eksortsist

Teema, kas parem on raamat või selle põhjal vändatud film. on lõputute vaidluste allikas. Oled esmalt lugenud raamatut, sellest vaimustunud ja lähed selle vaimustuse pealt ka filmi vaatama ja pettud. Neid näiteid filmiajaloost, kus keegi mingil põhjusel adaptsiooniga rahul ei ole, leiab rohkelt. Peamine põhjus selleks pettumuseks on ilmsesti selle teadvustamata jätmine, et tegemist on erinevate meediumitega. Raamatut ei olegi võimalik üks ühele filmiks vormida. Mingi oma pitseri peab lavastaja ikkagi filmile panema. Midagi peab stsenarist loo sujuvuse huvides kokku tõmbama. Aga kui pärast filmi vaatamist jääb tunne, et nüüd on selle kõpitsemisega natuke liiale mindud, siis ongi lihtne ja loomulik oma pahameelt väljendada. Lugeja tähelepanu köitmiseks on parasjagu vastuoluline avaldus alati kindla peale minek, nii et ma toon siia ilmselge „Dark Toweri“ näite kõrvale ka „Ristiisa“. Mitte. et film oleks halb olnud, aga ta ei vaimustanud. Samas kui raamat oli elav ja mahlane, ma mäletan. millise innuga seda endale sisse ahmisin.

Hoopis huvitav on aga olukord, kui oled esmalt vaadanud filmi ja siis loed raamatut. Lugedes head teksti me hakkame ju oma peas seda maailma looma. Rida rea, lause lause haaval. Aga kui film on enne nähtud, siis on maailm juba valmis. Tegevuspaikadel müürid üles laotud ja tegelastel kostüümid seljas ja näod ees. Ja siis on otsustamise koht, kas lugeda ka raamatut? Kas see annab midagi vaatamiskogemusele juurde? Täiendab ta filmi? Just see täiendamine on siin minu jaoks oluline märksõna. Kui ma tunnen filmi vaadates, et midagi võiks siin lisaks olla ja võib-olla ma selle miski leian raamatust, siis ma loen raamatut ka. „Vee peal“ kõige viimase näitena, ma tundsin et seda lõpu on ehk võimalik rahuldustpakkuvamalt lahendada.

Filmi „Eksortsist“ ma olen näinud korduvalt. Ja mul ei tulnud kordagi vaatamise ajal seda mõtet pähe, et peaks raamatut ka lugema. Film oli täpselt õige, kõik oli paigas ja ei vajanud minu jaoks midagi lisaks, mingeid täpsustusi või teemade lahtikirjutamisi. Ei olnud seda tunnet, et raamat suudaks filmile midagi olulist juurde anda. Nii et kui raamat „Eksortsist“ oleks jäänud eesti keelde tõlkimata, oleks ta minust ka lugemata jäänud. Oma olemuselt on tegemist pigem detektiiviromaaniga, kus metoodiline politseiuurija Kinderman asub välja selgitama kuulsa lavastaja Burke Denningsi esmapilgul õnnetusena paistva surma asjaolusid, sest ta ei suutnud aktsepteerida seda, et „...Denningsi pea oli 180 kraadi ringi keeratud ja see vaatas selja poole.“

See poolik tsitaat on siin kahel põhjusel, esiteks ta sobis siia ja teiseks illustreerib ta seda, et raamat hakkab koos filmiga tööle, ta annab nähtule kihte lisaks. Suuresti tänu sellele, et William Peter Blatty (kes muuhulgas on ise ka filmi stsenaariumi autor) kirjutab hästi. Ta valdab täpselt ebamugavuse tekitamise kunsti. Ta kirjeldused kõigist neist kannatustest, mida raamatu üks peategelastest, noor tütarlaps Regan, läbi elab, on nii mõjusad, et sa loed ja tunned, et sa oled seal majas kohal, tunned seda valu, haistad neid lõhnu, tajud seda vihkamist. Kirjanik loob selle võimaluse ja edasine sõltub juba lugeja fantaasiast ja sisseelamisvõimest. Siinkohal võib olla paslik ära mainida, et oma teatavale eakusele vilistades on tegemist mõjusa õudustekstiga. See ei ole mingi  ämblikuvõrkude alla mattunud gooti õudusromaan. Selle teksti lugemine paneb mitut puhku nina kirtsutama ja õlgu väristama, et ebameeldivustunnet maha raputada. Igatahes, lugedes hakkas minul toimima see, et mingi stseeni kirjeldus tõi filmi silme ette.  See, kuidas filmis mingi stseen oli välja mängitud. Kuidas Regan ämblikuna trepist alla vudis või pea 180 kraadi selja taha pöördus. Ja raamat annab neile stseenidele lause lause haaval detailsust juurde „Ja siis ta karjatas ning hüppas eemale, kui tundis, kuidas Reagani keel ta pahkluud puudutas.“ või „...aeglaselt ja halastamatult liikumatu torso otsas saja kaheksakümne kraadi võrra ringi, kuni Chris vaatas otse vihastesse Burke Denningsi rebasesilmadesse.“

Nüüd aga teeme väikese kannapöörde. Jah, tegemist on õudusromaaniga, kus iidne deemon Pazuzu läheb väikese tüdruku sisse ja püüab teda ära tappa. Aga ma väidan, et raamatu kandvaks teljeks on hoopiski armastus. Esimese seda teooriat kinnitava liinina majateener Karl Engstrom, kes on valmis oma lapse kaitsmiseks mõrvasüüdistusega silmitsi seisma. Karl esindab isaarmastust.

Teise liinina isa Damien Karras ja tema suhe oma emaga. Seda ei ole väga pikalt ja põhjalikult kirjeldatud, aga sellest piskust, mis on, aimdub tahtmist ja vajadust olla hea poeg. Võimalikult hea poeg. Ja see hirm, et ta võibolla ei ole olnud piisavalt hea poeg, muudab ta haavatavaks. „Jah, me teame sinu lahket suhtumist emadesse, kallis Karras.“

Ja kolmandaks, kõige olulisemaks teljeks loomulikult emaarmastus. See, milleks Reagani ema on valmis oma lapse nimel. Mida ta on valmis tegema. Absoluutselt ebaoluline on küsimus, kas vaimud on päriselt olemas või mitte. Kas seestumine on päriselt võimalik või mitte. See on usu küsimus. Kõik see, mis on päriselt olemas või võimalik, jääb igaühe enda otsustada. See ei ole praegu üldse tähtis, sest William on väga targalt ja elegantselt kujutanud seda teekonda, kuidas esmalt on asjad natukene valesti ja ema on mures. Ja siis on asjad natuke rohkem valesti ja ema hakkab tegutsema. Ta teeb kõik, mis on ta võimuses, proovib läbi kõik mõeldavad loogilised lahendused, üks arst ja teine arst. Kõik, mis tema arvates võiks ta last aidata ja kui kõik on juba proovitud, siis leiab veel ühe võimaluse. Võimaluse, millesse kirik isegi väga ei usu. Kirik ei taha esiti sedagi uskuda, et seestumine üldse võimalik on, peab olema mingi teine, loogiline seletus, on lihtsalt üks hüsteeriline naine. See on selle raamatu käivitav, läbiv ja lõpetav teema. Ühe ema võitlus oma lapse pärast. Raamat emaarmastusest.

eksortsist

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0868)