Aastal 2005 sõnastati Interneti reegel #34 – „There is porn of it. No exceptions.“ Ja kuigi see oli mõeldud iseloomustama fakti, et kõigest mõeldavast ja vähem mõeldavast on olemas pornoversioon ja kuigi selle reegli paikapidapidavust on mõnes teadustöös kontrollitud ja jõutud järeldusele, et see ei pruugi päris 100% tõele vastata, siis ma ikkagi ei soovita kellelgi selle reegli kehtimist testida otsinguga, mille tulemustega lähemalt tutvumine võib jääda pikemaks mällu.
Aga piraadid. Pidevast värkes õhus viibimisest ja raskest füüsilisest tööst heas vormis ja kenasti päevitunud. Töö iseloomust tulenevalt valdavalt ka vabad ja vallalised, sest katsu sa 18. sajandil pudeliposti abil mingit püsisuhet hoida. Raha neil liikus ja tööpingeid oli ju vaja kuidagi maandada. Siin on ainult küsimus, et miks ei ole internet piraadipornot täis. Või siis äkki isegi on. Et mitte kirjutamisrütmist välja langeda, siis ma hetkel jätan selle uurimistöö tegemata, aga kui keegi selle küsimuse uurimise süvitsi ette võtab ja tulevaste põlvede tarbeks oma töö tulemused kenasti kirjalikult ära vormistab (korrektselt viidetega varustatud loomulikult), siis ma usun, et kui mitte Postimees siis Nelli Teataja kindlasti selle loo avaldada võtaks.
Igatahes on olnud ajaaken, kus piraadid on ekstra kuum teema. Eeskätt siis tänu Johnny Deppi Kariibi Mere Piraatide kassaedule. Ja kuigi ma täpset viidet siia praegu ei leidnud, siis reegel #34.1 ütleb, et kui film on kassaedukas, siis sellest on olemas pornoversioon. Meenutan kasvõi 2018. aasta Erektoris kajastamist leidnud filmi „Alice Imedemaal“.
Ülevaadet filmist „Pirates II: Stagnetti's Revenge“ (2008) tuleb alustada tõdemusega, et sarja ei saa ikkagi suvaliselt poole pealt vaatama hakata ja loota, et kõiki tegevusliine raskusteta jälgida suudad ja kõikide tegelaste sisemised motivaatorid kristallselged on. Kui ikka esimene „Pirates“ (2005)** nägemata on, siis „Pirates II“ näitab mõnegi koha peal süüdistavalt näpuga, et noh siin sa nüüd istud, esimene osa nägemata, aga kohe oli vaja selle maailma kõige kallima pornofilmi kallale asuda.* Eelmängust ei ole midagi kuulnud vä?
Tähendab siis nii, on üks piraadikapten ja tal on üksjagu väljakutsuva välimusega tüürimees, aga professionaalse tööandjana ei sünni nende kahe vahel midagi ebasobivat. Ja siis on üks teine piraadikapten, kes tahab mingi imelise kristalli abil ellu äratada piraadikapteni, kes esimeses osas surma sai ja esimene piraadikapten peab seda takistama ja kuidagi satub teda selles aitama neljas piraadikapten, kes vististi on esimeses osas esimese piraadikapteni tüürimehega natuke lähemalt seotud olnud ja kuna nende kahe omavaheline töösuhe on nüüd läbi, siis puuduvad tal moraalsed takistused tüürimehega taaskord lähemalt tuttavaks saada. Džentelmenina kaasab ta sellesse tutvumisõhtusse ka oma tulevase abikaasa. Enne seda on esimene piraadikapten sattunud teise piraadikapteni jälgi ajades saarele, mida valitseb kullast lugupidav härrasmees, kelle põhiliseks mureks on meeldejääva piraadinime välja mõtlemine, nii et tema kellegagi lähemalt tuttavaks ei saa. Suure südamega esimene piraadikapten ostab aga saarel toimuvalt oksjonilt ühe orjatüdruku ja härrasmehena üritab ka enne neiuga lähemalt tuttavaks saamist tema nime teada saada. Ebaõnnestub. Nime teada saamises siis. Taktitundeline teine piraadikapten ootab kenasti tutvumise lõpuni, enne kui tuppa siseneb ja esimese piraadikapteni vangi võtab. Kõigi romantikute rõõmuks paljastan siinkohal ka selle, et teise piraadikapteni jõupingutused kannavad vilja ja tal õnnestub kolmas piraadikapten ellu äratada. Tüürimees, kellele ilmselgelt meeldib uute inimestega tutvuda, saab seejärel nii teise kui kolmanda piraadikapteniga lähemalt tuttavaks.
