kujud Ranne Siuvao ja öölasega

1.

Kujud seisid linnaväljakul. Need olid mees ja naine. Naine lamas selili, jalad laiali ja mees oli tema ees, tõlv püsti, valmis iga hetk naise armukoopasse sisenema. Linn nende ümber oli varemetes, puud ja rohi olid juba tunginud kõikjale, tänavakivide vahele, majadesse, põõsad klammerdusid müüripragudesse ja tornide katustele. Juba aastasadu ei käinud siin kedagi peale valvurite. Vaid paari vahitorni hoiti korras, kus selle paiga vardjad peavarju leidsid. Nende tööks oli linnast ja eriti linnaväljakul kõrguvast püramiidist ja selle tipus seisvatest kujudest hoida eemale kõik seiklejad, uudishimulikud ja pahatahtlikud.

 Tõlvet, suur turske mees, vahtkonnavanem, kelle töö oli linnast võõraid eemale hoida, kuid kes juba aastaid ei olnud siin kedagi võõrast näinud, istus linnamüüril ja popsis igavusest piipu. Tõlvet oli kunagi unistanud lahingutest, maadevallutustest, kuulsusest lahinguväljal, kuid selle asemel määrati ta hoopis siia, valvama Öölast ja Siuvagu. Lapsena oli küla nõid talle ennustanud väejuhiks saada ja sellest ajast püüdis Tõlvet ka oma suure tuleviku järgi käituda. Eeskujulikumat valvurit ei olnud nende kujude juures veel kunagi olnud. Seega polnud ka mingi ime, et just tema kõigest mõne aastaga nende valvurite pealikuks tõusis. Kuid kahjuks polnud mitte kedagi, kes oleks tahtnud siia tungida, võidelda nende kahe keskväljaku püramiidi otsas kõrguva lummutise nimel, et Tõlveti saatus lõpuks tõeks saaks ja tõesti, kellele neid kahte kuju vajagi oli. Nood kaks olid kunagi iidsel ajal püüdnud saavutada saavutamatut, saada lummutisteks, vägevaimaiks olevusiks maal ja taevas. Kuid lummutisi oli terve maailm täis ja veel kahte lisaks polnud kellelgi tarvis.

Täna oli Tõlvet ihuüksi oma kohust täitmas. Pässik Kaljupoeg, üks tema parimaist käealustest, pidas lähedases külas pulmapidu ja ülejäänud vahtkond trallitas ja lustis seal terves koosseisus. Igaks juhuks oli Tõlvetil signaalsarv, et neid ohu puhul tagasi kutsuda, kuid juba aastaid oli sellega vaid vareseid hirmutatud. Vastikud elukad, kes kippusid vahtkonna torni peale pesi tegema ja kõike täis roojama.

Seda suurem oli Tõlveti üllatus, kui ta kõrv tabas linnaväljaku poolt kerge karjatuse. Hämmeldunult tõusis vahtkonnaülem müürisakile püsti ja küünitas üle sisse langenud majakatuste ning üksikute puuvõrade väljaku poole vaatama. Kujud olid omal kohal nagu ikka, kuid täna oli seal veel keegi. Kauguse tõttu oli raske aru saada, kes seal oli ja mida ta askeldas, näha oli vaid tumedais rõivais inimkogu ringi liikumas. Kes võis olla säärane püstiogar, et julges neetud kujude lähedusse minna?

Tõlvet vandus valjusti ja ronis müürisakilt alla. Ainult lollakas läheks väljakule, kujude lähedusse, sest kuigi kaks lummutistega võrdseks saada soovivat sõgedikku olid rivaalitsevad lummutised kunagi muutnud kivideks, roomas miski ikka veel väljakul ringi ja pööras neil, kes liiga kauaks kujude lähedusse jäid või hullem veel, otse nende juurde läksid, mõistuse täiesti pahupidi. Kujud elasid ikka veel ja teadsid väga hästi, mis ümberringi toimub. Nad püüdsid kasutada kogu kättesaadavat maagiat ja iga võimalust, et end needusest vabastada ja panna iga mööduja neile ohverdama. Vaid tänu sellele, et keegi neile ei ohverdanud, püsisid nad veel oma kivist kestades. Just selle tõttu oli linn elanikest tühjaks küüditatud ja valve väljas, et mitte keegi, ei kogemata ega meelega, neile läheneda ei saaks. Valvuritel olid ohutised, mis neid kujude needuse eest kaitsesid, kuid needki ei aidanud lõputult ja ohutisi pidi tihti uuendama. Kuna valvureil aga polnud juba ammust ajast mingit asja kujude juurde olnud, siis ei viitsitud ka ohutistega jamada. Vaid Tõlvet valmistas paar korda aastas omale uue kaitsva amuleti.

Rutanud raskel sammul müüritrepist alla, kobas Tõlveti käsi nüüd tahtmatult ohutise järgi. Soed ja karud seda Pässikut pureks, mõtles ta, et tollel just nüüd oli vaja oma pulmapidu pidada. Igal tavalisel päeval saatnuks ta enda asemel kujude juurde mõne käealuse, kasvõi sellesama Pässiku, kuid nüüd pidi Tõlvet ise koha peale minema asja uurima. Viimane kord, kui ma selliseks jamaks loa annan, kirus ta ennast. Või teadis võõras, et valvurid on pulmas ja tuli just seepärast nimelt täna kohale? See mõte sundis Tõlveti sammu kiiremaks ja ta kohendas signaalsarve haaramiseks paremini valmis.

