Hoiatus: Tegemist on eellooga
eelmises Erektoris ilmunud loole „Ei inimene ega mutant“ ja endiselt on
tegemist aupakliku kummardusega B-kategooria ulmefilmidele ja hardcore pornograafiale.
- Kalmsten
Kõlas
vaikne „lumps“ kui Reida oma huuled Villieri riista ümber vabastas. Ta
naeratas, pühkis sõrmeotsaga spermatilga suunurgast, ajas korraks keele suust
välja ja lausus seejärel:
„Näed, kõik su lapsed sõin ära.“
„Kronos selline,“ vastas endiselt hingeldav Villier.
„Kronos sõi enda lapsi, mina sinu omi,“ torkas Reida ja ajas end istukile.
Väike tuba oli täidetud seksi hõnguga. See lummav niiskuse ja rabelemise lõhn,
mis Villierile alati rammestuse peale ajas. Veel enam kui orgasm ise, suigutas
teda just see higilõhna segatud seemne lehk, mis peale korralikku keppi kogu
elamise täitis.
„Kohvi? Meil veel seda on, viimasest preemiapakikesest, läheb?“ küsis Reida,
kui oli end segipööratud linadega voodilt püsti ajanud.
Ootamata vastust sammus ta oma suurepäraseid puusi demonstratiivselt hööritades kööginurga poole. Ta pöördus veel
korraks, andes sellega Villierile võimaluse silmitseda rindu, mille kohta
enamus XXXL, ent targemad une pealt 34G ütlesid, ja pigistas vesikäsnast paari
tassijagu vett veekeetjasse. Villier polnud üks targematest.
Ei, ta oli lihtsalt täispeaga rinnahoidja numbrit küsinud ja mäletas, kuidas
Reida ta välja oli naernud.
„Miks see sind üldse huvitab?“ oli Reida küsimusega vastanud ja kui Villier oli
soganud midagi kingituste ostmisest ja muust sellisest, oli teda tabanud uus
naerupahvak ja torge, et „Jah, meil ju müüakse neid poodides ja turuplatsidel
ja ...“ ning Villier oli vaikinud.
Reidal oli olnud õigus. Pesu ja muud sellist ei müüdud. Neid sai kas
standardpakikestest või preemiapakikestest. Mida rohkem said mutandid enda
kätte linnasektoreid, seda rohkem ratsionaliseeriti tööstust ja peamine aur
läks totaalse sõja tarbeks mõeldud relvastusele ja muule seonduvale.
Nii nad siin olid. Vähetuntud planeedil, tähtsusetus koloniaallinnas, ja ootasid,
kuni aina hüsteerilisemalt ent ilmselgelt kurtidele kõrvadele suunatud
hädalpalvete peale väline abi kohale saabub või kuni mutantide hordid neid enda
alla matavad. Üks neist kahest pidi varem või hiljem juhtuma, seda teadsid kõik,
ent ometi mängiti kangelasi.
Nad olid mõlemad vastulöögikomandos. Eliitüksuses Kobra, mis oligi koostatud
paaridest, ilmse sooviga sel teel nendes võitlusvaimu ja relvavendust
kinnistada.
Ja see oli õnnestunud või vähemalt senini oli see toiminud. Pealegi, kes oleks
soovinud, et tema kaaslane peale võitluse käigus M-viirusega kokkupuutumist
mutandiks oleks moondunud. Ei, partneri armuhuhukkamised olid toiminud niimoodi
nii armastuse kui ka halastamatuse märgina. Ja tee mis tahad, aga see hoidis
neid nii koos, kui ka töös.
„Su kohvi, aga me peame kiirustama, “ lausus Reida Villierile tassi ulatades,
katkestades niimoodi mehe mõttelennu.
Kiirustama pidid nad tõesti.
