„Korras! Mis nüüd, Doc?“ mees ajas end vaevaliselt püsti.

„Taimer käib, uks on jäädavalt kinni,“ mõtles naine valjult. “Ventilatsioon?”

“See ei tööta, vool on väljas.”

“Aga torusid mööda saaks liikuda?”

Muidugi ei saanud midagi sellist teha täies mõõdus inimene, kuid nende vaenlane oli midagi muud. “Sain!” Mees asus kiirelt ventilatsiooni juures nokitsema. “Tõkestamisfunktsioon on olemas. Aga see tähendab, et meil on vaid see õhk, mis ruumis.”

Naine vaatas kitli lehvides ringi. Juhtimistekk oli mõeldud umbes kümnele inimesele. Isegi kui õhku peale ei tulnud, oli siin kindlasti piisavalt vaid kahele pooleks tunniks.

„Pane kinni.” Ta toksis mõtlikult vastu lauda. “Jäi meil midagi kahe silma vahele? On siin veel sissepääse?"

Sõdur raputas pead. „Puhastusrobotite käigud veel on, aga need ei avane ilma elektrita.“

"Ja seda pole võimalik väljastpoolt uuesti sisse lülitada?"

"Rohkem kui kindel."

Naine ohkas südamepõhjast ning heitis end väsinuna suurele kaptenitoolile.

Milline päev! Ta oli surmväsinud, kuid mitte surnud. See oli tähtis. Ekspeditsioonilaeva arstina oli tal kohustus püsida elus. Tal oli töö.

Doktor köhatas hääle puhtaks ja vajutas kommunikaatori nupu alla.

“Ludvig von Überhausen. Terve meeskond nakatunud tundmatusse parasiiti. Arsti otsus: Kõrgeim ohuklass. Kuulub täielikule hävitamisele.” Ta lasi nupu lahti.

Paari hetke pärast saabus veateade. Sõnumi edastamine ebaõnnestus. Polnud imestada, parasiit kontrollis kõiki laeva tehnikuid ning side segamine väljaspoolt juhtimissilda polnud liialt keeruline - isegi ilma vooluta.

“Ei midagi?” uuris sõdur.

“Ei.”

“Mida me siis teeme?”

Naine turtsatas. “Seda mida vaja.”

Ta vaatas ekraani. Kakskümmend kaheksa minutit. Nii kaua pidid nad elus ja oma mõistuse juures püsima. Kuid vähemalt tundus see nüüd lihtsamini tehtav.

“Korras!” hüüdis sõdur ning libistas end ventilatsiooniluugist eemale. Siis jäi ta seisma ja haaras vasakust käest. „Doc!?“ Tema hääles piisavalt hirmu, et kaaslase tähelepanu endale tõmmata. Doktor pööras vaatama. Sõduri käes, naha all, sõelusid tumedad sooned, kui elus veremürgitus ning liikus nüüd mööda käsivart üles pea poole.

“Rooste küll! Ta sai aru mida me teeme!“ Arst oli hetkega püsti, tormas sõduri juurde ja haaras laseri. „Käsi sirgeks!“

Mees surus parema käe rusika hammaste vahele ja lükkas vasaku käe kehast eemale. Järgmisel hetkel lasi doktor sinna valangu. Musta plöga, verd ja konditükke pritsis kaptenisillale. Siis kaotas arst tasakaalu. “No ei!” Ta keeras end istuli ja rebis suka oma parema jala ümbert katki. Ka siin oli toimumas sama reaktsioon.

Pikemalt mõtlemata vajutas doktor päästikule. Adrenaliin summutas valu, kuid see tahtis endiselt silme eest mustaks võtta. Õhk täitus kõrbeva liha lõhnaga.

„Mul-mul on kangemat kraami vaja,“ pomises ta õrnal häälel, kui torkav valu järele andis. Külm higi kattis ta keha kui märg tekk.

