Hoiatus: Tegemist on eellooga eelmises Erektoris ilmunud loole „Ei inimene ega mutant“ ja endiselt on tegemist aupakliku kummardusega  B-kategooria ulmefilmidele ja hardcore pornograafiale.
 
- Kalmsten


Kõlas vaikne „lumps“ kui Reida oma huuled Villieri riista ümber vabastas. Ta naeratas, pühkis sõrmeotsaga spermatilga suunurgast, ajas korraks keele suust välja ja lausus seejärel:

„Näed, kõik su lapsed sõin ära.“

„Kronos selline,“ vastas endiselt hingeldav Villier.
 
„Kronos sõi enda lapsi, mina sinu omi,“ torkas Reida ja ajas end istukile.

Väike tuba oli täidetud seksi hõnguga. See lummav niiskuse ja rabelemise lõhn, mis Villierile alati rammestuse peale ajas. Veel enam kui orgasm ise, suigutas teda just see higilõhna segatud seemne lehk, mis peale korralikku keppi kogu elamise täitis.

„Kohvi? Meil veel seda on, viimasest preemiapakikesest, läheb?“ küsis Reida, kui oli end segipööratud linadega voodilt püsti ajanud.

Ootamata vastust sammus ta oma suurepäraseid puusi demonstratiivselt  hööritades kööginurga poole. Ta pöördus veel korraks, andes sellega Villierile võimaluse silmitseda rindu, mille kohta enamus XXXL, ent targemad une pealt 34G ütlesid, ja pigistas vesikäsnast paari tassijagu vett veekeetjasse. Villier polnud üks targematest.

Ei, ta oli lihtsalt täispeaga rinnahoidja numbrit küsinud ja mäletas, kuidas Reida ta välja oli naernud.
„Miks see sind üldse huvitab?“ oli Reida küsimusega vastanud ja kui Villier oli soganud midagi kingituste ostmisest ja muust sellisest, oli teda tabanud uus naerupahvak ja torge, et „Jah, meil ju müüakse neid poodides ja turuplatsidel ja ...“ ning Villier oli vaikinud.

Reidal oli olnud õigus. Pesu ja muud sellist ei müüdud. Neid sai kas standardpakikestest või preemiapakikestest. Mida rohkem said mutandid enda kätte linnasektoreid, seda rohkem ratsionaliseeriti tööstust ja peamine aur läks totaalse sõja tarbeks mõeldud relvastusele ja muule seonduvale.

Nii nad siin olid. Vähetuntud planeedil, tähtsusetus koloniaallinnas, ja ootasid, kuni aina hüsteerilisemalt ent ilmselgelt kurtidele kõrvadele suunatud hädalpalvete peale väline abi kohale saabub või kuni mutantide hordid neid enda alla matavad. Üks neist kahest pidi varem või hiljem juhtuma, seda teadsid kõik, ent ometi mängiti kangelasi.

Nad olid mõlemad vastulöögikomandos. Eliitüksuses Kobra, mis oligi koostatud paaridest, ilmse sooviga sel teel nendes võitlusvaimu ja relvavendust kinnistada.

Ja see oli õnnestunud või vähemalt senini oli see toiminud. Pealegi, kes oleks soovinud, et tema kaaslane peale võitluse käigus M-viirusega kokkupuutumist mutandiks oleks moondunud. Ei, partneri armuhuhukkamised olid toiminud niimoodi nii armastuse kui ka halastamatuse märgina. Ja tee mis tahad, aga see hoidis neid nii koos, kui ka töös.

„Su kohvi, aga me peame kiirustama, “ lausus Reida Villierile tassi ulatades, katkestades niimoodi mehe mõttelennu.

Kiirustama pidid nad tõesti.  

Paar tundi tagasi oli teada antud, et on aeg anda vastulöök ja Kobra oli loomulikult see komando, kellele sellist au osutati. Oli ju Reida Elben tunnustatud kolm aastat järjest tõhusaimaks mutandikütiks kogu linnas. Mitte, et seda linna enam väga palju alles oleks olnud. Alles paar päeva tagasi oli kaotatud järjekordne sektor ning sellest kõikuma löönud moraali upitamiseks neid ju teele saadetigi. Muud mõtet polnud vastulöögikomandodel enam ammu ja nii Villier kui Reida teadsid seda vägagi hästi.

Lõpetanud kohvi tõusis Villier voodilt ja asus koos pesemise lõpetanud Reidaga endale löökrühmlase varustust selga ajama..