Paar tundi tagasi oli teada antud, et on aeg anda vastulöök ja Kobra oli
loomulikult see komando, kellele sellist au osutati. Oli ju Reida Elben tunnustatud
kolm aastat järjest tõhusaimaks mutandikütiks kogu linnas. Mitte, et seda linna
enam väga palju alles oleks olnud. Alles paar päeva tagasi oli kaotatud
järjekordne sektor ning sellest kõikuma löönud moraali upitamiseks neid ju
teele saadetigi. Muud mõtet polnud vastulöögikomandodel enam ammu ja nii Villier
kui Reida teadsid seda vägagi hästi.
Lõpetanud kohvi tõusis Villier voodilt ja asus koos pesemise lõpetanud Reidaga
endale löökrühmlase varustust selga ajama..
„Sa ei pesegi end?“ küsis Reida pigem soovist midagi öelda, kui otsesest
huvist.
„Ei, lugesin just iidset ajalooraamatut, iidsest vallutajast, kes olevat ilusti
öelnud, et kes peseb endalt maha higi, see peseb endalt ka maha võiduõnne,“ vastas
Villier ja üritas naeratada.
Talle lihtsalt meeldis kepijärgne higi. Reida oli sellest tegelikult teadlik
ning Villierile hakkasid tema märkused järjest enam ja enam närvidele käima.
Reida, kes juba voodikiskjast halastamatuks mutandikütiks oli kehastunud, manas
oma niigi karmile näole veel läbitungimatuma ilme ja ei lasunud rohkem sõnagi.
Nii nad siis seadsid end riidesse ja väljusid Reida kahetoalisest
privaatelamust, mida isegi naljaga pooleks majaks ei saanud nimetada ja jäid
ootama, millal juba lähenev hõljuklest nendeni jõuab.
Planeedi ülimodifitseeritava orgaanika enda taktikepi alla saamine oli olnud ka
kogu esimese ja teise kolonisatsioonilaine üks väheseid edusamme. Kogu planeedi
floora koosnes vaid käsnjast soonilisest massist ja selle arengut laboratoorselt
suunates võis sellest teha enam-vähem ükskõik mille. Käsnjas moodustis vastu ei
hakanud, millestki ei toitunud, eluks midagi ei tarbinud ja ... lihtsalt vohas kõigest
hoolimata. Juba ainuüksi pesuks ja joogiveeks kasutatav vesikäsn suutis ühe
päeva jooksul eraldada pea 200 liitrit puhast vett ja seda ilma, et ta seda
vett kuskilt juurde ammutama oleks pidanud. Ta lihtsalt tegi seda. Kuidagi.
Ja kindlasti olid ka mutandid liigitatud
alguses edusammude alla, kuni nad ...
Selle kohapealt ajalugu vaikis. Ametlik versioon oli, et nad pääsesid kuskilt
uusorgaanika tehasest välja, varjusid kanalisatsioonis ja kui neid tänu nende
eriti jõudsale sigimisele lõpuks juba palju oli, siis tungisid välja.
Villier ei uskunud seda eriti. Ta oli pigem Reida versiooni pooldaja ja Reida versioon
oli, et neid oli kasvatatud mingites reservaatides. Aastakümneid, puhtalt
linnaväliseks oritööjõuks ja kuna Galaktika Ühtse Suurkogu kehtestatud seadused
keelustasid mõistuslike eluvormide ekspluateerimise oritööjõuna, siis hoiti
nende olemasolu saladuses. Kuni nad välja tungisid või nad välja päästeti.
Reida oli sellest korra joogisena Villierile rääkinud ja kaineks saades palunud, et mees sel teemal
mokad koos hoiaks.
Ja Villier oli seda teinud, sest see oli ainus kord, mil Reida teda palunud
oli. Kogu nende koosoldud aastapooliku
jooksul.
„Magad?“ kõlas hõige hõljuklestalt ja äratas Villieri mõtetest. Ta ronis
kiirelt lestale ja vaid korraks valjenenud sumina saatel võttis hõljuklest
kohalt. Villier noogutas komandokaaslastele, sättis end istuma ühele kergelt
vetruvatest ja lillakas-roosadest tuiksoontest ning võttis vastu talle ulatatud
automaat-ründekahuri DPS.