Peagi oli ta väljaku ääres, kuhu ta oli vaid paaril korral, siin alles tööd alustanuna julgenud käia. Pooleldi sisse varisenud majade mustavad uksed ja aknaaugud õhkasid külma, nagu sosistades, et ta väljakult eemale hoiaks, kuid seda ei saanud ta teha. Kui Kolbakorjaja peaks avastama, et keegi oli kujude juures ohverdamas käinud, siis ootab Tõlvetit pikk ja piinarikas igavik tema pealuudest hiigeltornis. Justkui selle kinnituseks riivas vahtkonnaülema jalg üht pealuud, mis kuiva kolinaga eemale veeres. Kahe lummutiseks püüdleja ohvrite jäänused olid siiani linnaväljakule ja püramiidi astmeile laiali pillutatud. Pealuud, luukered, käe- ja jalaluud olid siia jäänud õnnetutest ohvritest, kelle veri voolas kunagi astmeid pidi alla, et väestada kahe hullumeelse kehasid ja hingi. Tõlvet astus luukeresid vältides väljakule ja nüüd oli päris kindel, et keegi võõras oli kujude juures.

Vähe sellest, noor naisterahvas oli endalt heitnud valvuri must-rohelised peturõivad ja seisis ihualasti püramiidi tipus. Tõlvet, kes sellist vaatepilti oodata ei osanud, neelatas tahtmatult, sest naise keha tundus täiuslik. Selle alasti ilu oli midagi säärast, mida ta juba aastaid ei olnud näinud. Kivist armastajad tundusid tundmatu kaunitari taustal hiiglaslikena, mees kõrgus temast vähemalt peajagu üle ja kivist altaril selili lebava Siuvao rinnad, mis kuu poole sirutusid, olid suuremad kui võõra naise pea. Kuupaistese taeva taustal oli naine ka ise kui hõbedane kuju. Kuum laine käis üle Tõlveti ja tal läks hetkeks meelest, et pidi sissetungija kiiremas korras kujudest eemale rebima. Viibides enamuse aja siin karvaste, hatuste ja robustsete, rohkem mõistusealgega loomi, kui inimesi meenutavas täitanud valvurite seltskonnas, lõikas hele-hõbejas naiseihu sügavale Tõlveti hinge ja ihusse. Vahtkonnaülem jäi seisma ja lihtsalt vaatas, kartes naist hirmutada, lootes, et too seisab veel mõne hetke, mitte ei haara ehmunult laiali pillutud rõivaste järele.

Naine, nii ebamaine, nii õhuline nagu viirastus, tõepoolest ei märganud valvurit, kuid ta ei jäänud ka paigale seisma. Selle asemel haaras ta hoopis Öölase kivist kürvast ja hüppas sellele toetudes kergejalgselt ning pehmelt Siuvao siledale kõhule.  Alles nüüd märkas Tõlvet, et naisel olid teravad, väikeste tuttidega ilvesekõrvad ja tema niuete kohal sirutus kehast välja karvane, kohev saba. Libard! See avastus käis kui külm laine üle mehe mõistuse ja paiskas Tõlveti välja tema unelevast seisakust. Kahte astet korraga võttes sööstis vahtkonnaülem püramiidi treppi mööda üles.

Samal ajal kummardus naine või ilves või nende ristand, Öölase kivise meheau kohale ja hakkas seda keelega hellitama. Tõivet komistas ootamatusest ja uuesti käis kuum laine üle ta keha ja aju.  Korraks mõtles Tõlvet, et seal Öölase asemel võiks olla parem ta ise ja nii meelekindel ja vihane, kui ta ka oli, liigatas selle mõtte peale miski ta pükstes ja hakkas kuumenema, paisuma ja jäigenema, nagu oleks sinna sulakivi valatud. Iga sammuga muutus see sulakivist varras aina kivisemaks ja kivisemaks. Ilvesnaine kohendas ennast sellal Öölase ihuliikme kohal, tema saba, mis vonkles erutatult siia ja sinna, paljastas kaks roosat, täiusliku kujuga kannikat, millelt Tõlvet ei suutnud oma pilku kuidagi lahti rebida. Kui aga kannikate vahelt vilksatas veel  hõbedane, kuldsete karvakestega ümbritsetud kergelt niiske pragu, lasi Tõlvet kuuldavale tahtmatu karjatuse. Tema kujutlusse kerkis pilt, kuidas ta rebib ilvesnaise Öölase kara küljest lahti, see aga, alasti ja kiimane, hakkab vastu, püüab küünistada, väänleb ta käte vahel.

Mees uratas ja raputas pead, surudes oma sisemuses ärkavat himurat looma tagasi. Ta peab end vaos hoidma, haarama selle libardi endaga kaasa ja võimalikult kiiresti nende kujude juurest kaduma, enne kui kahe siinne maagia ta pea sassi ajab. Veel viimased astmed, naise ihu iga kumerus joonistus aina selgemini välja. Naise keha liikus graatsiliselt kaasa, ümar tagumik liikus üles-alla, rinnad õõtsusid, üks käsi oli pugenud jalgade vahele ja sõrmed silitasid ta õrna karvaudemega kaetud armukinku. Ma tahan teda, mõtles Tõlvet, kuid tabas end kohe sellelt keelatud mõttelt ning surus tahtejõudu kokku võttes lõuapärad kokku. Paari sammuga oli ta kohal ning haaras otsustavalt naise järgi. Tema vemmal oli nii kõva, et valus hakkas ja sel hetkel naine oiatas.

