Nagu iga endast lugupidav ja erootikat või pornograafiat kilbile tõstev väljaanne, nii ei pääsenud ka „Erektor“ ilma küsitluseta. Ei, rahunege, seekord me ei küsinud tuntud ulmekirjanike lemmikpoose või valgustkarvaid fotosid, ei. Seda teeme kunagi hiljem, nii et varuge pildimaterjali.

Aga, esitasime kolm üldist küsimust ulmeringkonnas rohkem ja vähem figureerivate tegelaste käest ning seda siis ulme ja niiskemate teemade omavaheliste seoste ja võimalike eelistuste kohta.

Tänud kõigile vastajatele. Tähh.


1. Erektori olulisus eesti ulmes. (Kas üldse ootad, loed ja kui ei, siis miks?)

2. Seksi olulisus ulmes. (Et kas ulme võiks olla pigem „kuiv“ ẑanr, kus piirdutakse parimal juhul põsemusidega?)

3. Erootika ja pornograafia seis Eesti ulmes.  (Et on Erektor, aga on meil midagigi veel? Rahuldav/Mitte-rahuldav?)


1. Eva Luts

1. Ma olen Reaktori püsilugeja, aga Erektori lugeja ma pole siiani olnud, välja arvatud mõned üksikud ulmejuttude kogumikesse pakutud jutud, mis Erektorist pärinevad. Põhjuseks on see, et mul on omad eelistused, milline võiks olla erootiline ulmejutt, ja mul on teatud kartus nende lugude suhtes, mis Erektoris on, et need mu eelistustele ei vasta – see kartus võib muidugi ka vale olla. Püüan vastustes neile küsimustele selgitada, milline on minu jaoks hea erootiline ulmejutt ja kuidas seda kirjutada.

2. Erootilisi stseene esineb ulmekirjanduses päris palju ja huvitavaid. Lisaks annavad ulmekirjanduse käsutuses olevad vahendid seksistseenidele juurde põnevaid nüansse. Näiteks Jim Butcheri Dresdeni-lugudes stseen romaanis „Surma Maskid“, kus Dresden oli oma vampiiriksmuutunud kallima Susaniga Dresdeni korterisse vanginõiutud ja pidi samal ajal võitlema Susani sooviga tema verd maitsta ja lisaks ka mitmete teiste soovidega.

Veel näiteks Asimovi „Jumalad ise“. Kuna Asimovile pandi süüks, et ta teostes ei esine kunagi seksi ega tulnukaid, kirjutas ta raamatu, kus terve keskmine osa räägib tulnukaseksist. Iseasi, kui erootiliselt see välja kukub, aga samas – erootika on alati vaataja silmades ja kuigi need stseenid polnud minu jaoks just väga erootilised, siis olid nad igatahes väga huvitavad.

3. Erootika ja pornograafia on kaks täiesti erinevat mõistet. Pornograafias on ulme siiski vaid meeleolu loomiseks, mitte tegevust edasiviivaks jõuks või isegi eesmärgiks. Erootilise ulmega on vastupidi. Pornograafilises ulmes eksisteerib ulme pornograafia jaoks, erootilises ulmes eksisteerib erootika ulme jaoks. Seega pole olemas pornograafilist ulmet, on ulmeline pornograafia – ja see muudab kogu pornograafilise ulme minu silmis hämarulmeks.

Siit tuleks ka soovitus erootilise ulme kirjutamisel. Kui soovite kirjutada erootilist ulmet, siis peaks arendama erootika abil teemat, mitte ärgu olgu kogu loo ainueesmärk erootika. Aga kui eesmärk on näiteks kirjutada pornograafiat, siis eelistaksin, et seal ulmelisi elemente isegi ei esineks.

Siin võiks ette kujutada skaalat, mille ühes otsas on erootika ja teises pornograafia. Kui erootika ulmes on sageli tunnustatud ja kiidetud, siis pornograafias pole ulmel erilist mõtet. Kui nüüd ulmeautor paigutab oma loo sellel skaalal mingisse punkti, siis oleks soovitatav, kui ta püsiks erootika piirides.

