Endast kolmandas isikus rääkimine võib aidata olukordi läbi mõelda ja emotsioone reguleerida. Mul on olemas nii olukord kui emotsioonid, neid viimaseid on palju ja nad lasevad ringi nagu just rattal püsima õppinud koolieelikud, teadmata midagi parema käe reeglist või sellest, kuidas kasutada pidurit. Muidugi pole neil orvukestel ka kiivreid.

Niisiis, ma räägin teile loo Emmast.

Emma oli elus juba üht-teist näinud, kuulnud, kõrva taha ja mujalegi pannud ning  teadmisekski võtnud. Näiteks ei öelnud ta enam iial, et tema küll mõnd asja iial ei tee. Kui Bond (Mis Dickens? Minge ... ) seda õpetas, oli Emma veel laps ja bondiaania tarkused ei pääsenud raudse eesriide tagant Lõuna-Eesti metsade vahele, kui aga ükskord jõudsid, oli Emma parasjagu kõige targemas eas ning teadis väga hästi, mida ta iial ei tee. „Ma ei seksi iialgi enne abiellumist,“ teatas 17-aastane Emma. Siis oli pikk periood, mil ta tõesti ei teinud kumbagi, kuigi oleks tahtnud. Kui ta viimaks möönis, et tegelikult pole ka riiklikult reguleerimata seksuaalvahekorral häda midagi, noppis ta vallalisi mehi hüva- ja kurakätt, eest ja tagant, aga teatas, et iial, ei iial astu ta suhtesse abielumehega.

Noh, läks nii, nagu arvata võiski. Kui too suhe lagunes, jäi Emmale veel „Ma ei lõhu iial ühtki kooselu“. Mnjah.

Ah, miks ma ainult Emma seksuaalelust või selle puudumisest räägin (olgu, ilmselt seepärast, et ikkagi Erektor)! Olid ju ajad, mil Emma väitis, et ta ei joo end iial purju. Ei lähe kunagi hambaid pesemata magama. Ei ropenda avalikult. Ei sodi raamatusse. Ei valeta end nooremaks ... ega vanemaks. Ei viska prügi maha. Ei jäta lugemata ajalehtede kultuurikülgi. Ei vaata pornot. Ei ... oot, jälle seks? Kuhu ma jäingi?

Jah, Emma polnud enam mingi lapsuke. Ta oli näinud elu, surma ja seda, mis polnud õieti ei üks ega teine. Tal oli olnud endast vanemaid ja nooremaid mehi ning paar naistki („Ma ei seksi iialgi naisega!“). Ta oli suureks kasvatanud mõned imetlusväärsed lapsed, kuigi ei saanud ikka veel aru, kuidas see juhtus, et nad nii imetlusväärsed välja kukkusid („Mu lapsed ei saa iialgi rämpstoitu“; „Ma ei lase iialgi oma lastel liiga pikalt ekraani vaadata või arvutimänge mängida“; „Ma ei anna iialgi järele laste nännisoovidele“; „Ma ei lähe iialgi endast välja“; „Mu lapsed ei lähe iialgi liiga hilja magama“). Olgu, lastest pikemalt ei räägi, mainisin neid vaid seepärast, et illustreerida väidet „Emma oli elus juba üht-teist näinud“.

Ja nüüd oli ta selles vaatamisrikkas elus jõudnud punkti, kus nii lapsed kui mees olid kodust lahkunud. Lapsed vahel ikka käisid, aga mees, temal polnud enam üldse asja. Algul oli Emma küll lootnud, et äkki õnnestub meest meelitada nagu lapsi, et kuule, mul juhtus siin rosolje, moos või liiga suur laar kaneelisaiu, aga päris kiiresti sai selgeks, et mujal, seal, kus mees nüüd elas, juhtus palju põnevamaid asju.

Koer, tema oli ka ära surnud.

Ainult kass elas veel Emmaga koos.

Emmal oli olnud mitmeid kasse, aga Mustaf, tema oli ainulaadne. Ääretult tähelepanelik, õrn, peenetundeline. Sädeleva karvaga, peene luustikuga, eriliselt helkiva silmavaatega. Kassi kvintessents, kassentsents, mitte prügikasti kõrvalt leitud tuustik.

Päeval ajas Mustaf oma kassiasju, aga õhtuks tuli alati koju, rääkis Emmale, kuidas ta päev möödus, kinnitas, et tõesti, ta pole kunagi süüa saanud, ei, isegi mutifileekest mitte. Mis laibad maja ümber? Jah? No need ei tõesta ju küll kuidagi, et Mustaf oleks midagi süüa saanud, heh!

Emma avas kassikonservi, Mustaf nurrus, sõi, pesi end ja ronis voodis patjade najal lösutava Emma lõua alla. Veiniklaasi oli päris keeruline niimoodi suuni suunata, aga Emma sai hakkama. Oli alati saanud.