„Kangemat kui laser?“ uuris sõdur väsinud häälel.

„On sul?“ Hääles kõlas lootust. Laser oli liiga detailne ja puhas. Pumppüss oleks teinud oluliselt suurema laastamistöö, andes parasiidile korraliku väljakutse. Valu, sellega sai ta hakkama, maksku mis maksab.

„Ei."

Naine ohkas. „Siis juua.”

“Ma arvasin, et arstid ei joo.”

“Ma arvasin, et sõdurid täidavad käsku.”

Doktor heitis oma kaaslasele pilgu. “Anna andeks. Ma olen lihtsalt väsinud.”

“Me mõlemad.” Mees vaatas ruumis ringi. “Miks sa üldse arvad, et siin midagi on? Sillal on joomine keelatud.”

“Ma tunnen seda kaptenit.” Doktor oleks hea meelega lisanud veel mõndagi Ludvig von Überhauseni kohta, kuid see polnud hetkel oluline.

Sõdur ajas end püsti. “No olgu. Tead sa ka kus?”

“Ei,” valetas naine. “Aga ma oletaksin, et kusagil tema käeulatuses. Tooli sees või konsoolis. Koputa. Kuskil on kindlasti tühimik.”

“Proovida ju võib,” sõnas mees, astus troonina kõrguva kapteni tooli juurde ja asus seda tööriistaga kopsima. Üsna pea oli kuulda kaja. “Sa oled selgeltnägija.”

“Ei, lihtsalt janus.”

Sel ajal kui sõdur tegeles tooli paneeli avamisega, vaatas arst oma jalga. Laserihaavad olid pea-aegu sulgunud. Must mass pundus ja pulbitses ning pressis end aegamööda aina rohkem ja rohkem tühimikku. “Kuidas su käsi üldse on?”

“Hetkel käitub viisakalt, päris paranenud veel pole,” vastas sõdur, vuristas viimase peidetud kruvi lahti ning lükkas paneeli eest ära. Siis oli kuulda vaid vaikust.

Arst krigistas hambaid. Ta teadis, et istme sees oli enamat kui ainult pudel jooki. Seal oli terve evakuatsioonikapsel. Küll väike, kuid ühele piisav. Peale tema teadis seda veel vaid kapten - aadlik, kelle suguvõsa raha eest kogu laeva käimas hoiti. Kõik teised olid asendatavad, aadlikuveri aga mitte.

“Leidsid?”

“Ah, jah,” mees viskas arstile uhkete graveeringutega pläsku. Naine haaras selle õhust ja keeras korgi lahti. “Kõik korras?”

“...jah, lihtsalt väsinud…”

Ta ei maininud kapslit. Oli see hea või halb? Kartis ta ehk, et arst võis seda põgenemiseks kasutada või oli tal hoopis endal plaanis viimasel hetkel sinna hüpata? Mõlemad võimalused olid mõeldamatud. Nad olid nakatunud ning pidid hävima koos laevaga.

“Meie terviseks! Kahekesi uhkelt lõpuni!” Arst tõstis pudeli huultele. Maitse polnud kiita, kuid piisas vaid väikesest lonksust, et tunda kuuma söövitavat jutti kehas ning surinat peas. “Sinu kord.”

„Ma pole kindel, et ma praegu tahan.“

“Lased mul üksi juua?” turtsatas arst. “Võta! Saab vähemalt midagi põnevat ajusse, juhuks kui parasiit tõesti sinna jõuab. Pealegi,” ta kallutas pead ja kiikas taimeri poole. “Meil on veel kakskümmend kolm minutit täita. Võiks seda siis ju nautida.”

Sõdur astus ligi, võttis pudeli ning tõstis sellele suule. “Pole paha.”

“Ma tean,” vastas arst, võttis pudeli tagasi ning loksutas seda. Pool pläskut oli juba tühi. Kõik head asjad said alati liiga ruttu otsa. “Meil midagi muud pole?”