See kiimaline ja häbitu, nii selge naudinguheli andis Tõlveti kohusetundele jalaga otse hargivahele, sinna nii õrna ja samas nii jäika kohta. Mehe käed, mis naise poole sirutusid, haarasid tema kätest mööda ja krabasid hoopis rindadest ning Tõlvet pigistas neid suuri ja pehmeid, nii hästi tema laiadesse kämmaldesse sobituvaid mügarikke. Kuid kohusetunne suutis end siiski veel maksma panna ja vahtkonnaülem rebis sissetungija neetud jumalanna kujult maha. Ilvesnaine karjatas vihaselt ja keeras end välgukiirusel ümber, väikesed valged hambad irevil, silmad vihaselt ja kiimaliselt kilamas.

„Siin ei tohi olla,“ kähistas Tõlvet. Tema muidu nii võimas hääl tuli erutusest kuivast kõrist katkendlikuna ja hakitult. Ta surus naist kõigest jõust enda vastu, et see ei saaks minema lipsata ja ühes sellega surus ta teda ka vastu oma kuumavat ja kivikõva kürba. Naine tajus selle kohe ära. Tema võitlusvalmis ja kiskjalik nägu mahenes mõistmisest ning väike roosa keel käis nagu maitsva roa ootuses üle huulte.

„Otse vastupidi, siin just peab olema,“ sosistas ta ja surus end nüüd juba ise mehe vastu. Ta käsi liikus alla ja haaras Tõlvetil kubemest. Mees ahhetas. Naise juuksed olid sügavmustad, tema silmad veel palju tumedamad, nagu vedel pimedus imesid nad teda endasse, karvad kõrvadel, mis juuste vahel välja sirutusid ja sabal, mis korraks mehe põske paitas, olid kollakad ja pehmed ja Tõlvet tundis korraga, nagu kukuks ta kuhugi must-kuldsesse auku. Mees neelatas, kujutledes kuidas naine võiks maitseda, tema nahk, tema suudlus, tema kuum, märg jalgevahe, mille mahlad nõrguvad üle Tõlveti keele, sellal, kui ta paneb naise väänlema ja karjuma. Ta tahtis seda naist ja sellest kuidas naine talle otsa vaatas, pilk kindel ja igatsev, teadis Tõlvet, et ka naine tahab seda ja ei proovigi vastu hakata. Õrnalt puudutas Tõlvet naise nägu ja see esimene rahulik puudutas läbis teda nagu välgulöök. Võidurõõm läbis meest, võimsam ükskõik millisest võidust lahinguväljal. Ürginstinkt temas surus kohusetunde täiesti oimetuks, nõudes, et Tõlvet maitseks naist, puudutaks teda, täidaks ta oma seemnega. Naise käsi leidis mehe püksinöörid, sikutas need valla ja Tõlveti kuum ja tõmblev nui sööstis välja, surudes end alasti naisekeha vastu.

Tõlvet andis oma ürginstinktile järgi, ta haaras naise puusadest, tõstis ta üles, surudes seljaga vastu altarit ja sellel lebavat Siuvao kuju. Jumal, kui näljane ta oli, naise järgi, selle ilvesnaise järgi siin. Ta surus end aeglaselt, kuid kindlalt libardi niiskesse sügavikku. Naine ahhetas, ta pea langes tagasi, suu poolavatud, keha hakkas liikuma samas rütmis mehe tõugetega, jalad klammerdusid Tõlveti piha ümber, ahmis ta endasse kõike, mida mehel pakkuda oli. Ürginstinkt Tõlvetis nõudis ja naine andis, sama näljane naudingu järele nagu meeski. Tema märg kuumus pööras Tõlveti täiesti segi ja mees rammis teda nagu ta veel kedagi ei olnud ramminud, ei voodis ega lahinguväljal, kuni naine surus armuagoonias talle küüned sügavale selga ja Tõlvet tardus mitmeks pikaks hetkeks, tundes, kuidas seeme temast välja voolab, täites naise sügavamaid soppe. Ürginstinkt temas oleks nüüd pidanud järgi andma, kuid ta oli endiselt sama kõva ja janune nagu ennegi. Ka naine ei olnud veel valmis lõpetama ning lõi hambad talle kõrva, nõudes lisa. Tõlvet möiratas ja lasi tormitsevatel tunnetel end veel täielikumalt haarata.

kujud Ranne Siuvao ja öölasega

Pildi autoriks  Sonja Jonne Moora.

2.

Kui Tõlvet silmad avas, lebas ta kuju kõrval, mässituna oma paksu villasesse keepi, mis oli ühtaegu nii küljealuse, kui teki eest ja tema kaisus magas, selga vastu meest surudes, saba ja kõrvadega ilvesnaine, soe, alasti ja tihedalt tema vastu liibunud. Tõlvet pilgutas mitu korda silmi ja püüdis aru saada, kas see on uni või tõelisus ja jõudis järeldusele, et kõik on vist ikka päriselt. Nad olid keppinud kaua ja ihaga ning rammetuna üksteise külge klammerdununa varisesid magama alles pärast täielikku kurnatust. Kuid isegi unes oli Tõlvet näinud lakkamatut armupidu.

