Hoitud! Armastatud! Ihaldatud! Soe käsi libises üle mu kaela, suundudes alla, rindade poole. Iga närv mu kehas laulis, püüdis tunnet ja ihales enamat. Nelja tugeva sõrme otsad olid ükshaaval tunda, kui joonistasid õrnu vagusid mu juba roosatavale nahale. Karm, kuid hell peopesa silitas vaod tasaseks - hoides ja hoolides. Peopesa padjandite parkunud nahk õrritas ellu äratatud närvilõpmeid.

Nõudlikule käele järele andes kallutasin pea paremale, luues nii kergema juurdepääsu huultele, mis käele järgnes. Teine käsi libises kaenla alt rinna poole, rajades minnes oma teed. Sõlmisin sõrmed ta juustesse, tõmmates lähemale, veel lähemale, kui tugevad käed leidsid üles mu rinnad ja soojad huuled mu kaela. Jahe tuuleõhk paitas mu kaela, kui käed solvunult taganesid, et rinnahoidja kinnitust otsima asuda.

"Ma ise," sosistasin õhku ja küünitasin selja taha.

Vaikse ümina saatel lükkasid sõrmed kammitsenud kanga eest ja asusid uue innukusega otsima, uurima, omandiks tunnistama. Enne kui ma arugi saada jõudsin, tõstsid tugevad käed mu toolist välja. Pöörasin end näo ja huulte poole, ahmisin iga lõhna ja maitset, tunnetasin iga ta hingamist oma kuumaval nahal. Hetkeks segadusse sattunud käed libisesid õrritavalt selga kriipides allapoole, haarasid kinni tuharatest, tõmbasid mind enesele lähemale. Omanikutundega. Ihaledes. Häbemekondiga tajusin ta teistmoodi tugevust - pulsseerivat ja vabadust otsivat, naudinguootuses nõudlikku.

Aga ma teadsin, et meil pole aega. Ma teadsin seda oma kuklas, kuid andusin siiski ta huultele. Andusin ta kätele, mis isetahtsi mu keha taasavastasid, nagu oleks see põnevaim koht maailmas. Ma olin selgelt liiga nõrk sellest tundest loobumiseks. Ma olin tol hetkel kõige põnevam koht maailmas! Tema jaoks. Tema käte jaoks. Tema riista jaoks, mis endiselt kangaste taha oli aheldatud.

"Meil pole selleks aega," püüdsin ma olukorda peatada, kuid mu keha käitus teisiti. Keha joovastus hetkest, ihalusest ja tulevase naudingu ootusest.

Kuskil kauguses piiksatas telefon ja ma teadsin, et aeg oli nüüd tõepoolest otsas. Vastu tahtmist lükkasin end eemale, istusin korraks veel arvuti taha, et kolm viimast lauset kirjutada. Käed ja huuled püüdsid mind peatada, kuid mina olin tugevam. Ma sain hakkama, kuigi hinge jäi kibedus ja kehasse rahuldamatuse pakitsus. Midagi polnud teha, ma tõesti pidin nüüd minema.

Ma tõesti pidin minema. Tõenäoliselt poleks muidugi suurt midagi juhtunud, kui ma poleks läinud, kuid minulgi oli roll kanda ja mängida. Silusin punast kleiti veel viimast korda, lükkasin mantli selga ja läksin, hing ikka veel hiljutises tegevuses, nahal tunda fantoomkäte liikumine. Ma olin lõhestunud. Üks osa minust teadis, et mitte keegi ei paneks isegi tähele, kui ma kohale ei tuleks, kuid teine osa teadis, et kui pandaks tähele, võiks see mu mingitele plaanidele ja soovidele kriipsu peale tõmmata.

Aga olgu, ma ei saa siin mõistujuttu ajada. Olukord oli pragmaatiline. Tegemist oli täiesti klassikalise valimisteaasta sündmusega. Pärast kümmet aastat planeerimist, argumenteerimist, vastupiketeerimist, ehitusest loobumist ja selle valimiste-eelselt taas üleskerkimist oli see viimaks teoks saanud. Meil on nüüd uus raamatukoguhoone ja mina kõndisin oma punases kleidis selle suurele avamispeole. Olgu tänatud valimisteaastad, ainult nii sai see üldse võimalikuks saada!

