Tavaliselt ma ei kommenteeri "Reaktori" jutte, sest teised kommentaatorid ütlevad minu mõtted juba ära. Seekord ei öelnud ja sellepärast otsustasin kommenteerida Catheline Tamme juttu "Tippkiskja".

Alustuseks niipalju, et kui võrrelda oktoobrikuu nelja juttu, siis Tamme "Tippkiskja" on täitsa hästi meelde jäänud. Ülejäänud kolmest jutust ükski pole täielikult ununenud, mis on ka hea märk, aga sealt on meeles midagi ebamäärast. Näiteks Martin Dislise "Mälestuste leekides" – kogu aeg mingi märul käis ja polnud halvasti jutustatud, aga mida see peategelane saada tahtis ja kas ta sai seda, mida taotles, enam ei mäleta. Kurat kakles seekord peategelase poolel, aga nende vastased polnud jumalad ega inglid ... ei mäletagi, kellega nad siis kaklesid. Aga märul käis kogu aeg.

Niisiis "Tippkiskja" on selles mõttes oktoobri juttudest parim, et jäi meelde. Aga nüüd räägin sellest, mida kriitik ei öelnud.

Maailmalõpu järgseid lugusid on kirjutatud palju ja nende seas ei ole "Tippkiskja" kahjuks midagi erilist. See tekitab mulje, et Tamm pole vist suure lugemusega, muidu teaks, kui palju on selliseid lugusid avaldatud ja et veel üht sinna juurde avaldada pole väga mõtet. Või siiski – mitte eesti kirjanduse, vaid iseenese arendamiseks ja tagasiside küsimiseks on seda lugu mõtet avaldada. Hüva. Tuleb tagasiside.

Tegelasi on kolm: Jason, Diiler ja Tümikas. Jason on peategelane, ta oskab lugeda ja loeb Zarathustrat, mis peaks äratama ja äratabki sümpaatiat. Tümikas ei loe midagi, Diileri kohta ei tea.

Samas ei tunne ma Jasonile väga kaasa, sest tema elus pole eesmärki peale ellujäämise. See on lihtsalt olelemine, mitte elu. Temast pole kellelegi kasu ning kui ta sureks, ei nutaks teda keegi taga ja kellegi elus ei muutuks midagi. Tümikas tundub samasugusena, mistõttu ma temalegi kaasa ei tunne.

Minule on kõige sümpaatsem Diiler. Ta on ettevõtlikum kui Jason. Ta suudab hankida kaupa, mida teistele müüb, Jason ei suuda. Diileril on unistused, ta tahab minna põhja, kus olevat parem. Kas sel unistusel tõepõhja ka on, polegi tähtis. Jason ei unista.

See tekitab loomuliku küsimuse: kust saab Diiler seda, mida teistele ärib? Miks Jason seda hankida ei suuda ja peab Diilerit tüütama? Ma ei oska oletadagi ja siin peaks autor mind aitama, aga ei aita.

Tümikas ütles välja õige mõtte: „Sul, kulla mees, pole midagi, mida ma tahaks. Kas sa tõesti arvad, et ma pole käinud vaatamas, mis sul seal keldris on?“ Ja seda ma usun täiesti.

Kuid Diiler polnud selline. Diiler tegi Jasoniga kaupa ja see äratas minus huvi: mida oli Jasonil sellist, mis Diilerit huvitas? See küsimus jääbki vastamata, ma ei oska ise midagi head pakkuda ja see vähendab minu silmis jutu väärtust.

Kust sai Diiler naisi? See küsimus jääb vastamata. Mis eesmärgil Diiler naised vangistas? See küsimus jääb vastamata. Mis naistest sai? See küsimus jääb vastamata. Kas Tüdruk polnud äkki üks Diileri naistest? Kahtlane, aga võimalik. Kes tappis Diileri? See küsimus jääb vastamata, võimalikud on kõik variandid – Tümikas, Jason, keegi Diileri naistest või keegi muu. Kes võttis üle Diileri varad ja äri? See küsimus jääb vastamata.

Tegelaste tausta võinuks avada. Mitte seda, kes oli Jason enne maailma lõppu, see on tähtsusetu, vaid kuidas ta oli elanud maailma lõpust loo sündmustiku alguseni.

Ingliskeelsed tekstid peatükivahetuses ja lõpus ei andnud mulle midagi, oleksin need ära jätnud. Pole selge, miks nad olid ingliskeelsed, kui ülejäänud jutt oli eestikeelne. Luuletustena olid nad nõrgad. Järgmine kord luuleta eesti keeles, usu mind, tulemus pole halvem.

Kumbki peatükk on jagatud kolmeks. Esimese peatüki teise ja kolmanda kolmandiku võinuks ära jätta, seal oli väga vähe põhiliini suhtes vajalikku.

Illustratsioonid mõjusid, eriti autori enese oma.

Inimese mõistus ja mälu on loodud probleemide lahendamiseks. Lahendamata probleemid jäävad paremini meelde kui lahendatud probleemid. Seda on ka testitud. Katsealustele anti 20 lihtsat ülesannet, neist pooled lubati lõpetada ja pooled katkestati. Pärast kästi meenutada, millised need 20 ülesannet olid. Kõik ülesanded ei jäänud kellelegi meelde, aga poolelijäänud ülesanded meenusid paremini.

"Tippkiskja" jäi mulle sellepärast paremini meelde, et seal oli nii palju vastuseta küsimusi.

On see hea? Jutt jäi ju meelde, kas see pole peamine?

Ei ole. Meeldejääv jutt ja hea jutt on ise asjad.

Toon paralleeli. Oli kunagi Frederiku õlu. Mul on siiamaale reklaamid meeles. Guugeldasin "frederik õlu". Kohe otsingutulemuste esimesel lehel oli link: "16. mai 2001 — AS-i Viru Õlu teatel toob firma uute markidena turule Frederik Premiumi, Frederik Pilsneri ..." Ja samuti: "15. juuni 2004 — Viru Õlu korvab Frederiku õllega tehtud vigu. Pärast ebaõnnestumist Frederiku õllega on AS Viru Õlu ..." Aga reklaamid on mul siiamaale meeles.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0946)