Eelsõna: Ma olen suur, väga suur Cowboy Bebopi anime fänn. Mul on paar selle originaalheliriba CD-d kodus riiulis. Mu telefonil ja arvutil on Cowboy Bebopi taustapilt. Kui kuskil müüdaks metallist Swordfishi mudelit, siis ma ostaks selle.

 

Millest räägib Cowboy Bebopi animeversioon? Meil on kaks pearahakütti ehk kauboid, kellel mõlemal on selja taha jäänud asju, mida nad ei tahaks igapäevaselt puutuda. Esimesed episoodid kuluvad selle peale, et tuua mängu veel ka üks liiga napis riietuses tibi, laborist põgenenud corgi ja lapsgeenius-häkker. See tolguste bande siis seikleb 26 episoodi ja 1 filmi jagu mööda päikesesüsteemi ringi, üritab pahalasi püüda ning satub erinevatesse seiklustesse. Igal episoodil on musikaalne pealkiri ning sellega klappiv heliriba, näiteks “Jupiter Jazz”, “Ganymede Elegy”, “Heavy Metal Queen”. Viimase peategelaseks on näiteks turske naisrekkajuht, äge! Kordan üle väite, mida ma olen tihti lausunud: “Cowboy Bebop on parem muusikaanime kui ükski päris muusikaanime.” Kuid see on ainult üks selle võludest.

 

bebop 1

Millest räägib Cowboy Bebopi sarjaversioon? Niipalju on samaks jäänud, et Spike ja Jet on füüsiliselt kohal ning jätkuvalt on sissetulekuallikaks pearahade tagaajamine. Ja nagu animeski, ei õnnestu see neil väga hästi. Faye on saanud endale märksa sündsama kostüümi (suurepärane valik!) ning Ein on sabata pembroke corgi. Laevad on ka õige kujuga. Edward Wong Hau Pepelu Tivruski IV ilmub alles viimase episoodi viimasel minutil ja oleks võinud olemata olla.

 

bebop 3

Anime on ülimalt episoodiline, klassikaline määratlus oleks “monster of the week”, iga episoodi alguses tutvustatakse mingit uut tegelast või probleemi, sellega tegeletakse, on paar keerdkäiku ja kauboid lendavad päikeseloojangusse. Nendele lisaks on viis episoodi, mis meile nii minevikku avavad kui ka tegevust edasi viivad. Nende viie pooletunnise episoodiga näidatakse meile Spike’i ja Viciousi minevikku, Juliat näidatakse peaaegu ainult nendes episoodides, kõik sündikaati puudutav mahutatakse siia.

Sarjaversioon koosneb kümnest 39-51 minuti pikkusest episoodist, ehk siis ekraanimaht tuleb enam-vähem sama, mis animel. Aga fookus on hoopis teine - ükski nendest episoodidest ei ole puhtalt ühe pearaha tagaajamine. Vicious ja Julia on oma sündikaadi-võimumängudega vaat et rohkemgi fookuses kui Spike ja Jet oma kosmosekauboiseiklustega. On see hea? Mõõdukas koguses oli see tervitatav, kuid muutis tooni. Anime puhul oli Vicious müstiline tegelane, sarjas lahatakse üsna üksipulgi lahti, miks ta midagi teeb. Veel kaalukam, kuid ka veidram on Julia tegelane, kes saab animes ainult loetud minutid ekraaniaega, jäädes lõpuni viirastuseks, kelle koht on rohkem mälestustes kui praeguses ajas.

Aga vast aitab ka kaalutletud võrdlemisest. Tuleme ikka selle rammusa kördi juurde, mida sellisest arvustusest võiks oodata: “Miks on “Cowboy Bebopi” live adaptsioon üks haisev hunnik õnnetust?” Ma niiväga lootsin, et ma ei pea sedasi ütlema. Mu lootused olid visad, need pidasid vapralt vastu kuni sarja lõpuni, need jõudsid isegi veel minutid enne lõppu visalt õitsele puhkeda, ainult selleks, et kukkumine oleks valusam.

cowboy-bebop

Näe, nad tegid selle 1:1 järgi. Pange nüüd veel granaat ja "Green Bird" ka ja valmis ta ongi.

Cowboy Bebopi sarjaversioon on korporatiivne möga. See on Mark Zuckerberg tagahoovis ütlemas: “ma siin suitsutan liha”, sest ta luges kuskilt, et seda peaks üks normaalne inimene lisaks hingamisele ja vee joomisele tegema. Jah, nad said õigused, jah, nad kaasasid Shinichiro Watanabe (me tunneme su valu ja mõistame, et raha ei haise), nad isegi vaatasid originaalsarja kuskil steriilses konverentsiruumis, kus sorteeritakse prügi ega kasutata plastlusikaid. Tõenäoliselt palgati hord turuanalüütikuid, moodsate voolude spetsialiste, 90ndate popkultuuri gurusid ja veel mingeid kodanikke, kellel on suure kogemuspagasina ette näidata korporatiivsed võidud, millele vaatajaskond on andnud halastamatu halvakspanu.

