Ulmekogukonna teadvusse jõudsid näituse „Kolmainsus – Teadus. Kunst. Ulme.“ ettevalmistused sel kevadel, kui Ulmeühingu kaudu saabusid üleskutsed jagada raamatusoovitusi. Ise kohale minnes kuulsime aga, et näituse kokkupanek algas tegelikult juba poolteist aastat tagasi. Kuraatoritel olid teoste valimisel vabad käed ning soov läbi teoste jutustada lugu. Lugu jutustatakse näitusel kolmes keeles: teaduse valemite ja vaatluse keeles, kunsti tunnetuslikus keeles ning ulme lugude loomise keeles.

Tõnu ja Kaija fotograaf RuuduRahumaru

Foto: Ruudu Rahumaru

Kolmainu-näitust on tänaseks palju kajastatud, pakutud põnevaid tõlgitsusi ja lennukaid mõttekäike. Reaktorit huvitas aga kõige rohkem korralduslik köögipool. Palusime jutustada näituse kokkupaneku protsessist tegija pilgu läbi, samuti erinevate eksponaatide näitusele jõudmise lugusid.

Kui esimese hooga arvasid kuraatorid, et ekstra selle näituse jaoks tellitud asju Voronjas ei olegi, siis järele mõeldes tulid meelde vastupidised näited: Tõnu enda kromosoomipiibel (ja päris piiblid, mis selle mõõdupuuks välja on pandud), uued pliiatsijoonistused Markus Kasemaa humanoidide sarja ning Kalju Kivi pildimasin, mida kõhul paikneva ekraani tõttu hellitavalt ka teletupsuks hüütakse.

voronja 119

Tõnu: Teadsime, et selline teos tuleb ja mõtlesime, et see võib olla lihtsalt telekas. Aga siis tundus, et niisama pilt ei ole nii äge ja kirjutasin Kaljule: kaks nädalat on aega, järsku jõuad. Ja siis tuli. See on nagu moodsas ajas aegunud robot, kellel on ühildumiseks kõik need erinevad juhtmeotsad aga…

Olime käinud Tartu n.ö. skeenel - kunstinäitustel ja aastanäitustel, oksjoneid vaadanud ja seal välja valinud kunstnike lemmikstiilid. Eesmärk ei olnud, et “tahan seda maali ja seda maali”, lihtsalt kui tuli välja, et noore kunstniku Alar Tuule maalid näituselt olid maha müümata, saime kohe valida.

Kaija: Need sobisid teema mõttes ka - kosmose ja virtuaalreaalsuse teema, see oli kohe olemas.

T: Kaharitega (kunstnikest abielupaar Danel ja Grisli) oli näiteks nii, et läksin Tallinna ateljeesse ja veetsin Daneliga kaks tundi teaduse ja kunsti ja ulme teemal filosofeerides. Vaatasime kõik maalid läbi, pildistasin üles ja pärast õhtul näitasin Kaijale; Kaija ütles et ei see on õudne ja see on õudne ja…

K: Need on ka täitsa uued teosed. Nad ei ole küll ekstra selle näituse jaoks tehtud, aga on Danelil koroona-ajal valminud ja pole veel kuskil eksponeeritud olnud. Danel Kahari me valisime sellepärast, et tahtsime kolba motiivi. Tal oli varasemalt ühel noore kunsti oksjonil teos, mis oli taim ja taime õied olid kolbad.

T: nagu orhideedel -

K: - nagu orhidee ja siis õieks olid kolbad. See teos oli silma ees, siis mõtlesimegi, et vaataks talt midagi veel.

T: Kaharid mõjusid meile kuidagi hästi sügavalt. Alguses mõtlesime, et hästi õudsad pildid, aga tegelikult kaks maali, mis me näituselt ainsana ka endale ostsime, on Daneli mustvalged teosed. Teades, et Danel töötab öösiti hullumajas öövalvurina - sellest tuleb see hallid-mustad-tumedad värvigamma. Veel teeb ta nii, et võtab hullarist kaasa paber-salvrätikuid - kui lähedalt vaadata, siis esimene kiht maalist ongi need paberid sinna sisse maalitud – et tekiks side kohaga. Sellepärast on tööd ka sellised kõhedad, põhjusega - ta on maalidesse pannud selle tunde...

K: Ta maalib seda emotsiooni välja, mis ta töö juures saab.