“Ma isegi ei teadnud, et see siin on.”

“Aus.” Ta mõtles hetke. “Sa mõnda relva ei näinud kusagil?”

“Relva? Ei.”

Arst ohkas ja vaatas kaaslase poole.

Sõduri käsi oli nagu varem. Valang andis neile vaid viis minutit. Juba oli näha kuidas tume mass mehe käes hakkas kõrgemale liikuma - aeglasemalt kui varem, kuid sihikindlalt. Mõte end uuesti ja uuesti sõelapõhjaks lasta polnud meeldiv, kuid paremat võimalust polnud. Aju sodiks lastes oleks parasiit selle lihtsalt taastanud.

Arst haaras relva, siis jäi ta pilk selle lugerile. „Viimane valang?“

„Võimalik. Ma põgenedes laske ei loe.“

„Lisasalv?“

Mees raputas pead.

Rooste! Seda ühte valangut tasus hoida viimase hetkeni.

Mida neil üldse oli? Alkoholi? Seda polnud mahti nii raisata, pealegi oli pudel kohe tühi. Arst võttis lonksu ning kiikas ekraani poole. Taimer luges järgmise minuti maha - vähemalt midagi positiivset.

„Aja särk maha. Ja püksid! Ja kõik muu,“ käsutas doktor ajades end istme najal püsti. Jook oli pähe hakanud. See oli hea. Talle oleks meeldinud aju enne parasiiti sodiks juua – eks tule siis kui julged – kuid tarbitavat kraami oli selleks liiga vähe.

Sõdur seisis kui soolasammas.

„Riidest lahti!“

„Miks?“

„Me peame nägema nakkuse liikumist.“

“Sul on sama mure,” sõnas mees ning osutas naise jala poole. Ka naine vaatas. Mustad sooned olid juba reiel ning liikusid edasi.

“Rooste! Riidest lahti! Hoiame üksteisel silma peal!“ Ta ajas valge kitli seljast ning asetas selle kaptenitoolile. Siis käristas täielikult katki sukad. Järgmiseks seelik. Ta mässas tükk aega tülika lukuga, mis alati poolel teel kinni jäi. Lõpuks surus ta selle kärinal üle puusade maha.

Särginööbid aga nii lihtsalt alla ei andnud. Kas oli see alkohol, närv, parasiit, või liiga kaua kohvita olek, kuid ta käed värisesid liialt, et nööpe avada. Särgi katki rebimiseks aga jõudu nappis.

“Las ma aitan.” Sõdur võttis mõlema käega naise särgist kinni ja rebis nööpide lennates selle eest lahti.

Mehe suunurk tõusis ülespoole.

“Mis sa muigad?”

Mees kehitas õlgu. “Olen alati tahtnud seda teha, aga pole raatsinud särki lõhkuda.” Ta libistas riideräbala mööda naise õlgu maha. “Aga palun.”

“Tore et sain su unistusi täita. Kas sa oled äkki veel tahtnud midagi alati teha?” märkis arst sarkastiliselt.

“Jah. Seda.” Sõdur astus lähemale, asetas käe naise põsele ja surus oma huuled vastu tema omi.

Mehe kehakeelest oli tunda, et ta ootas vastupanu, kuid naine lasi suudlusel juhtuda.

Peale mõnda sekundit liikus mees eemale

“Hakkas parem?” muigas doktor, siis aga jäi ta pilk pidama mehe käel. See oli sama käsi, mille ta enne sodiks lasi. Nüüd oli see täielikult ühes tükis ning ootamatult normaalset värvi.

“Rooste!”

“Mis on?”

Ta lükkas sõduri eemale ning käis pilguga üle ta poolpalja keha otsides parasiiti. Treenitud lihased, haavad, armid…Tume vilksatus! See liikus alla! Doktori näole tuli muie. “Ma vist tõesti meeldin sulle.”