Niimoodi nad siis elasid. Emma, nurruv Mustaf ja vein. Kuskil öökapi sahtlis oli ka paar vibraatorit, aga harva, väga harva viitsis Emma need välja otsida. Harvemini kui korgitseri.

Tol õhtul ta siiski viitsis. Päev oli olnud kiire ja tegus, aga järgmisel hommikul polnud Emmal kuhugi kiiret, sest reeded olid tal vabad, seega avas ta Vinho Verde ja Netflixi, veidi enne südaööd ka öökapi sahtli ning ennast sahtlisisule.

Mustaf nurrus masinale kaasa, aga ronis teisele padjale. Kui päris meest tema sees polnud, vajas Emma tulemiseks lugu. Emma kaalus, kas võtta retkelt tagasi jõudev viikingipealik või varahommikuses lossis sobivat naist otsiv kiimas kuningas. Viiking võitis ... noh, eks ta oli tugevam ka. Emma kahtlustas, et ka intelligentsem – lisaks sellele, et puhtam.

„Kui ma oskaksin, siis vilistaksin praegu,“ sosistas õhetav Emma kõrvalpadjal nurruvale Mustafile. „Seekord oli see ... läbilõikav. Nagu vile. Aga tead, Mustaf, ma annaksin kõik oma elektrilised masinad ära, kui saaksin veel kunagi päris riista. Ära naera! Muidugi ma tean, et olen peps ja lihtsalt toekast varrest mulle ei piisa. Sellega võiks kaasas käia hea süda ja suur aju, eks ole – elementaarne. Ja sobiv huumorimeel. Ja kõik võiks olla ideaalses suuruses, eks ole ... nii vars, aju kui ka süda ... Mustaf, kas kuskil on veel kedagi, kes mind tahab, ah? Kedagi, kel on aju, süda ja huumorimeel? Sa käid kogu aeg kuskil ära, äkki oled midagi näinud? Kuule, sa jätad üldse kogu aeg sellise mulje, et tead kõike ja suudad kõike. Too mulle kaaslane, ah?! Sobivas mõõdus, igas mõttes sobivas mõõdus, ajulises, südamelises, riistalises, igas mõttes sobivas mõõdus? Kurat, selle peale ei pea mind ju hammustama! Lollakas!“

Mustaf, kes oli teda intensiivselt silitavale Emmale hambad kätte löönud, kurises vabandavalt, keeras külge ja magas edasi. Emma haaras öökapilt pabertaskurätiku ja kruttis selle verd immitsevate hambajälgede ümber. Nii sügavad haavad tegi Mustaf esimest korda. Verd oli nii palju, et veidi jätkus ka kolmandast paberikihist läbi imbuma. Emma lasi tule ära, keeras kassile selja ja jäi magama.

Reede algas nagu paljud Emma reeded, ettevaatlikult ja kahetsevalt. Kui Emma viimaks voodist välja sai, andis ta Mustafile süüa, viis pudeli voodi kõrvalt pakendikotti, pesi hambad, lasi Mustafi õue. Tasapisi, kohvi ja liigutamise abil said kahetsused jäämäe teisele servale aetud ning maailm oli taas värviline. Õhtu aga tundus tumedaks kujunevat – Mustaf ei tulnud tavapärasel ajal akna taha. Emma kutsus, käis tiiru ümber maja, aga ei midagi. Alles veidi pärast südaööd oli kuulda tuttav hääl – Mustaf hüppas aknale.

Emma kiirustas akent avama. „No kus sa siis nii kaua kooserdasid, kullake? Ma jõudsin juba muretsema hakata, ei saanud magamagi minna ... tule tuppa, rõõm sind näha! Oot ... mida ... sa kavatsed selle tuppa tuua?“

Mustafil oli hambus midagi määratlematut. Esteks arvas Emma, et tegu on surnud linnuga, lähemalt vaadates aga tundus, et jupiga kellegi üsna suure sisikonnast.

Eks Mustaf oli ka varem üritanud üht-teist meeldivat tuppa toimetada, aga Emma oli alati oma vetoõigust kasutanud. Ei ühtki hiirt, mutti, konna, lindu, tänan väga! Pärast on kuskil kapi või voodi alla mingi haisev rümp. Ei, aitäh!

„Ei too mingit jälkust tuppa! Mine söö oma saak õues!“ hakkas Emma rapsima ja püüdis Mustafi takistada aknalaualt tuppa hüppamast.