Teisalt tekitab seesama valimisteaasta hoopis teistsuguse küsimuse ja ma tõepoolest ei saa siiani päriselt aru, miks mind üldse sinna kutsutud oli. Oli ilmselge, et saal oli täis koalitsioonipoliitikuid, keda linnarahvas siis järgmise päeva ajalehest näha sai. Ma teadsin, et esinema oli kutsutud mitmeid nimekaid muusikuid, kes samuti seda pildiseeriat justkui võimsamaks aitasid teha. Kuid siis olid veel kirjanikud. Meiegi olime kutsutud, kuid pilte ilmselt lehte ei ilmu. Ei, selle üle pole ma sugugi kurb. Mulle tegelikult meeldib, et mind tuntakse pigem tekstide kaudu ja tänaval kõndides ei märka keegi, kui on vaja sukka kohendada või nina sügada. Hea küll, ilmselt olen ma süganud ka kõiki muid kohti vastavalt vajadusele, kuid nendest kirjutamine pole kuigi sünnis, seega olgu see siis nina. Nina ja selle lähiümbrus. Pooleteise meetri täpsusega.

Täpselt nii oligi, nagu ma arvasin - saal oli pilgeni täis tundmatuid pintsaklipslasi, ilmselt noorpoliitikud, kes sel moel mõnda häält püüda üritasid. Aga õnneks, nagu valimisteaastale kohane, oli snäkilaud rikkalikult kaetud ja veini tundus olevat piisavalt. Veel enne korralikumalt ringi vaatamist tühjendasin esimese pokaali ning lasin selle täita natuke suuremalt kui etiketireeglid ette nägid. Seejärel leidsin saaliservast tühja tooli ja seadsin end istuma.

Potentsiaalselt tüütutele sotsiaalsetele kohustustele ei ilmu kirjanik kunagi ettevalmistamatult. Ühest küljest oli see imagovärk, kuid hoopis suuremalt lihtne kaitse igavlemise vastu. Aeg polnud iial raisata ja hea juturaamat või uue loo jaoks märkmete tegemine hoidsid suhtlemisvaeguses ekstraverdid üldjuhul kenasti kaugemal. Selline isiklik kilp sotsiaalse ja verbaalse rünnaku vastu. Mul oli nüüdki kaasas väikesemõõduline juturaamat ja hall märkmik, kotipõhjas leidus ilmselt umbes viis töötavat pastakat.

Algas esimene kõne, inimesed astusid oma pokaalide ja näpus olevate snäkkidega lavale lähemale. Lava on siinkohal muidugi tinglik väljend, sest mingit kõrgendusega poodiumit õnneks paigaldatud ei olnud, kuid ühes saalinurgas oli helitehnika ja hunnik mikrofone ning kuna sealt peeti kõik kõned ja laulud, võib seda nurka siiski tinglikult lavaks nimetada.

Mina sukeldusin samal ajal lugemisse, sest neid kõnesid oleksin ma võinud kolm tükki ka enne hommikusööki kirjutada. Midagi uut neist ei leidnud - kiideti rahastajaid, ülevoolavalt, sooviti edu ja unistati, mida kõike nendes ruumides teha saaks. Mõnuga vaikiti maha, et suurem osa neist võimalustest on seotud mitte niivõrd ruumi kuivõrd inimestega. Pea kõiki neid tegemisi, millest siin ülivõrdes räägiti, tehti tegelikult ka vanas hoones. Tolles tolmuses, kitsas ja mõranenud seintega majas.

"Nii kena tüdruk sedasi üksinda, teistest eemal?"

Tõstsin pilgu ja vaatasin üsna tavalistesse silmadesse. Mingi romantik minus püüdis leida nende silmade värvi, et selle värvi poole siis vastavalt vajadusele kas õhata või põlata, kuid need olid kirjud. Välimine ring viskas midagi sinakat, keskelt paistis pruuni ja nende vahel kollakas ringi moodi asi, mis ei olnud isegi päris ring. Kui kõik need värvid kolmeaastase lapse kombel kokku segada, oleks tulemuseks midagi roiskunud oliivi sarnast.

