Väike Viperus

Maarja Kruusmets

(Kättesaadav aadressil https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vaike-viperus)

Perekond läheb kõik ühiselt kliinikusse, sest ema-isa otsustavad teha endale noorenduskuuri. Algul räägitakse selle toimimismehhanismidest, räägitakse mitokondritest ja tehnikast, aga niimoodi, et väike lapski aru saaks, seejärel hakatakse asjaga pihta. Ja oh imet, see toimibki! Aga noorendavad muutused leiavad aset ka pealtvaatajais. Mingi leke!

See on selline „luhtunud tehingu” või “luhtunud protseduuri” tüüpi lugu – on üks ulmeline protseduur ja see läheb pekki. Pekki läheb seepärast, et ühe korraliku novelli põhilisim võte on näidata meile, et miskit erilist on juhtunud ja kuidas see miski eriline juhtub. Ingliskeelne omadussõna novel viitab ju kah „uudsele”, ikka on kirjutajas kramp näidata, et midagi eritabast on juhtunud, ikka on lugejas äng, et millal juhtub see, mille pärast ma seda teksti loen. „Luhtunud protseduur” võib viidata näiteks eksortsismile, mis läheb pekki, sest keegi luges midagi valesti (kuskil oli naljapilt, allkirjaks „Summoning Lemon”, sisu võite guugeldada või ära aimata), või armurohu manustamisele, mis läheb pekki, sest veregrupp on vale. Mulle endalegi on see lootüüp meeldinud, ka Reaktoris ilmunud „Tundekasutus” on täpselt selline.

„Tehing” ise on kahjuks nii argiulmeline (noorenduskuur – isegi ulmeliste vahenditega – ei ole iseenesest kuigi ulmeline kontseptsioon) ja selle luhtumise viis nii vanilline (mitte, et oleks tahtnud mingit räiget body horror’it, aga midagi vürtsikamat siiski praegusest), et natuke mõjub näpuharjutusena ja ei millegi enamana. Natuke nagu õrritati millegagi – arst näis närviline, midagi võinuks nagu olla selle eksimuse taga –, aga lõppeks ei miskit erilist tõusu ega mõõna, pealegi need muutused tühistati loo lõpus.

Ent autor vijelebki sellist pehmet ulmet, mis tehtud seeditavaks umbes Pere ja Kodu lugejale. Väga laadna ja rahulik on seda lugeda, ei paku kontseptuaalseid väljakutseid, võib soovitada ulme suhtes leigetele, kes tahaks aga sügada kukalt ja öelda, et jaa, selline asi võib kah juhtuda. Kindlasti oleks tal mingites ringkondades suurt minekut. Refräänina kordan siiski, et autor võiks ulmelisuse poole pealt söakam olla – me ulmikkond pole pisike ja maitseid on mitmeid, aga nii maheda kraamiga jääb ta tähelepandamatuks.

Sant lugu

Tim Hornet

(Kättesaadav aadressil https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sant-lugu)

Mardipäeval ootab vanamees Aadu kedagigi endale külla – ja mingi seltskond saabubki! Esitavad kohmetu tantsu, saavad igaüks priske õuna ja lähevad laiali. Ent neil martidel oli väike „saladus”, mida mardisantideootel Aadu ei osanud kuidagi tuvastada…

Näpuharjutus, tobe väike naljake, sulejooksu libistamiseks või libedana hoidmiseks vahepeal valmis vorbitud ja Reaktorisse saadetud, et detsembri eel numbri mahtu juttude arvu poolest ülal hoida. Ja siin polekski nagu midagi enamat öelda. Ehk mõjub mõne kirjutamistoa päevase saagina, toreda surakana üheks kirjutussessiooniks. Paneb üksnes mõtlema, milliseid täiendusi või kohendusi teinuks autor tekstile nädalakese hiljem, kui otsustab, et see võiks olla kahe kirjutustoaistumise tulem. Või kolme.