„Sa ei pesegi end?“ küsis Reida pigem soovist midagi öelda, kui otsesest huvist.

„Ei, lugesin just iidset ajalooraamatut, iidsest vallutajast, kes olevat ilusti öelnud, et kes peseb endalt maha higi, see peseb endalt ka maha võiduõnne,“ vastas Villier ja üritas naeratada.
 
Talle lihtsalt meeldis kepijärgne higi. Reida oli sellest tegelikult teadlik ning Villierile hakkasid tema märkused järjest enam ja enam närvidele käima.

Reida, kes juba voodikiskjast halastamatuks mutandikütiks oli kehastunud, manas oma niigi karmile näole veel läbitungimatuma ilme ja ei lasunud rohkem sõnagi.

Nii nad siis seadsid end riidesse ja väljusid Reida kahetoalisest privaatelamust, mida isegi naljaga pooleks majaks ei saanud nimetada ja jäid ootama, millal juba lähenev hõljuklest nendeni jõuab.

Planeedi ülimodifitseeritava orgaanika enda taktikepi alla saamine oli olnud ka kogu esimese ja teise kolonisatsioonilaine üks väheseid edusamme. Kogu planeedi floora koosnes vaid käsnjast soonilisest massist ja selle arengut laboratoorselt suunates võis sellest teha enam-vähem ükskõik mille. Käsnjas moodustis vastu ei hakanud, millestki ei toitunud, eluks midagi ei tarbinud ja ... lihtsalt vohas kõigest hoolimata. Juba ainuüksi pesuks ja joogiveeks kasutatav vesikäsn suutis ühe päeva jooksul eraldada pea 200 liitrit puhast vett ja seda ilma, et ta seda vett kuskilt juurde ammutama oleks pidanud. Ta lihtsalt tegi seda. Kuidagi.

Ja kindlasti olid ka mutandid  liigitatud alguses edusammude alla, kuni nad ... 

Selle kohapealt ajalugu vaikis. Ametlik versioon oli, et nad pääsesid kuskilt uusorgaanika tehasest välja, varjusid kanalisatsioonis ja kui neid tänu nende eriti jõudsale sigimisele lõpuks juba palju oli, siis tungisid välja.

Villier ei uskunud seda eriti. Ta oli pigem Reida versiooni pooldaja ja Reida versioon oli, et neid oli kasvatatud mingites reservaatides. Aastakümneid, puhtalt linnaväliseks oritööjõuks ja kuna Galaktika Ühtse Suurkogu kehtestatud seadused keelustasid mõistuslike eluvormide ekspluateerimise oritööjõuna, siis hoiti nende olemasolu saladuses. Kuni nad välja tungisid või nad välja päästeti.

Reida oli sellest korra joogisena Villierile rääkinud  ja kaineks saades palunud, et mees sel teemal mokad koos hoiaks.

Ja Villier oli seda teinud, sest see oli ainus kord, mil Reida teda palunud oli.  Kogu nende koosoldud aastapooliku jooksul.

„Magad?“ kõlas hõige hõljuklestalt ja äratas Villieri mõtetest. Ta ronis kiirelt lestale ja vaid korraks valjenenud sumina saatel võttis hõljuklest kohalt. Villier noogutas komandokaaslastele, sättis end istuma ühele kergelt vetruvatest ja lillakas-roosadest tuiksoontest ning võttis vastu talle ulatatud automaat-ründekahuri DPS.

Reida kontrollis enda automaati, seda korduvalt maha- ja taasriivistades. Korraks eemaldas ta padrunisalve, nagu aitaks kriitiline pilk padruneid elujõulisemaks muuta, ja paistis lõpuks nähtuga rahule jäävat.

Villier seda ei teinud,  ta uskus, et kui midagi läheb persse, siis läheb see persse, ja seda hoolimata igasugusest eelkontrollist. Ta oli oma aja inimese kohta ääretult ebausklik ning praegu rõhus teda sünge eelaimdus. Et just eelseisev aktsioon on see, kus midagi persse läheb ja kapitaalselt.
Tasaselt hõljusid nad üle linna tsentrumiks oleva keskväljaku ja alles nüüd taipas Villier esimest korda, et mööduv rahvas ei saada neid enam teele rõõmuhõisetega. Ei, mitte mingit aplausi ega hõiskeid. Keegi ei heitnud neile pilkugi.

„Nii palju siis moraali tõstmisest,“ lausus Hans, suure kondi ja alatiselt rasvaste vuntsidega kiilakas, osutades laisa käeviipega möödujaile.