Reida kontrollis enda automaati, seda korduvalt maha- ja taasriivistades.
Korraks eemaldas ta padrunisalve, nagu aitaks kriitiline pilk padruneid
elujõulisemaks muuta, ja paistis lõpuks nähtuga rahule jäävat.
Villier seda ei teinud, ta uskus, et kui
midagi läheb persse, siis läheb see persse, ja seda hoolimata igasugusest
eelkontrollist. Ta oli oma aja inimese kohta ääretult ebausklik ning praegu
rõhus teda sünge eelaimdus. Et just eelseisev aktsioon on see, kus midagi
persse läheb ja kapitaalselt.
Tasaselt hõljusid nad üle linna tsentrumiks oleva keskväljaku ja alles nüüd
taipas Villier esimest korda, et mööduv rahvas ei saada neid enam teele rõõmuhõisetega.
Ei, mitte mingit aplausi ega hõiskeid. Keegi ei heitnud neile pilkugi.
„Nii palju siis moraali tõstmisest,“ lausus Hans, suure kondi ja alatiselt
rasvaste vuntsidega kiilakas, osutades laisa käeviipega möödujaile.
Keegi ei lausnud selle peale sõnagi, sest isegi need, kes vähemalt alguses olid
lähtunud mingist missioonitundest, olid nüüdseks leppinud olukorra mõttetusega
ja tegutsesid veel ainult preemiapakkide nimel. Pea kõigil neist oli militaar-
või vähemalt korravalveminevik ja vaid Reida oli ainus, kes varem oli mingis
ametiasutuses mingit paberitööd või midagi muud sellist teinud. Villier ei
teadnud täpselt, kuna Reida oli enda mineviku koha pealt enam kui napisõnaline.
Samuti ei teadnud Villier, miks Reida üldse ühiskonnaredelil kolonisaatoriks
oli taandatud. Selline saatus ei tabanud igaüht. Keegi pidi mingi keskastme
kuriteoga hakkama saama, et kuskil äärealade kolooniaalplaneedil lõpetada.
Villieri hingel oli näiteks mõnisada kaotsiläinud kasti sigarettidega, mis tema
relvavendadeni oleks pidanud jõudma. Ta isegi ei mäletanud enam, kui palju neid
kastikesi oli olnud. Vahet ju polnud.
Enam.
Eriti häiris see mälestus teda seetõttu, et ta ise ei suitsetanud ning pidas
sigarette maailma kõige mõttetumate asjade pjedestaalil esikoha vääriliseks.
Reida see eest tõmbas ja iga kord, kui ta suitsu läitis, oli see justkui
järjekordne saatuseirve Villieri ja tema kordasaadetu üle.
„Minevik jälitab sind tuleviku lõpuni,“ meenus Villierile kuskilt kuuldud lause
ja ta vandus mõttes. Minevikulained olid järsku ta enda valdusesse saanud ning
manasid ta vaimusilma ette iga pisemagi rikkumise, mille ta elu jooksul korda oli
saatnud. Hõljuklest aga liugles tasakesi edasi, kuni järsk nõksatus Villieri tema
mälestustest äratas.
Oldi kohal. Üleeile püstitatud tõkismüüri ees. Nad ronisid lestalt ja valvekomando
märgistusega mehed avasid pisikese terasukse tõkismüüris. Hansu järel kiirustas
kogu vastulöögikomando sellest läbi. Avariiuks nende selja taga sahises kinni
ja siin nad siis olid.
Üleeile hüljatud sektoris. Silma hakkasid laialipillutatud kompsud, suvaline
träni, mõned endiselt tuksuvad liikurid ja mõned laibad ...