Sõdur vaikis ning punastas kergelt.

“Võta püksid ära. Me muidu ei näe, kuhu see täpselt läks.”

Sõdur vaatas alla, seejärel pesuväel naist enda ees. “Sul on sama mure.”

“Ei,” vastas doktor. “Ma nimelt ei ole erutunud. Naistel on selleks enamat vaja.”

“Kui sina mitte, siis tema küll.”

Naine vaatas alla. Tema haavatud jalg oli ootamatult tavalist tooni, kuid pesu vahelt oli märgata tumedaid vilksatusi. “Sa igavene…” pomises naine enda ette.

“Mis ta teeb?”

“Kindel pole, aga kui ma peaksin pakkuma, siis ta õpib paljunemist ja erutust.”

“Aga sa pole ju erutunud.”

Kui pilgud oleksid suutnud tappa, oleks sõdur siinsamas surnuna maha kukkunud.

Mees suunas pilgu maha. Pool minutit, mis tundus kui igavik, oli ruumis kuulda vaid masinate undamist.

 “Mis edasi?” kogeles mees viimaks.

“Šokolaadist dildo.”

“Mida?”

“See olukord on šokolaadist dildo. Magus, põnev, imelik ehk isegi erutav. Kuid teadmisega, et lõpp saab olema äärmiselt ebameeldiv.” Naine muigas. “Ja ma arvan, et mul pole midagi selle vastu. Oleks ka hullemaid viise kuidas minna.”

Mees neelatas. “Sa mõtled, et me-”

Ta ei jõudnud lõppu. Juba surus naine oma huuled tema suu vastu. Seekord oli tunda ka tema higist kleepuvat kuuma keha.

“Ei sobi?” uuris naine peale suudlust. “Või sind segab see, et ma olen arst?”

“Ei. Kindlasti mitte. Lihtsalt…” ta vaatas allapoole.

“Kui see sind lohutab, siis minule kah ei meeldi mõte, et miski olevus mu intiimelu uudistab. Kuid vähemalt teame me nii kus ta on, Mark.“ Amet kohustas arsti kasutama meeste tiitleid, suhtuma neisse kui töövahendisse, kuid muidugi teadis ta ka nende päris nimesid. “Ma ju meeldin sulle?”

Sõdur neelatas. „Jah.“

Doktor näksis huult ja libistas sõrmedega üle mehe selja. Mees oli ähmi täis kui teismeline poiss. See oli armas ja üllatavalt erutav.

„Isegi minu nimi? Ma usun, et sa oled selle välja uurinud, kui ma tõesti sulle nii väga meeldin.“ See oli vaid mõnel dokumendil ning ausalt oli arstil sellest juba ükskõik, kuid ta oli siiski toode, mida ei lastud neil kunagi unustada. Iga toote ametlikuks nimeks oli tema kood.

„Mul on numbrid ja võõrtähed alati meeldinud,“ kogeles Mark.

„Või nii.“ Naise pilk libises üle sõduri massiivse keha. „Aga ütle mulle siis midagi ilusat. Naised on ... delikaatsed. Me armastame kõrvadega.“

„Sul on ilusad kõrvad.“

Naine turtsatas, kuid mitte pahatahtlikult. „Ma mõtlesin rohkem, et proovi külge lüüa.“

Mark vaikis, siis justkui tahtis midagi öelda, kuid vaikis taas. „Kuidas sa iludus küll siia sattusid?“ pakkus ta ebalevalt.

„Põgenesin koos sinuga.“ Naine ohkas valjult. „Oh Mark-Mark. Mida ma küll sinuga peale hakkan. Külge lüüa ei oska, komplimente ei tee-„

„Ma ütlesin, et sul on ilusad kõrvad.“

Naine turtsatas. „Kui tihti sul sellise komplimendi peale naised voodisse hüppavad?”

Ta ohkas.