„Oledki ärkvel.“

Naise hääl kõlas madalalt nurrudes ja tema sabaots, mis keebi alt välja sirutus, tõmbles paar korda siia ja sinna. Väike soe käsi haaras mehe vemblast ja Tõlvet oiatas. Ikka veel pooleldi unenägude mõju all olevana, ei olnud ta arugi saanud, et tal oli jälle… või siis ikka veel, kõva nagu puujuurikas. Tõlvet nõksatas midagi mõtlemata oma puusi tihedamalt naise vastu, surudes oma kara ta jalgade vahele, libistades naise häbememokad laiali, otsides ta märga sügavust.

„Mul on tunne nagu ma poleks üldse maganudki,“ pomises ta ja une ajal vaikselt tagasi hiilinud kohusetunne mõtles, et mis kurat võtaks toimub? Kes on see naine ja miks ma teda minema ei peksa?

„Veel?“ küsis naine ja mees kuulis, kuidas ta keelega huuli niisutas. Mees neelatas, ta tundis ikka veel oma keelel naise maitset, nende möödunud hullumeelsest ühtimisest.

„Kes sa oled,“ sai Tõlvet endaga võideldes suuri vaevu üle huulte. Tegelikult ta ei tahtnud, et naine vastaks, sest ta ei tahtnud lobiseda, ta tahtis teda keppida. Naine vastas talle, kuid õnneks ka oma kehaga ja kui ta ei oleks vastanud, oleks mees juba järgmisel hetkel oma küsimuse unustanud.

„Mu nimi on Ranne.“

Tõlvet surus end temasse korra, kaks, kolm, kuid tõmbus siis naise protestist hoolimata eemale, keeras ta näoga enda poole ja vaatas talle tõsiselt otsa. Nende silmad kohtusid ja nende mõlema silmist paistis iha. Mees tahtis teda ja naine tahtis meest mitte sugugi vähem.

„Sa oled kõige ilusam naine, keda ma iial kohanud olen,“ ütles mees ja ta mõtles seda tõsiselt, kõigist nendest kõrvadest ja sabast hoolimata. „Ma ei tea ise ka, miks ma sind nii väga tahan, ma oleks pidanud su kinni võtma, kutsuma sarvepuhumisega oma kaaslased ja laskma sind linna türmi viia. Aga ma ei taha seda teha, ma tahan sind hoopis korralikult rautada, aga ma tahan enne teada, kes sa oled ja mida sa siin teed?“

„Sa meeldid mulle samuti ja eriti meeldib mulle su…“ naine langetas pilgu allapoole ja Tõlvet ei suutnud vastu panna ning suudles teda. Ahnelt ja jõuliselt. Ta needis ennast mõttes ja kiskus end suure vaevaga naisest uuesti eemale. Mis mul viga on? Öölase maagia? Aga amulett?

„Kes sa oled, Ranne?“ küsis ta uuesti. Suure vaevaga alla surutud iha muutis ta hääle loomalikuks urinaks. Ta vihkas ennast, et ta küsis, kuid ta ei saanud teisiti, ta oleks vihanud end veelgi rohkem, kui ta poleks suutnud seda küsida.

„Ma tulin, et neid olevusi tagasi tuua, aidata kivist välja ja paluda neilt vastutasuks teenet.“

Ta langetas pilgu oma sabale. „Sa näed mind, ma olen pooleldi loom, aga ma tahan saada tagasi inimeseks. Mitte keegi ei salli mind ilvesena ja mitte keegi ei ole minu poole kordagi vaadanud sooviga mind hellitada ja sinagi ei teeks seda, kui poleks Öölase ja Siuvao maagiat, mis siin ümbrust mürgitab, meid hulluks ajamas.“

Tõlvet uratas. See võis nii olla või mitte olla, ta ei suutnud praegu selgelt mõelda. Praegu oli see libard tema ees kogu maailm, parim kõigest olemasolevast, kogutud kokku ühte õrna ja meelasse kehasse.

„Ma tulen Kolbakorjaja pealuutornist,“ jätkas Ranne mahedalt ja liibus veel tihedamalt mehe vastu, sosistades talle kõrva, näkitsedes seda vahepeal ja tema käsi liikus üle mehe keha, pigistades ta lihaseid ja sikutades karvu. „Luupainaja, tema parem käsi, tegi minuga katseid, ristas mind ilvesega, kasvatas mulle saba ja kõrvad ja pöördus siis teiste katsete poole ja mina jäingi sääraseks. Ma tahan tagasi inimeseks! Ma ei taha olla loom!“

Seda öeldes ei suutnud naine end rohkem kontrollida ja haaras mehe kara järgi, kummardus selle kohale ja imedes end kaanina mehe külge. Tõlvet oigas nii sisemiselt kui välimiselt. Naine oli tulnud tegema just seda, mille ärahoidmiseks Tõlvet siin oli! Miks ometi? Talle meeldis see naine, meeldis hoolimata sellest, et ta teadis, see, et nad siin armumänge mängisid, oli nende kahe kuju ja neist välja imbuva maagia süü. Kuid see oli hea, see oli parim, mis Tõlvetiga üldse kunagi juhtunud oli. Ta mõtted olid sassis, ta teadis, et kui ta maagiaringist välja saab, siis ta kahetseb, mida ta teha kavatses, kuid tal oli ükskõik. Ta pigistas endast välja veel ühe küsimuse.

„Kuidas sa neid ellu äratad? Kuidas ma saan sind aidata?“

Ära vasta, tahtnuks ta kohe lisada, sest vastamiseks pidi naine tegema oma suu vabaks. Ranne vastas, kuid ta käsi võttis üle selle, mis suul pooleli oli jäänud.