"Kõik ei pea esiritta trügima," vastasin nii ükskõikselt kui suutsin. Pöörasin pilgu taas raamatusse ja lootsin, et tüüp sellest vihjest aru saab, kuid selle asemel, et tõusta ja vaikselt lahkuda, nagu teeksid viisakad inimesed, jätkas tema hoopis juttu.

"See teie uus raamatukogu. See näeb siitpoolt täitsa kena välja."

Vahtisin meest mõnda aega hämmeldunult. Tekkis tahtmine öelda kõike, kuid samas ka mitte midagi. Taolisi sitapäid, kes lugemisest mitte midagi ei arvanud, kohtab hämmastavalt sageli -  raamatukogudes küll veidi harvem.

"Raamatukogud," salvasin ma viimaks, "on, muideks, lugemiseks mõeldud."

"Tõesti!?"

Pagan! Ma pean tunnistama, et selles naeratuses oli unikaalset sära. Mehe silmis mängis ilmeksimatult narritamise helk, kuid selles oli ka midagi muud. Kirge? Soovi millekski enamaks? Võibolla olin ma ikka veel liiga nördinud, et ennist nii ebamugavalt tegevuse katkestama pidin. Ehk oli see minu soov ja vastupandamatu vajadus, millega ma nüüd mehe näo üle maalisin.

Ta tõstis oma käe mu lõua alla. Nii lähedale, kuid siiski mitte vastu nahka. Ma ootasin puudutust. Seda, mida tol hetkel ei tulnudki.

"Nii ilusate silmadega tüdruk ei peaks mitte kogu aeg lugema."

Selle peale ei suutnud ma end enam tagasi hoida ja turtsatasin naerda. Võibolla oleks "purtsatama" isegi õigem sõna, sest midagi leedilikku selles häälitsuses polnud.

"Ma vajan veel veini," teatasin rohkem iseendale kui talle, kuid enne, kui ma raamatu kinni panna jõudsin, oli tema juba püsti ja viipas kelneri meie poole. Noh, mis siis ikka. Võtsin järgmise veini tänulikult vastu ja rüüpasin suure sõõmu.

Ainult hetkeks riivas mehe käsi mu kintsu, kuid sellest piisas meenutamaks kehale kõike eelnenut, seda, mis juhtuda ei jõudnud. Instinktiivselt lükkasin parema jala mehe poole. Täpselt nii, et see veel ebasündsana ei paistnud, kui piisavalt, et kintsud vastamisi olid. Ta vastas omapoolse survega, milles oli hääletut kokkulepet. Vaatasin taas ta nägu. See ei olnud kole, kuid kindlasti mitte ihaldatuim nägu. Tema kehaehitus oli veidi kiitsakam kui mulle meeldinuks ning ta oli lühem, kindlasti lühem kui Tema.

"Sa tahad seda ka, kas pole?" uuris mees raskel sosinal nagu oleks just praegu lõpetanud trepist üles jooksmise.

Ilmselt oli see vein, mis mind noogutama sundis.

Ma tahtsin seda.

Tahtsin kõike ja kohe ja sealsamas. Ainult, et sellega oli üks tilluke probleem - maja oli paksult rahvast täis. Siiski, leidis miski minus üles vastuhääle, kõik need võõrad ja tuttavad inimesed olid saalis ja kuulasid üht igavat kõnet teise järel. Kuskil olid veel tulemas muusikalised etteasted ning see tekitas lootuse, et kõik kohalviibijad kenasti veel mõnda aega ainult saalis sebivad.

Tõusin püsti, lükkasin käe imeveidi tahapoole ja ootasin kuni ta sõrmedest haaras. Jalutasin külgmise koridori poole, kuid jätsin esimesed kaks ust avamata. Kolmanda juures ma peatusin, kuulatasin ja vajutasin siis lingi alla. Hetkel, mil see avanes, muutus kogu dünaamika. Suutsin vaevu ehmatusest kerkinud hüüatuse maha suruda, kui mees mind uksest sisse lükkas ja uks meie taga sulgus. Haakisin käed ümber ta kaela, nõudsin suudlust sama innukalt kui tema seda jagamas oli. Ta oli tugev, palju tugevam kui ma kiitsakuse põhjal aimata oleksin osanud. Nõudlikud käed tõmbasid mind terastugeva torso vastu, kuulutasid omandiks mu selja, mu tuharad ja kintsud, mängisid mu külgedel. Hüppasin üles ja põimisin jalad ta puusade ümber. Soovisin olla nii lähedal kui inimlikult võimalik. Ma vajasin seda kui õhku!

