Alustuseks.

Ehk siis ...  Tunnistan, et olin nõmedas seisus, ent peale pikka siseheitlust otsustasin ma valida kahest halvast variandist vähem halvema, ehk siis lugusid arvustada.  Miks nii? Sest üheltpoolt on ju jabur, kui inimene on sult korduvalt lugu luninud ja siis lõpuks selle mõnuga neljaks kisub ja teisalt jälle – mis võiks olla loomingule halvem, kui absoluutne vaikus ja ei mingitki tagasisidet?
 Seega siin see siis on, minupoolne tagasisidestus seekordse Erektori juttudele.

 

Manfred Kalmsten  „Parem mutant kui inimene“

MK on tiirane vanainimene, kirjutab sellest, millest tiirased vanainimesed kirjutavad ja teda ei peaks avaldama. Veel vähem hakkan ma kulutama enda aega Kalmsteni tekstiloome arvustamisele. Noup.

 

Maniakkide Tänav „Kuidas vabaneda kassinahast“

Alustuseks, see, et me ei taha öelda vitt ja munn ei tähenda, et me peaks pöörduma tagasi nendesse iidesetesse aegadesse, kus kasutati siiralt sõnu tõiv ja armukoobas (Nagu hell?) ning seda kasvõi juba sellepärast, et selliseid aegu pole kunagi olnud. Vähemalt minu teada mitte.  No, et ma saan aru, et üritatakse tabada selle olematu ajastu  hõngu, et lugejat kiiremini ja paremini miljöösse sulandada, aga päris hulluks ei tasu ka mina, muidu tabatakse lugeja süljenäärmeid.

Selles mõttes, et ma saan aru, et tegemist on algusega, aga minu puhul tekitasid tõivad, karad, kürvad ja armukoopad kohe vaimse okserefleksi ning tahtmise mitte enam edasi lugeda.

igal juhul raske algus, aga -  kui juba teist korda kõlas sõna keppima, mitte armuühtlema või kurat teab mida veel, siis tekkis ka lootus. Lisana tulebki tunnistada, et lugu teeb kvalitatiivse hüppe enam-vähem kohe kui piinlikuvõitu esineljandik seljataha jääb. Ja miline hüpe see on!

Võib öelda, et kui alguses polnud suurt midagi, millele poleks olnud midagi ette heita, siis järgmisele ¾ polegi suurt midagi ette heita. On porri, on ilukirjandust, on kõike. Well done! Lisaks, Siuvagu on cool nimi -  12 points.


Mairi Laurik  „Oliivikarva silmad“

Algus on hea. Mulle meeldib, kui erotsiloos kohe asjaks läheb. Annab nagu kindlustunnet, et edasi lugeda. Eriti kui on tegemist sõnaosava autoriga. Et noh, kui lugu algaks sõnadega „Siis Vello raputas oma vägevat kürba ja surus selle ... „ siis  ma edasi ei loeks, aga Mairi libisevad sõrmed,  roosatavad nahad ja muu selline on igate pro. 

On mõtet, on kebensit ja on lugu. Mulle meeldis ja ette heidaks vaid liigset kiirust (Haises isegi kiirustamise järele). Et hetkekski oleks võinud natuke hoogu maha võtta ja lasta peategelasel  suruda end viimases hädas seljaga vastu ust, mida raevunud libahunt oma käpa- või kürvahoopidega lammutab ja mõelda pikemalt vampiiride koha üle universumis või miskit üldse mitte sellist. Kuna lugu on lühike, siis see pole suur viga, aga jah ... mina ja mu maitseelistused.



Tim Hornet „Viimane barrikaad“

Jäi esimes hooga, aga mitte pahatahtlikkusest mainimata. Vabandan, aga mis teha. Vanainimese keskendumisvõime pole enam see, mis vanasti. Lisaks, ma peaksin vähem jooma, aga see selleks. Panen ülemaailma hinnatud sensuaal-seksuaalmuusika ansambli Finntrolli mängima, loen loo uuesti läbi, ja räägin asjast.

Ma ei suuda peast meenutada ühtegi Horneti lugu, aga midagi ma talt lugenud olen. Vähe, tuleb välja, sest loo tegevuspaigaks oleval kaptenisillal on pinge täiesti olemas.

Loo tegevus toimubki siis kosmoselaevas ja tegelasteks on mees ja naine, kes blokeerivad end tundmatu parasiidi põhjustatud nakkusest haaratud meeskonnaliikmete eest...

Lugu ise jookseb klassikalise porno-taktikepi järgi, et on situtasioon, on mees ja naine, ning mingil üliolulisel põhjusel peavad nad ilmtingimata lahti riietuma. Seda mis juhtub, kui alasti mees ja naine juba ühte ruumi on pakitud, ei pea vist pornoteadlikumale inimesele selgitama. Jah, nii lähebki.