Kuidas võiks seda saavutada? Erootilises ulmes on arendatud ja välja joonistatud tegelaskujud ja süžee, mille jaoks on erootika vahend, mitte eesmärk. Kui erootiline stseen ei osutu ulmeloo teema suhtes vajalikuks, siis tuleb temaga kasutada meetodit, mida nimetatakse „armsate kohtade väljaviskamiseks“, ja seda kasutatakse juhul, kui stseen ei haaku loo teemaga.

Hea erootikanäide eesti ulmest – Jaagup Mahkra jutus „Riisirahvas“ on üks ulmeline erootikastseen, mille hullumeelsust ma täiesti kiidan: kus kääbus Timur ronib riisirahva saladust otsides sügavale koopasse ja leiab sealt Riisirahva Ema koos hulga riisimeestega. Soovitan üles otsida. Lugu on ilmunud Täheajas nr 18, „Ortoni isevärki avantüür“.

Kas neid erootilisi stseene on eesti ulmes piisavalt? On hea, et Erektor julgustab autoreid neid katsetama. Samas jäägu siin iga autori otsustada, kui kodus ta end neis stseenides tunneb ja kas ta paneb neid oma lugudesse rohkem või vähem. Ma ei loe ulmelugusid erootikat otsides, seega ei saa öelda, et vajaksin neid tingimata rohkem, aga kui neid on ja need on hästi kirjutatud, siis on muidugi väga tore.


2. Jaagup Mahkra

1. Ootan. Tore on lugeda, kuidas ulmikud valenime all oma veidrusel välja rippuda lasevad.

2. Muidugi peaks seksi olema. Mitte ilmtingimata, aga pigem jah kui ei. Kui autor tunneb, et peaks loosse seksi kirjutama, siis kirjutagu.

3. Teatud autorid ikka kajastavad seksi, nii et mulle tundub, et olukord on päris rahuldav.


3. Jaile

1. Erektor on sama oluline kui Reaktor. Mumst. Ikka ootan. Ma väga Reaktori jutte lugeda ei jaksa, aga Erektori loen otsast otsani läbi. Ilmselt olen ma lihtsalt selline perv. Tegelikult on kogu selle seksi/erootika/porno kirjutamine omaette väljakutse. Eesti keeles ja nii, et piinlik ei hakkaks? Vägagi väljakutse. Lisaks sinna juurde äraarvamismäng, kes võiks selle või teise üllitise autor olla (kui varjunime all avaldatud). No mõne väga piinliku loo olen pooleli ka jätnud (ja piinlik siis pigem kirjatehnilise küündimatuse kui liigse pervi pärast).

2. Kas ulme peaks olema teistmoodi kriteeriumitele vastav kui ülejäänud kirjandus? No see hiljuti teemaks olnud „kui tegelaseks on naine, siis PEAB rääkima ka sellest, et naistel on menstruatsioon“ võiks ju vihjata, et kui tegelased on seksuaalselt aktiivsed inimesed, siis PEAB rääkima ka sellest, kas, kus, kuidas, kellega ja kui palju nad seksivad. Tegelikult on üleüldse kirjanduses mu meelest oluline rääkida kõigest sellest, mis selle konkreetse loo jaoks oluline on. Kui karakterite avamise, süžee või olustiku jaoks on olulised seksistseenid, siis need peavad olema. Kui need on loos ainult mingi ebaolulise ja mõttetu ripatsina, äärmiselt küündimatult või saamatult kirjutatud, siis ärgu parem olgu. Nii lihtne ongi.

3. See on sehuke nipiga küsimus, et eeldaks ka nipiga vastust.

Milleks siis pornhub on?