T: Ta ütles, et on seal juba päris mitu aastat olnud, tundub et vist on saanud juba piisavalt emotsioone, peab hakkama töökohta vahetama.

voronja 068

Teie enda töödest veel. Tõnu tegi kromosoomi-raamatu ekstra selle näituse jaoks, aga Kaija robotid? Need vist olid enne juba valmis?

Kaija: Roboteid oleme laboris ikka ehitanud. Need on laborist kaasavõetud demoseadmed, mis siia välja panime. Samamoodi materjalid, materjalide kooslus - ka need on asjad, mida ma laboris igapäevaselt kasutan, millest ma materjale teen.

Tõnu: Samas „tuulekaera asi“ oli Tallinnas ühel EKA näitusel.

K: Jah, tuulekaera seemned klaasi all, mis reageerivad niiskusele - seda oleme varasemalt eksponeerinud Tallinnas 2019. Future Materials näitusel, Disainiöö raames. Seal oli seesama tuulekaer ja valik materjale. Siin sai lisatud täiendavalt videomaterjal, et saaks vaadata, mis päriselus töötab.

voronja 090

Selle robotiga oli veel huvitav lugu: meil toimus Voronja esimene kunstirööv. Algselt oli väljas vaksikrobot, see mis videos teoga võidu roomas. Ja siis ühel päeval oli pool robotist kadunud - ja ei leidnudki üles! Ei tulnud kusagilt välja ja ongi siiamaani kadunuks jäänud.

T: Enamvähem samal päeval juhtus veel. Tuli üks agar kunstivaatleja tuulekaera uurima, aken oli lahti, külastaja tõmbas ropsti kasti kaane lahti – kogu klaaskuppel ja sisu aknast väljas, klaas läks puruks… Täna on ka vihmane ilm - kui auto peale lähete, siis peate vaatama, et ega põõsa all ei luura mõni tuulekaer.

K: Trifiidid tulevad!

T: Jah, kui näitust ette valmistades rääkisime, et tuleb niisugune taim, mis hakkab liigutama, roomama, siis galeristidel oli väike ärevus sees…

voronja 083

Otsapidi jõudsime nõnda jutuga ulmeraamatukogu juurde...

Tõnu: Näiteks Trifiidide päev on raamat, mida väga paljud on lugenud või vähemalt proovinud lugeda. Ulmefilmidest Matrix samamoodi - kui ma tuuril toon näite patareina kapslis olemisest, siis kõik noogutavad mõistvalt, saavad aru, millest ma räägin. Miks ma nüüd teadsin rääkida Asimovi Asumist või Mina, robotist - see on ulmeraamatukogu positiivne efekt. Ma ei olnud enne jõudnud lugeda ja nüüd suve jooksul olen lugenud enam kui kümmekond science fiction asja, mille valisin välja Ulmearaamatukogust ning tarbisin galerii jõudehetkedel. Varem olen kõvasti lugenud fantasyt.

Kaija: Minul oli Asimov osaliselt ka varem loetud, aga ma lugesin ka nüüd suvel üle. See ulme ei ole siin ka päris juhuslikult, me ise loeme ulmet päris usinasti. Võib-olla teie lugemusele jääme alla …

T: Mitte võib-olla vaid kindlasti… Raamatud saime hoiuraamatukogust. Võtsin kõik Eesti ulmesuunalised kirjastused läbi - on Eesti raamatut, Kupart, Varrakut… Mul oli peaaegu kuuesaja-raamatuline nimekiri kõigest, mis tundus ulme ja mitte ainult teenage paranormal romance, need ma rookisin välja. Aga ega neil lõpuks sealt nimekirjast väga midagi ei olnud ja siis Hoiuraamatukogu inimesed ise valisid. Nii saigi kogusse väga suur kogus vene keelset ulmet – Belialsi sõnul vägagi eeskujulik valik.

(Siinkohal spekuleerib laudkond elavalt ulmeraamatukogu sortimendi üle – miks on mõnda raamatut palju eksemplare ja mõnda pole üldse, kuidas Mirabiilia ulmekate laadungisse mõned muidukrimkad on pugenud, kuidas värviliste piltidega lastepiiblid vastavad Fantasy tingimustele.)