Midagi paremat neil parasiidi tähelepanu juhtimiseks käepärast polnud ning mida aeg edasi, seda parem viimane kähkukas tundus. Doktor oli korduvalt surmaga silmitsi seisnud ning mõelnud ka enda võimaliku lõpu üle. Minna mõnust oiates oli luksus, mida enamikele ei antud.

“Olgu, Mark. Võta mu pesu ära,“ andis naine käsu.

“Lihtsalt nii?” oli sõdur ähmi täis.

„Muidugi mitte lihtsalt nii. Hammastega,“ turtsatas naine ning pani silmad kinni.

Mark ei hakanud kohe pihta, kuid peagi tundis ta, kuidas mehe hingeõhk liikus mööda keha. Püksikud kadusid kiirelt - mees võttis reie sisekülgedel ja tagumiku juures rohkem aega kui vajalik olnuks. Naine tegi vihjeks rinnahoidja kinnituse lahti. Hingeõhk liikus mööda keha üles, rebides peagi paelad kaela juurest ning kõditades rindade alt.

Kui riided läinud, püüdis ta mehe pea oma käte vahele ning juhatas ta suu enda oma vastu. Huuled sulasid kokku, nagu ka higiga kaetud kehad, mis lausa kleepusid üheks. Õhus oli tunda higi, masinate ja kõrbenud liha lõhna.

Endiselt suudeldes, võttis doktor mehe käe ja pani selle oma rinnale, siis libistas seda mööda oma keha alla. Ta peatus pikalt alakõhul ning liikus siis aeglaselt, justkui õrritades, allapoole. Mees tahtis kiiremalt minna, kuid naine hoidis teda jõuga tagasi. Neil oli küll kiire, kuid seda teekonda tuli nautida.

Kui sõrmed lõpuks kliitorini jõudsid, läbis naise keha kerge ehmatus. Ta liigutas mehe kätt enda omaga, juhtides seda just nii nagu vaja - see tekitas mõnuvärinaid üle terve keha.

Ta tegi korraks silmad lahti. Ekraanil vilkus kaksteist. Jah, see oli tehtav.

„Mark,“ sosistas ta. „Tule mu sisse.“

Mees astus korraks eemale ning tõmbas kiirelt püksid jalast. Seejärel kleepusid ta huuled naise suule, samas kui lihaselised käed, üks neist õliselt läikiv, kuid mitte enam üdini tume, tõstsid naise üles ja toetasid ta külmale lauanurgale.

Doc põimis oma jalad ja käed mehe ümber. Järgmisel hetkel tundis ta enda sees pulseerimist. See polnud ainult sõdur, vaid ka parasiit. Ning ka tema enda osa liikus kaasa, justkui soovides naudingut. See oli grupikas ja tal oli seda vaja. Ta oli selle ära teeninud.

Mark võttis juhtimise enda kätte, tungides aina kiireneva rütmiga tema sisse. See oli hea, kuid saanuks olla veel parem.

„Põrandale,“ sosistas naine ebaühtlase hingamise vahele. “Lähme põrandale.”

Mark haaras naisest taaskord tugevamalt kinni, ning tõstis ta maha, jätkates oma tegevust tema jalgevahel. Ühel hetkel surus doktor aga oma jalad mehe ümber kinni ning keeras end mehe peale - ta võis tunduda õbluke, kuid oli sama heas vormis kui keskmine sõdur.

Doktor ajas end istuma ning liigutas end üles-alla, libistades sõrmedega üle mehe kõhulihaste.

Ta teadis, mida ta tegi. Kuhu ta liikus ja kuidas sinna sai.

Juba kuulis naine südamelööke kõrvus. Kogu keha läbistav värin oli pea-aegu kohal.

Kuigi ta keha oli lootusetult andumas, lõi midagi peas häirekella. Mitte kunagi varem polnud lõppu jõudmine nii kiiresti käinud. See oli kahtlane.