Ta hoidis mind nagu ei kaaluks ma midagi. Mehe käed mängisid vaid hetke mu kleidiservaga, lükkasid siis kleidi puusadeni üles ning sukeldusid kleidialusesse maailma. Kontrastselt jahedad käed äratasid naha. Mõni hetk hiljem voolas mu sees kirest sütitatud sulatuli, kui mehe käed mu rindadeni jõudsid ning need ükshaaval rinnahoidjast välja nügisid. Puudutused olid nõudlikud ja tugevad ning mu keha vajus uute puudutuste ootuses kätele vastu.

"Meil ei ole kaua aega," sosistasin ma vaiksete oiete vahele.

Mees ei vastanud sõnadega, kuid käed, mis mind tundlikkuse tipu lähedale äratanud olid, leidsid taas tee alla - mu külgede, tuharate, kintsude juurde. Pikad tugevad sõrmed rebisid sukad jalgevahelt puruks. Jõudsin mõelda, et sellest pole midagi. Tuli vaid meeles pidada, et enne väljumist ja inimeste sekka naasmist tuleb need jalast võtta. Järgmisel hetkel nügisid sõrmed mu aluspesu kõrvale ja esimene neist sõrmedest sisenes ootavasse soojusesse. Selg kaardus nõgusaks ja huultele joonistus helitu sõna, soov ja palve. Sõrme jahedus oli mu sisemuses nii oodatud, kuid pinge leevendamise asemel see hoopis kasvatas seda. Liigutasin end sõrme ja seejärel kahe vastas, püüdsin haarata kõike pakutavat, kuid ma vajasin enamat. Vajasin seda, mis viigipükstesse peidetuna pulbitses ja samamoodi vabadust ootas ja ihaldas. Põimisin jalad lahti ja taas mehe ees oma pehmetel jalgadel seistes asusin avama vööpannalt, nööpi, lukku - kõike, mis jäi minu ja rahuldatuse vahele. Ta ei lasknud end kaks korda meelitada, vaid asus ise tegutsema. Taskust ilmunud kondoom leidis tee oma kohale ja hetk hiljem oli ta meheilu mu vastas - ootavalt kikkis ja elevil. Kell hakkas nii ilmselgelt kaksteist saama.

Kerge ohe vallandus mu huulilt, kui mehe käed taas mu keha mõõtsid ja omastasid. Need olid justkui igal pool korraga. Nahk ärkas surisedes ellu, sügaval minu sees pakitsenud pinge lõi heleda leegiga lõõmama ja mees tõstis mu üles, lükkas mind seljaga vastu seina ja langetas täpselt õige koha peale.

Üheks hetkeks ta peatus, nõjatus ülakehaga tahapoole ja vaatas mind. See olin mina, kes nõudis enamat! See olin mina, kes nõjatus ettepoole, surus küüned nõudlikult mehe selga ja liigutas end puusadest üles ja alla. Vaid ühest väikesest liigutusest piisas, et ta mind jõuliselt vastu seina lükkaks ja liikuma hakkaks. Me liikusime koos, ühes rütmis, ühes hingamises. Tema sõrmed vajutamas jälgi mu tuharatesse, minu käed omandit kuulutamas - kord seljal, siis kaelal ja juustes, libisedes üle ta terastugevate käelihaste, kuid vajudes taas sügavalt abaluude vahele.

Mingil hetkel, kui mina olin liiga hõivatud tundmise ja nautimisega, kui pinge minus kasvas ja kasvas, libisesid kingad jalast, varbad tõmbusid rulli, suutmata otsustada, kas sellega saabuvat õndsustunnet lähemale meelitada või kaugemale nügida. Me olime higi ja hingeldamise, jäsemete ja rabelemise pundar. Kõik sihitud vaid ühe hetke suunas. Ja see hetk tuli ja oli ja läks. Surusin hambad ta õlga ja lasin tulel ja leevendusel üle oma keha rulluda.