Kui välja arvata kerged konarused, siis sujub kogu muigama paneva dialoogiga iselaadi grupikavärgens päris hästi. Kui mõned „massiivsed kehad“ jms välja arvata. Aga, miskipärast ma eeldan ja usun, et tegemist on arenemisvõimelise autoriga, nii et ehk ka järgmises Erektoris ja veel paremini...



Triinu Meres „Valel ajal õiges kohas“

Kuna teadsin enne lugemist, et tegu on fan-fictioniga millelegi, mida ma ei tea ning ei tea siiani,  siis oli mu sihik ka veidi teistmoodi regullitud kui muidu oleks olnud. Tahtsin nimelt näha, et kas lugu suudab mind panna välja  uurima, et mis maailma ja mis värgiga tegu on.  Ütlen ära, et seda see lugu ei suutnud, aga – kas oli siis kohe tegemist läbikukkumisega?
 Ei, seda kindlasti mitte, sest see fan-fictionlus ei jäänud häirima. Lugu toimis ka eraldisesivana, aga loost endast:

Ütlen kohe ära, et mul on nõrkus tugevate ja kompleksivabade naistegelaste ees, kes julgelt seksi pakuvad ja seetõttu ei saa kuidagi öelda, et loo algus mulle meeldinud poleks.  Eriti meeldivad mulle supervõimed, mida keppimise eesmärgil kasutatakse, aga ok – ei jutusta sisu ette. Lugege ise.

Tehnilisest poolest on vist keiss sellest, et kas sulle meeldib Merese stiil või mitte. Mulle meeldib, väga, ja seetõttu oli kogu lugemine, mõnedest tekstikonarustest hoolimata, igatepidi meeldiv kogemus. Ja ehkki loo pead suuremalt jaolt ise suuremaks mõtlema (Mis ei ole ju halb!) meeldis mulle loo erotsiosa. Mina nii ei oskaks. Kromosoomid? Lihtsalt koba? Võib-olla.

 

Kadri Pettai „Tarkmees ... kuskil“

Sellises stiilis kirjutatud looga võib jubas alguses kas õnnestuda või ebaõnnestuda. Kõik oleneb sellest, et kas selline lobe jutt ka huvitama paneb või mitte. N-ö. kaasa tõmbab. Kuna aga tegemist on Erektori looga ja seega peaks see kiiremas või aeglasemas korras erootikani  jõudma ja mulle – tunnistan ausalt -  erootika ja seks üldse väga meeldivad, siis oli Pettail boonuspunkt juba ette käes.

Aga loost, lugu on hea. Meelde tuleb küll üks samas stiilis kirjutatud mingiaastase jutuvõistluse esikümne lugu, aga seda pigem sellest vaatenurgast, et mis tolles loos, mille pealkirja ma ei nimeta, kõik valesti oli ja mis siin kõik õigesti on. Ütlemata jääva peakirjaga noorautori lugu oli nimelt igav, samas kui Pettail oleks õnnestunud mind (No hiljemalt kassi mänguastumise kohast edasi) ka ilma erootikalootuseta kaasa tõmmata.

Aga ok, kaua ma jahun - on kassi ja on erotsi ja on lugu ning ainuke etteheide ongi et ... natuke siivas ja leebe. Oleks veidigi krehvtisem, oleks tegemist tõenäoliselt mu lemmik erektorilooga, aga see selleks.

Krafinna „NR115Cere ja 003“

Lühike lugu ja seetõttu on raske selle kohta midagi muud öelda, kui seda, et võin nüüd lõpuks ometi tunnistada, et see, mida ma ootasin Erektori lugudest kõige enam, oli läbiv seksuaalne alatoon ja lõpuks ometi, viimase päeva viimasemal hetkel, saabus ka lugu, milles see olemas on. Ma ei ütle, et see mul kõvaks ajas, kaugel sellest, aga see kerge särisemistunne kuskil peakolus oli täiesti olema.

Lõpetuseks

Olgu, sai nüüd kõvasti positiivsem kui mul tavaliselt kombeks, aga probleem võib olla selles, et mulle tõesti meeldisid seekord kõik Erektori lood. Ainsagi erandita. Mida võiks võib-olla ette heita, on see, et ka sel korral ei laekunud ühtegi nii-öelda superstaar-lugu. Et olid head ja väga head lood, aga ...  kardetavasti ei midagi ajastuteülest, aga see selleks ja eks see ole suht indiviudaalne ehk maitseküsimus nii või naa.

Igal juhul, rõõmu lugemisel ja ... elamusi ja kel jaksu ja julgust, siis  Reaktor ootab Erektori lugude arvustusi nii ööl kui ka päeval. 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0478)