Aga miks läks parasiidile korda see, et nad seksisid?

Muidugi!

Asi polnud mitte tegevuses endas, vaid lõppu jõudmises. Peale seda tuli õndsus, puhkehetk. Kas polnud see mitte parim võimalus mõistuse üle võtmiseks? Ja kui tema mõistus oli parasiidi valduses, piisas vaid paarist sekundist, et laeva hävitamine peatada.

Hetkega oli Doc kaine ja kalkuleeriv. Või vähemalt osa temast. Tal polnud enam võimalik end peatada – keha liikus kui omast inertsist kindla lõpu poole.

Endiselt mehe peal, keeras ta end ümber. Ta vaatas higist ja pisaratest uduste silmadega ekraani suunas.

VIIS?

Ta oli just määranud kogu koloonia hukule ning nüüd oli liiga hilja midagi ette võtta. Ta oli arstina ebaõnnestunud. See üks töö, ning-

Äkki märkas ta silmanurgast metalset läiget.

Muie libises üle doktori näo. Kaks nakatunud inimest olid kenasti lähestikku ning nii oli ka parasiit. Tarvis oli täita viis minutit. Ühest laseri valangust piisas.

*

“Ülemkomandör, oodake!”

Turske mees pidas hoo kinni. Üks Überhausen’i nime kandvatest alustest oli hävinud. Ilma kommunikatsiooni või seletuseta ning nüüd, kui tal oli võimalus selle kohta aru pärida, peeti teda asjatult kinni. “Mida?” urises ta läbi hammaste.

“Me oleme kindlaks teinud, et see ei ole Ludvig von Überhausen.”

“Kuidas?” Ülemkomandöri niigi punased põsed läksid veel punasemaks. Kuidas julges keegi alamatest kasutada vaid aadlikele mõeldud põgenemisteed? See oli ennekuulmatu. Keegi teine ei tohtinuks sellest isegi mitte teada. Välja arvatud…

“Laeva arst?” Ta oli alati arvanud, et ilusate ja tarkade kloonide kasutamine laeva meditsiinitöötajatena oli riskantne, samas leidus väheseid, kes olid valmis vabatahtlikult kõiki neid teadmisi omandama ning oma elu ohtu panema. Vähemalt mitte nii odavalt.

“Ainult viiekümne protsendi ulatuses.”

“Tema lähisugulane siis?” mühatas ta, saades ka ise hetk hiljem aru, kui rumalalt see kõlas. Klooni lähisugulane - sellist asja polnud olemas. Nad olid tööstuslikult disainitud oma funktsiooni täitma. Kui seal oli ka mõningane kokkulangevus, siis oli see juhuslik.

“Me alles proovime aru saada, kellega täpselt tegu on,” selgitas abiline, jättes ülemuse vea märkimata.

“Tehke kapsel lahti ja ma küsin tema käest ise,” turtsatas ülemkomandör. “Mul on palju küsimusi.”

“Ma soovitaksin mitte. Me ei tea, mis ohud oodata võivad.”

“Kas tal relvi on?”

“Relvi oleks me tuvastanud.”

“Ja me oleme veendunud, et tegemist on inimesega?”

“Üsna. Me kasutame turvalisuse huvides juba mõnda aega kahefaktoriaalset kontrolli. Me nimelt  tuletame võimalikud vane-”

“Ehk siis inimesest vanemad, ise inimene, jah?” mühatas ülemkomandör. “Ma ei pea tehnilist osa teadma. Tehke lihtsalt kapsel lahti, et ma näeks, kelle me avalikule hukkamisele saadame.”

“Kuidas soovite, ülemkomandör.” Abiline andis märku ning masinad keerasid udupahvaka saatel kapsli lahti.

“Kes sa oled?” nõudis ülemkomandör kissitades silmi. Seal ei paistnud kedagi.

Siis saabus pimedus.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1015)