu kirkasse taevasse, kus keskpäevane päike lõõskas halastamatult. Loodetud vihmast polnud märkigi. Oli groteskne seostada praeguseid sündmusi nii kena suvise päevaga.

Prefekt otsis midagi rinnataskust, leidis ja tõmbas välja sigaretipaki, millest loksutas välja ühe sigareti ja torkas huulte vahele ning läitis põlema. Ta tiris sisse sügava mahvi, hoidis seda hetke kopsudes ja puhus siis paksu pilvena välja. Rahustav sõõm mõjus sootuks vastupidiselt. Hetkeks näis ta endasse sulguvat, vahtides hüpnotiseeritud ilmel enda ees hõljuvat suitsuhämu, mida avatud aknast pärit tuuletõmbus igasse suunda sakutas, ja ärkas siis võpatades lühiajalisest transist, näpsates põleva sigareti helenduva sädemepahvakuga aknast välja.

„Võimalik, et see hullus mõjub tõesti sissehingamise teel,” ütles ta huuli vormipluusi varrukaga pühkides. „Seepärast soovitasidki laboritegelased kanda maske. Aga on ka võimalik, et see imendub vereringlusse ja võib inimest nakatada ka pisima nahakriimustuse teel. Kui vihm kannaks selle kanalisatsiooni teel meie veeringlusse, võiksid tagajärjed olla veelgi katastroofilisemad. Kõige hullem, et me lihtsalt ei tea, millega meil on tegemist. Me saame ilmselt kindlad olla vaid selles, et see näib liikuvat tuule mõjul. Nüüd on aga tuul kandnud selle kõige halvemasse kohta.”

Billy oli veetnud Ridsi linnakeses kogu lapsepõlve, kolides vanematekodust välja teismelisena. Tema kaugetes mälestustes oli linnalähedane sõjaväebaas olnud alati olemas. Poisikesena oli ta pidevalt selle tara ääres jõlkunud ja lootnud selle taga näha lendavaid taldrikuid, mida sõprade ja ulmeajakirjade väitel testiti armee poolt ilma kohalikke elanikke teavitamata. Nüüd oleks ta võinud ka kontvõõrana leida baasi paljalt kuulmise teel üles, orienteerudes kõrvulukustava hädasireeni abil.

Prefekt võttis ühendust jaoskonnaga ja uuris, kuidas käituvad juba arreteeritud märatsejad, saamaks teada, et enamik tänavatelt kõrvaldatud korrarikkujatest vajasid uinutisüsti, olles valmis enne surema kui arutut rünnakut lõpetama. Nad viibivat senini tugevatoimeliste rahustite mõju all, vastati jaoskonnast, kuhu koondus igast Ridsi nurgast sissejooksev teave. Keegi polnud iseseisvalt hullusest välja tulnud. Petliku lohutusena mõjus teade, et uusi juhtumeid ei olnud vahepeal lisandunud. Ju siis oli pilv oma teekonnal asula piiridest väljunud, ilma täiendavaid ohvreid nõudmata, ja jõudnud nüüdseks hambuni relvastatud sõjaväebaasi, mille isikkoosseis oli peaaegu sama arvukas kui Ridsis elanikel. Tulirelvi oli siin aga isegi rohkem kui Ridsi elanikke ja baasi sõdureid kahepeale kokku. Polnud võimatu, et baasis leidus ka massihävitusrelvi, et alustada üleilmset sõda.

Esimeseks lootustandvaks märgiks, et sõda või lahingutegevus polnud veel alanud, oli plahvatusseentest prii taevas baasi kohal. Kauguses ilmusid nähtavale terved angaarid, mis ei põlenud ega suitsenud pommitabamustest. Miski peale üürgava sireeni, mis tiris takust niiti läbi kuulmekäikude, ei lubanud arvata, et midagi kohutavat oli seal sündimas. Nagu pooleldi maa sisse maetud hiiglaslikud tünnid kõrgusid angaarid tuttavliku traataia taga, mida võis ka Ridsi vastaspoolel hästiturvatud biolabori ümber kohata. Hoiatavad kollased ja punased ohumärgid olid isegi lühinägeliku jaoks nähtavalt välja riputatud. Juba neid kirju lugedes võis olla kindel, et samaaegselt sihtis keegi uudistajaid relvatoruga kusagilt baasi sügavusest. See ei tundunud kaugeltki külalislahke paigana, mille suunas hetkel sõita.