„Kujusid karates,“ sosistas ta. „Kolbakorjaja torn on kogu maailma paljude ajastute tarkuste varasalv. See on ehitatud kõigi maailma olevuste pealuudest, see torn ulatub pilvedeni, alusmüüris on vundamendiks iidsel ajal elanud elavmägede koljud, seal vahel on inimestest vereimejate ja soerditeni kõiki elukaid, tipp on aga laotud lindude ja pisinäriliste luudest. Igas pealuus elab selle omaniku hing ja nad mäletavad kõike, mida nad eluajal kuulsid, nägid või õppisid. Meid, tema käealuseid, aga õpetati nendega rääkima, neid kuulama ja leidma neilt vastuseid ükskõik mis küsimusele Kolbakorjaja vastust vajab. Mina leidsin sealt vastuse iseenda küsimusele, sellele kuidas saada tagasi inimeseks. Selleks on vaja lummutise väge, et teise lummutise loitsu tagasi pöörata. Selleks aga, et lummutis minusugust aitaks, pean ma leidma viisi, kuidas too jääks mulle teene võlgu ja ainsad lummutised, keda minusugune suudaks aidata, on need kaks siin. Kui ma suudan nad kivi kammitsaist vabastada, siis on nad ehk nõus tegema ka minu heaks ühe väikse, laisa liigutuse. Ainult, et selleks pean ma neid kujusid niikaua kargutama, kuni neis kasvav seksuaalenergia kasvab nii võimatu pingeni, et purustab nõiduse. Ma pean Öölase kujul paugu lahti saama.“

Tõlvet tundis, et hoopis tema on valmis purskama ja haaras naise käest, rebides selle endast lahti. Teise käega kobas ta oma riidekuhjas ja tõi nähtavale rohmakad rauad käte jaoks.

„Mul on väga kahju, aga ma ei saa seda lubada,“ kähistas Tõlvet. „Ma olen seda paika valvanud juba viis aastat ja oleks neetud sant lugu, kui esimene, kes siia satub, ajab mul pea niivõrd sassi, et ma unustan kõik vanded ja need neetult pikad viis aastat ja lihtsalt lasen sul teha mida sa ei tohi teha.“

Ranne silmad läksid ehmatusest pärani. Mees ajas end vaevaga üles, lukustas rauad jahmunud libardi käte ümber ja rebis ta endaga kaasa. Tõlvet haaras teise käega oma sarve ja riided, niipalju kui neid kätte mahtus ja hakkas ennast needes ilvesnaist kujudest eemale vedama. Taibates, et ta ei tee nalja, hakkas libard karjuma, paljastas oma väikesed valged hambad ja sööstis mehele kallale, küünistas, hammustas ja peksis teda, kuid Tõlvet, kaitstes riidepambuga oma ikka veel kivikõva ihuliiget ja pehmet paunakest selle all, ei teinud ta visklemisest ja rünnakutest väljagi ning vedas naist aina lähemale ja lähemale tänavaotsale, kuhu ta teadis, et Öölase ja Siuvao hullutav mõju ei ulatu. Iha naise järgi pani ta seesmiselt värisema ja mees surus hambad kokku, et mitte sellele järgi anda ja siinsamas naisele otsa ronida ning oma himudele vaba voli anda.  Luud ja kondid nende jalgade all lendasid laiali, kui Tõlvet Rannet raugematu jõu ja vankumatu tahtejõuga mööda maad lohistas. Naine klammerdus talle jalgadesse, ronis mööda ta keha üles, püüdis teda kägistada, lõi talle hambad kaela. Mees korises, vankus naise raskuse all, heitis oma riided minema, riputas sarve kaela ja püüdis Rannet maha rebida, kuid ta käed libisesid naise higisel nahal, suutmata kuskilt korralikult kinni haarata. Alles siis kui ta sai kätte ilvesnaise saba, õnnestus tal see kräunuv ja kriiskav raevukera oma kaelast eemale rebida. Tõlvet ahmis õhku, väänas naise valuvõttega kringlisse ja lohistas ta viimased sammud päästva tänavaotsani. Seal tundis ta, kuidas ta mõistus lõplikult selgines ja kahe lummutise maagia neist mõlemist lahti laskis. Mees ähkis ja põrnitses oma vangi. See oli samuti vagusi jäänud, istus ja lõõtsutas hingetuna tänavakividel, taibates, et enam ei ole midagi teha.

„Sa oled üks hull kassireo,“ kähistas Tõlvet, veri mööda kaela alla nirisemas, „ja ma oleks äärepealt otsad andnud, aga ei saa öelda, et ma poleks nautinud sellest iga hetke.“

Naine sisises ja näitas talle oma väikesi hambaid, mis olid mehe verest punaseks värvunud. Tõlvet kõverdas ühte suunurka ja otsis riidekuhjast üles vahisarve. Oli aeg kaaslased kohale kutsuda ja naine türmi saata. Vaid korraks kõhkles ta käsi, kuid siiski tõstis ta sarve huultele ja puhus seda nii kuidas hing võttis. Ranne vaatas teda lootusetu pilguga.

„Sa oled värdjas. Aga see kõik oli tõesti hea. Äkki veel viimane suudlus, enne kui mind rottidele söödaks visatakse?“


3.

Kui appi kutsutud valvemeeskond linnaväljaku juurde jõudis, avanes nii neile, kui Tõlvetile kummaline vaatepilt. Tõlvetile seepärast, et otse pulmapeolt ära kutsutuna oli pruut otsustanud, et ta ei lase oma peigmeest nii tähtsal päeval lihtsalt minema ja tuli kaasa ja koos temaga ka kogu ülejäänud pulmaseltskond, sõbrad ja naabrid, äiad ja ämmad ning kontvõõradki, kaasa oli haaratud ka söögid-joogid ja kokku oli seda rahvast ligi poolesaja inimese ümber.