Keegi ei lausnud selle peale sõnagi, sest isegi need, kes vähemalt alguses olid lähtunud mingist missioonitundest, olid nüüdseks leppinud olukorra mõttetusega ja tegutsesid veel ainult preemiapakkide nimel. Pea kõigil neist oli militaar- või vähemalt korravalveminevik ja vaid Reida oli ainus, kes varem oli mingis ametiasutuses mingit paberitööd või midagi muud sellist teinud. Villier ei teadnud täpselt, kuna Reida oli enda mineviku koha pealt enam kui napisõnaline. Samuti ei teadnud Villier, miks Reida üldse ühiskonnaredelil kolonisaatoriks oli taandatud. Selline saatus ei tabanud igaüht. Keegi pidi mingi keskastme kuriteoga hakkama saama, et kuskil äärealade kolooniaalplaneedil lõpetada.

Villieri hingel oli näiteks mõnisada kaotsiläinud kasti sigarettidega, mis tema relvavendadeni oleks pidanud jõudma. Ta isegi ei mäletanud enam, kui palju neid kastikesi oli olnud. Vahet ju polnud.
Enam.

Eriti häiris see mälestus teda seetõttu, et ta ise ei suitsetanud ning pidas sigarette maailma kõige mõttetumate asjade pjedestaalil esikoha vääriliseks. Reida see eest tõmbas ja iga kord, kui ta suitsu läitis, oli see justkui järjekordne saatuseirve Villieri ja tema kordasaadetu üle.

„Minevik jälitab sind tuleviku lõpuni,“ meenus Villierile kuskilt kuuldud lause ja ta vandus mõttes. Minevikulained olid järsku ta enda valdusesse saanud ning manasid ta vaimusilma ette iga pisemagi rikkumise, mille ta elu jooksul korda oli saatnud. Hõljuklest aga liugles tasakesi edasi, kuni järsk nõksatus Villieri tema mälestustest äratas.

Oldi kohal. Üleeile püstitatud tõkismüüri ees. Nad ronisid lestalt ja valvekomando märgistusega mehed avasid pisikese terasukse tõkismüüris. Hansu järel kiirustas kogu vastulöögikomando sellest läbi. Avariiuks nende selja taga sahises kinni ja siin nad siis olid.

Üleeile hüljatud sektoris. Silma hakkasid laialipillutatud kompsud, suvaline träni, mõned endiselt tuksuvad liikurid ja mõned laibad ...

Vaatepilt, mille kohta Villier arvas, et ta ei harju sellega kunagi. Vähemalt mitte selliste laipadega. Riided seljast rebitud,  mustjaspunase  kuivanud verega kaetud, puuduvate jäsemetega ja surnuks vägistatud.

Ta võdistas end ja surus automaatkahuri kõvemini vastu puusa. Ähvardavalt sihtis selle 46 millimeetrise kaliibriga toru tänavatühjust ja süstis Villieri grammikese meelekindlust.
Ent mutante polnud.

Muidugi, miks olekski pidanud. Nad tulid nagu tavaliselt, hakkisid ja keppisid pooleks kõik elavad ja taganesid oma surnuid kaasa lohistades täpsuslaskurite tule eest selleks, et varsti jälle kuskil sektoris välja ilmuda.

Kuuekesi liikusid nad edasi. Hans automaadiga keskel, leegiheitjakandjad külgedel, Villier ja Capeck automaatkahuritega nende järel ja Reida tagantturvajana viimasena.

Kedagi polnud näha, aga ega nad oodanudki, et mutantidele kohe selga saavad sadada. Enamasti ründasid mutandid ikka ise. Seda nad oskasid. Kiimahoog, mis mutandid marutama pani, töötas küll inimeste kasuks, aga sellesse sattusid nad alles inimese lähedal olles. Mutante lähedale lasta aga ei tohtinud.

„Kiimahoogu sattudes eritab nii isas-, kui ka emasmutant imalat aroomi, mis paneb inimese neile vastupanuta anduma,“ meenus Villierile see, mida oli öelnud mutandivastase aktiivvõitlusõppe üldteabe koordinator, kelle nimegi Villier enam ei mäletanud. Ja ega see nimi tal hetkel enesetunnet paremaks teinud poleks.

Igal juhul kandsid nad oma näol orgaanilisi lahingmaske, mis tihkelt näole liibudes raskendasid hingamist, ent mis paraku oli ainus kaitse mutantide peast segi keerava kiimaleha vastu.