Suletud värava ees peatas neid relvastatud valve. Nooruke valvuripoiss kummardus avatud juhiakna ette ja käskis silmapilkselt lahkuda.

„Meil on sõnum baasi ülemale,” ütles prefekt, näidates oma töötõendit, mis sai vaid hetkelise tähelepanu osaliseks.

„Baasi territooriumil on jurisdiktsioon üksnes sõjaväepolitseil,” kõlas range keeldumine. „Ilma erilubadeta on tsiviilorganitel sisenemine keelatud.”

„Teie baasis viibivad sõdurid on ohus,” jätkas prefekt häält tõstes. „Ridsi asula on koos sellega ohustatud. Meil on käsil ühtmoodi nii militaar- kui tsiviilprobleem. Teavitage oma ülemat Ridsi politseijaoskonna prefekti ja tema saatja saabumisest.”

Ta rääkis valvuri jaoks otsekui arusaamatut võõrkeelt. Vastuseks sai ta taaskord käsu autoga tagurdada ja tuldud teed tagasi sõita. Prefekt pidas targemaks vaikida, kuid oli aru saada, et ta viivitas, nagu midagi oodates. Siis lõikas läbi ühtlase hädapasuna kauge lasuheli ja automaaditärin, mis sundis valvurihakatise pea õlgade vahele tõmbama ja käega kiivrit tugevamini pealaele suruma.

„Ma hoiatasin teid!” ütles prefekt võidukalt, nautides suurepärast ajastust. „Kui hiljem peaks selguma, et meie takistamine tõi kaasa täiendavaid inimohvreid, siis ootab sind kindlasti sõjaväepolitsei tribunal. Ükskõik, kas sa toimisid ülema juhiste järgi või mitte. Usu mind, ma olen seda süsteemi seest poolt näinud!”

Valvur vaatas prefektile otsa, tõlgendades ta näoilmet ja otsides sellest bluffi ning tormas siis pisikesse valvuriputkasse, mille vitriinakendest oli näha teda telefonitoru kõrva äärde tõstmas. Ta pidi ilmselt õiget isikut pikalt otsima, tõstes ja langetades telefonitoru, iga kord uut kõnet alustades ja lõpetades. Prefekt toksis rahutult sõrmedega autouksele, kuid ei öelnud sõidukaaslasele midagi. Korraga vakatas möirgav sireen, jättes kõrvad endiselt rütmiliselt huugama. Uus püssilask häiris üürikest rahu.

„Mis sa arvad,” ütles prefekt endale nina alla pomisedes, põrnitsedes kõigest lõngajämedusest punutud traadist valmistatud väravat enda ees, „kui kaugele me jõuaksime, kui põrutaksime siit kogu täiega läbi?”

Billy nägu tõsines vastuseks säärasele sadistlikule küsimusele, kuid õnneks sai valvur loodetud loa kätte ning käsutas prefektil oma teenistusrelv loovutada. Alles siis hakkas kõrge värav vaevaliselt avanema. Valvur viipas käesignaaliga prefekti sisenema ja nad said sõita vaid mõned meetrid, kui neid peatas uus relvakandja, kes käskis mõlemal masinast väljuda ja endale jalgsi järgneda. Vastuvõtt oli kõike muud kui sõbralik, läbi põimitud usaldamatusest ja üleolevusest.

Nad juhatati läbi pika hästivalgustatud koridori kõige viimase ukseni, mille kõrval seisev sõdur nende riided peopesadega läbi kompis, otsides keelatud relvi. Prefekt lasi läbiotsimisel protestimata toimuda ja andis peanoogutusega Billyle märku sama teha. Olles piinliku protseduuri läbinud, tõugati metalluks nende ees valla ja nad sisenesid sõduri juhatusel hämarasse ruumi, mida valgustasid poolringina seina äärde rivistatud arvutiekraanid. Elektriline valgus väreles ekraanide taga istuvate sõdurite nägudel, kui nad klaviatuuridel klõbistasid ja läbisegi arusaamatuid kodeeritud tähendusega sõnu karjusid. Kas nad üksteist läbi massiivsete kõrvaklappide kuulsid, jäi arusaamatuks nii prefektile kui Billyle, kes oleksid otsekui mängupõrgusse sattunud, kus ööl ja päeval pole vahet.