Saatuslik põrandalaud

Kersti Kivirüüt

(Kättesaadav aadressil https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-saatuslik-porandalaud)

Tartus tegutsenud Vene psühholoog Vladimir Tšiž tegeleb mitme patsiendiga ning kriuksuva põrandalauaga. Ühe patsientidest oli päästnud tähelepanuväärne noormees, kes oli lugenud kõiki Tšiži raamatuid ja kes Tšižile kohe meeldis. Ent ikkagi, see kriiksuv põrandalaud. Kas seal on rotipesa? See viitab kehvale sanitaarsele olukorrale ja sellega tuleks küll kiiresti tegeleda, äkki töötaks selle kallal siis noor Jaan Look? Ent sümpaatne noormees pole siiski selline, nagu ta esmapilgul paistab olevat…

Vladimir Tšiž on nimi, mille leidsin kunagi ühe Ilmamaa raamatu kaanelt. Seal kirjutab ta tuntud vene kirjanikest psühhiatri pilguga. Eessõnas oli juttu sellest, millise jälje jättis Tšiž Eesti psühhiaatria ajaloosse ja mõninga uudishimuga hakkasin lugema. Kunagi loen lõpuni. Toona jäi katki, tõenäoliselt seepärast, et ma ei tajunud, et see mul kuigivõrd millegagi haakuks-- polnud Turgenevi, Gogoli, Puškini entusiasmi ning Nietzsche-laine jaoks võtaksin pigem jälle Zweigi käsitluse (oi, tema analüütilised ja samas poeetilised heietused inimeste lahkamisel on minu meelest kolme i-ga NIII meeletult head, et nende juurde võiks ikka ja jälle tagasi pöörduda). Natuke oli asi ka selles, et mul oli tunne, et Tšiž jääb minu kogemusest kõrvale – jääb lihtsalt nimeks, keda ära tunda ja kui edaspidi mõnel kirjanduskonverentsil öeldakse, et sellest kirjutas ka Tšiž, siis vähemalt saan ausalt noogutada, et jaa, seda nime ma tean, kuid ei sütitanud minus sellist entusiasmi, et hakkaksin ise ütlema, et seda ütles Tšiž. Keegi ju ei tea seda nime. Tänu selliste juttude kirjutamisele teatakse vähemalt nimegi. Isegi kui ei jää meelde.

Libadokumentaalsed tekstid (või noh, mängiskleval tasandil reaalsete nimedega ümbermängivad lood) on kah nagu omaette võte. Reaalsete nimedega on mänginud Mehis Heinsaar ja Urmas Vadi ja mida rohkem seda tehakse, seda julgemini võivad tunda end ka teised mängurid. Need on juhud, kus opereeritakse tuntud kuvanditega, sest need tähendavad juba enamat kui üksnes reaalsed isikud nimede taga. Kui ikka Endel Lippmaa tõuseb voodist üles ja paneb sokid jalga, siis ei pea ütlemagi, et peategelane on akadeemik ja oma ala tunnustatud esindaja ja nii edasi – nimi teeb kogu töö sinu eest ära.

Kivirüüdi tekst pole selline. Siin on võetud üks veider ja veidi salapärane sündmus ühe inimese biograafiast (sedapuhku siis Tšiži elu lõpu ümber keerlevad küsimärgid) ning muudetud ilukirjanduseks. Sellisena polegi kindel, kas see on ajaloo rakendamine kirjandusliku fantaasia teenistusse või hoopis vastupidi, fantaasia abil ajaloolise terviklikkuse saavutamine… Loed ajalooõpikut või mida tahes ja leiad sellise lünga ja see jääb sinus sügelema, kuni midagigi ära kirjutad, et lünk oleks täidetud, head canon loodud.

Kirjatehniliselt täitsa okei tekst, on tajuda, et tehniliselt on autor vilunud käega, kirjutab piisavalt hästi, et tekitada usaldust oma lausetega. Mulle meeldis ka ajaloolise konteksti tajutavaks tegemine, ajaloolised nimed ja Jurjev, mingigi tausta avamine. Mulle meeldib, kui tegelane on enamat kui vaid siluett, kui tal on ka mingi minevik ja ajalooline tegelik elukäik annab kirjanikule suhteliselt head võimalused selles asjas, eriti kui on inimene, kelle elulugu ei tunta (tahtsin mingit näidet tuua ajaloolisest isikust, kellest kõik juba absoluutselt kõike teavad ja kellest pole seetõttu üldse võimalik fabuleerida, aga pole ühtki usaldusväärset näidet… Sellegipoolest, Tšiž on hea valik, sest eluloost pole muhvigi teada ja loen temast nagu lõunaameeriklane loeks Juhan Liivist – iga lause on avastus.)

Või kui midagi, siis heidaks ette, et miski ei kerki lugedes silme ette – proua Holtz ei eristunud õest Schultzist, kõik tegelased peale Tšiži ja Loogi on kas kirjeldamata või poololematu kirjeldusega. Kirjeldus ei ole kurjast, kirjeldustesse maksab investeerida, isegi kui võib näida, et tänapäevasel null-keskendumise-ajastul on nende kurss kehv. A kurat teab, äkki neid kõiki kirjeldati küll ja korralikult ja ma lihtsalt ise ei märganud, ei pannud tähele.