Tõsisemalt rääkides – mul tegelt tuleb (lisaks pornograafiale spetsialiseerunud ajakirjadele, kes neid tänapäeval üldse ostab?) meelde vaid paar suht-koht pornograafilist kodumaise autori (mitte-ulme)teost, needki pigem rohkem kui 10 aasta tagused. Ma kahtlustan, et ma ei ole sihtrgupp. Kui oleks nõudlus, küllap siis oleks ka kirjutajaid. Seega vist on seis rahuldav :D


4.  Joel Jans

1. Tunnistan ausalt, et eriti ei oota ja loen vaid valitud autoreid sest senistest Erektoritest on vaid üksikud lood meeldinud. Aga siin ei pea ei Erektor ega autorid süüdi end tundma sest mind huvitavad ulmes rohkem ideed ja hea lugu kui niisked kirjeldused.

2. Seksi ei peaks ulmes kindlasti vältima kuna see on oluline osa inimeste ja seega ka karakterite elust. Küsimus on pigem selles, et kui detailselt seda peaks tegema? Isiklikult arvan, et nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ehk kui pikk pornokirjeldus loo seisukohalt mingit erilist mõtet ei oma, võib piirduda ka ühe-kahe lausega, et toimunud akt ära märkida. Meeles tasub pidada ka seda, et head pornostseeni on palju raskem kirjutada kui head looduskirjeldust ja sageli ei suuda isegi üldtunnustatud kvaliteetautorid sellega hakkama saada, mistõttu mõjub nende porr pigem naeruväärse ja totakana (meenutagem siinkohal kasvõi Duncan Idaho seksduelle või mõningate kohalike autorite libastumisi). Seega kui tungivat vajadust ei ole, võib piirduda ka põsemuside kirjeldustega. Eeskujuks võiksid olla siin filmid, mis sageli märgivad toimunud akti kiirete stseenidega ära ja liiga nüanssidesse ei lasku, jättes need asjad juba eraldi spetsiifilise filmizanri tööks. Pealegi on tänapäeval kombeks niigi kõike liialt üleseksualiseerida, mistõttu on okei kui leidub ka zanreid, kus porno pole igas loomingus kohustusliku elemendina sees.

3. Praegusel hetkel tundub enam kui piisavalt.


5. Jüri Kallas

1. On oluline küll. Kõik, mis tehakse, on oluline... ei ole nii, et mingid tegelased kusagil otsustavad, et see on oluline, aga see võiks olemata olla. Kui tehakse, tahetakse teha – ju siis keegi vajab.

Ma pole selline ootaja natuur, et mind ei huvita, mis filmid töös, milline raamat on tulemas. Tuleb välja, siis vaatan, loen jne. Erektorit olen lugenud. Jah, kahe eelmise numbri ilmumisel tegelesin ma juttude n-ö karvustamisega, et suisa ju pidin, aga oleks ka niisama lugenud.

Ja käesoleval numbril olen ma ju suisa kaaskülalistoimetaja, et juba antud fakt näitab suhtumist. Ei hakka ju vabatahtlikult ja tasuta tegema asja, mida ei pea vajalikuks ja oluliseks.

2. Ajaviitekirjanduse (ja eks ulme ole sageli lihtsalt ajaviide) materdamiseks kasutatakse tihti sõnapaari „seks ja vägivald”, aga kui hakkad lähemalt vaatama, siis kirjeldab see sõnapaar reeglina vaid tiirasevõitu kaanepilti ja kaantevahe on sageli märksa kombekam kui nn päriskirjandusel. Eks see näita siis eelkõige taoliste „kriitikute” süvenemisvõimet ja erapooletust, täpsemalt mainitute puudumist.

Valik pole selles, kas ulme võiks olla kuiv žanr – ulme ongi kuiv, nohikute  žanr. Eks igal inimesel ole kusagil mingi piir, millest edasi enam minna ei taha, aga ulmel ja ulmefännidel tulevad need piirid ikka väga ruttu vastu. Noh, et seda ei tohi ulmes olla ja seda teist ei tohi jne. Ja pole mingit vahet, kas me räägime umbpseudokristlikust USAst, ateistlikust NLiidust või postateistlikust-libapaganlikust Eestist – kõikjal samamoodi. See vist ongi  ulmekirjanduse peamine paradoks – peadpööritavate fantastiliste mõttekonstruktsioonide žanr on äärmiselt ettevaatlik, suisa tagurlik elulistes ja vormistuslikes küsimustes.