„Mida on teil mulle öelda?” kostus üle istuvate sõdurite peade enesekindel hääl, mis kuulus vanemale jässakale sõjardile, kes oli kuidagi oma kaela ära kaotanud, sarnanedes inimesesuurusele trollile. „Tehke kiiresti! Mul pole aega raisata. Teil pidid olema mingid vastused. Millega meil on tegemist? Psühhotroopne relv? Närvigaas? Kes selle taga on? Venelased? Hiinlased? Põhja-Korea? Al-Qaeda? Tulnukad?”

Billy peas vaheldusid erinevad vastusevariandid, kuid ta ei julgenud sellises seltskonnas isegi iitsatada, hoidudes prefekti kaitsva selja taha. Prefekti vastus vastas täpselt tema kartustele.

„Selle noormehe ema.”

Kes ekraanide taga istuvatest meestest polnud veel sisenenud võõrastele tähelepanu pööranud, tegid seda nüüd, katkestades oma tähtsa tegevuse ja uudistades kaht võõrast. Sellist haudvaikust polnud ruumis valitsenud ilmselt kordagi viimase poole tunni jooksul.

Trollivälimusega mehe nägu oli kui kivisse raiutud. Ta valis endale ilmselt kuldse kesktee nutmise ja naermise vahepeal ja enne kui ta oleks jõudnud midagi salvavat öelda või prefekti näkkulasuga ähvardada, jätkas prefekt: „Ei ole vahet, mida ma teile praegu ütlen, ikkagi tundub see uskumatuna. Kuid tõenäoliselt olete te praeguseks juba veendunud, et teie baasis toimuv ei vasta mingile mõistlikule seletusele.”

„Vastab ikka küll,” sekkus sõjard, kes nähtavasti tahtis, et tema arvamus peale jääks. „Minu baasi on tabanud terrorirünnak. Keegi on vallandanud mingi tugeva toimega biorelva, mis mu meestelt mõistuse röövib. Ma tahan vaid teada, kes? Kui teil vastust selle kohta ei ole, siis lasen ma teid viivitamatult kartsa pista. Karistuseks minu eksitamise eest. Te takistate parasjagu militaaroperatsiooni. Nii et otsekohene küsimus – kes kurat ründab mu baasi?”

Prefekt heitis pilgu ekraanidele, kuhu jõudis ilmselt pilt üle baasi laiali pillutatud kaameratest. Mõni piltidest püsis staatiliselt muutumatu, teistel oli näha ringijooksvaid inimesi ja liikuvat lahingutehnikat. Üks sähviv pilt haaras selle taga istuva mehe tähelepanu ja ta röögatas midagi oma erialažargoonis, millele tema kaasvõitlejad vastasid, jätkates tema eeskujul katkestatud tööd. Sähvatusi põhjustas püssitorust väljuv gaasijuga, mis saatis teele tapvaid kuule. Kusagil baasi territooriumil toimus parasjagu äge tulevahetus, mis sundis baasiülemat häirivat kaamerapilti pingsalt jälgima, andes prefektile pisut armuaega.

„Siin langesid parasjagu kaks ajateenijat,” ütles ta alahuult tülgastusest ette surudes. Hallivärvilisel ekraanil oli näha kaht tumedat kogu liikumatult maas lebamas. „Iga minut lisandub neid juurde ja me ei suuda neid koldeid piisavalt vara kindlaks teha, et mehi ette hoiatada.” Ta hääletoon oli muutunud pehmemaks, flegmaatiliseks, nagu lähenevat kaotust aimaval väejuhil. Kontroll baasi üle ähvardas tal peost libiseda. Sellel tõotasid olla saatuslikud tagajärjed ta karjäärile.

„Samasugune verevalamine toimus just äsja Ridsi asulas,” teatas prefekt ja sellel näis olevat rahustav mõju baasiülemale, kes tunnetas kaaskannataja lähedust.

!Öelge lihtsalt, mida me peaksime otsima!” ütles ülem alistunult.

Prefekt kummardus ühe istuva sõduri kohale ja libistas silmadega kõikidest ekraanidest üle. „Otsige poolläbipaistvat moodustist, mis näeb välja kui suitsupilv! Kui teie kaamerad võimaldavad temperatuure eristada, siis peaks see pilv olema tunduvalt jahedam kui muu keskkond.”

Billyle tundus selline seos üllatav, kuni ta mõistis, et prefekt improviseeris, pakkudes välja erinevaid võimalusi tuhapilve tuvastamiseks.