Pulmarahvas peatus väljaku äärel jahmununa, nähes kuidas kaitsealuste kivikujude juures välkus valveülema paljas tagumik, mille ümber olid kassiliku graatsiaga keerdunud kaks siredasäärelist jalga, samal ajal kui Tõlvet kõigest hingest nende omanikku rammis.

„Ta on kujude mõju all,“ ütles peigmees ja tema hääl kõlas üllatunult. Kõigist inimestest oli Tõlvet see, kellest oleks kõige vähem oodanud, et ta lummutiste maagia lõksu satub.

„Tooge ta siis sealt ära,“ ütles pruut. „Aga vaata, et sa ise seal seda lirvat paugutama ei hakka.“

„Ära tee nalja, kallis.“

Peigmees pani amuleti kaela ja samuti tema kümmekond kaaslast.

„Jooksuga sinna, teie viis kahmate naise, meie võtame ülema ja jooksuga tagasi,“ kamandas peigmees. „Mitte mingit jokutamist.“

Võtnud veel veinipudeleist viimast korda julgustust, sööstis kogu salk linnaväljakule. Nad tundsid peaaegu otsekohe, et õhk oli kiimast hoopis paksem kui varem, mil üks või teine oli mingil põhjusel pidanud siit läbi lippama. Küllap oli selle põhjuseks Tõlvet ja tema kaaslanna, kes kujude maagiat juba teab kui kaua oma rautamisega toitsid.  Noored mehepojad, veinist hulljulged ja neid jälgivast rahvahulgast, kelle seast ei puudunud hulk näitsikuid, kelle ees ennast näidata, kangelaslikkust täis, sööstsid luudele koperdades püramiidi astmetest üles. Vein ja öö läbi pidutsemine olid aga teinud oma töö ja nad ei olnud sugugi nii kiired nagu nad kujutlesid end olevat. Veel enne kui nad kujudeni jõudsid, andis ühe mehepoja tahtejõud järgi ja ta hakkas end riidest lahti kiskuma. Seejärel teine. Rahvas tänava otsal kisas hoiatusi ja karjusid et nad otsa ringi keeraks ja tagasi tuleks, enne kui on hilja. Kuid juba oligi hilja. Piisas sellest, et esimesed kaks Tõlveti kireobjektiks oleva ilvesnaiseni jõudsid ja selle asemel, et teda hakata minema vedama, hoopis ise end tema vastu nühkima asusid, kasvas ka kujude maagia plahvatuslikult ja enam ei suutnud ükski valvureist, amuletiga või ilma, kainet mõistust säilitada. Kõik nad ilvesnaise ümber ei mahtunud ja suutmata end taltsutada, hakkasid mõned end nühkima kivist Siuvao kuju vastu.

Seda nähes karjatas pruut kiledalt ja sööstis oma mehele järgi, teda tormasid tagasi hoidma ämm ja äi ning paigale jäänute õuduseks hakkasid nemadki end juba mõnekümne sammu kaugusel paljaks kiskuma ning kohale jõudes sööstsid hetkegi kõhklematult paljaste kehade segadikku. Mehed tervitasid uusi naisi arulagedate huiletega ja peaaegu kohe kadusid need soovijate kehade alla. Sellest süttinud kirelõõmast ammutas kujude ümber lainetav kireväli nii palju jõudu, et silmale nähtamatu väli laienes kaugele üle oma tavaliste piiride, haarates endasse ka ülejäänud pulmalised.

See mis nüüd lahti läks, ületab kõik piirid, mida ette võiks kujutada. Inimesed hullusid ja tormasid aru kaotanult kujude juurde, rebisid end alasti ja püüdsid kujude otsa ronida, et jõuda Siuvao ja Öölaseni, kellest kogu see hullutav energia välja voolas. Rabelev inimkuhi kattis kujud peaaegu täielikult ja enamus ei pääsenudki keskele, sinna kuhu neid tagant piitsutav sund neid ajas. Osavamad ja tugevamad ronisid ees olijaile otsa, nõrgemad aga haarasid kõige lähema naabri järele. Kuid sellest hoolimata igale kuhjast välja jääjale siin paarilist ei jagunud ja nii mõnedki ei jaksanud või suutnud endale paarilistki otsida ning haarasid kõige järele, millega end vaid rahuldada võis. Sellal kui kuhja keskel rautasid mehed järgemööda Siuvao kivist armupragu ja naised nühkisid ja oigasid Öölase kürva otsas, nühkis väljaspool seda roosat ja higist hunnikut mõni naine end parema puudumisel püramiidi astmetest välja sirutuvate puujuurikate vastu või haaras maas vedeleva ümarama peaga sääreluu järgi.  Mehed seevastu püüdsid end suruda ükskõik millesse, millest võis loota, et nende tulitav kara sinna vahele mahub, ükskõik kas see oli siis mõni ammuli suu, kellegi kaenlaalune või laiem kivipragu.

