Illukas jutule Peibutaja02

Naerda lõkerdades toppis vanaeit saagi kotti, viskas pauna õlale kui poleks sel mingit kaalu ning asus metsa poole teele.

„Praegu oleks paras aeg rünnata,“ sosistas külamees.

„Ei,“ sõnas kütt külmalt. „Me ootame.”

„Mida? Et ta veel ühe lapse rööviks?“ Külamees oli ilmselgelt ärritatud. Ta oli siitsamast lähedalt nagu ka laps kotis eide õlul.

Kütt ohkas. Primitiividega tegelemine oli väsitav ja aeganõudev, kuid reeglid olid reeglid. See koloniaalplaneet tootis kahekümnendiku impeeriumi mahetoidust. Et see nii jätkuks, hoiti kogu planeeti ajas kinni ning see puudutas ka inimeste mõtlemist. Paganama tüütu.
Külamees hakkas juba püsti tõusma, kuid kütt haaras ta käest.

„Ma kuulsin,”  sõnas ta vaikselt, „et paar kuud tagasi juhtus teil sama. Vana naine läks nõiaks ära ja hakkas lapsi varastama.“

„Jah, mis siis? Me lõime ta maha ja vargused lõppesid ära.“

„Kuni eelmise nädalani,“ täheldas kütt.

„Mida sa öelda tahad?“

Need inimesed olid lihtsad. Seda ei saanud neile pahaks panna, kuid ikkagi…

„Kuhu, sa arvad, ta selle kotiga läheb?“ Isegi puupead pidid selle peale mõtlema.

„Läheb ohverdab kusagil kuradile,“ pakkus teine talumees, kes oli praeguseni vaikinud.

„Võimalik,“ sõnas jääger, proovides vähemalt mingit tunnustust avaldada. „Seega läheme järgi ja hävitame saatana pesa, jah?“ See oli piisavalt puust ja punaseks selgitus, et mehi nõusse saada. Pealegi tunnustasid nüüd mõlemad tema kavalat mõtlemist.

Mitte, et kütt neid tegelikult vajas. Töö sai tehtud igal juhul. Töö sai alati tehtud. Isegi siis, kui seda tuli teha planeedil, millel olid tehnikapiirajad peal ja laseritest ega sihikutest polnud tolku.

Illukas jutule Peibutaja01

Vaikselt ja salaja järgnes kolmik eidele, kes lõkerdas endiselt naerda kui hullumeelne. Jäägrile tegi muret, millise kergusega vana naine tegutses. Niipalju kui ta külas uuris, olid Edal nii jalad kui selg haiged. Nüüd aga kalpsas ta ringi kui noor hobune, kandes samal ajal rasket koormat seljas.

Leidus palju olevusi, kes suutsid kuulaja ära… noh siin planeedil oli selleks väljendiks „nõiduda” – alati tasus mõelda nendes raamides, kus sa asusid, nii oli lihtsam, kui sul oli tarvis kiirelt midagi öelda ja sa tahtsid, et sellest ka aru saadaks.

Nõidumine – vanade inimestega oli see isegi lihtsam. Nende mõistus polnud enam liialt terav, ei osutanud vastupanu. Kuid nõiduda keegi ära nii, et too unustas ära oma maised valud ja hädad... Kütt vangutas murelikult pead. Siin võis primitiivse tehnikaga keeruliseks minna.

Kolm meest nägid vaeva, et eidel sabas püsida. Ta ronis ja kargas, kust aga kiiremini sai, tundmata valu ega väsimust. Ühel hetkel sai võpsik otsa ja eit jooksis sirgelt üle lageda ala. Selle äärde jõudnud, vaatas ta kahtlustavalt üle õla.

Hetkega oli kütt peidus, kuid talumehed polnud piisavalt kiired. Eit lõpetas paugupealt naermise ja kadus kui ehmunud metskits tihedasse padrikusse.

„Persse!“ hüüdis jääger poolsosinal.

Eit oli silmist kaotatud, kuid äkki oli peletisel vähemalt inimese lõhn ninna jäänud ja nälg suur. Kütt võttis kiirelt taskust tüki mesilasvaha, mudis selle ärevalt näppude vahel pehmemaks ja toppis punnid kõrvadesse. Ta märkas silmanurgast liikumist –talumehed panid punuma.