„Sellel kaameral on soojusfilter,” ütles üks ekraanijälgijatest. Pilt tema ees koosnes heledatest ja tumedatest kujunditest, kus hele tähistas sooja ja tume külma. Inimesed sellel paistsid lapilised, nende katmata näod ja käed heledamad, riietus pisut tumedam.

„Kas teil oleks võimalik ka ülejäänud kaamerad lülitada soojusrežiimile?” küsis prefekt ja baasiülema loal muutsid operaatorid üksteise järel kaamerapilte enda ees. Maad võttis pingeline vaikus, kuni üks neist hõigatas, kasutamata seejuures militaarseid lühendeid või akronüüme.

„Seal!” osutades ta sõrmega ekraanile, millele keskendusid koheselt eranditult kõik ruumis viibijad. Ekraanipildil ujus voodimadratsi mõõtu tume kogu läbi õhu nagu hingeõhk jäisel hommikul. See hõljus peaaegu liikumatult, kuni korraga hakkas ilma vähimagi nähtava mõjutuseta liikuma, nagu oleks nähtamatu tuuletõmme seda põhjustanud. Siis peatus see uuesti, jällegi ilma arusaadava seletuseta, ja ekraani vastasservast ilmus välja heledam inimkuju, kes ei teinud ilmselt külma hingust märkamagi, jalutades muretult kui õitsval lilleaasal.

„Mis kurat see on?” pobises baasiülem ehmunud ilmel. Billy mõistis sedamaid, et lapsepõlvekuuldused baasi peidetud UFOdest ja tulnukatest oli ilmselge võhikute fantaasia vili. Vastasel korral oleks ülem füüsikaseadusi eiravale nähtusele enesekindlamalt reageerinud.

„Kui ma vaid oskaksin öelda,” pobises vastuseks prefekt, kuid Billyle tundus nende kahe passiivsus lubamatuna.

„Me peame seda isikut hoiatama!” röökis Billy üle ruumi ja mõni ekraanioperaatoritest hakkas närviliselt oma istmel nihelema.

„Las olla!” käratas prefekt resoluutsel toonil. „Me peame nägema, mis järgneb, et teiseks sarnaseks juhtumiks valmis olla.”

Keegi ei vaielnud talle vastu, isegi nihelemine lakkas. Billy tundis vastikust. Kogu ta sisikond keeras sees, kuid ta ei suutnud pöörata silmi ekraanilt, millel nähtav inimene sarnanes püütonipuuri pistetud rotile. Kui luuriv kiskja varitses tumehall moodustis liikumatult oma saaki, kes lähenes iga sammuga. Nad olid juba peaaegu kohakuti, kui inimkuju seisatus, tajudes ilmselt enda läheduses midagi. Sel hetkel sööstis tume kogu paigalt ja neelas hetkeks heledama inimkuju, liikudes sellest otsekui läbi.

„Suurendage pilti” käsutas prefekt operaatorit ja soojuskaamera fokusseeris paigale tardunud inimese näole. Tema põsed kiirgasid soojalt nagu ka laup, kuid nina, mis on inimnäo jahedam osa, oli tõmbunud külma õhu sissehingamisest lausa mustaks.

Sel hetkel pööras Billy oma pilgu kõrvale ja pigistas silmad kinni. Ta tundis end vastutavana veel ühe inimese elu pärast. Oleks ta vaid kuulanud oma poolõdesid ja -vendi, kes laitsid juba algusest peale maha plaani ennast ema surmaga vaevata. „Sellest ei tule midagi head!” ütlesid nad talle. „Sellest kannatavad ainult elavad.” Mõistagi ei olnud kellelgi neist vähimatki aimu, kui ettenägelikud võiksid olla nende etteheited. Nad olid oma etteheidetega mõelnud üksnes süvenevat tüli pereliikmete vahel, kui eranditult kõik pidanuksid ema ärasaatmiseks ja tema pärandiga tegelemiseks oma jõud ühendama ja geenidesse sisendatud erimeelsused unustama. Mida ta oli küll teinud! Süütute inimeste veri oli ta kätel.

„Tehtud!” käratas staabiülem ja äratas Billy mõtetest. Ta vaatas tagasi ekraanile, kuhu oli nüüd juba kogunenud kolm inimkogu, mis seisid ühe maas lebava tumeda kuju ümber. Meeste õlgadel rippuvate automaatrelvade torud helendusid tuliselt.