3. Eesti ulme on suurte ulmete väike vend. Mitte kõige igerikum, kui võrrelda rahvaarvu ja toodetut, aga siiski väike. Mis äraseletatult tähendab, et kõike on vähe ja palju on n-ö valgeid laike.

Üldine seis on pigem rahuldav, aga seda suuresti just nõukogude-aegsete ja piiripealsete autorite arvelt, ka Indrek Harglale võib tunnustavalt õlale patsutada.

Ütleks, et kindlasti saaks paremini ja rohkem, aga ju siis ei taheta, ei vajata. Eks autorid ju tajuvad hoiakuid ning eks pirtsakaid pahameelekiljatusi ole samuti olnud...


6. Kati Metsaots

1. Loen, ootan, huvitav on, mida tehakse ja teha julgetakse.

2. Kindlasti mitte, seksita inimesed on väga ebarealistlikud.

3. Väga mitterahuldav, väga üksikud julgevad ja oskavad. Mõned julgevad, aga ei oska.


7. Krafinna

1. Ikka loen.

2. Kuiv on vilets värk. Igal pool. Samas liiga nätske on ka nagu halb. Kõik peab olema tasakaalus.

3. Midagi nagu on. Pea igal pool. Isegi mõnes poistekas, ulmepoistekas on sabapidi sees. Samas ei tohiks see muutuda eesmärgiks omaette. Nagu ütlesin, kõik peab olema tasakaalus.


8. Laura Loolaid

1. Esimest Erektorit sirvisin alguses segaste mõtetega, et noh, misasi see veel on ja miks nad nüüd niimoodi siis? (Omakasu-osis segastele mõtetele oli asjaolu, et mu tõlke-järjejutt, mille ilmumisega niigi sekeldusi kaasas käis, jäi erinumbri tõttu kuu aega vahele.) Aga pikal bussisõidul võtsin otsast lugeda ja ei olnud üldsegi hirmus. Tookord ei jälginud ma veel põhireaktorit ennast eriti järjepidevalt ja nii kukkus välja, et Erekast sai hoopis sild uue lugemisharjumuse juurde. Teise Erekasse kirjutasin juba ise jutu.

Aga suured narratiivid, rahvaste saatus ja Erektori koht pooluste vahel jäägu kõrgemini koolitatud arvajatele lahata.

2. Ühesõnaliselt: oleneb. Oleneb autorist ja tema publikuringist, oleneb alamžanrist ja risttolmlemisest muu meediaga ja kultuuri-ilmingutega, oleneb kirjutamise eesmärgist, oleneb üksikust lugejast, lugeja isiklikust tajust. Kui nüüd keegi tuleb väitma, et kogu ulme kõigis oma esinemisvormides tohib olla ainumalt siivaskarske või siis vastupidi, ainumalt kombitsaporrist nõretav, siis niisugused äärmuslikud seisukohad tunduvad samaväärt “mööda”, sõltumata äärmuse enda paiknemisest.

Sest lubavad ju nimelt ulmelised žanrid kirjanduslikult läbi mängida küsimusi ja olekuid, mis tavakirjandusse ei mahu, sealhulgas seksuaalsuse puhul. Me elame läbi lugude ja kui asjadest ei räägita/loeta/kirjutata, siis kuidas peaksid inimesed õppima ja kollektiivseid arusaamu arendama, leidma ja kehtestama tervislikult toimivaid piire? Muidugi käib kirjaoskuse ja jutustamisväega kaasas vaimuküpsuse vastutus: võib kõnelda, tähendab, sõnadel on kaal, tegudel tagajärjed.

Nii et ulmesse mahub teemasid palju ja ärgu kellelegi tehtagu liiga. Kes aga ulmelippu lehvitades avastamisvabadust kurjasti kasutab, teiste peale oma viha valab ja väetimatele kahju teeb, see saagu halastuseta munapiiksu tunda, maa ja rahvas pööraku temast ära, tema niuded kõdugu, tema sugu kärbugu, vamm sööbigu talle vaagnaluusse!