„Seda me veel vaatame, kes siin saak on,“ kostis Mustafi lõugade vahelt sügav ja sensuaalne bariton. Emmal vajusid jahmatusest käed rüppe ning Mustaf kasutas selle kohe ära ning oli ühe hüppega toas, veider saak ikka hambus. Tardunud Emma lihtsalt vaatas, kuidas Mustaf pani saagi ettevaatlikult voodile ning läks seejärel oma toidukausi juurde, oodates konservi. Head kassid saavad ikka konservi, kui on õhtul koju tulnud, kuigi õues on kevad ja feromoonid ning enesetapjalikult laulmisele keskendunud linde on sabaga segada.

„Mustaf ... kass ... mille sa nüüd koju tassisid?“ Emma vaatas üksisilmi kassi. Kass vaatas vastu ning vastas, nagu kassid ikka vastavad – sõbraliku, kuid toidule vihjava kurinaga. Voodilt aga hakkas kostma laulujoru. Kõigepealt paar takti beatbox’i, seejärel „oh my god, look what the cat dragged in ...“

Emma haaras lõuatõmbekangil rippuva käterätiku ja heitis selle üle voodipealse veidruse. Hääl jätkas: „Tegelikult on sama pealkirjaga veel lugusid, aga mulle on Poisoni oma kõige hingelähedasem, usun, et ka sulle, Emma. Samas, kui keegi ütleb „poison“, meenub mulle kõigepealt hoopis Alice Cooper, mitte bänd, ja kummitama hakkab „Poison ... I wanna love you, but I better not touch ... I wanna hold you, but my senses tell me to stop ... ah, see laul oleks nagu meist sinuga, Emma, kuigi mul on oma eripärast tulenevalt keeruline, et mitte öelda võimatu sind hoida. Vähemalt selle sõna füüsilises tähenduses ... aga Emma, miks sa midagi ei ütle?“

Emma võttis riiulilt kassikonservi, avas selle ja asetas nurruva Mustafi ette, ise samal ajal kassi kiites ja leebelt noomides, et miks too ometi nii hilja peale jäi. Mustaf asus ahnelt sööma.

„Emma, Emma, räägi minuga ka! Kassiga sa ju räägid, kuigi kass ei tea midagi rockiklassikast ... või kui ka teab, ei oska ta end inimkeeli väljendada. Mina aga tean kõiki su lemmiklaule peast! Näiteks see: come on, baby, light my fire, come on, baby, light my fire,
try to set the night on fire ...“

„Jeerum, jää ometi vait!“ käratas Emma viimaks käterätikualusele mütakale. „Ma ei tea, mis siin toimub, kuidas see nõme nali on korraldatud ja kes selle taga on, aga ... aga ... see on nõme, just! Ja Doorsi pole ma enam aastaid kuulanud.“

„Kahju. Ta on endiselt hea. Nagu ka sina, Emma.“ Hääl oli seda öeldes mitu tooni madalam ning kergelt kähisev. Üle Emma kukla jooksid sipelgad. Veider ... Emma läks voodi juurde ja pärast lühikest kõhklemist istus selle jalutsisse. „Mis asi sa oled?“

„Ma ei ole asi, Emma.“ Jälle need sipelgad.

„Kes sa siis oled?“

„Ma olen see, keda sa palusid kassil kohale vedada.“

Emma mõtles paar hetke, seejärel läks ning tõmbas öökapi sahtli lahti.

Mõlemad vidinad olid kadunud, ainult laadimisjuhtmed ja kotid olid alles. Sekslelude laadijaid polevat võimalik eraldi osta, oli Emma kuulnud. Ilmselgelt polnud sellest kuulnud aga see, kes ta sahtli kallal oli käinud.

„Emma, oh, Emma, anna mulle võimalus.“

See hääl mõjus nii, nagu oleks keegi Emmale kõrva hinganud. Emma kergitas ettevaatlikult käterätikuserva. Kummastav ... organikogum ... lebas samas asendis, millesse kass oli ta jätnud. Selles osas, mis meenutas aju, olid näha Mustafi hammaste jäljed. Emma lükkas käterätiku päris kõrvale ja puudutas neid ettevaatlikult. Ei mingit reaktsiooni.

„Kas siin on mingi kaamera ja mikrofon?“ küsis Emma viimaks. „Ja kes selle jama korraldas? Tunnen ma teda?“

„Tunned sa ennast, Emma? Kes end üldse päris lõpuni tunneb? Ja esimesele küsimusele vastuseks: ei, minus pole ei kaamerat, mikrofoni ega kõlarit. Mul pole vaja silmi, et näha, kõrvu, et kuulda, suud, et rääkida.“

„Selge. Nii et ikkagi ma kuulen hääli. Mu vana-vanatädi olevat posti otsast hääli kuulnud, mina siis kuulen neid kassi toodud rupskite seest.“

Naer oli jõuetuks tegevalt madalahäälne. Sipelgad tormasid kuklalt kuskile kõhupiirkonda.