„Te peate kõik oma sõdurid maskidega varustama!” ütles prefekt. „Koheselt!”

„Ei saa!” ütles ülem kahetsevalt. „Kui ma peaksin praegu oma mobilisatsioonikäsuga paanikat tekitama, on kõik selle pilve potentsiaalsed ohvrid. Ta nopib selles segaduses mehi valimatult ja me ei saa olukorda kuidagi enam kontrollida. Parem on hoida mehi laialihajutatult, kus see asi ei saa kõiki üheaegselt rünnata.”

„Me ei tohi seda ka surveveega rünnata,” tõdes prefekt. „See pillutaks mürgiseid osakesi kõikjale laiali ja me ei suudaks iialgi mürgikoldeid lokaliseerida.”

„Me võiksime selle mingit laadi tolmuimejasse tõmmata,” ütles Billy ja taas kord vaatasid kõik silmapaarid tema poole.

*

„Kaheksakümnendatel aastatel olid siia baasi territooriumile majutatud Titani tüüpi kanderaketid,” rääkis staabiülem. „Need raiped osutusid väga kalliks pidada ja kasutasid ülimalt plahvatusohtlikke kemikaale, mis olid küllaltki altid lekkima. Selle vältimiseks olid raketihoidlad varustatud ülitundlike sensoritega ja tugevate ventilatsioonisüsteemidega. Meie territooriumil on senini üks neist hoidlatest alles, konserveeritud algsel kujul. Mul pole selle sees paraku ainsatki kaamerapilti ja ma pole ka kindel, kas algne tehnika selles üldse töötabki. Kui see oleks ikka veel töökorras, võiksime me selle olendi kuidagi sinna meelitada ja ta puhastusfiltritesse imeda. Need filtrid peavad kinni kõik mikroskoopilised osakesed, mis on hapniku molekulidest suuremad.”

See kõlas mingigi teostava plaani osana, kuid kuidas meelitada pilve selle hoidla sisse, kui ihaldusväärseid ja nakatuskõlbulikke sihtmärke oli terve baas täis! Kas seda oli üldse võimalik üle kavaldada, arvestades, et pilvel näis olevat iseseisev mõtlemine, mis võimaldas tal oma ohvreid varitseda ja rünnata. See tundus absurdse plaanina, kuid midagi paremat polnud võtta, kui baasi relvastusse ei kuulunud just tugevad ja mobiilsed tööstuslikud tolmuimejad, millega minna pilvejahile. Sellised erivahendid siiski puudusid, tõdes ülem kurvastusega.

„Mina meelitan ta sinna,” teatas Billy. Seekord ei vaadanud keegi kogu situatsiooni absurdsuse tõttu tema poole imelikult. Iga ettepanek, olgu ta nii veider kui tahes, võis olla lõpliku edu võti.

„Kuidas?” küsis prefekt. „Sa arvad, et ta teeb eelistusi oma ohvrites? Ja pealegi oled sa tema lihane poeg, mitte vihavaenlane.”

„Ema vihkas eranditult kõiki elusolendeid,” pihtis Billy. „Vihkamine oli tema loomuses. Tema geenides. Vihkamine tõrjus teised inimesed temast kaugemale ja üksindus sundis teda inimesi veelgi rohkem vihkama. Ma usun, et ema tunneks end eriliselt uhkena, kui ta saaks kätte maksta kõige lähedasematele inimestele. Meile, lastele, kes ta hülgasid, üksindusse jätsid. Kui tema kurjal vaimul on endiselt see viha veel alles, siis leiab ta minu üles ka tuhande teise mehe seas.”

Aega polnud raisata. Tondipüüdmiseks oli leitud vabatahtlik peibutis. Ta varustati peakaameraga, mis saatis pildi kontrollruumi. Teda määrati saatma üks relvastamata sõduritest. Relva puudumist õigustati ettevaatusabinõuna juhuks, kui pilv peaks viimaselt meelemõistuse röövima. Tulirelv võinuks sel puhul rohkem kahju kui kasu tuua.