Üksikust lugejast rääkides - oma lugemismaterjali hulgas ma sugulisi kujutisi ära ei põlga, aga otseselt taga ka ei otsi. (Minu peal töötab nn keskmine nais-tüüpi kaasaelav pornokogemus ehk keha reageerib kaasaelatava tegelase aistingutele, mitte laks-näkku elundivisuaalidele. Kusjuures see mehhanism käivitub teinekord mingite hoopis muude lähedusest või usaldusest või kõrgendatud tundmustest laetud kirjelduste peale, ei ole autoripoolset erootikapüüdlust vajagi.)

3. Kunagi kuskil kõlas veider seisukoht, et Ereka-erinumber tähendab, et nüüd on segregatsioon ja seksigeto, sest väljaspool erinumbrit justkui seksuaalsemat ulmet ei eksisteeriks. Regulaarsem kasvõi Reaktori lugemine (millega umbes sel ajal algust tegin) paljastas, et on ikka küll. Erinumbrite väljakuulutamisega (nagu hiljem toimetuses teada sain) visatakse hoopis uute kirjutajate ette ülesandepüstitus, millele nad oma tavarutiinis ehk muidu ei läheneks. Niisiis, ei tarastata seda, mis niigi on, vaid idandatakse uut, mida muidu ei oleks.

Aga suures plaanis jällegi - ma ei tea, ei ole küsimusse eraldi süüvinud.


9. Mairi Laurik

1. Küsimus on kahetine. Kui uurida, et kas Erektor on eesti ulmes oluline, siis on minu kindel vastus: jah! Juba puhtalt autorite arengu mõttes. Erootilise loo kirjutamine eeldab veidi teistsuguseid kirjanduslikke võtteid ning mida enam erinevaid võtteid on autori tööriistakohvris, seda tummisemad ja sisukamad on tema lood, vahet pole, mis žanris või millise intiimsusastmega lugudes. Erektor pakub mõnusa võimaluse mugavustsoonist välja astumiseks ning kirjanduslike katsetustega mängimiseks.

Sulgudesse lisatud täpsustus muudab muidugi küsimust päris palju ja ma pean tunnistama, et varasematest Erektoritest olen lugenud vaid üksikuid lugusid. Selles viimases pole muidugi Erektor kuidagi süüdi. Mina olen lihtsalt vanaaegne inimene, kes eelistab käes hoida raamatut (eelistatavalt romaani).

2. Ausalt öeldes ei ole see minu jaoks üldse oluline. Ma loen ulmet ideede pärast. Ma naudin maailmu ning vaatan, kui mugavalt tegelased end nendes maailmades tunnevad ning see, kas tegemist on sõprade, vaenlaste või armukestega, on tegelikult alles järgmine või ülejärgmine samm. Puhast ulmepornot ma ilmselt romaani mahus lugeda ei viitsiks, kuid stseen-paar võib loole hoopis juurde anda.

3. No Kalmsteni viimane romaan "Kaarnalaul" tõi teemad lauale. Mitte küll lirtsuvate paljusõnaliste kirjeldustena, kuid lauale sellegi poolest. Halvema poole pealt on tegelikult ka eesti keeles kirjutatud mõned üleloomulikult ilusate ja tugevate olenditega noortekaid ning neis on teismelise neiu hormoonid ikka üle pea käinud. Seega päris tühi see nišš meil ei ole. Tõsi, kipub muinasulme poolt rohkem tulema, kuid ka see on loogiline.

Kas see natuke on rahuldav või mitterahuldav, on jälle trikiga küsimus.  Kui vaadata proportsionaalselt kui palju meil erootiliste stseenidega ulmet ilmub ning jagada see läbi kogu algupärandilise ulme hulgaga, siis on proportsioon täitsa normaalne - midagi leiab ilmselt igale maitsele. Aga häid ulmeromaane ilmub meil minu meelest selgelt liiga vähe, olgu need siis vähem või rohkem lirtsuvad. Seda eelmainitud proportsiooni arvestades võin ka öelda, et erootilisi ulmeromaane ilmub selgelt liiga vähe.


