kaarnalaul

Pärast „Raske Vihma“ ülevaate lugemist arvas Manfred Kalmsten, et küll sai hea. Mis ühelt poolt on muidugi tore kuulda, aga teisalt peaks ju kriitika mõte olema teos halastamatult pulkadeks lahti kiskuda, näidata ette need kitsaskohad, mida järgmine kord parandama peaks, et lugupeetud lugeja saaks oma kulutatud aja eest rohkem. Et kui kirjanikule arvustus meeldis, kas siis arvustaja oli piisavalt kriitiline olnud?

Hetkel veel kolmekordne Stalkeri laureaat Manfred Kalmsten üllitas vastu pühadeaega oma uue raamatu, mille klassifitseerimine on kuulu järgi mõneti diskussiooni tekitanud. On ta nüüd romaan või ikka jutukogumik? Ma võin siinkohal piirduda selle tõdemusega, et kõik kolm juttu „Aekadioni pärand“, „Aekadioni hukk“ ja „Aekadioni viimane vereliin“ oleks üksinda vaesemad. Nad kindlasti kuuluvad kokku ja neid peaks lugema selles järjekorras, nagu nad siin raamatus on, nad täiendavad üksteist. Iga jutt annab teistele lisakihte.

Enesekindlusega on Kalmstenil kõik korras. Ainult enesekindel kirjamees saab lubada endale alustuseks lõpu ette rääkimist. Aekadioni hukkub. Nüüd on küsimus juba selles, et kas sind lugejana huvitab see, kuidas ja miks Aekadioni hukkub. Ja suuresti sõltub sinu huvi kirjaniku jutustamisandest ja praegusel juhul ka vormivalitsemisest. Mina lugesin selle raamatu kahe õhtuga läbi. Mõnus ja ladus lugemine, alati on küsimus õhus, et mis edasi saama hakkab, nii et ega teda kerge käest panna ei olnud.

Siinkohal on aga paslik manitseda, et Kalmsteni kirjutamisstiil nõuab lugejalt tähelepanelikkust.

Teksti on küll lihtne lugeda, aga see lihtsus on petlik. Igasugune pealiskaudsus lugeja poolt toob kaasa oluliste detailide või maailma loovad märkuste märkamata jäämise.

Just maailma loomisel tõmbab Kalmsten laia pintsliga kiirelt jooned ära ja liigub edasi oma tegelaste manu. Nende toimetamiste ja valikute juurde. Mõlemad peategelased, nii Vaal kui Kaaren on „Raskest Vihmast“ tuttava küünilise ilmavaatega „kangelased“, sellised, kes teavad, et asjad on vaja ära teha. Et emotsioonid võivad ka olla, aga päeva lõpuks on vaja asjad tehtud saada. Sest nii on vaja.

Mis jätab lugejale teatava vabaduse. Ise mõtled lossidele tornid külge ja kõrtsidele lõhnad juurde ning valid selle maailma värvid. Me saame mingitest vihjetest aimu, et tegemist on kõrgeltarenenenud tsivilisatsiooniga, portaalid ja hõljuvad majad. Aga see tehnoloogiline tase on kuidagi hästi taustal, vaevalt mainimistväärt. Ühe erandiga. Südamekivid.

On klassikaline näide, et kui rääkida lugu nii, et kauboil asendada revolver lasermõõgaga, siis ei muuda see loo olemust. Seal peaks olema ka mingi põhjendus. Miks see kauboi nüüd äkitsi hoopiski lasermõõgaga ääremaad taltsutab. Miks neil aekadionlastel mingi roheline kivike südamega kaasa tuksub.

Ma ei ole kivikese osas veendunud, et ilma ei oleks saanud luua seda maailma, mille Kalmsten lõi. Ta andis aekadionlastele pika ea, eelise motoorikas ja ebainimliku taastumisvõime. Ja üleolekutunde. Nagu maailm oleks sulle juba paljalt sündmise fakti eest võlgu. Võtame järgemööda. Selle viimase saamiseks piisab ka osavast kõnemehest, näiteid võib leida nii ajaloost kui ka siitsamast elusate ja tegusate oraatorite hulgast, kes rahvahulkadel kui kandlel mängivad. Kiiruse ja osavuse saab treenides. Näe vaeva, pühendu ja tulemus tuleb. Taastumisvõime asemel võib olla portatiivne med-paun ja mingitsorti soomusrüü. Tsivilisatsioon, mis suudab gravitatsiooni alistada, võiks ka isikukaitsevahendite liinis teatavaid edusamme saavutada.

