ridamus

 „Teekond Ridamuseni“ on Maniakkide Tänava teine lühilugude kogumik. Eelmine jutukogu „Euromant“ ilmus 2011. aastal ja koondas endasse viieteistkümne aasta jooksul kirjutatud lühijuttude paremiku. Vahepealse kümne aasta jooksul on Maniakkide Tänav jõudnud kirjutada väga palju uusi lugusid ja kohendada ka mõnda vanemat juttu.

 

„Pika musta mantliga mees" ilmus esmakordselt 2008. aastal järjejutuna ajalehes Oma Saar, kandes pealkirja „Musta mantliga mees“. Jutt oli kirjutatud Eduard Vilde Muuseumi krimi- ja põnevusjuttude võistluse jaoks ning sai Eduard Vilde Muuseumi eriauhinna. Aastal 2011 avaldati „Musta mantliga mees“ kogumikus „Euromant“.

Loo peategelane Vahur otsib metsast aardeid, mis pärast Teise maailmasõja lõppu maapõue alles jäid. Relvad, kiivrid, padrunikestad... Kõik omab suuremal või vähemal määral väärtust. Kogemata avastab ta metsavendade punkri ja kohtub ammusurnud vanaisaga. Algab uskumatu lugu, mis alguses tundub unenäona, kuid muutub peagi pööraseks kompotiks reaalsusest ja vaimumaailmast. Nagu oleks sellest veel vähe, peab Vahur muutma ajalugu ja päästma oma perekonna Siberisse saatmisest.

 Lugu ise oli huvitav, kuid jutukogu osana tundus see natuke liiga pikk. Järjejutuna on arusaadav, et millegagi peab mahtu täitma ja lugeja põnevust üleval hoidma. Näha oli, et autor tegi põhjaliku ajaloolise taustauuringu ning teadis, millest kirjutas. Loomulikult ei puudu loo lõpust ootamatu ja naljakas puänt.

 

Kogumiku nimilugu „Teekond Ridamuseni“ ilmus esmakordselt 2017. aastal ajalehes Lääne Elu.

Lõbusa loo peategelaseks on tehisintellekt, kes unistab Turingi testi edukast sooritamisest. Turingi testi põhimõtteks on panna kohtunikke uskuma, et nad suhtlevad inimese, mitte arvutiga. See tehisintellekt peabki ennast inimeseks. Ta analüüsib pidevalt oma mõtteid ja tundeid, supleb emotsioonide tulvas ning ei väsi neid väljendamast, pidades sidet tähelaeva Ridamusega. Peagi selgub, et asjalood on mõnevõrra muutunud ja lisaks laeva meeskonnale ootab teda Ridamusel veel keegi.

Mulle meenutas ülemõtlev tehismõistus autismispektri häirega isikut, kellel polnud päris selget ettekujutust, mida emotsioonid tegelikult tähendavad. Ta püüdis kogu hingest mõista inimesi ja tõlkida keerulist tundemaailma enda jaoks arusaadavasse keelde. Kindlasti olete kuulnud ja lugenud geeniustest, kes suudavad hetkega lahendada keerulisi ülesandeid, kuid ei saa hakkama asjadega, mis on tavainimese jaoks imelihtsad? Just selline professor mu vaimusilma ees kangastuski. Miks tehisintellekt Turingi testi tegelikult läbida ei suutnud, selgub loo lõpus ja jäägu lugejale üllatuseks.

 

„Ajudega töötajad“ ilmus esmakordselt 2011. aastal kogumikus „Täheaeg 9: Joosta oma varju eest".

Klassikalise vampiiriloona algav sünges gooti stiilis jutustus kerib ennast aegamööda lahti nagu lõngakera. Tegelastel on oma elulood ja saladused. Igaühel on mõjuv põhjus teha just seda, mida ta teeb. Isegi vampiirid ja hullud teadlased on sisimas endiselt inimesed.

„Täheajast“ sama juttu lugedes ei suutnud ma piisavalt süveneda ja sündmuste virrvarr jäi natuke arusaamatuks. Nüüd uuesti lugedes tundus tekst palju nauditavamana.

Loo peategelane on sõna otseses mõttes elunäinud naine. Võiks öelda, et lausa mitmeid elusid. Lahendades oma pika eluaja jooksul kasvanud suuri murepuntraid jääb tal kahjuks märkamata, millega tegelevad tema abikaasa, poeg ja tütar. Vihjeks olgu öeldud, et ajudega töötamine ei pruugi alati tähendada suurt mõttetööd.

Kui suhtedraama ja gooti-aurupunk kõrvale jätta, siis jäid mulle kõige eredamalt meelde grotesksete zombidena käituvad vampiirid. Erinevalt kuulsatest filmidest nähtule olid elavad surnud selles loos tõepoolest ringi kõndivad laibad.


 „Haualkäik“ ilmus esmakordselt 2013. aastal ulmejakirjas Reaktor.Tegemist on lühilooga Koera Borjast, kellest on kirjutatud 2014. aastal ulmeauhinna Stalkeriga autasustatud romaanis „Mehitamata inimesed“. Neile, kes pole „Mehitamata inimesi“ lugenud, võib „Haualkäik“ tunduda Andrei Tarkovski filmi „Stalker“ ainetel tehtud fan fiction´ina. Igal juhul õnnestus mul loo valmimise ajal viibida Tartu ulmekirjutajate töötoas ja kuulata seda autori esituses. Jutt oli piisavalt lühike, et veidra lõpulahendusega raputada üles filmiradadele uitama läinud mõtetest ning tekitada soovi kõike algusest peale lugeda.