10. Maniakkide Tänav

1. Loomulikult ootan, erutusvärin põues ja loen kui viimaks ilmub. Veidi vaheldust halli argiulmesse on igati tervitatav.

2. Võiks olla nii ja naa. Ma olen täitsa rahul, kui ulmeloos isegi põsemusi ei tehta, aga silmi kinni ei pigista, kui asi kaugemale läheb. Peaasi on ulme puhul ikka see, et oluline asi loos oleks ulmeline komponent ja kui põsemusi seda toetab või võimendab ning lugu sellest paremaks, mitte halvemaks läheb, siis andku minna, lükaku aga keel kurku. Kehv on lugu siis, kui ulmeline komponent ära unustatakse või tahaplaanile jääb, et enda arust hakkad ulmeraamatut lugema, aga selgub, et ulmet ei ole, see eest tehakse kogu aeg põsemusi eest ja takka.

3. Noh, lisaks Erektorile on meil veel Veskimehe romaanid. See on vist ka suht kõik, nii et asjad Eesti ulmes seisavad meil mitterahvuldavalt. Iseküsimus, et kas meil seda erootilist ulmet nüüd just tonnide kaupa tarvis oleks, olukorras, kus ilma erootikata ulmetki otsi tikutulega taga, siis – kui keegi ikka tunneb kihku kirjutada, siis andku minna, ulmet ei ole kunagi liiga palju, olgu tema alamžanr milline tahes. Nii et palun väga, miks ei võiks ka Täheaeg ja Algernon vahel mõne roosama numbriga oma lugejaid ehmatada või Harga koostada „Eesti nõiaorgiate“ ulmekogumiku.


11. Margus Makke

1. Ma loen läbi kõik mida Reaktor pakub, seega ka Erektori ja muud erinumbrid.  Kõik numbrid on oodatud, ei tee erandeid.

2. Seks kui selline pole minu jaoks oluline, ei ulmes ega ka muus kirjanduses. Erektori eripära on see, et erootika on jutu edasi viivaks jõuks, mis teeb asja oluliselt paremaks, kui lihtsalt jutu sisse topitud seksistseenid.

3. Ausalt ütelda pole kursis, eraldi pole otsinud. Mõnes teoses on (peale Erektori) mõned stseenid, aga nood pole jutu edasi viimise mõttes olulised.

12. Triinu Meres

1. Ikka loen. Rohkem kui tavalist Reaktorit. Sest huvitab ju.

2. Seks on osa elust. Igas kirjanduses on tal mingi oma koht.

3. Ma ei tunne eesti ulmet nii hästi, et seisukohta omada.

Minu raamatutes seks on =)


13. Reidar Andreson

1. Võtan Erektori (järjekordset) ilmumist nagu iga teist võrguajakirja „Reaktor“ erinumbrit – positiivselt. Minu arust sellised projektid värskendavad kohalikku ulmemaastikku, tekitavad furoori või lihtsalt arutelusid ja tellimustööd pakuvad ulmekirjanikele võimalust mugavusalast väljuda. Kahtlemata on ulme-erootika teema, mis Eesti algupärandis kuigi levinud pole. Julge samm algsete teostajate ja hilisemate ülevõtjate poolt, igatahes!

Kas ma ootan uut Erektori numbrit? Jah, ma arvan küll. On huvitav näha, kes sellel korral oma lugudega panustavad ja loen arvustusi, kui neid kuskile tekib. Kas loen ise? Üldiselt mitte. Jah, mõned lood olen läbi lugenud (autoreid valides) ja mõnda teist põgusalt sirvinud. Pigem võtan loo ette siis, kui teiste lugejate kommentaarid on intrigeerivad või mõni ulmik, kelle arvamus mulle korda läheb, seda esile tõstab.