T: Ja siis raamat, mille Reidar sai ka kingituseks - etnoõoudus-antoloogia “Pikad varjud”. Selle kohta Hoiuraamatukogust öeldi: “Neliteist raamatut on kastis, mitu kasti ma panen?” Alguses mõtlesin, et oleks äge, raamatusse kutseid teha, siis leidsin, et see oleks ideaalne kingitus. Seitse kasti sai kuu ajaga otsa, nüüd käisin juurde toomas. Kokku oleme laiali jaganud umbes viisteist kasti raamatuid, peaaegu kakssada viiskümmend tükki.

K: Oleme tegelenud aktsiooniga, et igasse koju üks ulmeraamat! Inimestele anname kaasa.

(Agur, kelle üks lugu kogumikus samuti sees on, selgitab meile “pikkade varjude” suure tiraaži tagamaid.)

T: Nüüd me siis teame, miks neid nii palju üle jäi. Aga kõik on leidnud rohkem või vähem tänulikud huvilised. Kaija, sul vanaema kiitis, et issand, nii hea raamat! Kaheksakümne nelja aastane vanaema luges põnevusega ja kiitis takka.

voronja 047

Raamatukogu juba mainisite ja eksponaate ka, aga laseme nüüd kujutlusvõimel kaugemale hüpata - nimetage asju või nähtuseid, mida te oma eriala seisukohalt teate, et ei saa teha, aga ulme seisukohalt mõtlete, et “oh kui äge!”

Tõnu: Mäletan, kui kaks aastat tagasi räägiti DNA muutmise kohta ja siis ma ise AK-ga rääkisin, et jaa, katseklaasis saab teha ja hiirtes saab ka teha ja ulmelugusid on ka, kuidas DNA-d muundada. Aga inimeses - “not going to happen”. Aga nüüd paar kuud tagasi üks USA ravimiettevõte läks börsile ja neil on reaalselt kõrg-kolesterooli tõve vastu CRISPR-i tehnoloogial põhinev ravim. Ahvidega on katsetatud, töötab nii kui kulda! Midagi, mis tundub nagu täiesti väljastpoolt meie maailma - ja siis on ta siin. Väga tihti ulmeraamat ongi nagu selline … Ta ei ennusta ju tulevikku, aga väga paljud asjad on täide läinud. Näiteks lugesin Asimovi „Mina, robotit“ ja kuigi Merkuuri peal ei kaevandata midagi, asteroidide peal ei toimetata, siis muu on vägagi tõelähedane.

Kaija: See ei ole minu erialaga seotud, selles mõttes halb näide, aga kategooriast teenage paranormal romance - Twilightis vampiiriks ja libahundiks muundumised, mis seostati seal geneetikaga. See on täiesti absurd.

T: Aga mis tundub nagu nii äge, aga siis tead, et seda ei saa teha? Kui tõenäoline on, et saab ajukiibi teha … või eksoskeleti?

K: Ma arvan, et saab. See lihtsalt võtab aega, aga paarikümne aasta pärast on meil tõenäoliselt eksoskeletid olemas. Tahaks loota, et need on nagu riided, mida me iga päev kanname - tõmbame selga ja need annavad meile Supermehe või Ämblikmehe ülivõimed … Või seitsmepenikoorma-saapad. Ma usun, et see on aja küsimus, millal need asjad saavutatakse.

T: Või võtame näiteks kunstlihased. Sama mehhanism, millega tehakse jope või jooksudress või botased - sees on surveandurid, nii et jooksmise ajal saad telefoni ja taskulampi laadida.

K: See on seesama energiakorje, millest tuuril rääkisime - homaaride peal juba tehakse. Aga see nüüd ei haaku ulmekirjandusega … Sa vist ilmselt mõtled mõnd ulmekirjanduses tuntud stsenaariumit?

Jah, ka sellised asjad, mida tavamõistusega arvaks, et nii ei saa ju, aga just ulme avab tee - ulmes saab!

Kaija: Ulmes saab palju asju. Brandon Sandersoni maailmad, mida ta ehitab, näiteks Mistborni sari, kus jood endale metalle sisse, mis võib-olla viitab natuke alkeemiale, aga päris keemia seadustega ta ikka ei lähe kokku.