„Sa ei kuule hääli, Emma. Sa kuuled minu häält. Ja seda kuuled ainult sina, sest minu kõnekeskus on häälestatud eksklusiivselt sinu kuulmiskeskusele. Aga ... ma tahan sind tunda, Emma. Tundma õppida. Tunda. Sind, sinu nahka. Võta mind ... kätte, Emma.“

Emma kõhkles. Tal polnud mingit probleemi, kui pidi vanureid hooldama, väljaheiteid koristama või liha tükeldama. Tal oli rauast magu ja plekist süda, kui pidi tegelema elamise ning suremise lihaliku poolega.

Siin aga oli midagi, mida ta ei osanud määratleda. Viimaks jõudis ta siiski otsusele ning pani pihud ettevaatlikult ... selle ... värgenduse ümber ning kergitas teda veidike.

Nüüd juhtus mitu asja korraga. Kähe madalahäälne ohe tekitas sipelgapopulatsioonis demograafilise plahvatuse; pihkudel olev moodustis hakkas liigutama ning see, mida Emma oli seni püüdlikult eirata üritanud, osutuski peeniseks – paisuvaks, ilusaks, siidiselt siledaks, kuid ilmselgelt otsusekindlaks. Oh, ja nii õigesti lõhnavaks. Emma oigas, aga sai sellest alles siis aru, kui ... see ... ta käes seda oigamist peegeldas – segu naerust ja varjamatust kirest. Vastupandamatu segu. Just see, millest Emma kõige rohkem puudust tundis.

Emma hingas mõned korrad sügavalt, registreeris oma kehas toimuvad reaktsioonid, ja küsis siis: „Kui sa oled see, kes sa paistad olevat, kas sa teed siis ka seda, mida sinust eeldatakse?“

Sume bariton naeris taas. „Kas paavst on katoliiklane?“

„Aga kuidas?“ oigas Emma.

„Niimoodi,“ kähises vastus, ja ... see ... hakkas mööda Emma rannet ülespoole liikuma. Tunne, mida see liikumine tekitas, oli nii ootamatu ja intensiivne, et Emma oleks peaaegu niisama, sealsamas tulnud – mingi veider moodustis pihus, põsed õhetamas, silmad klaasistumas.

... see ... aga peatus ning sosistas: „Ma ei pääse edasi, Emma. Riided on ees.“

Sõnagi lausumata asetas Emma ... selle ... oma paljale reiele ning kergitas end, et öösärk seljast võtta. Sipelgalausuja oigas.

„On sul nimi ka?“ küsis Emma millalgi vastu hommikut. Akna taga hakkas juba heledamaks minema. Mustaf oli loobunud voodisse tulemast ning magas toa teises nurgas tugitoolil.

„Aiden,“ kõlas rammestunud vastus. Mõlemad said hetkel puhata, sest Emma oli taibanud, et kuni see ... Aiden! ... temaga kokku puutub, on ta alati valmis, seega tuleb Aiden lihtsalt eemale tõsta ning hinge kinni löövast varrest saab taas vormitu moodustis.

„Aiden ... miks just selline nimi?“

„See tähendab väikest ja tulist. Ja naudingu jagajat.“

„Kas sa tead kõike, Aiden?“

„Ei. Ma tean ainult seda, mida inimkond on suutnud välja uurida.“

„Oh, see on hea,“ naeris Emma. „Ma kartsin juba, et sa oled minust targem.“

*

Siinkohal lõpebki mu jutustus Emmast, või, nagu selgus, Emmast ja Aidenist. Võib-olla teid huvitab, mis neist edasi sai – kas lõpp oli õnnelik ja kas nad ikka elavad veel, kui nad surnud ei ole. Võin kinnitada, et lõppe on endiselt palju, väga palju. Päris eraelulistesse detailidesse ma ei tahaks laskuda, aga annan siiski väikese vihje: kui peaksite huvituma televisiooni mälumängudest, näiteks Kuldvillakust, siis ilmselt olete Emmat märganud. Ta on see õitsvas keskeas naine, kelle õhetus paistab kaugele ka stuudiogrimmist hoolimata. Jah, seesama, kes toob aeg-ajalt kuuldavale veidraid häälitsusi, kuid oskab vastata peaaegu kõikidele küsimustele.

Ühtlasi tunnen ka tungivat vajadust rääkida oma vanavanaemast, kes sündis aastal 1880. Ta olla aeg-ajalt laulnud üht lorilaulu: „Mis kasu on sest suurest emmist, kui väikene teeb sama töö?“

„Mis see emm on?“ küsisid ta lapselapsed.

„Mees, mis muud,“ vastanud mu vanavanaema.

Ja ta rääkis sulatõtt.