Raisk! Kütt tundis, kuidas ta süda jättis löögi vahele. See oli üle noatera pääsemine. Sireen oli avanud oma lõuad, saatnud välja kutse, et jälitajatest lahti saada. Tema kaaslased olid lummuse kütkes, tema aga – väga kuradima napilt – mitte. Ta oli harjunud liialt oma automaatkaitsetele toetuma, kuid siin olid need kõik välja lülitatud.

Talumehed jooksid lummatult aina sügavamale metsa, kurt kütt järgnemas. Neist primitiivsetest talumeestest oli siiski abi, mõtles ta ja pigistas pussi käepidet – see polnud tema meelisrelv, kuid ajas asja ära. Tasus olla ettevaatlik. Üks meel kinni, oli ta haavatavam ning polnud välistatud, et peletisel oli ka teisi kaitseid.

Ees kumas valgus läbi puudevõra. Lagendik! Selle keskel tõusis priske kivist hoone taeva poole.
Olles veel puude varjus, kiikas kütt kiirelt üles. Hoone täitsa tipus oli ainus avaus:  üksainus aken.

See jõletis oli üks ettevaatlik raibe – nii sai ta silma peal hoida, kes lähedusse tuli. Jääger lasi käe pussi ümbert lahti, liikudes samamoodi kui tema lummatud kaaslased. Suure tõenäosusega ei teadnud peletis, kui paljusid ta lummus mõjutas.

Seina juurde jõuti probleemideta – tähendab, teda ei avastatud.

Kütt hoidis silmad lahti. Kivi nägi väga realistlik välja. Isegi liiga. Kuid ehitis oli jabur. Keegi ei küsinud, kuidas selline asi valmis tehti. Kuidas saadi kivid nii kõrgele ning mis üldse selle mõte oli.

Esimene mees hüüdis midagi üles ning jõletis saatis oma pika ja karvase keele alla. Ohver naeratas laialt ning hakkas aegamööda üles ronima.

„Kahefaktoriline autentimine,” mõtles kütt automaatselt, siis aga parandas end kiirelt: „Järgmine peletisekaitse.” Jah, see kõlas paremini.

Toit tuli kutse peale ise kohale. Mitte ainult polnud elaja ümber liba-kivi ja selle ümber lage ala, vaid ta lasi ka toidul kinnitada, et oli nõiutud.

Jääger kujutas ette, kuidas lummatud vanaeit siit üles ronis – endal kott lapsega seljas. Ta tundis, kuidas viha tõusis ta hinges. Midagi selles oli äärmiselt solvavat, lasta ohvril kogu töö ja vaev ära teha.

Laisk. See peletis oli laisk. End aastate jooksul priskeks ja laisaks söönud, kindel, et tema kaitsemeetmed töötavad.

Nende primitiivide peal töötasid kah, kuid see peibutaja alahindas inimesi.

See suhtumine oli solvav.

Jääger kiikas üles, veendudes, et otse alla oli praktiliselt võimatu näha. Akna ees oli ka pisuke aknalaud, mis lisavarju heitis. Kaval võis see elajas ju olla, kuid otse tema nina all oli pimekoht.

Ta kükitas ja kallas oma seljakoti sisu vaikselt ja ettevaatlikult rohule laiali, jättes pauna vaid „tule ja tõrva”. Lummatud talumees ei teinud isegi mitte teist nägu, kui jääger talle koti selga ajas ning sõbramehelikult õlale patsutas. Ta võinuks öelda sõnu nagu „sinust saab impeeriumi kangelane”, kuid see oleks olnud kurtidele kõrvadele. Kütt oli kindel. et ülevalt kostus inimesega maiustamise kondiraginat ja -praksumist, kuid ka see ei häirinud lummatut. Ta lihtsalt ootas enda korda.

Illukas jutule Peibutaja02

Jääger korjas murult oma asjad ning mahutas need ilusasti väiksematesse paunadesse ja taskutesse ära. Paar asja läksid ka vööle rippu – et seda nodi tollel ajastul ka nii palju vaja oli. Vaid õlilamp jäi kätte.

Möödus kümmekond minutit, kui mees hüüdis üles.

