Esimesed Veiko Belialsi poolt kirjutatud raamatud sattusid minu lugemislauale läbi “F-sarja” 2000. alguses, kui keskkooli kohustuslikku kirjandust enam ei olnud tarvis lugeda ning kaitseväekohustus tekitas võimaluse ulmekirjandust paari raamatu kaupa nädalas sisse vohmida. Suures plaanis on mulle autori raamatud siiani väga meeldinud: kuigi kirjanikus on omajagu romantikut ja maailmaparandajat, kelle lugudes on ulmekihi alla peidetud ka sügavamad ideaalid, on teostes tavaliselt ka üksjagu seikluseid ja madinat. Ulmekogumik on autori enda sõnul välja antud, kuna eelmisest kogumikust on juba omajagu aega möödumas ja lugejaskond tahab ju uut materjali saada. Muidugi tahab! Ja nii ongi antud kogumikus lisaks viimastel aastatel erinevates kogumikes ilmunud lühijuttudele ka esmakordselt trükivalgust nägevaid teoseid. Ning sarnaselt autorile meeldib ka mulle, kui lugude juures on ka illustratsioonid: need lisavad juttudele uue dimensiooni, mille kaudu teost veelgi rohkem nautida. Aitäh, Liis Roden, suurepärase töö eest! Ja nüüd siis lugude endi juurde.
“Surnud mehe käsi”
Veenuse “Täheajast” juba eelnevalt loetud lugu suutis ka seekord täie raha eest meelt lahutada, olles kiirete süžeemuutuste ja vihaste lahingutega vestern. Olenemata küllaltki värvikatest tegelastest ja ka huvitavatest lahendustest jäi loo formaadi tõttu puudu taustadetailidest. Samas, eks siin tulebki osa loost enda peas valmis maalida, tuginedes autori poolt ehitatud vundamendile. Loo keskpaigas toimusid ka mõningad väga hüplikud stseenimuutused, mida oleks saanud veidi ühtlasemaks siluda, et lugemiselamus veelgi ladusamaks muuta.
“Või tõstes relvad”
Täiesti uus lugu, mis esmapilgul annab lugejale hulga väga ebamugavaid stseene, kuni jupp-jupi kaupa hakkab suurem pilt kokku jooksma – ning see on veelgi imelikum, kui esmapilgul võis arvata. Ulmelised elemendid tuuakse lugejani tükikaupa ning päris kõike ka ära ei seletata, nii et säilib ka loo salapärasus. Antud juhul aga ei teki mingit emotsionaalset sidet loo tegelastega ning loo sisust tulenevalt on see ilmselt isegi hea.
“Neli kohta peale koma”
Vendadest Strugatskitest inspireeritud teos, mille Veiko Belials kirjutas Joel Jansiga kahasse. Ma suudan Strugatskite teoseid lugeda vaid ühe iga paari aasta tagant, kuna minu jaoks jäävad need natukene liiga uimaseks ja abstraktseks, lihtsalt ei haaku kuidagi minu sisemise meelestatusega. Antud lugu aga oli justkui sibul, kust eemaldati jupikaupa kihte ning alt tuli välja üha uusi huvitavaid detaile ning kuigi ka siin säilis loo taustainfo osas omajagu teadmatust, ei jõudnudki väga selle peale mõelda, kuna kiire tempo ja seiklus hoidis tähelepanu väga hästi fookuses.
“See ei ole piip”
Jällegi veidi abstraktsema ja kohati ka absurdsema sisuga teos, kus oli küll “tantsu ja tagaajamist”, aga see kõik oli vaid dekoratsioon arutlevatele filosoofidele. Üldiselt mulle sellised filosofeerivad lood ei meeldi, kuna uni kipub peale tulema, aga antud juhul oli jutt piisavalt lühike ja taustal toimuv märul hoidis tempot piisavalt üleval, et ärksana püsida. Tegelaste panemine kriisiolukorda annab loole juurde pinget, mida oleks kõvasti puudu jäänud, kui filosofeeriv arutelu oleks toimunud kortermaja köögis käraka ja suupistetega.
“Ja aidaku meid jumal”
Joel Jansi “Langtoni maailma” lühijutus toimuvale madinale on autor andnud täiesti uue dimensiooni, ehitades olemasolevale vundamendile väga korraliku maailma. Kogu lugu on edastatud väljavõtetena dokumentidest – raportitest, kirjadest, päevikutest – ning see toimib kuidagi ekstra-hästi, kuna lugejani toodi ainult kontsentreeritult parimad palad ja vajalik sisu. Veelgi positiivsem oli aga tõdemus, et tegelaste ja vaatepunktide paljusus ei hakkinud loo kulgu. Samas muidugi oli ka loo enda käik täis pöördeid ja ootamatuseid, nii nagu ühes korralikus põnevikus olema peabki.
“Igal majakal oma tuli”
Antud jutt jätkub põhimõtteliselt sealt, kus eelmine lõpetas, ning lahkab kommunikatsiooniprobleeme tulnukatega. Antud juhul lisatakse ka veidi müstikat tundmatuse näol. Kui eelmine lugu laiendas “Langtoni maailma”, siis antud teoses minnakse süvitsi tulnukatega kontakti loomise teemasse. Loo tempo on veidi aeglasem ja antud juhul isegi häiris veidi tegelaste vaatepunktide paljusus ja nendevaheline hüplemine. Ilmselt ka idee oli omajagu juba erinevate teiste autorite poolt lahatud, seega üllatusi oli siin vähem.
“Maailmalõpuvalgus”
Omajagu ühiskonnakriitiline lugu sõja mõttetusest ning kinnisilmi käsutäitmises kahtlemisest. Antud teoses avaldub väga hästi autori romantikupale, kus ta proovib panna lugeja mõtlema, et rohkem empaatiat ja üksteisemõistmist võiks olla lahendus nii mõnelegi suuremale probleemile. Aktuaalne ja vajalik teema, kuna me istume kõik viitsütikuga pommi otsas, proovides üksteist mutta trampida – nägemata, et maakera sütik võimsalt hõõgudes üha lühemaks kulub.
“Raske piisk pilvest”
Antud lugu olin korra juba Asimovi tribüütkogumikus lugenud, aga sellegipoolest nautisin seda robokriminulli täiel rinnal. Väga nauditav oli, et kogu maailmaehitust ja taustainfot jagati jooksvalt peategelase dialoogi käigus ning lisakirjeldustele väga aega ei kulutatud. Korduvalt suunati lugeja koos peategelasega valedele jälgedele ning loo lõppu jäeti veel mitu sisupööret nii, et iga kord kui arvasid, et nüüd on kõik ja tead, mis edasi saab, suutis autor ikka veidi üllatada.
“Häilitud puu”
Meisterlikult kirja pandud ning esitletud teos inimeste olemusest nägi antud kogumikus esmavalgust. On näha, et autor lustib antud looga, ning see, kas loo sisemine ilu, valu ja elu ka lugejateni jõuab, jääb tahaplaanile. Kindlasti on ka lugejad tähtsad, aga pigem on tegu ikkagi professionaalse muusiku jämmimisega. Ütlen ausalt, et nii kaunist ja mõtlemapanevat teost ei kujutakski palju pikema tekstina ette, kuna mu enda sisemine rahutus ja ootus ulmejutule lihtsalt ei haaku sellise kirjutamisstiiliga.