jyrka 2

Kuna kaastoimetaja Kalmsten keelas artiklis teoseid tsiteerida, täpsemalt krõbedaid kohti teostest kirja panna, siis on alljärgnev jutt ümmargusem, kui ma plaanisin. Miks tsiteerida keelati? Manfred Kalmsten arvas, et kui tal parim koht teada, siis võib-olla ei viitsiga ta tervet teost enam lugeda. Aga olgu, asja kallale...

Seks ulmes on nagu seks elus. Enam-vähem kõik meist on mainitut mingil kujul kogenud ning  tegelikkuses kordades vähem kui räägitakse. On öeldud: kui usud elumehe pajatusi 50% ulatuses, siis saad 70% petta. Ulmeseksiga on niisamuti. Kaantel on napis rõivais dünaamilised kehad, aga raamatuis endis toimib lugeja järjekindel petmine. Seks müüb, aga seksi müüa ei taheta. Eks taoline pirtsakus ole omane ka teistele n-ö räpastele elulistele tegevustele. Piisab, kui meenutate, mitu korda olete te kirjanduses kohanud peldikus käiku ja sealseid olluseid?

Ei, ma ei arva, et igas teoses peaks olema seksi, rooja ja vägivalda. Samas arvan, kui autor ütles A, siis peab ta olema võimeline ütlema ka B jne. Iseküsimus, kas alati peab. Samas, juhmi seksikujutamisega meenub mulle alati üks nõukogude film, mille pealkirja ma mäletan, aga ei ütle. Selles filmis hakkasid mees ja naine küünis rüselema, kaamera sõitis peale ja siis järgmises kaadris sai näha, kuidas naine juba sukkasid üles veab. Lühidalt: iga normaalne inimene sai aru, mis toimus, aga talle ei näidatud. Jah, ma saan aru, et kõike ei pea näitama ja midagi võib jääda n-ö kaadri taha. Samas, kõik teavad ju ka kuidas heina niidetakse või kuidas tänaval kõnnitakse, et miks siis seda peab filmis näitama või raamatus kirjeldama?

Tunnistan ausalt, et mulle loominguline naturalism meeldib. Mitte et ma vihjelisemalt loodut nautida ei suudaks, suudan! Kuid kui autor on otsustanud mingeid asju püüdlikult kirjeldada ja siis seksi või sital käigu asjus vaid vihjetega läbi ajab, siis tekib teatud petta saanu tunne küll. Nagu zombifilmis, kus minu suureks pettumuseks rase ikka sünnitab tavapäraselt, selle asemel et kõhus liikuv zombilapserajakas end ise välja näriks.

Kui aga tulla ulme ja seksi juurde tagasi, siis ilmselt peaks veel mainima, et lisaks konkreetsetele seksikirjeldustele, võib seks olla taustaks, lugu käivitavaks tõukeks. Võtta kasvõi kõikvõimalikud naiste maailmade lood, kus lörriläinud ühiskonnas seksist ikka ei pääse või kus rahuldus väga veidralt koju tuleb. Pealegi, minu kui nõukogude tsensuuriühiskonnas kasvanu jaoks olid sageli seksuaalsed ka lihtsalt mingid kehakirjeldused. Ei oska sageli näppu peale pannagi, millise varjundiga kogemused, aga kui elad seksuaalses kõrbes, siis isegi jutt veest mõjub...

Eelulmeline „Gulliveri reisid“ märkis kõikvõimalike seksi- ja tabupunkte enam kui uljalt. Suur satiirik Jonathan Swift tajus ühiskondlikke vajakajäämisi ja muudkui laskis sõnal lennata. Küll kirjeldas ta Gulliveri põietühejndamist, küll katkikulunud pükste hargivahel, küll hiidnaise poorset nahka... pead panti ei pane ja mütsi ei söö, aga vist oli ka kõigi usakate õudusunenägu nibu mängus.

Kui H. G. Wellsi „Ajamasina“ Weena oli siiski sisuline ja veidralt seksuaalne äng, siis Marsi printsess kiskus juba koomiliseks ning barbar Conan andis juba aimu pulpulme piiratusest. Noh, et lippab niudevöös mehemürakas ringi, aga kogu seksuaalsus on kui takkus kana – jah on paljas pind, ahelad ja piinakambrid, aga kuna autoriks lihtsameelne (kergelt labiilne) mehemürakas, siis on tulemus pigem naljakas kui kummaline. Kahtlustan, et just Conan ja tolle järgijad ajendasid Stephen Kingi ütlema, et kangelasfantaasiate seks pole reeglina kangelaslik ja on enamjaolt paras fantaasia.

Tegelikult on suisa miljoniküsimus, kas enamik ulmefänne üldse ulmes seksi vajavad? Mäletan, kui maakeeles ilmus Robert Silverbergi „Aja maskid“, kus peategelaseks olev külaline tulevikust oli seksuaalselt sina-peal üsna mitme ja erinevast soost tegelasega, siis kõlas omajagu virinat, et miks seks, miks niipalju ning tipnes see ühe arvamusega, et oleks pildid ka sees, siis oleks juba Maa(r)ja. Pean tunnistama, et olin kergelt keeletu küll, kui neid reaktsioone kogesin.

Või võtame eesti ulme esifallokraadi ehk autori, kelle loomingus kõige enam naiseihu ja selle pruukimist võib leida. Siim Veskimehe loomingut on sageli püütud hangude otsa ajada ja kuhugi silma alt kaugemale heita. Jah, mõnikord on etteheited esteetilised või üldkirjanduslikud, aga enamjaolt on siiski lugeja probleemiks need „väikesed kõvad rinnad“. Nohik loeb ja läheb ärevaks, aga kuna nohik ärevuse allikale päris täpselt näppu peale panna ei mõista, siis tekib teatav agressiivne reaktsioon.

Minu isiklik arvamus on, et loomingus ei tohi olla tabuteemasid. Jah, alati jääb autori isik ja/või publiku vastuvõtuvõime piirama, kuid see on paratamatu. Nõmedaks läheb aga siis, kui enda piiratust teistele normiks suruma hakatakse.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0469)