„Raketihoidla esimesel tasandil, kuhu juhatab välisuks, on seinal tulipunane nupuke,” andis ülem Billyle instruktsioone. „Sellele vajutades sulgub kõik automaatselt ja hermeetiliselt. Ruumis tekib koheselt alarõhk, mis tõmbab puhastatud õhu sisse ja lükkab reostatud õhu läbi filtrite välja. Selle õhuvahetusega kaasneb ebameeldiv tunne, mis võib panna sind oksendama või ennast täis tegema. Kõrvad lööb see sul hetkega lukku, kuid kuulmine taastub peatselt. Selle pärast ära muretse! Kõige tähtsam on ajastada nupule vajutamine just sellele hetkele, kui sa oled kindel, et see olend on sinuga koos ruumi sisenenud. Kui sa sulged ukse enne tema sisenemist, saame me seda vaid väljastpoolt uuesti avada, kuid siis on kindlasti juba hilja. Ta on uue sihtmärgi leidnud. Kui ta peaks sind aga enne nupule vajutamist kätte saama, siis sa pead teadma oma saatust. Meil ei ole võimalik hoidlat väljastpoolt kontrollida. Pärast konserveerimist on see ehitis muudetud suletud süsteemiks. Vaid seest poolt saab ventilatsiooni manuaalselt käivitada. Kui miski läheb valesti ja ta saab sind kätte, siis ei ava me selle ust enam kunagi, kattes kogu ehitise paksu tsemendikorraga. Sellest saab sinu ja sinu ema viimane hauapaik. Võimalik, et see on sinu enesetapumissioon. Mitte keegi peale sinu ei vastuta enam sinu saatuse eest! Olgu jumal sulle armuline!”

„Mina lähen temaga kaasa!” ütles prefekt ennast valmis sättides. „Kapten läheb alati oma laevaga põhja ja Rids koos selle lähiümbrusega on minu vastutusel.”

Vaid paari minuti möödudes oli ekraanidel näha kahte kuju, mis kuulusid Billyle ja prefektile, kes lähenesid angaarile, kus nähti viimati jäist pilveolendit. Raketihoidla jäi sellest paarisaja meetri kaugusele. Kuna pilv liikus kiiresti, pidi tema käest pääsemiseks kasutama autot, mis jäeti töötava mootoriga angaari ukse ette seisma, missiooni kolmandast liikmest juht selle rooli taga ootamas. Kogu ümbrus tühjendati paarisaja meetri raadiuses kõrvalistest inimestest. Kõikjal valitses inimtühjus. Vaid Billy sisenes koos prefektiga angaari. Nende laupadele kinnitatud kaamerad vahendasid nähtud pilti, angaaris paiknevad kolm termokaamerat otsisid meeleheitlikkult ruumi sisemusse varjunud pilve. angaar oli sissepargitud hävitajatest puupüsti täis. Peidupaika oli külluses, nii inimesele kui vaimuolendile. See oli pingeline hetk, niisama oluline kui mistahes muu missiooni osa. Billy põse külge kinnitatud mikrofonist kostus staabi kontrollkeskusse rasket ja närvilist hingamist. Kõrvadesse pistetud vastuvõtjate kaudu ootas ta iga hetk saabuvat käsku põgeneda.

„Ema!” hõikas Billy, nii et ta hääl kaikus avara angaari lae all. „Siin ma olen, Billy. Mäletad, kuidas sa mulle lapsena ütlesid, et annaksid kõik, et mind ei oleks sündinud? Mäletad? Sa limane tõbras! Sinu pärast otsustasin ma lapsi mitte saada. Pole vaja siia maailma sulle täiendavaid lapselapsi juurde sünnitada. Sa võiksid olemasolevatega nagunii terve lasteaiasõime sisustada. Milleks veel ühte või paari juurde toota! Kuuled sa, saatana sigitis? Minuga koos sureb üks osa sinu verest. Ma ei kavatse sellega maailma mürgitada.”

„Jookske!” kostis ta kõrvas ühemõtteline käsk ja nad jooksid. Nagu pole elu sees veel jooksnud. Teades, et nende kannul polnud midagi sellest maailmast. Nende kannul oli puhas õelus. See andis nende jalgadele enneolematu kiiruse. Nad hüppasid teineteise järel pea ees ootava militaarmaasturi avatud tagaustest sisse ja hakkasid liikuma veel enne, kui jõudsid ennast istuli ajada ja uksed enda järel sulgeda. Nad vaatasid kaugeneva angaari suunas, kuid ei näinud midagi kahtlast.

„See on teie pea kohal, maasturi katusel,” teatas hääl kõrvaklapis ja samal hetkel imbus läbi masina avatud juhiakna sisse auruline moodustis, mis neelas juhi täielikult.