Vaatepilt, mille kohta Villier arvas, et ta ei harju sellega kunagi. Vähemalt
mitte selliste laipadega. Riided seljast rebitud, mustjaspunase kuivanud verega kaetud, puuduvate jäsemetega
ja surnuks vägistatud.
Ta võdistas end ja surus automaatkahuri kõvemini vastu puusa. Ähvardavalt
sihtis selle 46 millimeetrise kaliibriga toru tänavatühjust ja süstis Villieri grammikese
meelekindlust.
Ent mutante polnud.
Muidugi, miks olekski pidanud. Nad tulid nagu tavaliselt, hakkisid ja keppisid
pooleks kõik elavad ja taganesid oma surnuid kaasa lohistades täpsuslaskurite
tule eest selleks, et varsti jälle kuskil sektoris välja ilmuda.
Kuuekesi liikusid nad edasi. Hans automaadiga keskel, leegiheitjakandjad külgedel,
Villier ja Capeck automaatkahuritega nende järel ja Reida tagantturvajana
viimasena.
Kedagi polnud näha, aga ega nad oodanudki, et mutantidele kohe selga saavad
sadada. Enamasti ründasid mutandid ikka ise. Seda nad oskasid. Kiimahoog, mis mutandid
marutama pani, töötas küll inimeste kasuks, aga sellesse sattusid nad alles
inimese lähedal olles. Mutante lähedale lasta aga ei tohtinud.
„Kiimahoogu sattudes eritab nii isas-, kui ka emasmutant imalat aroomi, mis
paneb inimese neile vastupanuta anduma,“ meenus Villierile see, mida oli öelnud
mutandivastase aktiivvõitlusõppe üldteabe koordinator, kelle nimegi Villier
enam ei mäletanud. Ja ega see nimi tal hetkel enesetunnet paremaks teinud poleks.
Igal juhul kandsid nad oma näol orgaanilisi lahingmaske, mis tihkelt näole
liibudes raskendasid hingamist, ent mis paraku oli ainus kaitse mutantide peast
segi keerava kiimaleha vastu.
Esimesel ristmikul keerasid nad vasemale. Seda teed mööda pääses 21-sse
sektorisse, kus oli toimunud sissetung paar nädalat tagasi. Arvatavalt pidi see
praeguseks juba mutantidest kubisema.
Vargsi, tähelepanelikult ümbrust jälgides liikusid nad edasi. Nende peakohal
tiirles tasaselt sumisedes kaks drooni, uusorgaanika tippsaavutust, mis
filmisid iga nende sammu ja edastasid seda vaatajateni, keda nende tegevus enam
ammu ei huvitanud.
Aga nad liikusid. Edasi. Villieri ei teadnud, millest mõtlevad ta kaaslased,
ent ta ise keskendus hetkeks preemiapakile, mis teda naastes ootab, ja samal
hetkel neid rünnatigi.
Mutandid tungisid nende suunas kahest küljest. Neid võis olla mõnikümmend ja
vähemalt pooled neist jäid maha visklema juba esimeste valangute peale, mille
komando nende suunas teele saatis.
Kuid see rünnak oli enneolematu haardega. Villier polnud kunagi nii palju
mutante korraga näinud, ja nad tulid. Lainetena. Enamus neist varisesid maha,
paljud neist jäid leegiheitjate tulejugade haardesse, kuid mõnedki jõudsid
nendeni - hullununa, poolsöestununa, veritsevana, köndistatuna, ent siiski. Villier
viskas lähivõitluses kasutu automaatkahuri ja haaras puusalt püstoli ja
lahingpussi. Veel kordagi polnud tal olnud vaja neid kasutada, ent nüüd ...
„Nii see siis lõppeb,“ tabas teadmine teda pähe sadava rändrahnuna, kuid
sellest hoolimata ta võitles. Nüüd kaikusid juba õhus mutandide kiimarööked. Villier
nägi silmanurgast, kuidas kaks hiilglaslike tissidega emast maskist ilma jäänud
Hansu maha rebisid. Ta märkas veel, kuidas üks neist justkui käsu peale kõvastunud
riista Hansu pükstest nähtavale rebis ja otse sellele otsa maandus. Rohkem ta ei
näinud, ent polnud ka vajadust, ta teadis niigi, mis edasi saab ja otsustas
maksku, mis maksab seda vältida.