Tõnu: Jah, kui mainida Sandersoni - tema lood on nii haaravad ja need maailmad on nii täiuslikud, ta loob uue reaalsuse ja paneb lood selle reaalsuse sisse. Minu arvates ei ole väga midagi sellist, mis on äge mõelda ja kindlasti ei saa; teadlasena ma arvan, et kõike saab.

K: Pigem ma loengi ulmet selle mõttega, et näha, mida kõike võiks saada. Laiendada piire ja panna ennast ka mõtlema, kastist välja. Võiks ju lugeda just nagu teistpidi - oled kriitiline, et see ei ole võimalik ja see ei ole võimalik ja see ei juhtu mitte kunagi - aga mulle meeldib lugedes ennast välja lülitada ja mitte selle peale mõelda. Pigem usungi: aga võib-olla tõesti!

T: Jah, seda vist Veiko Belials küsis ka Tartuffi vestluse raames, et kas minul kui teadlasel, kui ma vaatan mõnda teadusest inspireeritud filmi ja seal on mingi umbluu, et kas see mindi siis nii ei ärrita, et ma ei suuda filmi vaadata? Ma ütlesin, et see mind ei häiri, sest teadlasena ma tutvun maailmaga, vaatan mis on selle maailma reeglid ja opereeringi selles maailmas.

K: [Ei häiri,] kui otseselt maailma ülesehitamisel ei tehta vigu. See häirib küll, kui loed raamatut ja siis kui hakatakse maailma tutvustama, sa näed seal autori loogikavigu . Aga kui autor ise on järjekindel ja kõik on loogiline - antud tingimustel loogiline -, siis ma usun seda. Siis ma olen nõus selle omaks võtma - sest teaduses on tegelikult ju täpselt samamoodi. Asi ei ole must või valge, vaid seisukoht sõltub sellest, mis andmed sul on täna. Nii et kui mul täna on sellised andmed, need näitavad mulle vaat seda, siis nii on. Aga homme on võib-olla uued andmed, mis lükkavad selle eilse tõe ümber ja siis ma teadlasena väga lihtsalt kujundan oma seisukohad ümber - sest ma usun andmeid.

(Reidar kommenteerib kõrvalt, et teadlasetöö sisaldab alati palju spekulatsioone, ka oma andmete puhul - näed küll fakte, aga arutlemisest ja järelduste tegemisest joonistub ebamäärane spekter, mitte kuiv null-üks.)

K: Jah, aga ongi nii, et teadlase seisukoht ei ole must ja valge. Religioonis on inimestel must-valged põhimõtted, vahel ka põhimõtted, mis justkui ei põhine mitte millelgi, aga nad on lihtsalt nii kindlad … Aga teadlane võib faktide põhjal oma arvamust muuta.

T: Omaette põnev suur kategooria on see, kus ulmekirjandus või filmikunst on ajendanud teaduslikke teooriaid edasi arendama. Näiteks Interstellari puhul filmitegijad palkasid füüsikud ja matemaatikud teooriaid lõpuni läbi arvutama ja mõtlema, sest nad ei olnud viitsinud seda teha, enne kui filmi jaoks oli vaja. Ja üks – sellel ma autorit ei tea - Jaapani ulmesari on ka ajendanud teadusuuringuid ja põhimõtteid. Isegi kosmoses ussiaukude ja ajarände puhul - keegi vist tõestas ära, et see matemaatiliselt ei ole võimalik. Mäletan selle kohta uudist või teadusartiklit - võis olla ka seotud Interstellariga, täpselt ei mäleta. Kuna ma ei ole ulmeteoreetik, vaid ikkagi teaduspraktik, siis lugemus võiks olla kordades suurem. Meil oli lootus, kui siin kunstnikke otsisime, et jõuame palju rohkem ulmet läbi lugeda ja teha teostega ristviiteid, aga lõpuks…

K: Plaanid olid ikka natuke suuremad, ei jõudnud kõike.

voronja 014


Ristviidetele mõeldes - kui olete suve jooksul tuuri teinud ja küsimustele vastanud, siis missuguseid avastusemomente on teil endal tekkinud, mida te näituse kokkupaneku ajal üldse ei aimanudki? Õppimise- või ahhaa-hetki?