„Välja!” röögatas prefekt ja hüppas läbi avatud ukse välja, tirides Billyt endale järele. Maastur kihutas peatumata edasi, viies endaga kaasa nii juhi kui kuratliku õeluse kehastuse. Billy ja prefekt keerlesid uperkuuti lennuraja kõval asfaldil veeredes, hoides kaitseks päid käte vahel. Sellest hoolimata oli tunne, nagu nüpeldaksid neid üheaegselt tuhanded kumminuiad. Kui nad viimaks peatusid, jäi raketihoidla veel kümnekonna meetri kaugusele. Nad kuulsid pea kohal nõrka surinat. Üksik droon oli saabunud nende katsumusi tunnistama, mille edastatud pildi abil üritas kontrollruum neile juhiseid jagada. Tulutult, sest kukkumisrüsin oli vastuvõtjad mõlema mehe kõrvadest minema lennutanud ja jätnud nad sisuliselt omapäi. Maandumispõrutus oli pannud prefekti lonkama, Billy üks käsi rippus jõuetult. Nad polnud enam kaugeltki tippvormis, et läbida vahemaad raketihoidlani.

Maastur põrkas ilma eelneva pidurikriginata vastu raadiomasti ja jäi sedasi seisma, ajades lömmi pressitud mootorikapoti alt auru välja. Ilmselt oli kokkupõrge juhi teadvusetuks löönud, sest kedagi ei väljunud masinast pilvehulluse tekitatud raevukisa saatel. Termokaamera pildil näis mootoriaur soojana, ilmselt lekkivast jahutusvedelikust. Billy silme ees segunes mootoriaur kabiinist väljuva suitsuga, mis pöörlesid väikese tornaadona hetke auto kohal ja lahtusid siis, üks osa pilvest lähenemas neile kiiresti.

„Ma takistan teda!” ütles prefekt seisatudes ja käega edasi jooksvale Billyle selga tõugates. „Ma ei jõua nagunii selle jalaga kaugele.”

„Kuidas?” röökis Billy taha vaatamata. Ta surus vigastatud käe teise käe abil vastu enda külge, et see lõdvalt alla rippudes teda jooksmast ei segaks. Mis iganes teda jälitas, liikus inimestest takistamatult läbi, loovutades alati pisukese koguse endast ohvri kopsudesse ja kahanedes seeläbi iga kord ühe hingetõmbe võrra. Ometi jätkus pilve sisse talletatud viha veel tuhandete ja tuhandete kopsude jaoks ja see oleks hääbunud alles siis, kui lugematud inimesed oleksid nakatunud sellesse hullusesse. See oli peatamatu sõgedus, mis tal järjekindlalt kannul püsis. Ta oli üritanud terve oma elu selle eest põgeneda, kuid alles nüüd avanes tal võimalus selle võimu alt lõplikult pääseda või sellele lõplikult alla vanduda. Nende kahe valiku vahel kõikudes oli ta alati esimest eelistanud.

Lootus emalt pärandatud psüühilistest piinadest viimaks vabaneda süstis ta kehasse üleloomulikku jõudu. Ta kihutas kui tuul mustava avause suunas, mis tähistas sissepääsu raketihoidlasse. Tema saabumise ootuses oli see varakult lahti tehtud ja lahti jäetud, kuigi oli juba aastaid unustusehõlmas ja kümnete lukkude taga suletuna seisnud. Ehitisest ulatus maapinnast välja vaid tipmine osa, mis sarnanes madalale betoonkuplile. Nagu jäämäelgi jäi enamik sellest nähtamatuks. Billy sisenes hämarasse tühjusse ja peaaegu koheselt põrkus kõhuga metalse piirdega. Ta koperdas käsikaudu edasi, kuni ta silmad hakkasid pimedusega harjuma. Uksest sisenev valgus uppus keset ruumi laiutavasse ümarasse vertikaalsesse tunnelisse, kus seisis kunagi püsti hiiglaslik rakett. Avause ümber oli betooni valatud ringikujuline platvorm, mis oli ümbritsetud puusakõrguse piirdega, vältimaks ettevaatamatul inimesel sügavasse šahti kukkumast. Eemal oli näha metallredel, mille abil sai ronida alla šahti põhja, kuid Billy ei kujutanud ette julgust, mida oleks nõudnud selle raketikoletise jalgade ees seismine. Ta nägi vastasseinas punetavat avariinuppu, millele ei olnud võib-olla keegi kunagi varem vajutanudki. Selle nupu töökindlust polnud testitud juba kümneid aastaid, mil hoidla sisemuses valitses tühjus, üksindus ja pimedus. Nüüd sõltus sellest nupust tema ja paljude teiste inimeste pääsemine. Polnud lohutav mõelda, et üksainus tühine veripunane vigur otsustab tema tuleviku.