 

Nad nägid tohutult vaeva ja nad lihtsalt ei mõistnud, mis on Cowboy Bebop.

 

Esimene episood, nii animes kui sarjas algab sellega, et Jet teeb süüa ja Spike teeb trenni. Kärbitult on nende dialoog järgnev:
Spike: “mis meil süüa on?”
Jet: “paprika veiselihaga”

Spike, mõtlikult ja tülpinult: “Siin ei ole veiseliha. Sa ei saa selle kohta öelda “paprika veiselihaga””

Jet: “Saan küll!”

Spike: “Aga see ei ole!”
Jet: “On küll, kui sul raha ei ole”

Järgneb arutelu teemal, et jah, nad said miljon wooloni pearaha, aga see kõik läks nabimise käigus lõhutud asjade kinnimaksmisele. Meie tegelaste dünaamika on paika pandud paari esimese minutiga: raha pole, natuke näägutavad teineteise kallal ja asi on väga küpselt kirjutatud.

Võrdleme nüüd sarjaga. Wokipann gaasileegil on 1:1 üle võetud. Anime on 23 aastat vana, fännina oled sa seda stseeni vaadanud kümneid kordi. Sa valmistud kaasa ütlema “There’s no beef in it”. Selle asemel saame inimeste nalja. Toodetud Mutumaki Corp kõige uuema inimnaljade generaatori poolt. Mingi banaalsus Jeti tehiskäe kohta. Okei… okei…

Esimene episood progresseerub üsna sarnaselt edasi. Kohtume Asimovi ja ta raseda naisega. Ja jälle. Animes näidatakse, kuidas punasilm on nii võimas stimulant, et seda värskelt manustanud Asimov suudab kuuli eest kõrvale põigata, hiljem aga Spike’i rusika eest mitte. Oi, mis hõrk detail, Spike’i rusikat on raskem vältida kui kuuli! Selle asemel saame aga üsna ükskõikseks jätvat kõmmutamist ja kaklemist. Aga kohe edasi läheb halvemaks.

Animes üritavad Asimov ja Katerina planeedilt koos arvestatava punasilma kogusega põgeneda ja uut elu alustada. Kahjuks lõpeb nende põgenemine napilt enne täheväravat, kus nende laev ribadeks lastakse. Sa tead, et nad on suvalised narkovedajad, aga sa tahad neile kaasa elada, äkki nad tahavad tõesti uut ja paremat elu alustada. Alles siis, kui kõik on läbi, näeme, kuidas kosmose kaalutuses pudeneb rebenenud kleidist välja punasilma ampulle. Kõik oli ainult üks pettus.

Sarjas saame mingi eriti lollaka B-filmi kategooriast tühikõmmutamise stseeni kuskil garaažide vahel. Kleit rebeneb, ampullid kukuvad välja ja selleks ajaks, kui nad tähevärava suunas kihutama hakkavad, vaatad ükskõikselt kella, et palju seda episoodi siis veel jäänud on. Lennake orbiidile, saage surma, originaali puänti te ei tabanud.

Ja nii jätkub see kogu sarja vältel. Sulle serveeritakse tuttav stseen, sa loodad, et äkki nad teevad seda, mis sarja heaks tegi. Selle asemel aga käiakse välja midagi eriti nõmedat. Aga, kallis lugeja, ära muretse, see oli alles soojendusvoor!

Järgmise asjana tahaks puudutada seda, mida on radikaalsemalt muudetud kui lihtsalt stseene. Nendest kõige kriitilisem oleks tegelased ning nendevaheline keemia. Jet on saanud lisapagasiks lõhkise abielu ja tütre, aga on jäänud originaalile kõige truumaks. Kõige mõttetuma muudatuse on saanud Faye, kes animes suutis napis kleidis täiesti eduliselt Femme Fatale rolli teeselda lühikest aega, kuid oli ülejäänud aja muhe tibi suure püstoliga. Sarja Faye põeb mingit Deadpoolist välja volksatanud ja roiskuma läinud Tourette’i sündroomi, mille tõttu peab ta lõpetama enamus lauseid vulgaarsustega, mille intellektuaalsele tasemele vaataks Beavis ja Butt-Head ülevalt alla. Ja siis tehakse ta igaks juhuks ühe õlise mehhaanikutibi poolt lesbiks. Einoh, anna minna, aga kas see oli mingilgi hetkel vajalik? Aga nüüd elevandist ruumis: Spike. Anime Spike oli igavesti tüüne ja muretu fassaadiga, mis murenes halastamatult ainult sündikaadi teemadega tegelemisel. Isegi kõige meeleheitlikumad lahingud olid alati kerge joviaalsusega tembitud. “Whatever happens, happens” on tsitaat, mis on jõudnud lugematute Cowboy Bebopi fännimaterjalide peale. Kahjuks jäi selline väike detail Mutumaki Corpi uue leiutise, inimnäoliste tegelaste vorpvaltsi poolt märkamata. Sarja Spike on üks paras vingats, kes rebib lamedat nalja. Spike’i kakluste tantsuline koreograafia on ebaõnnestunud, käib mingi imelik laksimine.