Kaija: eks ikka on näitusse rohkem sisse põimitud asju, kui isegi teadsime. Erinevad inimesed näevad erinevaid asju, näevad erinevaid seoseid. Näiteks kasvõi see vari, mis tekkis Grisli Sopper-Kahari maali peale – me esialgu ise ei pannudki seda tähele, aga siis üks külastaja juhtis tähelepanu, et siin on ju vari. Kuna maalil on kujutatud kunstniku autoportreed vanematega, siis lisas katkisest lambist tekkinud vari veel ühe tähendustekihi – inimene ei päri üksnes vahetute esivanemate geene ja seeläbi tunnuseid, vaid ka kümnete, sada ja tuhandete põlvkondade taguste esivanemate geneetilisi kohastusmusi. Näiteks alateadlik hirm putukate, usside ning pimedate ruumide ees.

voronja 093

Vari ise läks lambi rarandamisega kahjuks kaotsi


Tõnu: Me noogutasime, et muidugi-muidugi ja siis järgmisele tuurile juba kavalasti sidusime selle sisse.

K: Ja siis näiteks see sild, mis viib nagu teispoolsusesse. Kui panite tähele, siis see läks allapoole - see ka ei olnud esialgu taotluslikult “allakäigusild”, aga sellele külastajad on tähelepanu juhtinud: “see ju läheb teil allapoole”.

voronja 098

T: Mul endal on olnud hästi palju selliseid “ahaa!” või “siin on veel palju sügavamaid kihte” momente ja siis vestluses Kaijaga tuleb välja, et niimoodi see pidigi olema. Ma ei olnud kõike läbi hammustanud ja Kaija arvas et ma nagunii ju tean. Kasvõi seesama Edgar Tedresaare maal, kus on must ja valge. Mina lihtsalt mõtlesin, et on liivakõrb ja sellepärast on must. Aga et see sünge tulevik on ka mustana seal ... Tegelikult ütleksin, et peaaegu iga tuuriga tuleb midagi juurde. Sellepärast, et ise juhuslikult märkad midagi juurde või keegi küsib ja teed järeldusi.

K: Näiteks needsamad Regina Mareta Soonseina põimunud figuurid – ma ise mõtlesin, et see on nagu DNA-molekul, mis on spiraalina keerdunud ja väändunud, aga füüsikaprofessor Jaak Kikas ütles, et need on ju need superstringid, millest saab kogu maailm alguse! Oleneb inimeste enda taustast ja mõttemaailmast, mida nad näevad.

T: Kihte on jah nii palju saanud, et kui kihiti vaadata, saab kokku palju erinevaid asju. Sarnane tore juhtum oli kaheteistkümnendas klassis, kui oli vaja harjutada lõpukirjandite kirjutamist. Õpetaja kiidab ühe õpilase tööd, et nii äge ja mis põnevad mõtted … Õpilane tõstab arglikult käe: “Aga õpetaja, mina ei ole ju neid mõtteid sinna kirjutanud, ma mõtlesin hoopis midagi muud!” Ei olegi oluline, mida kirjutaja mõtleb, lõpuks jääb alles see, mida lugeja ja vaataja vaatab ja arvab.

K: Võib-olla ka kunstnikud on näinud midagi hoopis muud või mõelnud midagi hoopis muud, kui nad teoseid lõid, aga meie esitame siin oma nägemust – mida meie nendes näeme.

T: Kuigi praktiliselt kõik kunstnikud on siin käinud, välja arvatud Siiri Jüris. Ja kõigile sobib see, kuidas neid eksponeeritakse ja kellega koos. Näiteks seal on suurmeister Lapin kemmergu kõrval ja see ei häirinud teda üldse, pigem tegi nalja. Osad kunstnikest on tuuril ka käinud ja see, mis me tuuril teoste kohta räägime, ei ole valjuhäälset protesti tekitanud … “Nii küll nüüd ei olnud!” - sellist reaktsiooni ka ei ole olnud.

K: Näiteks esimeses ruumis, kus me teosed täiesti külg-külje kõrvale kokku panime, seal Alar Tuul arvas, et Edgar Tedresaare teosed loovad ilusa tausta tema teostele ja Edgar Tedresaar arvas, et Alar Tuule teosed just vastupidi loovad tema teostele ilusa tausta. Sobivad valitud raamidega.

T: Muide, kui seda “altari” kohta vaadata, seal on sentimeetrite mäng -

K: - väga napilt mahtus ära.