2. Kindlasti ei tohiks mingeid rangeid piire panna erootika või seksi olemasolu kohta noorte ja täiskasvanute ulmekirjanduses üldiselt. Mind ei sega, kui ulmeromaanis või jutus vahekordi detailsemalt kirjeldatakse. Samuti ei ole mul probleemi erootilise õhustiku loomisega, kui see on tegelaste suhete või arengu jaoks vajalik. Küll aga võiks olla kõike seda mõõdukalt. Kui tegemist ei ole higise seksiajakirja looga või mingi arusaamatu diiplemisega, vaid teost nimetatakse ulmekirjanduseks, siis loomulikult on minu jaoks oluline ulmeline sisu. Lihtsalt erootika või seks, kus siis õrnaks aktsendiks ulmeline element sees, on minu jaoks igav lugeda. Nagu me teame, siis iga lugeja jaoks on erootika definitsioon või erutuse tekkimine erinev elik maitse asi. Haarav erootiline stseen võib olla boonuseks, kui see on hästi kirjutatud, aga peamine rõhk peaks olema heal (ulme)lool. 

3. Ma ei ole ausalt öeldes eriti kursis, kas erootika või pornograafia peale Erektori üldse kuskil pildil on. Jah, tean, et mõned ulmeautorid on oma romaanides üsna graafiliselt vahekordi kirjeldanud, aga neid ei saa minu meelest selle eest kohe erootikakirjanduseks nimetada. Ma pakun, et valdav hulk Eesti algupärast ulmekirjandust on suhteliselt seksivabad või äärmisel juhul kompavad põgusalt erootikat. Hinnangut, kas see on rahuldav või mitte, anda ei oska, aga mul on tunne, et kui erootika muutub teoses eesmärgiks omaette, kaotab tihti ulmeline pool.


14. Taavi Kalju

1. Üldiselt vist ootan, loen aga kindlasti.

2. Eks igal asjal ole oma koht. Ei arva, et ulme peaks olema nn. "kuiv" žanr, aga samas arvan, et seda ei peaks olema ka üleliia. Seks peaks üldiselt juttu normaalselt sobituma ja see peaks ka jutu süžeed edasi viima. Lihtsalt seks seksi pärast, mida jutule on punnitatult külge poogitud, see mulle ei istu.

3.  Eks see seis ole natuke mitte-rahuldav, ehk siis maitsekat erootikat võiks kindlasti rohkem olla. Kas just pornot, seda ma pigem otsiks teistest kanalitest kui ulmekirjandusest, aga nii mõneski loos võiks olla mõni tore seksistseen, mis lugu edasi viib ja natuke vürtsitab. Ehk siis seda ei peaks häbenema kirjutada-lugeda.

15. Meelis Kraft

1. Olen lugenud ja olen ka kirjutanud. Erektor on selline tore lõbus ettevõtmine, mis aitab ulmerindel surmtõsisuse mainet murendada. Seda ei pea liiga tõsiselt võtma ja üldiselt ongi tervislik kui vahel mõnda asja lihtsalt lõbu pärast teha. Erektorisse kirjutajatelt ootaksin rohkem mängulisust ja vähem filosoofiat. Läbustage süüdimatult.

2. Ulme peegeldab elu täpselt samamoodi kui kõik teised žanrid. Kui intiimsusteemad ei ole otseselt loo seisukohtast olulised, võiks neid võimalikult lühidalt mainida. Vahekorda võiks kirjeldada vaid siis kui see on eriti ulmeline või muul viisil eristuv sellest, mida kõik nagunii teavad. Samas, kramplikult seksi teemade vältimine on ka kuidagi naljakas. Muuseas, kui kosmoselaevas on mees ja naine ja nad saavad lapse, on seks juba olemas.

3. Seis on selles mõttes rahuldav, et sellega ei pingutata üle. Ma usun, et Erektorist täiesti piisab. Siiski panen kõigle ulmekirjutajatele südamele: palun vältige järgmist narratiivi: mees ja naistegelane plaanivad midagi ->  teevad kiire kähkuka -> lähevad draakoneid taga ajama või robotarmeega võitlema. St. kui intiimsuhtel ei ole looga pistmist, võiks see olemata olla, ükskõik kui eluline see ka ei tundu.