Kui alustada päris algusest, ikka ammustest aegadest, siis veidral kombel on tegu ühe mu esimese täiskasvanutele suunatud animega. Siinkohal ei mõtle ma isegi 18+ sisu, vaid et enne seda tulid kõiksugu digimonid-pokemonid, Sailor Moon ja hulk päris titekaid. Aga eksisteeris selline kanal nagu Viva Plus, mis päeval näitas muusikavideosid ja -saateid, kuid õhtusel ajal lülitus vabakavale. Sealt sain ka esimese pärisanime kogemuse, kui öösel näidati Hellsingi. Aga varanullindad oli metsik maastik, poliitkorrektsusest ja moraalimajakatest puutumata, puudus ka vist kvaliteedifilter, sest näidati sellist sodi nagu Angel Sanctuary. Kuskile sinna vahepeale jääb Agent Aika, mis tuli Jaapanis välja vahemikus 1997-1999 ja mida Viva Plusi peal näidati aastal 2004. Kiire arvutus ütleb, et ma olin too hetk 15 ja kui otse välja öelda, siis ka paras sihtrühm.

Millest räägib meile AIKa? 2016. aastal, 20 aastat enne anime tegevust leidis aset võimas maavärin, mis tekitas tohutuid purustusi ning sulatas ka poolused, mistõttu on suur osa maailmast, kaasa arvatud Jaapan, nüüdseks vee all. Postapo, aga mitte väga nukker, inimesed elavad ikka oma elu edasi, nende seas ka meie peategelane Aika Sumeragi, kes töötab koos partner Rioniga aaretekütina, õngitsedes väikeallveelaevaga mere põhjast erinevat kola, mille eest makstakse üsna hästi. Siiski on ajad rasked, iga tehtud töö eest tuleb kaks uut arvet või võlanõuet, mistõttu ollakse valmis ka oma põhimõtteid lõdvendama ning kahtlasemaid töid vastu võtma.

Raggu. Eksootiline uus energiaallikas, millega saab maailma muuta. 100 miljonit info eest, 100 miljonit näidise eest. 300 miljonit mõlema eest korraga. Kõlab hästi? Kahjuks aga ilmuvad pahalaste käsilased, järgneb kaklus ning suure püstoliga tehtud soovitus: “hoiate oma tervise huvides sellest tööst eemale.” Kas see heidutab meie peategelasi? Muidugi mitte, sellele järgneb vintage hävitajate võitlus uppunud Tokyo kohal, meile näidatakse Raggu energiavälja, ulmelisi seadmeid ning MÕV-tüüpi sõjalaevasid.

Ulme jah, aga Erektor?

Oi Erektorile on siin kütet küllaga. Ei, nüriporno see ei ole. Selle asemel näidatakse igal võimalusel püksikuid. “No kui hull see olla saab?” võib lugupeetud lugeja siinkohal küsida. Meie peapaha on laevakapten, ning tal ei ole kaptenisilda, vaid kaptenisüvis, et ta saaks kogu oma naiskonnale alati seeliku alla piiluda.  

Naiskonnale? Jah, sest tema suur eesmärk on raggu abil inimkond hävitada ja siis oma väljavalitud naiskonna abil uus, puhtam ja parem inimrass luua. Ja muidugi ei lõppe tehnika ja erootika põimimine siinkohal. Aikal on nimelt superrelv - ultranaadist rinnahoidja, mis häda korral aktiveerub, haarab käppadega kinni katmist vajavatest regioonidest ning muutub lahingubikiinideks, mis mingil põhjusel Aika naha- ja juuksevärvi muudavad.

Kas lugeja lahterdas Aika selle peale kohe jubedaks rämpsuks, mis üritab ulmežanri katte all toorest pornot või haledat erootikat müüa? Ilmaasjata! 90ndate anime on kahjuks tihti hea ainult läbi nostalgiaprillide, peamiselt oma Zeitgeisti tõttu, kuidas nad on kujutanud 30 aasta kaugusel olevat tulevikku, kus me peaksime praeguseks elama. Ja nii veider kui see ka ei oleks, on Aika oma ajastu kontekstis ja žanris üllatavalt tugev.

Kuigi paljast tissi ja püksikutes peput näidatakse ikka hiljemalt iga 20 sekundi tagant, on tegu siiski üsna taheda animega. Saab actionit, saab tegelaste arengut, saab ulmet ja maailmapäästmist. Erilist kiitust väärib aga anime visuaalne külg. Võiks arvata, et 25 aastat vana pepuanime on joonistatud võimalikult odavalt ja koledalt, et igaveseks ajaloo prügikasti kaduda. Ei!  Aika lausa pakitseb detailsetest tehnikavidinatest, mis on suure vaevaga käsitsi joonistatud. Muidugi kasutatakse ka tolle ajastu visuaalinippe, mille abil too aeg raha kokku hoiti, nii näebki Aikas vanakooli “kiirusjooni”, kõiksugu sähvatusi ja kiire liikumise käigus küljest tulevaid ja viieks jagunevaid jäsemeid. Aga siiski, 20+ aastat tagasi oligi animatsioonikeel selline, ning Aika on seda kõike suurepäraselt ära kasutanud.

Käesolevas arvustuses peatusin ma siiski ainult esimesel, niiöelda originaalanimel. Ükskõik kui palju nostalgiat mul sellega ka ei seonduks, ei ole ma leidnud endas motivatsiooni, et ära vaadata 2007 ilmunud eellugu AIKa R-16: Virgin Mission, eelloo eellugu AIKa Zero või mis kõige hirmsam (mille eksistentsist ma sain teada alles arvustust kirjutades): Live Action versioon, mis tehti 2009 kordusväljalaske jaoks. Vaadatav on see siit: https://www.dailymotion.com/video/x2dj4c Kiire läbikerimine kinnitas mu aimdust: tibid jooksevad trepist üles ja kaamera on trepi all.

Kokkuvõtvalt tahaks ma öelda, et tegu on ulmeanimete kuldajastu lõpulaine toodanguga. Ei ole korraga ilusamat ja veidramat ajastut animes, kui oli 90ndate ulme, eriti kui see küberi suunale läks. Kõigil tolle ajastu animetel, ka parimatel, on omad sisulised hädad ning elemendid, mis ei ole ajale vastu pidanud. Aga kui sind on kunagi köitnud 90ndate anime stiil, siis Aika kõige oma leebe erootikaga on paras kuueepisoodiline seiklus.