Püstol sai tühjaks, ta lasi sel kukkuda ja haaras machete. Kahe käega raiudes
hakkis ta end läbi tema ümber koondunud mutantide sinna suunda, kus aimas Reidat
asuvat. Machete käepide muutus verest libedaks, kui ta verist sihti rajades
sammhaaval edasi liikus. Mutantide vastupanu jäi aina vähemaks ja enamus neist
ei olekski talle vist erilist tähelepanu pööranud ning Villier taipas õudusega,
millest see tingitud on.
Vaatepilt mis talle avanes aga valas selle kartuse betooni.
Reida oli selili, tema mask oli veel ees, aga tema armeepükste jäänused
vedelesid äsja Villieri hoobist maha varisenud mutandi lähedal tükkidena maas.
Villier röögatas. Mutandid, kellest kaks Reidat kinni hoidsid ja kolmas tal
parasjagu säärisboksereid jalast rebis, ei pööranud sellele tähelepanugi. Raevukas
hoop raius Reida jalge vahel oleval mutandil pea otsast, kuid Villier ei peatunud.
Järgmised hoobid tabasid juba kahte Reidat kinni hoidvat mutanti, nii et
koheselt variseid ka nemad sõiduteetolmu.
„Su selja taga!“ röögatas Reida ja kiire hüppega vahetas Villier asukohta.
Mutandi rusikahoop tabas õhku ja koheselt tungis machete tema kaela. Röökides
vajus mutant maha ja jäi sinna armetult tõmblema.
Reida oli end vahepeal püsti saanud, kohendanud maski ja eemaldanud
mutandiküünistest rebenenud bokserite jäänused ning haaranud maast machete,
röögatas ta Villierile:
„Kaome siit!“
Kuna mutandid olid juba kesk oma kurikuulsat kiimahoogu ja nüüdseks juba rohkem
huvitatud allesjäänute vägistamisest, siis õnnestus neil end läbi mutandikarja
raiuda ja koos kadusid nad tänavaid ääristavate mahajäetud majade vahele.
Põigates ümber järjekordse nurga, sattusid nad peale keppivatele mutantidele,
kelle nad mõnekümne raevust kantud machete hoobiga veriseks pudruks muutsid ja
lõpuks, jõudes tupiktänavasse, sööstsid nad sisse esimesest lahtiolevast
uksest.
Lootuses väljapääsu leida tormasid Reida ja Villier mööda koridore, kuid
avastanud mutandi- ja paraku ka inimesekindla esiukse suletuna, peatusid nad,
et hinge tõmmata. Reida puusal ilutses sügav haav, ta määris sellele
plaastergeeli ja sidus medpakist võetud sidemega kinni.
„Kurat, nüüd oleme pasas,“ lausus Reida kui oli haavaga ühele poole saanud ja
lisas:
„Vähemalt mina olen. Sa tead ju, mis su kohus on, mees, tead?“
Villier noogutas. Ta teadis seda, ta teadis vägagi hästi, mida ta peab nüüd
tegema. Ta astus sammu tagasi, heites viimase pilgu enda ees seisva Reida
tugevatele õlgadele, rindadele, millest üks oli puruks rebitud tugirinnahoidja
lahingumudelist välja tunginud ja mille pöidlaotsa suurune tumepunane nibu nii
kutsuvalt turritas ning libistas pilgu nendele tugevatele jalgadele, mida Reida
kirehoos korduvalt tema seljale oli põiminud.
„Suudad sa seda?“ küsis Reida lõpuks ning kohendas rinnahoidjat, justkui andes
märku, et see aeg on nüüd möödas.
Villier noogutas, ehkki oli näha, et vastu tahtmist.