 

bebop 5

Puudutame siis korraks ja kergelt ka progressiivsust ja moodsaid trende. Mulle on üks traditsiooniliste vaadetega kodanik ükskord öelnud, et talle ei meeldi Bebopi anime, kuna seal kujutati homoseksuaalset seksiakti. Jah, kujutati, Faye lööb jalaga ukse maha ning kaks härrat on parajasti teki all, kõik on sünnis ja see kestab sekundi, Faye vabandab ja action läheb edasi. Jupiter Jazzi peategelaseks on intersex tegelane, kes esineb veenvalt nii mehe kui naisena. Ed on androgüünne pulk, kes peab rõhutama, et ta on tüdruk. Ja seda vaadatakse nagu normaalsust, tehke mis tahate, see jookseb läbi loomulikult ja vilksamisi, nii nagu peaks igasuguseid soo- ja seksuaalsättumuste küsimusi käsitlema. Rassi ja nahavärvi küsimusi ei ole, kõik on niikuinii läbisegi.

Mida teeb sari: leidnud võimaluse, hõõrub seda nina alla. Näiteks pärast oma esimest lesbikogemust räägib Faye kirglikult orgasmidest, tissidest ja persetest. Vabandage, mida? Miks? Ma tahan vaadata, kuidas kosmosekauboid lendavad läbi tähevärava ja annavad pearaha eest mingile pätile kannaga kõrva. Palun ärge toppige oma vööalust jura igale poole.

Ma ei taha enam, kolmas lehekülg hakkab täis saama, kuidas korporatiivne masinavärk toodab asju, millest neil ei ole lootustki aru saada. Ja see on kurb.

Mul käib taustaks Cowboy Bebopi anime heliriba. Seda kasutati kohati ka sarjas, mõned lood olid juurde tehtud ja mõned neist olid isegi üsna head. Aga need ei ole kunagi võrreldavad originaali mitmekesisusega. 26 episoodi ja 1 filmi jaoks on kokku toodetud uskumatu kogus head muusikat, kogu list on loetav siit: https://en.wikipedia.org/wiki/Music_of_Cowboy_Bebop

Aga lõpetame positiivsema noodiga. Cowboy Bebop, Netflixi sari on siiani kõige parem live-adaptsioon mis ma olen näinud. Ja eraldiseisva sarjana oleks see päris hea olnud. Kui ma ei oleks animet kunagi näinud, oleks ma andnud sellele julge 7/10 hinde. Saab kärtsu-mürtsu, pinget ja draamat, tegelaste arengut ja silmailu. Lihtsalt need saapad, mida sari pidi täitma, olid väga suured ja kaalukad.  Võta teos, mida sina kõige kõrgemalt hindad ning kujuta ette, et seda ei teeks need respekteeritud inimesed, kes selle kunagi tegid, vaid kamp Facebooki administraatoreid ja mingid ülikondades molluskid, kes armastavad valgele seinale kuvatavaid pirukadiagramme.

Netflix ütles, et uut hooaega ei tule. Aga tasub tähele panna väikest ja tähtsat detaili: Cowboy Bebopi anime kukkus Jaapanis esialgu haledalt läbi. See oli liiga vägivaldne, et seda ettenähtud kellaajal näidata, seega näidati ainult kõige viisakamaid episoode. Olukord läks nii halvaks, et eetrisse läks Session XX: Mish-Mash Blues, ainus numbrita episood, mis koosnes juba näidatud episoodide klippidest, millele häälenäitlejad lugesid filosoofilisi mõtisklusi peale. Ülejäänud sari pandi hoiule, ning oli oht, et isegi kui seda kunagi näidatakse, ei huvita see enam kedagi. Siiani öeldakse, et Cowboy Bebop on Jaapanis üsna vähetähtis anime ning ei mõisteta, miks gaijinid seda niiväga fännavad. Ehk, mina ei välistaks uut sarja hooaega. Jah, ma vaataks seda. Sest kui vaadata, mida korporatsioonid teiste adaptsioonide ja uusversioonidega teevad, pääses Bebop veel üsna kergelt.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0414)