Mõni minut hiljem lasi ta mind alla. Ma toetasin selja vastu seina ja vaatasin meest. Ta nõjatus ette - käed kahelt poolt mind vastu seina, pea veidi longus - ja hingeldas oma rahulolus, huuled paokil, silmahambad pikemad kui enne.

Oh perse, jõudsin veel mõelda, kui ta suu mu kaelale lähenema hakkas. Ühe kiire liigutusega libisesin elaja käte alt välja ja taganesin kaugemale. See siin polnud mees, kelleks ma teda pidasin. Ta parema silmahamba juurest libises tilk veidralt läikivat vedelikku, tema pupillid tõmbusid pisikeseks kokku ja liigutused muutusid röövloomalikuks.

Mul ei olnud aega!

Mul oli vaid hetk mõtlemaks, mida teha, kuid hetkedega on eluohtlikes olukordades kaks varianti. Need kas tulevad ja lähevad, jättes su halvatult juba lahkunud hetke leinama või püsivad piisavalt kaua, et mõelda lahendus välja ja viia see ka ellu.

Kotist, mis ikka veel üle õlgade rippus, kiskusin välja märkmiku ja pastaka. Me olime raamatukogus! Ja mina olen kirjanik! Aastate jooksul olen ma õppinud mõnegi triki. Kui mulle piisavalt aega anda, võin ma kõike ja kõiki loost välja või loosse sisse kirjutada. Üldjuhul on mugavam, kui saab terve loo kirjutada, kuid hetkel polnud selleks aega.

Olin mina, mind ründav vampiirilaadne olevus ja raamatukogu. See viimane aga tähendas tuhandeid valmis lugusid! Ma sain ta mõnda neist valmis maailmadest suunata ja kuigi ma seda iial katsetanud polnud, eksisteeris ikka veel tõenäosus, et seegi töötab.

Pikkus umbes 1,86m.

Ma ei jõudnud kaugemale, kui ta mind kätte sai ning sellegi lause kirjutamise vahele olin vähemalt kolm eemalepõikamist tegema pidanud. Nagu ma ütlesin - hetked tulevad ja lähevad ning see hetk oli ilmselgelt läinud.

Just siis, kui elaja küüned mu nahka puudutasid, hüppas avatud aknast sisse hunt. Ühe võimsa urina ja kahe hüppega oli ta vampiiri kallal ning see elu eest võitlev segadik jättis mu mõneks minutiks vabaks. Ma mõistsin kiirelt, et hunt võis olla kohalik, kuid vampiir oli igal juhul sisserändaja, keda siinkandis looduslikuna ei kohta, seega esmalt tuli lahti saada temast ja siis loota parimat.

Roiskunud oliivi karva silmad.

Must ülikond lohakalt seljas, pluusinööbid pooleldi lahti, üks valesti kinni pandud. Tumedad juuksed lühikesse paipoisisoengusse lõigatud ja küüned nii korralikud nagu oleks ta äsja maniküürist väljunud.

Võitlus minu ees võttis ohtlikke tuure. Selle käigus olid paarilt riiulilt raamatud alla kukkunud ja lebasid nüüd kaootilises hunnikus, millel andis libiseda ja komistada. Hundil oli ilmselgelt valus ja ta oli kaotamas. Ma taganesin läheneva võitluspalli eest teises suunas ja kiirustasin.

Temast õhkus rahuldust ja nina suutis kinni võtta hiljutise suguakti aroomid.

Eemalt vaadates poleks temas vampiiri ära tundnud, kuid lähemalt vaadates oli selge, et suguühe oli avanud teise janu. Tema silmahambad tungisid nüüd esile ja tilkusid uimastavast mürgist.

Rebisin lehe märkmikust välja, haarasin maast esimese ettejuhtuva raamatu, avasin selle kuskilt keskelt ja surusin paberi vahele.

"Mine sisse!" nõudsin ma häälekalt ja surusin märkmikulehte raamatupaberi vastu. "Pagan võtaks, see peab toimima! Mine sisse! Kohe!"

