See on anekdoot, aga nagu paljude jõhkrate naljadega, on need otse elust. Anekdoot on selline, et üks mees, kes esimesi nädalaid raseda naise naistearsti juurde viis, olla ootamise asemel ootesaalist põgenenud ja jooma pööranud. Ja pärast seletanud, et ei pidanud vastu, et: „...vaatan seal neid rasedaid... mida kõike ei panda!...”
Aga otse elust on see sellepärast, et töötasin 80-ndatel Küberneetika Instituudis ja mu hommikuse tööleminekutee äärde jäi (tollase nimega) naistenõuandla ja läksid mu silmad ikka korduvalt suureks ja peast käis läbi täpselt see kild (need veidrad tiined elukad tegid ukse taga oodates suitsu!)...
Nii et – kui mehelikust seisukohast vaadata – see, et soe ja liigutab, ei ole kindlasti mingi piirang!
Ulme juurde tulles – sellest on nüüd 5 aastat, kui pidasin Estconil ettekande seksist ulmes (pealkirjaks oli „50 vikerkaarevarjundit”). Tollaseid märkusi üle vaadates meenus esmajoones, et lugesin just selle ettekande jaoks palju ja tagantjärele tuleb tõdeda, et suurem osa sellest oli ikka tõeline saast.
Viimasest väitest ei saa teha ennatlikke järeldusi – ulme on nagu kogu muu kirjandus ja väga palju uuenduslikku saab tuntuks mitte kirjandusliku väärtuse, vaid just selle mainitud uuenduslikkuse tõttu – häda on aga selles, et see on tihti loo ainus väärtus.
Kui Riho mulle kes teab mitmendat korda meelde tuletas (aitäh talle selle eest!), et ma võiksin Erektorile midagi kirjutada, kaalusime mõningaid teemasid, ent... need ei haakinud. Tollase ettekande märkusi ei viitsinud ma kunagi artikliks vormistada ega viitsi nüüdki. Seksist robotitega kirjutasin hiljuti Postimehes (olen seda teemat puudutanud ka pikemas Novaatoris ilmunud AI-teemalises kirjutises). Ennast korrata ma ei taha.
Aga kui võtaks midagi, mis kõiki ärritab – sest ega ulme pole vaba ühiskondlikest tabudest. Näiteks pedofiilia. Olgu-olgu, pedofiilia ulmes – et puritaanid kohe krampe ei saaks. Sest see on üks keelatumaid teemasid, tänapäevane blasfeemia, mille peale kõigil aju kokku jookseb ja käsi hakkab otsima tikke, millega autodafee süüdata.
Või täpsemalt, ma mõtlesin sellest kirjutada ja siis avastasin, et loen materjali kogudes tundide kaupa eksalteeritud röökimist, millised perverdid on ulmekirjanikud.
Olgem ausad – on küll.
Näiteks ma ise – kuigi üldiselt teleiofiil, võib väga selgelt täheldada nii efebofiiliat kui kronofiiliat. Asi on tõsine – ikka päris paljude silmis neist eksalteeritud röökijatest on kaks viimast sundravi vajavad vaimsed hälbed.
Lugudes (st võib täheldada) – eks seal ole kõike, aga lihtsam on kirjutada millestki, millega sa vaimselt natukegi samastuda suudad... Ja üldse algavad hädad sellest, kui – piltlikult öeldes – GTA San Andrease mängu looja käituks liikluses nii nagu mängus.
Või hädad on ainult selles. Mitut last seksuaalselt väärkasutas Philip Jose Farmer, Robert Silverberg, Poul Anderson või Robert Heinlein, on sama mõttetu küsimus, kui et mitu mõrva sooritas Agatha Christie või Arthur Conan Doyle või Georges Simenon.
Aga jah, ulmel on välja panna Marion Zimmer Bradley, laste vägistamise pooldaja ja agar praktiseerija...
Või kui kaugele on ulmes lubatud (sic!) minna? Ma leidsin kilomeetrise arutelu, kus lumehelbekesed oigavad, et kuidas ometi võis George Martin oma Jää ja tule saagas 13-aastased tüdrukud abielluma panna... (Mis muidugi näitab nimetet seltskonna tragikoomilist harimatust – eks ole, kui vanad olid Shakespeare'i Romeo ja Julia...)
Ja üldse – kuigi see läheb natuke teemast välja – ma sain seda (tõepoolest: röökimist) lugedes väga targaks: näiteks, et suurema osa teedrajavast ulmest on tegelikult kirjutanud naised (mäletate „Vene tehnikat”? sama asi – kõik ulme on kirjutanud naised ja pahad mehed võtsid ära) ja – teiselt poolt – et naised loevad ulmet selleks, et see on ainus koht, kus nad võivad vähemalt kujutleda, et nad on inimestega võrdsed (ma ei julge isegi mõelda, miks mehed ulmet loevad...)