On mis on nende kirjeldustega, stiil on üldiselt timmis. Sisu juures tekivad ent mingid konarused. Tekst jookseb mingi maani normaalselt, ent mingid perspektiivivahetused ei toiminud (millegipärast kui Tšiž kadus ja autor lasi Jaan Loogil omavahel vestelda õe Schultziga, tundus mulle lugedes, nagu Tšiž olnuks ikka veel ruumis – aga siis tuli ta tagasi. Kas kogu lugu toimub ainult ühes toas ja ühe tegelase lahkumisel ei lähegi me temaga kaasa? Kuna enamasti on lugu Tšiži silme läbi, mõjus see kuidagi ootamatult), lõpupuänt ajab kuidagi segadusse (juba enne guugeldamist tundus, et see on mingi ajaloolise „ebakõla” selgitamiseks või väljavabandamiseks, seda ent loo enese loogika kiuste, guugeldamine ainult kinnitas seda muljet. Kas Jaan on Kurat või on need tema hüpnotiseerimised tekitanud kuratlikke viirastusi ja ta ise sisuliselt täitsa tavaline inimene? Milleks talle Tšiži rindele saatmine?. Ka on tunne, et õudussugemelisena mõeldud hetked tegelikult ei tööta kavandatult (loen ja registreerin ära, et ahah, rotid ja korraks ei vaata ja ühtäkki neid tegelt polegi seal, see on ju tuttav õuduselement – aga ma vist ei taju ei hiiri ega rotte kontseptuaalselt nii jäledana, et ärev võimalus, et rott on sinuga samas toas, tekitaks õõva. Hiirte või rottidega vajan siiski mingit… lisajulgustust oma hirmule).

Ma nüüd tunnen, et viimase lõiguga olen arvustatavale tekstile täiega vee peale tõmmanud. Ja ometi on mul üleüldine tunne, et nende laituste kiuste jäi minusse pigem tunne, et tahaksin autori järgmist juttu lugeda küll. Vast oli kirjutusstiilis midagi usaldusväärset, mis tekitas tunde, et need apsud jäid selle teksti sisse ja et järgmised asjad oleks puhtamad. Ootan igatahes huviga.

Purpurkuldne

Jaak Herbst

(Kättesaadav aadressil https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-purpurkuldne)

Ses maailmas elutsevad inimvõlurid, aga ka orkid ja deemonid. Deemoni veri on hinnas.  Lugu algab sellest, et Rainer Pimemõõk tapab (taassurmab?) ebasurnuid ja lõpuks võitleb surnumanajaga, kes neid juhib. See peaaegu et teemaväline algus on ehk mõeldud tutvustama meile peategelast ja tema tugevust, aga nagu öeldud, jääb hästi väheke teemaväliseks. Ta suudab end maagiaga ravitseda, ta kasutab teisigi loitse. Ilmneb, et pooldeemonist surnumanaja on midagi teinud Raineri sõbra Meelisega, ent ta on tühine nende kõrval, kes Rainerit tegelikult soovivad. Vägevamad nõidurpeletised piiravad Raineri sisse ja palkavad ta jälitama (või annavad talle väljapääsmatu ülesande jälitada) üht vabakspääsnud deemonit, kes osutub süütuks ja kahjutuks plikatirtsuks.

Alustan negatiivsest, sest siis saame lõpetada positiivsega. Mul on tunne, et maailm pole kuigi selgelt läbi mõeldud, vähemalt lugedes jäid mingid asjad veidi ebaselgeks. Tegevuspaik mõjub suht postapoliku tühermaana, kus tegelaste madinasse ja nende tegevusse ülejäänud maailm lihtsalt  ei puutu (ülejäänud maailmal poleks nagu piisavalt elujõudu, et sellesse sekkuda), ent möödaminnes mainitakse, et Rainer läheb taksoga lähimasse söögikohta burgeri ja energiajoogi järele.

Isegi see, et politsei pidas Meelise kinni, mõjub üksikusse kontrollpunkti jäämisena, mitte elujõulise ühiskonna funktsioneerimisena. Hiljem oli Meelise sõnadest aimata, et ülejäänud maailma hoitakse teadmatuses („õnneks suutsid vardjad selle massi eest ära peita" – nii et on mingid võlumaailma vardjad, kelle loitsud aitavad võlukunstimaailma ülejäänud ühiskonna eest varjata?). Ütlematajäämisel on oma jõud, aga hetkel jääb Raineri ja võlukunsti positsioon ses maailmas liiga suures osas autori pähe, ei tõlku selgelt lugejaile.