Esimesel ristmikul keerasid nad vasemale. Seda teed mööda pääses 21-sse sektorisse, kus oli toimunud sissetung paar nädalat tagasi. Arvatavalt pidi see praeguseks juba mutantidest kubisema.

Vargsi, tähelepanelikult ümbrust jälgides liikusid nad edasi. Nende peakohal tiirles tasaselt sumisedes kaks drooni, uusorgaanika tippsaavutust, mis filmisid iga nende sammu ja edastasid seda vaatajateni, keda nende tegevus enam ammu ei huvitanud.

Aga nad liikusid. Edasi. Villieri ei teadnud, millest mõtlevad ta kaaslased, ent ta ise keskendus hetkeks preemiapakile, mis teda naastes ootab, ja samal hetkel neid rünnatigi.

Mutandid tungisid nende suunas kahest küljest. Neid võis olla mõnikümmend ja vähemalt pooled neist jäid maha visklema juba esimeste valangute peale, mille komando nende suunas teele saatis.

Kuid see rünnak oli enneolematu haardega. Villier polnud kunagi nii palju mutante korraga näinud, ja nad tulid. Lainetena. Enamus neist varisesid maha, paljud neist jäid leegiheitjate tulejugade haardesse, kuid mõnedki jõudsid nendeni - hullununa, poolsöestununa, veritsevana, köndistatuna, ent siiski. Villier viskas lähivõitluses kasutu automaatkahuri ja haaras puusalt püstoli ja lahingpussi. Veel kordagi polnud tal olnud vaja neid kasutada, ent nüüd ...

„Nii see siis lõppeb,“ tabas teadmine teda pähe sadava rändrahnuna, kuid sellest hoolimata ta võitles. Nüüd kaikusid juba õhus mutandide kiimarööked. Villier nägi silmanurgast, kuidas kaks hiilglaslike tissidega emast maskist ilma jäänud Hansu maha rebisid. Ta märkas veel, kuidas üks neist justkui käsu peale kõvastunud riista Hansu pükstest nähtavale rebis ja otse sellele otsa maandus. Rohkem ta ei näinud, ent polnud ka vajadust, ta teadis niigi, mis edasi saab ja otsustas maksku, mis maksab seda vältida.

Püstol sai tühjaks, ta lasi sel kukkuda ja haaras machete. Kahe käega raiudes hakkis ta end läbi tema ümber koondunud mutantide sinna suunda, kus aimas Reidat asuvat. Machete käepide muutus verest libedaks, kui ta verist sihti rajades sammhaaval edasi liikus. Mutantide vastupanu jäi aina vähemaks ja enamus neist ei olekski talle vist erilist tähelepanu pööranud ning Villier taipas õudusega, millest see tingitud on.

Vaatepilt mis talle avanes aga valas selle kartuse betooni.

Reida oli selili, tema mask oli veel ees, aga tema armeepükste jäänused vedelesid äsja Villieri hoobist maha varisenud mutandi lähedal tükkidena  maas.

Villier röögatas. Mutandid, kellest kaks Reidat kinni hoidsid ja kolmas tal parasjagu säärisboksereid jalast rebis, ei pööranud sellele tähelepanugi. Raevukas hoop raius Reida jalge vahel oleval mutandil pea otsast, kuid Villier ei peatunud. Järgmised hoobid tabasid juba kahte Reidat kinni hoidvat mutanti, nii et koheselt variseid ka nemad sõiduteetolmu.

„Su selja taga!“ röögatas Reida ja kiire hüppega vahetas Villier asukohta. Mutandi rusikahoop tabas õhku ja koheselt tungis machete tema kaela. Röökides vajus mutant maha ja jäi sinna armetult tõmblema.

Reida oli end vahepeal püsti saanud, kohendanud maski ja eemaldanud mutandiküünistest rebenenud bokserite jäänused ning haaranud maast machete, röögatas ta Villierile:

„Kaome siit!“

Kuna mutandid olid juba kesk oma kurikuulsat kiimahoogu ja nüüdseks juba rohkem huvitatud allesjäänute vägistamisest, siis õnnestus neil end läbi mutandikarja raiuda ja koos kadusid nad tänavaid ääristavate mahajäetud majade vahele. Põigates ümber järjekordse nurga, sattusid nad peale keppivatele mutantidele, kelle nad mõnekümne raevust kantud machete hoobiga veriseks pudruks muutsid ja lõpuks, jõudes tupiktänavasse, sööstsid nad sisse esimesest lahtiolevast uksest.