Hetk hiljem see juhtus. Märkmeleht mu peo alt hajus raamatupaberiga üheks ning raamat näis umbes saja lehekülje jagu kaalu juurde saavat. Samal ajal hägustus võitlev vampiirikuju ning hunt jäi üksi veel viimast tirelit sooritama. See pidi valus olema.

Lootsin juba, et sellega ongi kõik, kuid võitlusest hullunud hunt nägi mind ja ründas. Õnneks oli nende heitlus mind uuesti ukse poole viinud ning hunt piisavalt kaugel. Hüppasin uksest välja ja sel hetkel, kui ma ukse enda tagant kinni lõin, tundsin seljaga hunti vastu ust prantsatamas.

Ausalt! Üheks hetkeks polnud mul aimugi, mida ma tegema peaksin. Hunt oli sisenenud aknast, seega polnud ta ilmselt siinse raamatukogu teoste jooksik. Üldjuhul olid sellised jooksikud nii kui nii välistatud. Tervikteosest välja pääseda oli pagana keeruline ning toimetajad ja korrektorid lisasid loole alati veel omapoolsed lisalukud. Ma ei teadnud isegi seda, kas tegu oli päris või libahundiga! Aga see hunt oli mu elu päästnud, seega vääris ta võimalust.

Ja mina vajasin leiba ja nuga!

Hiilisin saali poole, piilusin nurga tagant: linnapea ulatas raamatukogu direktorile parajasti sümboolset meenet ja lillekimpu. Kõikide tähelepanu näis olevat laval toimuvale keskendunud. Nii ma siis jooksin - kingadeta, rebenenud sukkadega, sperma kintsepidi alla voolamas - lähima suupistelauani, haarasin sealt heeringa tikuvõileiva, kummutasin ühe pokaalitäie veini kurku ja pagesin koridori enne, kui keegi mind näha võis.

Ma vihkan heeringat, kuid probleem oli suurem kui mina ning nõudis mõningaid ohvreid. Seega neelasin kangelaslikult heeringa ja munavõi alla ja silmitsesin pisikest leivapala. Nuge muidugi laual ei olnud. Selle koha pealt on inimkond aja jooksul õppinud. Kohtades, kus veini voolab ojadena, pakutakse eranditult toitu, millega eluohtlike seisundite tekitamiseks peaks veidi tõsisemalt pingutama. Seega oli mul leib, kuid mitte terariista, millelt seda hundile toiduks pakkuda.

Mulle tundub, et ma põrnitsesin katteta leivakildu mitu sekundit. Mäletan ähmast pettumust, et mu kangelaslikkus heeringa neelamisel oli asjata ja ma ei saa hunti kuidagi aidata, kuid siis ronis kuklast üles vana ütlemine, et sõna on vahedam kui mõõk. Eriti oskajates kätes! Alles mõne minuti eest olin ma ju tõestanud, et sõna on surmavam hundi kihvadest.

Ma teadsin, et mu kotis on üks metallkestaga pastakas. Võtsin igaks juhuks just selle ja surusin leivakillu pastaka otsa.

Õige ukse taga ma peatusin, kuulatasin läbi ukse, kuid mingeid hääli ei kostnud. Tõmbasin kopsud õhku täis ja astusin sisse.

Hunti ukse läheduses enam polnud.

"Metsakutsu, metsakutsu, pakun sulle süüa," meelitasin ma hunti.

Ei midagi.

Liikusin ettevaatlikult riiulite poole, käsi leivatükiga ette sirutatud, ja leelotasin edasi. Teisest või kolmandast riiulivahest kostis õrna urinat ja seal ta oligi - lebas tagumises servas ja urises.

"Tule-tule!" meelitasin ma hunti. "Ma ei karda sind, vaid pakun sulle leiba."

Esimene neist väidetest oli küll sulaselge vale, sest mu käsi värises nii tugevalt, et kartsin leiba pastaka otsast maha kukutada. Hunt urises õrnalt, kuid ajas end kõhklevalt jalgadele ja tuli minu poole, hambad ikka irevil ja urin kurgus trummeldamas.

Ma olin valmis jooksma. Jooksma nii kiiresti kui jalad võtsid, kuid selle asemel lõin kannad sügavamalt põrandasse ja sundisin end paigale jääma. Hambad surusid huulde ja kihvad lähenesid. Hunt tuli, nuhutas ninaga leiba ja taganes mõne sentimeetri.