T: Ma küll tegin mudeli, aga see mis ehitusmees mõõtis ja see, mis mina arvutasin … oli isegi mõte, et peab rehad võtma ja killustikku alt ära riisuma -

K: - et saaks paar sentimeetrit juurde!


Veel mõned kokkuvõtlikud mõte suve ja tuuri punktiks?

Tõnu: Minu arvates põnev fakt “Fändomi sünnist” - tuleb välja, et kakskümmend seitse protsenti reaalteadlase taustaga inimestest loevad ulmet. Me oleme siin natuke katsetanud: kui publikult küsida, kas keegi on kunagi mõne ulmeraamatu läbi lugenud, siis praktiliselt kõik tõstavad kätt. Ja matemaatikute puhul - kui küsida, kes on aktiivsed ulmelugejad, siis neist tõstsid kõik käe.

Kaija: Jah, kui on tavapublik, siis ei ole nii palju. Vahel peab suunama: “Äkki Harry Potter on ka ulme?” Kui vaikselt suunata, siis saad mõned käed juurde. Aga matemaatikutel oli sada protsenti. “Kuidas üldse muidu saaks tõenäosust õpetada, kui Asimovi ei loe!”

T: Pidigi olema kohustuslik kirjandus, kohe esimese aine käigus – tuleviku mudeldamine ja psühhoajalugu … Kokkuvõtlikult ütleksin, et on olnud kordades põnevam ja toredam kogemus, kui alguses arvatud.

K: Mul oli varem arvamine, et näitus saab sellega läbi, kui me paneme maalid välja ja avame näituse ära ja siis on olemas! Ja et siis on kõik. Aga nüüd on olnud kolm kuud selline intensiivne - tuurid ja muud üritused, mida me siin oleme korraldanud. Pärast näituse avanemist tõeline möll alles pihta hakkas.

T: Meil oli näiteks meistrite päev, kus mina sepistasin ja Kaija tegi lipsudest erinevaid riideesemeid - see dressikas on Kaija tehtud. Siis käis meil siin Tumedatest Tundidest Priit Öövel lugemas, Podcaste tegime, Tartuffil ja Hõffil (tARTu hääles järelkuulatavad). Muidugi, ega kuraatoritele, eriti kui nad on ise kohal, ei ütle ju keegi, et “noh, nice try, hea, et olin siinkandis, muidu oleks ajaraisk...” Praegu tundub, et näitus kõnetab peaaegu kõiki – teadlased on jumala sillas, ulmehuvilised ja kirjanikud…

K: Seda nad võivad ise öelda!

(Laua ümber läheb selle peale lahti lõbus melu ja poolehoiu avaldamine.)

T: Need kirjanikud, kes ei ole praegu siin – “teistele” küll meeldis. Ja kunstnikele … Ja mis mulle endale tundub, et professionaalsetele kunstikriitikutele on siin ka midagi. See on isegi üllatav.

K: Jah, ja külastajad – täna tegime rekordi, sai eelmise aasta rekord purustatud.

T: Praegu vist oli juba kuustuhat üheksasada. (Tagantjärele täpsustus – kokku külastas näitust enam kui 7,500 inimest.) Arvestades seda, et kui Tartu Kunstnike liidu majas on näitus kuu aega üleval, seda külastab kuu aja jooksul kolmsada inimest, siis siin, kus on juba peaaegu seitse tuhat … See on juba suurvorm!

*

Enne kojusõitu rääkisime veel näitusega seotud raamatust, mis äsja trükist saabus, edasistest loomeplaanidest ja kratist, kes elas õunapuu otsas, tormiga alla kukkus ja saunalaval uue kodu leidis - aga need lood jäävad juba mõneks teiseks korraks. Reaktor tänab lahke vastuvõtu ja põnevate elamuste eest!

20210827 151427

Pildistas Katre

*

Pärast meie suvist jutuajamist juhtus veel mitu põnevat asja.

Esiteks jõudis lugejate kätte raamat KOLMAINSUS. Raamatut saab endale soetada otse autoritelt ja Voronja galeristidelt, samuti on see saadaval tARTU kunstipoes.

Raamatut esitleti ilmarahvale septembris ja esitluse salvestust saab kuulata tARTu hääle podcastide seas

Kõige toredama uudise tõi aga november: näitus KOLMAINSUS pälvis Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Teadusagentuuri Teaduse populariseerimise konkursil Ürituste kategoorias peapreemia!


Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0612)