Nii et jääb eluea pikendamine. Südamekivi annab oma kandjale pika elu. Ta annab aega. Tegemist ei ole mingi uue ja värske leiutisega. Sellega on aastasadade ja -tuhandete jooksul harjuda jõutud. Mis tähendab, et teadmine, et kui sul üldse midagi on, siis on see aeg, on sinusse emapiimaga sisse söödetud. Sa võid oma tegemistes olla väga rahulik, kaalutletud, metoodiline, sul ei ole mitte kuhugi kiiret. 20 aastat sõjaväes on nohu, sa lihtsalt treenidki end sõdima ja erinevalt neist Vene soldatitest, kes tsiviilellu tagasi pöördudes ei osanud mitte midagi muud peale sõdimise ja kelle jaoks parimad aastad olid juba möödas, siis aekadionalastel elu alles algas.

Seega Vaala rabistamine tekitab minu jaoks vastuolu. Üks selge eelis ja mõjuv põhjendus südamekivi sisse kirjutamiseks jääb mu meelest kasutamata. Mulle ei jää lugedes seda muljet, et aekadionlased oleksid ajavoolust kõrval. Teadlikult kõrval. Et nad ei vaata neid ülejäänud ahve põlastavalt mitte tehnoloogilise taseme või võitlusvõime pärast, aga nende kiirustamise pärast.

Kiirustamine on üldse kurjast. Kirjutades eriti. Tekstil on ikka vaja seista ja laagerduda, ei saa teda prauhti valmis kirjutada ja kohe toimetajale saata. Teose järelsõnas on Kalmsteni ühe lemmikuna ära mainitud ka Dostojevski. Ma jõudsin enda mahajäämuste kõrvaldamise käigus just sellesinatse teksti küpsemise staadiumis „Idioodiga“ sinnamaale, kus Aglaja sõnab järgmist. „Teil puudub õrnus, on ainult tõde – järelikult pole te õiglane.“ Ja seostus see tsitaat mul „Aekadioni viimase vereliini“ lugemise ajal silma jäänud lubadusega. Kaaren lubas õiglast uut Aekadioni. Ja ma jäin juba lugemise ajal mõtlema selle sõna tähenduse taha. Kõik me tahame ju õiglust. Õiglast palka, õiglast riiki, õiglast kohtlemist. Aga see. mida pidada õiglaseks, on ju inimeseti erinev. Kaarnal oma õiglus, naereid kasvataval talupojal teine. Ja lugedes jäi mulle mulje, et Kaaren ei ole seda tüüpi valitsejanna, kes läheks ja küsiks selle talupoja käest, mis tema arvates defineerib õigluse. Vähemalt Kalmsten sellest ei kirjuta. Küll aga kirjutab ta rahulolust, mis Kaarnat valdas, kui ta taipas, et rahvahulk teda austusega vaatab. Ja nii ongi lugu teinud kalmstenliku ringi ja see austus, mida Vaal ihales ja püüdis, sai nüüd osaks Kaarnale. Aga õrnust ei tajunud ma kummaski neist.

Mul jäi ka tajumata „Aekadioni huku“ lõpus tehtud paljastuse ettevalmistamine „Aekadioni pärandis“ Ma lugesin Vaala ja Kaarna kohtumise kirjelduse üle. Kui pingutada ja tahta neid selliselt tõlgendada, siis on mõned märkused, mida tagantjäreletarkusena võib paljastusele vihjavateks nimetada. Minu isiklik eelistus oleks aga olnud kasvõi üks üheselt mõistatav vihjet, mille üle lugemise järel saaks endale käega otsaette laksata ja öelda, et no muidugi. Siin Kalmsten ju ütleb, mis saama hakkab, ise olen rumal, et aru ei saanud, lasin end eksiteele viia.

Endal on muidugi küll keeruline hinnata, aga seekord sai vist kriitilisem see tekst. Kindlasti mitte meelega ärapanemise pärast. Ärge laske end eksiteele viia. Ühest igavast ja mõttetust raamatust, mis mingid mõtteid ja emotsioone ei tekita, ma nii pikalt kirjutada ei viitsiks. Lugeja käekõrval talutamine ei ole Kalmsteni stiil. Küll lugeja mõtleb ise vajaliku butafooria juurde. Vastavalt sellele, kas ja kuidas sa kirjapandut tõlgendada oskad, suudad, tahad. Aga see ei ole enam Kalmseteni mure.  Võtke, lugege ja avastage oma Aekadion.

kaarnalaul

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0972)