Lootuses väljapääsu leida tormasid Reida ja Villier mööda koridore, kuid avastanud mutandi- ja paraku ka inimesekindla esiukse suletuna, peatusid nad, et hinge tõmmata. Reida puusal ilutses sügav haav, ta määris sellele plaastergeeli ja sidus medpakist võetud sidemega kinni.

„Kurat, nüüd oleme pasas,“ lausus Reida kui oli haavaga ühele poole saanud ja lisas:

„Vähemalt mina olen. Sa tead ju, mis su kohus on, mees, tead?“

Villier noogutas. Ta teadis seda, ta teadis vägagi hästi, mida ta peab nüüd tegema. Ta astus sammu tagasi, heites viimase pilgu enda ees seisva Reida tugevatele õlgadele, rindadele, millest üks oli puruks rebitud tugirinnahoidja lahingumudelist välja tunginud ja mille pöidlaotsa suurune tumepunane nibu nii kutsuvalt turritas ning libistas pilgu nendele tugevatele jalgadele, mida Reida kirehoos korduvalt tema seljale oli põiminud.

„Suudad sa seda?“ küsis Reida lõpuks ning kohendas rinnahoidjat, justkui andes märku, et see aeg on nüüd möödas.

Villier noogutas, ehkki oli näha, et vastu tahtmist.

„Teed sa seda?“ päris Reida nõudlikult ja põimis käed rinnale.

„Sa tead, et teen. Pean tegema,“ vastas Villier.

„Miks, kurat, sa mu üldse päästsid?“

„Mai tea, võib-olla selleks, et ... me kõik oleme väärt rohkemat kui saada mutandikarja poolt surnuks vägistatud,“

„Olgu, kui nii, siis nii ... hakka nüüd aint pihta.“

Villier noogutas ja tõstis verest nõrguva machete. Reida langetas pea ja kui Villier hoobiks käe tõstis, ründas ta teda. Reida laup rajahtas vastu Villieri nina, nii et valu hetkeks silmanägemise võttis. Sellele järgnes rusikahoop otse munadesse. Villier vajus kokku ja machetehoopi, mis sügavale tema kaela tungis, ta peaaegu et ei tundnudki.

„Kena, et sa suudad ja puha, aga kas ma seda lasen, on juba teine asi,“ lausus Reida ning veendunud, et Villier ei piinle, vaid on ikka surnud, vajus ta ise seina veerde maha.

Ta polnud Villieri armastanud, ei, asi polnud selles. Ta oli armastanud oma elu. Ja armastas seda endiselt, ent see, milliseks see elu tõotas nüüd muutuda, ei meeldinud talle ka grammigi.

Ta teadis, teadis juba siis, kui tema kaaskoordineeritud uusorgaanika salalaaboris esimene mutandipartii loodi, et nad levitavad viirust. Ta teadis ka, et M-viirus, mille füüsiline kontakt mutantidega kaasa toob, tekitab küll pöörase ja hooti lausa taltsutamatuks muutuva seksijanu, ent see ei muuda inimest mutandiks, nagu ametlik propaganda väitis. Samas, ta ei teadnud ka kõiki üskikasju. Ei, ta oli end sellest enne taandanud, kui projekt õieti hoo sisse sai.

Ta oli kõik elu jooksul kogutud säästud hakkama pannud, et muutuda tundmatuseni. Alustades näost, füüsilisest võimekusest ja lõpetades naervuväärselt suure rinnapartiiga, mis tänu tema laiendatud õlgadele küll enam-vähem loomulikuna mõjus, ent ikkagi naeruväärselt suur oli. Ta oli lavastanud enda surma, oli kaotanud kõik sidemed minevikuga ja seda kõike selleks, et sellest uuest orjarassi loomisest ja selle ekspluateerimisest käed puhtaks või vähemalt natukenegi puhtamaks saada. Ta oli küll kõikvõimsa teaduse usku ja natuke kõver teadlane, ent ka tal oli oma eetika ...

Ja nüüd oli ta siin. Nende valdustes, kelle loomisesse ta teadma ... või siiski pigem poolteadlikult oma panuse oli andnud. Samuti oli ta kindel, et Villieri ümber veenda poleks tal iial õnnestunud.

Ei, too oli selleks liialt kandilise maailmavaatega ja ehkki voodis hea, polnud ta teab mis superinimene. Ja nii oligi ta siis üksi ...

Mida kuradit ma nüüd peale hakkan, mõtles ta, ent  taipas, et silitab juba pikemat aega oma reit ja et mõte kisub teda vägisi jalgevahesse.