Nii et siia võiks punkti panna – ulme ei ole tegelikult vaba. Ma julgeksin siin ära tuua Arthur C. Clarke'i tsitaadi: „Mul ei ole kunagi olnud huvi laste vastu; ei poiste ega tüdrukute. Nii tulebki neid kohelda. Ent kui nad puberteeti jõuavad, on kõik OK. Kui laps seda naudib ja see talle mingit häda ei tee... Läänes on kogu selle asja ümber hüsteeria.” (Sunday Mirror, 1998).
Jätame siin kõrvale kogu selle arutelu, kuipalju juriidilises mõttes alaealist on vajalik ja mõistlik kaitsta (mingil määral muidugi on, kuigi asja võib absurdi viia, küsides, et olgu, me võime kriminaalkaristuse ähvardusel keelata 20-aastasel armastada 15-aastast, aga keda me karistame, kui 13-aastase „südame murrab” teine sama vana? tema vanemaid või?) – ma ei ole kompetentne siin kaasa rääkima.
Ent ikkagi võib küsimuse asetada nii, kas ulmekirjanikud (ja suurel määral ka -lugejad) on eriliselt haige jõuk? Parem vist, kui ei mina ega teie, lugejad, ei proovi sellele küsimusele vastata; ja mitte ainult sellepärast, et me oleme huvitatud osapool...
Huvitavamaks lähevad asjad ulme mõttes selle koha pealt, kui lõpuks jõuda asjadeni, millest tegelikult alustada tahtsin – näiteks mis mõttes on tegelikult laps, ütleme, Eli, 200-aastane lapsvampiir John Ajvide Lindqvisti raamatus „Låt den rätte komma in”? („Lase sisse see õige”; filmid on ilmselt tuntumad kui raamat, eks ole.)
Või – kui järgida kontrollifriikide ja muiduröökijate argumentatsiooni – kui palju see ja sarnased teosed ergutavad pedofiilide fantaasiat ja panevad nad reaalsuses midagi jälki sooritama? (Eks ole, keegi ei küsi tõsimeeli, kui palju paneb mainitud GTA liikuma liiklushuligaane, kuigi isegi ringleb ju dokumentaalseid videokaadreid, kuidas üks kui teine käitub täpselt nagu seal mängus. St seosed on ilmsed, kuid teaduslikust seisukohast jääb vastuseta küsimus, kas n-ö kõnealuse originaalmaterjali puudumisel poleks tegelane oma impulsse – jäljendamise asemel – lihtsalt kuidagi teisiti realiseerinud.)
Arutlegem niimoodi – ma ei oska selle teemaga samastuda, kuid näiteks „Ex Machina” filmis on minu jaoks asjad korras niikaua, kui ma ei näe mitte robotit, vaid Alicia Vikanderi. Kui ma natukegi filmi süvenen ja „näen” robotit, kaob igasugune inimlik dimensioon ja mul on võimatu ette kujutada, et sellesse juhtmete ja protsessorite pusasse on võimalik armuda või üldse seda kuidagi inimeseks lugeda.
Sama kehtib näiteks „Westworldi” seriaali puhul – see on konstrueeritud nii, et vaataja näeb seal tegelikult inimesi. Ehk siis juhm ja harimatu vaataja ei suuda tegelikult mõista, millest seriaal idee järgi räägib, vaid näeb seal n-ö tavalist seepi pisut ebatavalises soustis. Aga kuidas muidu võib robotitele kaasa tunda? Lugeda sisimas õigustatuks, et need inimesi tapavad? Mõelgem korraks selle üle – sa purustad lillepoti ja lillepoti peale joonistatud nägu valab pisara (seal on mingi väike vidin selle jaoks) ja korraga on kõik nõus, et poti lõhkuja on surma ära teeninud... Lihtsalt primitiivne animism, ei muud. (St ma ootasin seda seriaali vaadates ainult, millal need rikkis masinad ometi vanarauaks tehakse; ma ei mõistnud, miks neid niimoodi muudkui lohistatakse osast osasse... aga see on hoopis teine jutt.)