Jääger muigas. See oli osav lummus, mis arvestas ka teiste lummatutega, igaühele kümmekond minutit. Peletis või mitte, sellise asja väljamõtlemise eest tuli au anda.

Niipea kui karvane keel hakkas ülevalt alla laskuma, süütas jääger õlilambi ja pistis selle kiirelt talumehe kotti kõige peale. Välja see kukkuda ei saanud ning kuumus polnud veel piisavalt suur, et „tuld ja tõrva” äratada.

Krabinal ronis mees keelt mööda üles. Kütt võttis paar sammu tahapoole ja jälgis seda hinge kinni hoides. Talumees pidi jõudma vähemalt aknani, muidu oli kogu materjal ning ka tema seljakott tühja rikutud. Sel olevusel oli vaid üks õrn koht ja see oli toidu tarbimiseks.

Talumees jõudis üles ja kadus kiirelt aknast sisse.

Pikk keel tõmbas end aegamisi tagasi.

Jääger liikus lähima puuni ning toetades selja selle vastu, jälgis torni. Ta pidi olema kindel, et töö sai tehtud. Vaha oli aga endiselt kõrvas, juhuks kui see ei saanud.

Kärsitult võttis ta taskust uuri ning vaatas seda. Kümne minuti pärast oli võimalus küüti saada ning kui ta sellest maha jäi, pidi ta veel nädala siin mülkas vastu pidama. Teesklema, et oli üks nendest. Rääkima nõidadest ja kuraditest ja redistest. Ausalt, talle piisas juba ühest nädalast.

Vappumine ja vali mürin paiskasid ta mõtetest välja. Kütt vaatas torni poole. See oli läinud. Õhk oli täis haisu, kärssavat liha, verd, põlevaid tükke ja liba-kivipuru.  Jääger kooris küüneotsaga vahapunnid välja ning mudis lukku läinud kõrvu –

vähemalt selle peletise pärast polnud enam tarvis muretseda. Nüüd oli aga uus mure. Ta kiikas kella ning tõstis kõrvale kompassi ja kaardi.

Siin polnud kutsungeid. Kas sa olid õigel ajal õiges kohas või mitte, muid võimalusi lahkumiseks polnud.

Kui joosta, võis ta isegi jõuda.

Ta vaatas liba-kivi, liha ja muud kõrbenud rupskimassi, mis oli mööda lagendikku  laiali. Kuldne karvane keel oli mitmes kohas hästi säilinud ja märgatav. Kiirelt võttis ta vöölt pussi ja lõikas sellelt kihara tõestuseks. Siis andis päkkadele valu.

Ähkides jõudis jääger metsast välja püha mäe otsa, kus seisis kohakuti kaks kaljurahnu. Primitiivid kutsusid neid kive väravaks teise maailma ning eks neil oli ka omamoodi õigus. Kivide juurde jõudes tõmbas kütt korraks hinge jälgides pingsalt kronomeetri sekundiosutit. Värav oli siin tõesti, kuid ainult õigel hetkel – muul ajal oli tegemist vaid hirmujuttudega.

Kolm, kaks, üks – luges jääger sekundeid maha ja astus kivide vahele.

Raud, mis tekkis hetkega tema ümber, oli hubane kui oma voodi. Ühtlane mürin pakkus kosutust. Kütt ohkas kergendunult. Protseduure, mida ta pidi läbima. enne kui sai tavalisse ellu naasta, oli veel palju, kuid vähemalt oli ta nüüd tagasi omasuguste keskel. Ei mingeid nõidu ega naereid enam.

„Jälle Rapuntsel?” uuris kaitsekostüümis väravavaht. Seda juhtus harva, kuid vahel astuti täpselt valel ajal valesse kohta – seepärast oli vastuvõtuks ka eraldi ruum ja valvur, kes valmis su hetkega tuhastama.

Kütt piilus kuldset kiharat oma käes ja turtsatas. „Mis siis veel?” Kõrgemad eluvormid ei kippunud just väga maale, mis piiras nende võimeid. Vähemalt ei jõudnud see raibe seekord paljuneda.

Illukas jutule Peibutaja01


Illustratsioonid: Kärt Mikli

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0894)