Ta jõudis nupuni, asetas sellele ettevaatlikult oma peopesa ja vaatas pimeduses otsivalt ringi. Nüüd alles märkas ta, et kuular on rabelemisega ta kõrvast välja kukkunud ja ta otsaesisele kinnitatud kaamera on samuti kadunud. Ta oli jäänud ihuüksinda, muu maailma eest varjatuna, teadmata, kas ema vaim oli tema järel juba hoidlasse sisenenud ja varitses kusagil pimeduses või alles luuras väljas, plaanides üllatusrünnakut. Billy hoidis värisevat peopesa avariinupu kohal, lausudes endamisi erinevaid palveid kõigi ja kõige poole. Nähtav ruum oli taandunud vaid paari meetri ulatuseks. Selle taga varitses hirmutav tundmatus, kuhu kauge päikesevalgus ei küündinud.

Ta aeglustas sunniviisiliselt enda hingamist, hoides hinge tagasi, kuid värin ta sõrmedes ei lakanud. Ta tunnetas millegi jäise lähedust, kuid see võis olla ka alt raketišahtist pärinev rõskus, mis hakkas avatud ukse tekitatud tuuletõmbe mõjul ülespoole tõusma. Sel hetkel tajus ta silmanurgast midagi enda poole sööstmas ja ta surus külmale nupule, mis uppus ta peopesasse. Automaatselt süttisid avariituled, värvides kogu ruumi sisemuse veripunaseks. Ehmatava paugatusega sulgus uks ja ta tundis üle näonaha libisevat õhku, mis kihutas tema jalgade alt kõrgemale ülesse, tirides endaga kaasa aastatevanuse läppunud atmosfääri. Miski vilksatas koos liikuva õhuga ta silme eest mööda ja ta arvas sellel olevat oma ema näokontuurid, mis olid moondunud hääletus raevukarjes. Siis kadus nägemus sama äkitselt kui oli tekkinudki, lüües ta kõrvad lukku ja kustutades meelemõistuse.

*

Kolmekümne kahe aastane Robert James leiti mahajäetud raketihoidlas istumas, selg vastu betoonseina toetatud. Ta klaasistunud silmadest oli kadunud teadlikkus, ta tumedad juuksed olid omandanud kahvatule näonahale sarnaneva värvitooni. Ta ei reageerinud välisele stimuleerimisele, raputamisele ja hüüdmisele. Ta oli irdunud tegelikkusest, kapseldudes kusagile sügavale ajusoppi, millel puudus juurdepääs välismaailmale. Samas seisundis suri ta kakskümmend aastat hiljem Ridsi vaimuhaiglas, oma arvuka pere poolt hüljatuna. Aeg-ajalt külastas teda Ridsi erru läinud prefekt, kes veetis vaikseid minuteid tema kõrval istudes ja temaga hääletut vestlust pidades, mõeldes endamisi neile sündmustele, mis neid kahte kunagi ühendasid. Ta oli kogu elu seletanud maailma läbi tõestatud või loogiliselt seletatud ideede, kuid too saatuslik päev Ridsis muutis ta veendumusi jäädavalt, sundides leppima põhjendustega, mis vandusid alla ta senistele uskumustele. Ta oli lootnud, et Robert James ärkab viimaks oma halvavast tardumusest ja annab talle vastuseid, mis tunduksid tõesed või loogilised. Koos Robert Jamesi surmaga kadus see lootus igaveseks.

Ridsi needusena tuntud nähtust pole sellest ajast saati kordunud, kuigi paljud elanikud seda pelgavad. Leevendamatu hirmu tõttu on mõned neist ka minema kolinud. Mis sai Ridsi needust põhjustanud hirmupilvest, selle kohta valitsus ja armee kommentaare ei jaga. Kuulduste järgi olla see endiselt õhukindlasse anumasse suletud ja kusagile riigi laborisügavustesse peidetud, ootama hulljulgeid teadlasi, kes söandavad oma teadmisi selle saladuse lahendamisse pühendada. Tänaseni polevat sääraseid leitud.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1163)