Teine suurem miinus on sisulise põhjenduse puudumine sellele, miks on Must Ordu Raineri palganud või värvanud. Jälitamisloitsude kirjeldus (näiteks eluslooduse tunnetamine, asukoha mälestuste kompamine, hiljem spektraalse hundi saatmine tüdrukule järele) on huvitav ja tore oleks, kui tema vilumust nendes nimetatakski põhjuseks – näiteks, et Ordu tegelased ei ole võimelised tüdrukut leidma, sest neil puudub säärane maagia või nende loitsud ei hakka deemonitüdrukule külge. Peategelane isegi ei saa hästi aru sellest tema palkamisest, korra jõuab seda kommenteerida, ent mingit vastust autor sellele ei anna.

Muidu on lugu žanri poolest suht pesueht romantiline seiklusjutt. Peategelane on selge kangelane, pahad on selged pahad, päästetakse tüdrukut. Korrektne märul. Igati Bornhöhe „Tasuja” miinus ühiskonnakriitilised tiraadid. Siinjuures on minu meelest sümpaatne, et noor autor ei ole modernistliku warcratiliku maailma loomisel ja jutustamisel piirdunud üksnes oma vaimustuse väljendamisega arvutimängulike lahingustseenide vastu. Näiteks on selge, et autoril on sentimentaalne soon, õrnuseheiastused annavad tema romantilistele kangelastele ja romantilistele lugudele mingi emotsionaalse usutavuse, teatava põhjenduse tegelaste tegutsemisele. Siinses jutus peitub see sentimentaalsus deemonipiiga kurvastavuses. Rainer tuli teda tapma, aga „asjaolud on muutunud", sest tegemist pole mitte verejanulise deemoni, vaid väikese lapsega, kes kohutavalt kardab – „nii kõvasti, et ta tuli turvalisust otsima oma surnud perekonnalt". Kurb ja nunnu – ja kuna nunnu, siis ka kurb.

Mõne sõnaga loos peituvast märulist ehk võitlusstseenidest. Õigupoolest on need minu meelest loo nõrgemad kohad – võrreldes jälitusloitsude põnevate kirjeldustega on võitlusstseenid üksnes selle äramainimine, et peategelane sai pahalastest kergelt jagu tänu deemoniverele, kuni enam ei saanud. Mingit „koreograafiat” sealt ei aimu, ent kuidagi on tunne, et võiks. Ja samas, kui tüütud oleksid pikad tühjad kirjeldused stiilis „siis astus tema sammu ette, aga tema pareeris ja siis pareeris tema ja…” Võitlusstseenide kirjutamine on oskus, mida saab arendada, ja häid eeskujusid ikka leidub. Näiteks on see Brandon Sandersoni suurimaid tugevusi fantasy-kirjanikuna, temast võib šnitti võtta. Sanderson kah arvutimängulik, aga teeb seda hästi.

Mm… Ma kirjutan jutust pikalt ja laialt, lahates seda-toda-kolmandat, aga pika jutu esmamulje oli mul siiski mõneti ebalev. See on pikem kui autori varasemad ja kõik on ju stabiilne, aga kuidagi tahtnuks mingit head lisaelementi, mis annaks viimse eduelamuse. Ehk lootis autor seda tabavat mõju ootamatust lõpplahendusest. Puänt oli küll üllatav, aga millegipärast ei mõjunud emotsionaalselt päris veenvana – see oli ootamatu, aga mõjus oodatavast erineva lahenduse ärakatsetamisena, olemata siiski see päris „õige lahendus”. Tuli natuke eikusagilt ja lõppes natuke eikuidagi, sealjuures ei saanud lugeja osa reetlikust veresaunast. Idee polnud halb, aga vist mõjus hetkel veidi kiirustatuna. Lugu lõppes silmapilk enne kõige üllatavamat sündmust – ehk oleks saanud seda ikkagi ära näidata. Ent kui polnuks seda lõppugi, siis ikkagi jäänuks see lihtsalt üheks looks. Mulle küll meeldisid mõningad Raineri loitsud, mingid nõidurlikud elemendid ses peategelases on (või oleks õigem viidata „Morrowindile”, kui juhinduda autori intekast?), ent kõik oli üksnes stabiilne ajaviitefantasy. Mis võiks aidata kergitada teksti suhtelise tavalisuse köidikuist, muuta enneolematuks? (Sest kirjutamisest ootame ju ennekõike enneolematut.) Seda ei saa ette kirjutada, selle leiab igaüks ise. Ent arvan, et pikapeale võib see leiduda küll. Tuult tiibadesse, edu selle tee jätkumisel!