„Valuhoidjad“ ilmus esmakordselt 2012. aastal ulmeajakirjas Reaktor. See lugu on tõesti valus. Pigem ei soovitaks lugeda nendel, kellel on väikesed lapsed või, mis veel hullem, kelle laps on siitilmast lahkunud. Just sellest jutustus räägibki: lapsekaotusest. Maniakkide Tänav on osanud väga tundlikule teemale keerata peale sünge võllahuumori vindi, meenutades mulle natuke Stephen Kingi „Lemmikloomade surnuaeda“. Samas on ta osavalt kirjeldanud ema armastust, mis ei kao kunagi, ükskõik milline tema laps ka poleks.

 

„Tolmunud soldatud“ ilmus esmakordselt 2011. aastal kogumikus „Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes“. Muhedalt jutustatud loo peategelaseks on metsas asuva labori turvamees, kes ei saa eriti aru oma töökohas juhtuvatest kummalistest asjadest ning räägib neist nii, nagu tema mõistab. Lihtsameelne optimism jääb teda saatma kogu loo kestel, hoolimata kõigist koledustest, mis tema ja teiste laboriasukatega juhtuvad.

Mulle meeldis see, kui hästi oli ära tabatud vanakooli töömehe kõnestiil ja mõttemaailm. Kõige enam tundis ta muret selle pärast, et haiguslehele jäädes tervet palka kätte ei saa. See, mis laboris tegelikult toimus ja mida katseisikutega tehti, oli tema mõistuse jaoks juba liiga keeruline. Humoorikas jutuke, mis kirjutati kümme aastat tagasi, mõjub praegusel ajal ühiskonnas toimuvate sündmuste ülitabava paroodiana.

 

„Meie külas nähti imet“ ilmus esmakordselt 2017. aastal valimikus „Täheaeg 17: Päästa meid kurjast".

Jutustus on inspireeritud Ülle Lätte lühiloost „Udriku küla naised”, mis ilmus 2011. aastal kogumikus „Täheaeg 9: Joosta oma varju eest“.

Ilma „Udriku küla naisi” eelnevalt lugemata tekiks kindlasti küsimus, miks on Maniakkide Tänav kirjutatud temale nii mitteomases stiilis. Kui aga kõrvutada seda lugu Ülle Lätte omaga, siis saab selgeks, et tegemist on väga hästi järgiaimatud jutustamislaadiga.

Sarnaselt originaalloole leidub ka Tänava versioonis ohtralt roppu sõimu, verd ja puskarit ning loo kulminatsiooniks saab paras märul pühakojas. Risti ette ei lööda millegi ees, sest pahategijaks on Puujeesus isiklikult. Kanged ja elunäinud Udriku külaeided ei karda ühtegi koletist ega puuslikku ning löövad korra majja.


 „Kolmanda Reich`i triumf“ ilmus 2017. aastale-sarja „Eestid, mida ei olnud" neljanda raamatuna. Alternatiivajaloolises jutustuses peavad eestlased natside sunnitöölaagris karistust kandma. Maha lastakse kõik, kes väiksemagi eksimuse teevad. Ometi õnnestub peategelastel välja mõelda kaval põgenemisplaan ning seiklused võivad alata.

Lühiromaani mõõtu lugu võtab mitu korda uue suuna. Kui tundub, et võiks juba otsad kokku tõmmata, juhtub jälle midagi. Nagu juba arvata võib, ootab lugejaid lõpus ees üllatus, mis kõike eelnenut täiesti uues valguses näitab. Minu meelest on „Kolmanda Reich`i triumf“ täiesti ära teeninud au pääseda Maniakkide Tänava parimate lugude valimikku.

„Tähed täis surma“ ilmus esmakordselt 2019. aastal veebiajakirjas Reaktor. Kes on lugenud käesoleval aastal ilmunud romaani „Laevakaitsjad“, tunneb kindlasti ära tuttava peategelase.

Kosmosesõdade ja ulmemärulite austajad ei pea pettuma, sest mõlemat jätkub selles loos ohtralt. Ütlen ausalt, et mulle jääb see teema võõraks ja selle pärast ei hakka ma siinkohal rohkem sõna võtma.

 

„Teekond Ridamuseni“ näitab hästi autori erinevaid stiile ja laia silmaringi. Natuke kahju on, et jutukogus ei leidu varasemaid lugusid Maniakkide Tänava kirjanikutee algusajast. Kuigi päris vanad kirjatükid on avaldatud „Euromandis“, polnud mul seda raamatut kahjuks käepärast, et kõrvutada hiljuti valminud tekstidega ja imestada, kui palju võib üks kirjanik aja jooksul areneda.

Tsiteerin siinkohal autorit ennast: „Alati saab paremini.“ Nõnda kannustas ta Tartu ulmekirjutamise töötoa liikmeid ning tegutseb ka ise enda sõnade järgi. Rohket inspiratsiooni Maniakkide Tänavale ja loodetavasti avaldab ta edaspidi sama hoogsalt uusi jutte, kolmanda kogumiku jaoks.

 

ridamus

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0976)