See film on rohkem kui kaks tundi pikk. Ja tal tõepoolest ongi mingi stsenaariumi moodi asi olemas ja ka eriefektide meeskond, sest ookeanis elavad ju merekoletised ja loomulikult on piraadikaptenitel vaja ka nendega tutvuda. Ei midagi sündsusetut, CGI kollid said kõik lihtsalt terast maitsta. Igatahes ei ole siiani tulnud seda valgustatuse hetke, mil minuni jõuaks mõistmine, et kuidas selline film sündis. Kuidas seda mõeldi turustada ja kuidas produktsioonile kulutatud kaheksa miljonit tagasi teenida.
Näitlejad andsid igatahes endast kõik. Eriliselt tõstaks esile esimese piraadikapteni rollisooritust. Unustage Stanislavski meetod, meie kapten on lõpetanud Nicholas Cage nimelise Ülenäitlemise Kooli kiituskirjaga. Täielik tohmakas, kes läbi erinevate katsumuste ja tutvumiste mehistub ning kergelt pontsakale välimusele vaatamata väga akrobaatiliste tutvumisnippidega üllatab.
Ses mõttes on muidugi terve film natuke üllatav, et neid tutvumisõhtuid on üles võetud peaaegu et jasonbournilikult. Räme rähmeldamine käib, kaamera hüppab ühelt küljelt teisele, üks kiire lõige vaheldub teisega. Samas tuleb tunnustada seda entusiasmi ja pühendumust, millega näitlejad endast kõik linade vahele jätavad, ma ei oska siinkohal paremat võrdlust tuua, et kui olete sattunud nägema suusaülekandeid, kus mõni osaleja pärast finišeerimist kurnatult selili maha langeb, siis täpselt sama tühjaks tutvuvad end ka piraadid siin filmis. Teiseks ringiks varusid ei jäeta.
Ma oletan, et selline kahe vahel kõlkumine, et mis me siis nüüd lõpuks ikkagi teeme, seiklusfilmi või pornot, tõi kaasa selle, et kuigi film lõppes väga selgelt järjele vihjates, siis pigem seda vist ei ole tehtud, kindlasti mitte nii kalli raha eest. Võibolla loodeti, et siit tuleb uus „Deep Throat“ (1972), aga „Pirates II“ on pigem selline kahetasandiline trollimine. Et kui muidu on Asylum see stuudio, kes hittfilmidest omi odavaid versioone teeb, siis „Pirates II“ trollib Asylumi filmide sõpra, kes ei oska oodatagi, et vaese mehe Kariibi Mere Piraatide asemel talle hoopis piraadikaptenite paaritumiskombeid lähemalt tutvustama hakatakse.
*siinkohal on võimalik väidelda, et Caligula (1979) maksis rohkem kui „Pirates II“, aga ma väidan et Helen Mirren ja Malcolm McDowell mängisid enda teada draamafilmis, nii et „Caligula“ ei kvalifitseeru.
** kes ei taha niiviisi poole pealt tegevuse keskele karata ja enne teise osa juurde siirdumist ka esimese ära vaadata, siis selle kohta on anda hoiatus, et tegijad on seal läbi lasknud tõsise ajaloolise möödapaneku, millest ei tohi lasta end häirida – mitut puhku kaamerasse jäänud latekskondoome ei olnud toona veel leiutatud.