„Teed sa seda?“ päris Reida nõudlikult ja põimis käed rinnale.
„Sa tead, et teen. Pean tegema,“ vastas Villier.
„Miks, kurat, sa mu üldse päästsid?“
„Mai tea, võib-olla selleks, et ... me kõik oleme väärt rohkemat kui saada
mutandikarja poolt surnuks vägistatud,“
„Olgu, kui nii, siis nii ... hakka nüüd aint pihta.“
Villier noogutas ja tõstis verest nõrguva machete. Reida langetas pea ja kui Villier
hoobiks käe tõstis, ründas ta teda. Reida laup rajahtas vastu Villieri nina,
nii et valu hetkeks silmanägemise võttis. Sellele järgnes rusikahoop otse
munadesse. Villier vajus kokku ja machetehoopi, mis sügavale tema kaela tungis,
ta peaaegu et ei tundnudki.
„Kena, et sa suudad ja puha, aga kas ma seda lasen, on juba teine asi,“ lausus
Reida ning veendunud, et Villier ei piinle, vaid on ikka surnud, vajus ta ise seina
veerde maha.
Ta polnud Villieri armastanud, ei, asi polnud selles. Ta oli armastanud oma
elu. Ja armastas seda endiselt, ent see, milliseks see elu tõotas nüüd muutuda,
ei meeldinud talle ka grammigi.
Ta teadis, teadis juba siis, kui tema kaaskoordineeritud uusorgaanika
salalaaboris esimene mutandipartii loodi, et nad levitavad viirust. Ta teadis
ka, et M-viirus, mille füüsiline kontakt mutantidega kaasa toob, tekitab küll
pöörase ja hooti lausa taltsutamatuks muutuva seksijanu, ent see ei muuda
inimest mutandiks, nagu ametlik propaganda väitis. Samas, ta ei teadnud ka
kõiki üskikasju. Ei, ta oli end sellest enne taandanud, kui projekt õieti hoo
sisse sai.
Ta oli kõik elu jooksul kogutud säästud hakkama pannud, et muutuda
tundmatuseni. Alustades näost, füüsilisest võimekusest ja lõpetades naervuväärselt
suure rinnapartiiga, mis tänu tema laiendatud õlgadele küll enam-vähem loomulikuna
mõjus, ent ikkagi naeruväärselt suur oli. Ta oli lavastanud enda surma, oli
kaotanud kõik sidemed minevikuga ja seda kõike selleks, et sellest uuest
orjarassi loomisest ja selle ekspluateerimisest käed puhtaks või vähemalt
natukenegi puhtamaks saada. Ta oli küll kõikvõimsa teaduse usku ja natuke kõver
teadlane, ent ka tal oli oma eetika ...
Ja nüüd oli ta siin. Nende valdustes, kelle loomisesse ta teadma ... või siiski
pigem poolteadlikult oma panuse oli andnud. Samuti oli ta kindel, et Villieri
ümber veenda poleks tal iial õnnestunud.
Ei, too oli selleks liialt kandilise maailmavaatega ja ehkki voodis hea, polnud
ta teab mis superinimene. Ja nii oligi ta siis üksi ...
Mida kuradit ma nüüd peale hakkan, mõtles ta, ent taipas, et silitab juba pikemat aega oma reit
ja et mõte kisub teda vägisi jalgevahesse.
„Olgu, tulevik võib oodata, kui olevikul on parasjagu oma sõna sekka öelda,“
lausus ta poolvaljult ning libistas käe õrnalt, justkui kontrolliks üle
häbememokkade. Ta oli märgumas. Ilmselt oli M-viirus juba praegu tema kehas
võimust võtnud, sest reeglina eelistas ta pikka eelsoojendust.
Nüüd aga ...
Ta tundis, et on valmis. Valmis, et keegi teda võtaks, kuid kedagi polnud.