Järsku kostis üle väljaku luust ja lihast läbi käiv möire ja pruut, kes parasjagu Öölase kürva otsas ratsutas, paiskus süsimusta joa otsas mitme meetri kõrgusele ja kukkus raginal puulatva, jäädes sinna, Öölase tõrvataolise lägaga kaetult, ühele oksale abitult rippuma. Mitmed tiirased näod jäid ahnelt jõllitama tema roosat kutsuvat pragu, mis nende peade kohal õõtsus, nii lähedal ja ometi käeulatusest väljas. Öölane liigutas ja inimesed, kes kõik end tema vastu nühkisid, pudenesid kuju otsast alla, kaasa arvatud peigmees, kes üritas oma niiska Öölasele suhu toppida. Selsamal hetkel oigas ka Siuvagu ja ajas end ekstaasist silda, paisates eemale kõik mehed, kes end kuhugi ta õnarustesse olid surunud. Too aga, kes ennastunustavalt end tema jalgade vahel edasi-tagasi nühkis, põrutas samuti kogu laadungi lummutise kivist arukoopasse, sinnasamma, kuhu olid end tühjendanud juba kümned enne teda.

„Vaba!“ röögatas Öölane. Tema kürvast lendas kõrge kaarega veel teinegi suur juga, mis lõi sellele ette jäävad inimesed jalust maha ja määris nad kokku süsimusta lummutise-seemnega. Siuvagu tema vastas, ikka veel selili ja jalad laiali, reitelt tilkumas orgialiste valget seemet, naeris õnnelikult ja kurjalt. Seda naeru kuuldes kainenesid ka kõige kiimalisemad ja rahvas tõmbus kahe vägeva olendi juurest eemale, moodustades nende ümber hingeldava, leemendava ja higise ringi. Öölase pilk libises üle rahvasumma, jäädes peatuma Rannel ning Tõlvetil, kes teineteise vastu liibudes tema lähedal seisid.

„Surelikud.“

Olevuse hääl kajas üle kogu väljaku ja pani iga viimase kui naisolevuse jalad värisema ja tema peenise järgi igatsedes tilkuma. Ranne, kes oli valmis põlvili viskuma ja oma palvet esitama, surus seda häält kuuldes käe oma jalge vahele ja otsis teise käega Tõlvetilt tuge, kui orgasmi kuum plahvatus, mille sarnast ta varem polnud iial tunda saanud, naise jalad süldiks muutis ja sisemuse vibreerima pani. Öölane viipas käega ja Ranne kõrvad ja saba kadusid nagu poleks neid kunagi olnudki. Siis ajas Siuvagu end istuli ja pööras oma pilgu Tõlvetile. Suutmata end tagasi hoida, mees karjatas ja pritsis oma seemne kõrge kaarega püramiidi astmele. Mõlemad Rannega vajusid jõuetult maha.

„Sina vahimees pead ka edaspidi meie templi ümber vahti,“ lausus Siuvagu ja Tõlvetil ning igal viimasel kui meesolevusel püramiidi ümber lõi nagu kramp jalgevahele, kui niuetesse sööstev vere tulv nende tõlvad pingule lõi. „Sulle abilisteks sünnitan ma aga kõigi nende meeste lapsed, kes oma seemne minusse purskasid. Igaüks teist saab käsuõiguse oma lapse üle, sina aga valitsed neid kõiki.“

See kõne oli nõnda pikk ja iga selle sõna nagu mõnulaine, mis üle rahvasumma käis ning selleks hetkeks, kui kõlas viimane sõna, langesid naised orgasmis vääneldes maha ja mehed purskasid üksteise järel, vajudes nende kõrvale.

Seda öelnult langes Siuvagu tagasi altarile, oigas, väänles, tema kõht paisus aina suuremaks ja suuremaks. Ta ajas jalad laiali ja nende vahelt hakkasid lurtsudes ning röhkides, vingudes ja kiuksudes roomama välja kõiksugu värdjad, kelle kirjeldamiseks inimeste keeles sõnugi ei ole. Neid oli soomuselisi ja küüniselisi, sarvilisi ja hambulisi, roomavaid, lendavaid, kahe, kolme ja kümne jalaga.

Iga koletis tormas oma isa juurde. Nii mitmedki mehed ja nende naised põgenesid hirmust röökides või langesid minestanult maha. Õnnelikult tundsid end need, kes ei olnud Siuvao kivist prao ligilähedalegi pääsenud ja olnud sunnitud end muul moel rahuldama. Ka Tõlvet jõllitas õudusega endale õõtsuva kõnnakuga lähenevat mao ja karu ristsugutist.

„Issssa,“ sisistas olevus. Tõlvet ajas end kiiresti vankuvatele jalgadele ja hakkas püramiidilt alla taganema, kartes iga hetk, et koletis ta lõhki kisub ja nahka paneb. Kuid siis meenusid talle Siuvao sõnad, ta võttis julguse kokku, peatus ja sirutas oma „lapse“ poole käe. See lööberdas Tõlvetini ja hõõrus end õnnelikult vastu mehe kämmalt.

Öölane ja Siuvagu, kes nii kaua aega olid olnud nii lähestikku ja ometi nii kaugel, langesid teineteise embusesse. Kuid pärast paari metsikut suudlust tõmbusid nad taas üksteisest eemale.

„Me peame neile tõpranärudele kätte masma,“ sisistas Siuvagu ja Öölane noogutas.

„Selleks ajaks, kui me naaseme, olgu siia ehitatud korralik tempel, kus me saame puhata ja armatseda,“ ütles Öölane end ümbritsevatele inimestele pilkugi heitmata. Kuid tema hääl pani naised ja mitmed mehed joovastuses maha langema ja väänlema. „Senikaua me läheme ja maksame mõned maksmata arved.“

Järgmisel hetkel lummutised haihtusid.