Aga paneme need kaks asja nüüd mõttes kokku – suudate te ette kujutada „Ex Machina”t või „Westworldi”, kus tegelased oleksid, ütleme, varateismelise väljanägemisega? („Westworldis” siis kasvõi mõned või ükski.) Või võtame kasvõi klassika – H. G. Wellsi „The Time Machine” („Ajamasin”) oli Weena ikka päris pisike, 4 jalga, ehk Eesti mõistes nii 6–7-aastase tüdruku suurune (kuigi täiskasvanud naise proportsioonidega). Mitte ei mäleta, et ta oleks üheski filmis ligilähedaseltki selline olnud – ei tea, miks küll...
Muide, ega tavakirjanduses asjad paremad pole. Kui üldse midagi kirjeldatakse, siis (üksikud erandid välja arvatud) ikkagi sinna hebofiilia kanti (meenuvad näiteks Vladimir Nabokovi „Lolita” ja minupärast või Lion Feuchtwangeri „Juut Süss”) ja reeglina lõppeb see väga halvasti.
Nüüd on aeg teha kannapööre ja öelda, et sai lugejat tillitatud küll. Pedofiilia ei huvita mind ühelgi tasemel ja materjali läbitöötamine on, olgem ausad, suht ebameeldiv. Ühest küljest – tsiteerides Heinleini – „seks peab olema sõbralik; vastasel korral kasuta parem mehhaanilisi vahendeid”. Teiselt poolt on lapsed arenevad olendid ja tõepoolest ei saa ükski jätkusuutlik ühiskond endale lubada, et mingid sitakottidest egoistid oma kitsastest huvidest lähtudes järelkasvu kuidagi ära solgivad.
Ja ebameeldiv, muide, on see antud kirjatüki kontekstis minu jaoks tegelikult võib-olla natuke teistel põhjustel, kui võiks a priori eeldada. Nimelt tuleb sisse liiga palju elu – ikka jama küll, kui nii palju ulmega seotud inimesi üritavad tegelikus elus seda, mis saab toimida ainult ulmes – ehk mis nõuab töötamiseks kõrgtehnoloogilist või vähemalt maagilist sekkumist (inimestest-Maast põhjalikult erinevaid maailmu ja olendeid – saate mõttest aru küll).
Seega – kõik seda teemat puudutav materjal on räigelt üle kallatud fanaatilise „kõlbelise” lahmimisega. Seega – seda valdkonda ei saa uurida, lähtudes eeldusest, et kirjandus on kirjandus ja kõik on hästi, kuni ükski reaalne inimene kannatada ei saa. Aga nii see ju ei ole. Ja kõige lõpuks on lihtsalt tüütu uurida valdkonda, mille puudutamise peale võid lambist seista vastamisi hangude ja tõrvikutega seltskonnaga, ja kui ma midagi elus olen õppinud, siis valin võitlusi, mida tasub pidada.
Sest kas te kujutate ette, et on artikleid, kus täiesti tõsimeelselt nähakse pedofiilia ilminguid näiteks „The Fifth Element” („Viies element”) Leeloos – et mis sest, et ta näeb välja kui täiskasvanud naine, on ta vaimselt vaid mõnepäevane... (No tegelikult kandis ta endas geneetiliselt oma rassi tarkust, aga see selliste artiklite kirjutajaid ei häiri.)
Ajakirjas National Library of Medicine 2019. a ilmunud artiklis „Design, Use, and Effects of Sex Dolls and Sex Robots” antakse ülevaade seniilmunud materjalidest ja tuuakse ära ka seisukoht, et aastal 2050 on seksirobotite kasutamine ühiskonnas tavaline.
Tore. Keegi ei julge piiksatadagi, et mis siis, kui lisaks haldjatele ja orkidele tulevad poni-, lohe- ja – hoidku jumal! – lapsekujulised robotid. Muide, ilma netis otsimata tuleb mulle ette, et selliseid on maininud Viktor Pelevin oma „S.N.U.F.F.”-is, aga akti kui sellist kirjeldatud ei ole. (Sama umbmääraselt olen selliseid maininud tegelikult ka oma raamatutes.)
Nii et... eks ole, ma ei tea, kas käesolev Erektor on selles osas kuhugi „arenenud” – kas siis on jõhkrat seksi lapsekujulise olevusega... Ja tegelikult ma kahtlen, kas see on just positiivne, kui Eesti ulme saab maailmas tuntuks rabava innovatiivsusega just selles vallas. Aga kui julgust jätkub ja enda sisemine eetika lubab seda teemat teatud loomuliku pieteediga käsitleda, siis miks mitte piire nihutada.
Linke:
https://www.sffworld.com/forum/threads/pedophilia-in-fantasy.5257/
https://www.goodreads.com/topic/show/1476916-is-pedophilia-in-grrm-s-books-an-issue-for-you