"Ma tean," pressisin huulte vahelt välja. "Ma ka vihkan heeringat, aga paremat polnud võtta."

Hunt näis justkui mõtisklevat, kuid napsas siis leiva pastaka otsast hammaste vahele. Moondumine algas koheselt. Püüdsin jälgida nii teravalt kui suutsin, kuid palju asju toimus korraga ning pilk saab keskenduda ainult ühele. Koon taandus inimnäoks ja karv hakkas hõrenema, jättes üheks silmapilguks mu ette hallikarvalise inimnäo. Hunt vajus tagakäppadest põlvili ja siis hakkasid jäsemed venima, keha kuju muutma kuni viimaks oli minu ees mees - neljakäpukil, turi veidi küürus ja näos kahtlustav ilme. Veel mitu minutit oli tema hoiakus rohkem looma kui inimest, kuigi alasti keha oli selgelt inimese oma. Mehe, kui täpne olla. Üsna hästi varustatud mehe.

"Kuidas sa seda noata suutsid?" küsis ta viimaks, kui pinge ta turjast ja õlgadest kaduma hakkas.

"Seda?" Vaatasin pastakat oma käes, keerutasin hõbejat kesta mõned tiirud ning kehitasin siis õlgu. "Ma olen kirjanik. Ma teen kõike pastaka või klaviatuuriga."

"See seletab," vastas tema ja lükkas end raamaturiiuli najale istuma.

Ma pean tunnistama, et mulle meeldis ta keha. Selles oli veidi rohkem täidlust kui vampiiris, veidi ilusamini välja joonistatud lihased. Mees lükkas pea vastu riiulit. Liigutus, mis oli väsinud inimesele nii omane, kuid tõi aadamaõuna dominantselt esile. See, kuidas sõlm liikus iga kord, kui mees neelatas või sügavamalt hingas, püüdis mu pilku.

"See oli mu seitsmes vampiir," urises mees pea loomalikult. "aga seda siin ei tapnud mina, kas pole?"

"Ma kirjutasin ta raamatusse. Ilma sinu ilmumiseta poleks mul aega jagunud."

"Ja ilma sinuta oleksin ma talle alla jäänud. Kurat! Vanaks hakkan jääma."

Nüüd ei andnud mulle asu mõte, et vampiire meie linnas veel leidunud oli. Üks on peaaegu usutav - immigrant mingit teed pidi, aga seitse? Ja ilmselt oli neid rohkem. Nii surnuid kui elavaid.

"Vampiirid? Siin?" küsisin ma ettevaatlikult.

"Metsahundid rääkisid, et varem pole olnud. See on mingi viimase poole aasta probleem."

Mu silmad puhkasid ta hingamise rütmis kerkival ja langeval torsol, jalgadel, mis olid lohakalt vedelema jäänud ja sellel, mis jalgade vahel puhkas. Tema aga rääkis edasi:

"Nad on üldiselt üsna nõrgad olnud. Sellepärast ma ka üksi läheneda julgesin. Suurema osa oleme kätte saanud ühest ja samast linnaosast, kuid mitte iga kord enne esimest ohvrit."

Mees tõmbas end sirgemalt istuma, jalad rätsepaasendis. Ta pea ei toetunud enam riiulile, vaid küünitas kergelt minu poole, jättes mulje, et jutt on põnev ja pisut ehk salajanegi. Ma kuulasin teda, kuid kasutasin esimesi rahulikumaid hetki, et leida üles oma kingad, võtta jalast katkised sukad ja püüda oma juukseid siluda.

"Kõik need ohvrid on enne surma keppinud. Absoluutselt kõik! Ja mitte ühelgi pole olnud ainsatki vägivallale viitavat tunnust. Nad on seda tahtnud ja nautinud. Ma hakkan juba naabermaja luuserite juttu peaaegu uskuma, et eesti naine eelistab mingi erilisuse ja uudsuse ihaluses migrante kohalikele meestele. Nagu need sädeleksid või midagi!"

Seksi osa olin minagi nautinud, krimpsutasin endamisi nina. Ja siis hakkas mu peas kuju võtma teooria.