Tõlvetil läks nende jutt kõik kõrvust mööda, tal ei jagunud nende jaoks ei silmi ega kõrvu. Kogu mehe tähelepanu oli endale haaranud elukas, keda ta hirmuvärinaid alla surudes silitas.

„Issi, kõht on tühi,“ mörises „lapsuke“. Abitult vaatas Tõlvet ringi, kuid ainus, mis talle silma hakkas, oli lähedase pealuu peal roniv priske sajajalgne. Ta napsas putuka sõrmede vahele ja pakkus seda oma „lapsukesele“. See limpsas pika kaheharulise keelega ja neelas toidupala ühe klõmpsuga alla. Jalamaid muutus ta käitumine veelgi rahuarmastavamaks ja sõbralikult nühkis ta end Tõlveti vastu. Silmanurgast nägi mees, kuidas nii mõnedki ei suutnud oma ootamatutele järglastele toitu leida, mille peale elukad vihastasid, paiskasid oma „isad“ pikali või lausa hammustasid neid suure vihaga ning jooksid, lendasid ja lööberdasid seejärel kõigi nelja ilmakaare poole laiali. Ei pääsenud samast saatusest ilmselt ka need, kes olid alguses põgenenud, sest nende „lapsed“ järgnesid neile vääramatult, näljane pilk silmis, majade vahele.

Ranne lähenes areldi Tõlvetile ja ta „lapsele“. Teda oli ilma kõrvade ja sabata raske äragi tunda, mitte ainult naise välimus, vaid kogu ta olemus oli muutunud kassilikust palju inimlikumaks. Kuid ta silmad särasid kavalalt nagu enne.

„Ma mõtlesin, et ma ei lähe enam Kolbakorjaja torni tagasi.“

Tõlvet naeratas talle ja püüdis lapsukest eemale nügida.

„Tahad sa äkki minu juurde kolida?“ küsis ta nagu muuseas. See oli muidugi narr küsimus, sest Tõlvetil ei olnud mingit omaette elamist, ei midagi muud peale eraldatud kambrikese valvurite tornis.

„Kui sa mind kutsud.“

Vastuse asemel jättis mees koletise kus seda ja teist ja haaras naise järgi. Surus ta enda vastu ja suudles pikalt ja kuumalt. Kui nad viimaks teineteisest eemale tõmbusid, vaatas Ranne koletist, kes endiselt nende juures seisis nagu truu koer.

„Kas… kas tema hakkab ka meiega elama?“

Tõlvet ohkas ja põrnitses elukat, kes talle armunud pilguga vastas, ila suunurgast tilkumas.

„Küllap vist. Ma pean talle ainult nime panema.“ Ta kibrutas kulme, et mingit sobivat nime leida. Elukas lingutas kõrvu ja ootas kannatlikult.

„Ma nimetan su… Orgialiseks.“

Tundus et koletis jäi oma nimega rahule, sest tema poolt ei kostnud mingeid vastuväiteid. Tõlvet ei olnud kindel, et too muidugi üldse arugi sai mida selline asi nagu nimi endast kujutas ja milleks seda tarvitati. Kuid praegu ei kavatsenud ta hakata selle kohta mingeid lisaseletusi jagama. Ta vaatas hoopis oma valvkonna järele ringi. Nood olid kõik elu ja tervise juures, paar tükki neist hellitasid oma lapsi ja teised enda vastu liibuvaid alasti näitsikuid.

„Lähme valvkonnamajja, puhkame, peseme ja arutame mis edasi saab,“ ütles ta meestele.

Valvemeeskond vaatas üksteisele veidi pettunult otsa.

„Pealik, sa ju lubasid meile vaba päeva. Täna on ju Pässiku pulmad.“

„Jah, aga…“ alustas Tõlvet ja peatus siis.

„Me jääme veel siia,“ ütles peigmees, ja pruut, kes oli end talle kaissu surunud, ise ikka veel pooleldi Öölase musta seemnega koos, noogutas õhinal. “Vaja ju tähistada.“

Tõlvet vaatas neid ja noogutas siis.

„Tehke mis tahate, ega siin pole hetkel midagi valvata ka.“

Rõõmuhõisetega kiitsid mehed oma pealikku ja peigmees viipas rõõmsalt kaaslastele: “Tooge see vein sealt väljaku servalt ära.“

Tõlvet, Ranne ja Orgialine nende sabas, pöördusid minekule. Enne veel, kui nad vahtkonna kuuldekaugusest välja jõudsid, kuulis Tõlvet kuidas üks neist ütles: „Nüüd ma saan aru, miks see maagia keelatud on, aga miks ta põlatud on, sellest ma küll aru ei saa. Selliste lummutiste varjus võib ju täitsa elada ja miks mitte vahel korralikku seemneohvrit tuua.“

Kui nad möödusid noorpaari vanematest, siis tundus, et ka langud olid üsna samal seisukohal oma lastega. 

„Oli see vast pulm,“ lausus pruudi isa ja peigmehe oma noogutas takka. „Sellist pidu ei ole veel kellelgi olnud. Sellest räägivad veel meie lapselapsedki.“ Ise silitas samal ajal enda kõrval lebavat soomuselist värdjat, kelle kaks pead tundusid koosnevat peaasjalikult hammastest.

„Naaberküla tollid lähevad kadedusest lõhki,“ naeris pruudi ema ja kõik, kes olid tema kuuldekauguses naersid, kihistasid ja lõkerdasid õnnelikult kaasa.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0503)