Seega tuleb ilma läbi ajada, mõtles ta ja libistas sõrmeotsad õrnalt üle
kliitori. Juba see vabastas tema suust tasase oige ja ta jätkas. Aeglaselt näpuotsaga
ringe tehes õrritas ta end ja tundes, et on saavutanud õige küpsusastme,
sirutas ta käe machete järele. Haaranud ettevaatlikult selle terast, tõstis ta
selle näo ette, eemaldas erutusest värisevate kätega tera ja sülitas sünteetilisest
metallist käepidemele. Asetanud improviseeritud mänguasja kõhule, asus ta
uuesti rahuldama vahepeal unarusse jäänud kliitorit. Koheselt voogasid mõnulained
tast üle. Ta hammustas huulde, et mitte ennastunustavalt karjatada, ja just
siis, kui ta tundis, et on lõpusirgele suundumas, haaras ta machetepidemest ja surus
selle endale sisse.
Röögatus. Teine.
Ja läbi sudu kostvad lähenevad sammud.
Ent sel hetkel oli tal ükskõik. Orgasmitung oli ta täielikult enda võimusesse
mässinud. Aina kiiremini ja kiiremini kliitorit kõdistades keppis ta end
impro-leluga ning taipas, et lähenenu, kes iganes see ka poleks, on temani jõudnud.
Ta avas silmad ning udusele pilgule avanes käsnlampide hämaras valguses kõrguv hiigelsuur
mutant, kelle muljetavaldava suurusega riist imekspandava kiirusega aina ülespoole kerkis.
„Võta mind või tapa mind,“ kähises Reida
ilma tegevust katkestamata ning mutant paistis mõistvat, mida talt tahetakse.
Ta laskus Reidale peale, nii et too jõudis vaid hetke enne mutandi alla
mattumist kunstpeeniseks ülendatud käepideme välja tõmmata, nii et see tema
tupevedelikust libedate sõrmede vahelt maha pudenes ja kusagile kannikate
vahele veeres. Ta tundis, kuidas enneolematult suur riist temasse tungib. Sinna
justkui libeda sihi rajab, kuni hetkeks peatub ja kuidas siis kiirerütmilised
tõuked temalt tasahaaval viimsegi arunatukese röövivad. Ta tahtis seda mutanti.
Tahtis seda inimese ja kurat mäletab, mille ristandit. Ta tahtis, et teda
võetaks. Siinsamas, tundmatu maja külmal koridoripõrandal.
Tema jalad põimusid mutandi seljale, tema suust väljusid valjud naudingukriisked
ja enneolematu jõuga surus ta oma käed mutandi ümber, kes teda justkui sellest
tiivustatuna aina kiiremini ja kiiremini keppis.
See oli midagi sellist, mille sarnast ta iial varem polnud kogenud. Mitte see suur riist, mitte see mutant, mitte ka see segipööratud ümbrus, vaid see
miski uus tema sees, mis ta orgasmihetkel meeletult väänlema pani. Tema suust
hullunud kriiske vabastas. Tema täisteadvuse vallutas ja kõik kuskile uttu
virutas.
Ta hingeldas, ta lämbus, ta joovastus, ta .... ta ... ta ....
Ta lihtsalt lebas tardumuses, hoides mutandist jõuetute kätega ja tundes, kuidas
mutandi riist tema sees tuksatab, rebis ta selle viimase jõupingutusega endast välja,
pigistas korra ja soe sperma pritsis tema higist leemendavale kõhule.
Ja sel hetkel ta taipas, taipas, et see tunne, see uutlaadi ja enneolematu
naudingutunne, oli just see, millest ta enam loobuda ei kavatsenud. Ei iial.
Ta lihtsalt tahtis seda veel ja veel. Sellist hüperorgasmi, ja üle aastate
tundus talle, et ta on saanud endale elus sihi.
„Parem mutant kui inimene,“ lausus ta vaikselt ning surus järellainetustest oimetuna
küüned sügavale mutandi sudupehmes karvkattes turja.
(2022)