"See konkreetne võiski sädeleda," vastasin aeglaselt, et mõte end peas korralikumalt sõnastada jõuaks.

"Mismõttes?"

"Üsna otseses! Sa ütlesid, et kõik need juhtumid on ühe linnaosaga seotud? Kui ma kõike nähtut ja kuuldut kokku püüan panna, jõuan ma ainult ühe järelduseni. Kuskil seal on üks teismeline tüdruk, kellest võib kunagi hea kirjanik kasvada. Anne on olemas, kuid oma võime suuruse ja tugevuse hindamise oskust mitte."

"Et siis polegi migrandid, vaid hoopis tegelased?"

Ma ei tea, miks ta nii ehmunult kõlas. Kirjanikud suudavad palju, see pole ju ometi mingi saladus. Aga sisulise koha pealt ta muidugi eksis.

"Ikkagi migrant. Kõige koledamat ja kohmakamat viisi migrant - mitte anglitsisme täis tekst ega anglitsistlik lauseehitus, vaid sealt tõmmatud mõttekäigud, millel pole kohapealsete juurte, sõnade ega mõtetega mingit pistmist."

Ma olin valmis lahkuma, kuid oleks olnud inetu tüüp niiviisi alasti riiuli najale istuma jätta. Otsisin silmaga lahendust ja leidsin selle aknaalusest lugemispesast. Viskasin helesinise pleedi mehele. Ta hoidis tekki enda ees, kui püsti tõusis, just kui poleks ma juba piisavalt näinud seda relvastust, mida ta endaga kaasas kandis. Ma olen ju kirjanik! Kõik, mida ma näen, kuulen või kogen, jõuab ühel või teisel hetkel mu lugudesse. Seega ma ka vaatan ja kuulan. Ja vahel elan läbi. Ega temagi mingi erand olnud. Sedavõrd ilus täiseas mehekeha jõuab raudselt rohkem kui ühte veel kirjutamata loosse.

"Muide, mis raamatusse sa selle vampiiri kirjutasid?" küsis ta pleedi pihale kinnitades.

Ausalt? Mul ei olnud aimugu! Jalutasin kohta, kuhu ma raamatu kukutanud olin. Tõstsin üles ja lugesin pealkirja:

"Tõde ja õigus. Esimene osa."

Mees lükkas pea kuklasse ja tõi kuuldavale sedavõrd vabastava naeru, et minugi suunurgad kerkisid. Mul polnud aimugi, mille üle ma naeran, kuid pärast kogu seda emotsioonide pillerkaart ja suurt segadust oli naer vabastav.

"Ehk viib ta Vargamäelegi armastuse," kõõksus mees naerupahvakute vahele.

Võtsin end kokku ja lahkusin. Uksel kontrollisin veel korraks kleiti ja juukseid, lubasin endale viivu, mõtlemaks tollele noorele autorile.

Kõned olid selleks ajaks lõppenud ning avamispeo külaliste tähelepanu veini poole pöördunud. Nurgas, millest ennist lubati imelist tulevikku ja ebarealistlikku rahastust uuele raamatukoguhoonele, mängisid kaks kitarristi taustamuusikat. Vestlejate naerupahvakud osutusid jäiseks kontrastiks minoorsele muusikapalale. Suhelnud olin ma sel õhtul juba enam kui kuu normi, seega keskendusin veinile ja muusikale. Mul oli palju, mida läbi seedida ning see kõik algas sõnadega "Elab kord üks tüdruk, kes veel ei tea, et temast kirjanik kasvab, kuid..." Kahetsus ja kurbus haakisid hinge. Kahju, nii pagana kahju oli, et nooruke kirjanik polnud vaevunud ilusaid silmi kirjutama.

2022. aasta on kuulutatud raamatukogude aastaks ehk kogu kultuurimaastikul on fookus just raamatukogudele suunatud. Väikese austusavaldusena sellele vahvale tegemisele püüan omapoolse panusena tuua sel aastal igal kuul teieni ühe jutu, milles raamatukogu suuremat või väiksemat, kuid siiski olulist rolli mängib. Ma loodan, et teil on neid sama põnev lugeda kui mul kirjutada.