„Olgu, tulevik võib oodata, kui olevikul on parasjagu oma sõna sekka öelda,“ lausus ta poolvaljult ning libistas käe õrnalt, justkui kontrolliks üle häbememokkade. Ta oli märgumas. Ilmselt oli M-viirus juba praegu tema kehas võimust võtnud, sest reeglina eelistas ta pikka eelsoojendust.

Nüüd aga ...

Ta tundis, et on valmis. Valmis, et keegi teda võtaks, kuid kedagi polnud.

Seega tuleb ilma läbi ajada, mõtles ta ja libistas sõrmeotsad õrnalt üle kliitori. Juba see vabastas tema suust tasase oige ja ta jätkas. Aeglaselt näpuotsaga ringe tehes õrritas ta end ja tundes, et on saavutanud õige küpsusastme, sirutas ta käe machete järele. Haaranud ettevaatlikult selle terast, tõstis ta selle näo ette, eemaldas erutusest värisevate kätega tera ja sülitas sünteetilisest metallist käepidemele. Asetanud improviseeritud mänguasja kõhule, asus ta uuesti rahuldama vahepeal unarusse jäänud kliitorit. Koheselt voogasid mõnulained tast üle. Ta hammustas huulde, et mitte ennastunustavalt karjatada, ja just siis, kui ta tundis, et on lõpusirgele suundumas, haaras ta machetepidemest ja surus selle endale sisse.

Röögatus. Teine.

Ja läbi sudu kostvad lähenevad sammud.

Ent sel hetkel oli tal ükskõik. Orgasmitung oli ta täielikult enda võimusesse mässinud. Aina kiiremini ja kiiremini kliitorit kõdistades keppis ta end impro-leluga ning taipas, et lähenenu, kes iganes see ka poleks, on temani jõudnud.

Ta avas silmad ning udusele pilgule avanes käsnlampide hämaras valguses kõrguv hiigelsuur mutant, kelle muljetavaldava suurusega riist imekspandava  kiirusega aina ülespoole kerkis.

„Võta mind või tapa mind,“  kähises Reida ilma tegevust katkestamata ning mutant paistis mõistvat, mida talt tahetakse.

Ta laskus Reidale peale, nii et too jõudis vaid hetke enne mutandi alla mattumist kunstpeeniseks ülendatud käepideme välja tõmmata, nii et see tema tupevedelikust libedate sõrmede vahelt maha pudenes ja kusagile kannikate vahele veeres. Ta tundis, kuidas enneolematult suur riist temasse tungib. Sinna justkui libeda sihi rajab, kuni hetkeks peatub ja kuidas siis kiirerütmilised tõuked temalt tasahaaval viimsegi arunatukese röövivad. Ta tahtis seda mutanti. Tahtis seda inimese ja kurat mäletab, mille ristandit. Ta tahtis, et teda võetaks. Siinsamas, tundmatu maja külmal koridoripõrandal.

Tema jalad põimusid mutandi seljale, tema suust väljusid valjud naudingukriisked ja enneolematu jõuga surus ta oma käed mutandi ümber, kes teda justkui sellest tiivustatuna aina kiiremini ja kiiremini keppis.

See oli midagi sellist, mille sarnast ta iial varem polnud kogenud.  Mitte see suur riist, mitte see mutant,  mitte ka see segipööratud ümbrus, vaid see miski uus tema sees, mis ta orgasmihetkel meeletult väänlema pani. Tema suust hullunud kriiske vabastas. Tema täisteadvuse vallutas ja kõik kuskile uttu virutas.

Ta hingeldas, ta lämbus, ta joovastus, ta .... ta ... ta ....

Ta lihtsalt lebas tardumuses, hoides mutandist jõuetute kätega ja tundes, kuidas mutandi riist tema sees tuksatab, rebis ta selle viimase jõupingutusega endast välja, pigistas korra ja soe sperma pritsis tema higist leemendavale kõhule.  

Ja sel hetkel ta taipas, taipas, et see tunne, see uutlaadi ja enneolematu naudingutunne, oli just see, millest ta enam loobuda ei kavatsenud. Ei iial.

Ta lihtsalt tahtis seda veel ja veel. Sellist hüperorgasmi, ja üle aastate tundus talle, et ta on saanud endale elus sihi.

„Parem mutant kui inimene,“ lausus ta vaikselt ning surus järellainetustest oimetuna küüned sügavale mutandi sudupehmes karvkattes turja.

(2022)