Noormees tõmbas suitsu kopsu sellise hooga, nagu üritaks kogu sigaretti ühe hingetõmbega filtrini välja imeda. Kuldvõrud ta randmetel läikisid, pitsid kätistel ei varjanud neid täiesti.
Asusin samuti müüririnnatisele, pöörasin samuti pilgu hallile merele, tumehallidele lainetele, hallile taevale. Mõned sammud me vahel, aga ta ei pööranud pead. Liiga omaenda ahastusse vajunud, liiga „ma olen pasas ja keegi ei aita mind siit välja”.
Vaatasin teda.
„Hei,” sõnasin ja siis ta alles märkas, et rinnatisel kõõlub keegi veel.
„Tervist,” vastas ta viisakalt. „Ma ei teadnud, et siin keegi veel on.”
„Ma tulin sinu järel, sest teadsin, et siin oled sa üksi,” vastasin ning vaatasin teda lahkelt. Ta on lahkust viimasel ajal vähe kogenud, kulub ära.
Nii noor, nii õnnetu, nii väljapääsmatus olukorras.
„Ja mul oli vaja sinuga rääkida.”
„Minuga? Just minuga?” arvestades, et ta oli oma vere ja sünnipere poolt röövitud ning siia saarele toodud vaid paari päeva eest, arusaadav segadus.
Samuti arvas ta, et olen nendega mestis.
„Ma ei ole su isa, vendade ega muu nende feodaalse pasaga seotud. Ei, ma tulin sinu, just sinu juurde, sest mul on sulle palve. Ettepanek, aga sa oled täiesti vaba ära ütlema, kui ei taha.”
Noormees vilksas mind vaadata. Ma tean, et talle meeldivad ilusad naised, nii et olin veidi vaeva näinud. Must jakk oli taljes, valge särk pikalt eest lahti, lips palja kaela peal. Kõrgete kontsadega saapaid ma siiski ei valinud. Mugav peab ka olema.
Ta oli päris omadega läbi. Pilk püsis mul pikemalt, ent ei ainsatki komplimenti, ainult ohe.
Ma ju TEAN, kuidas ta enamasti käitub. Olen teda jälginud ning leidnud, et jaa.
Mhmh.
See tüüp on täpselt minu.
„Ära piina end sellega, mis kõik toimub ja mis ei toimu. Kellele sa haiget tegid või mis iganes. Sest vaata,” vaata, Sanji, tunneta see läbi, „selle üle, et sul on halb, kurvastavad ainult need, kellele sina tegelikult ei taha üldse haiget teha. Ja teised, su kaassigitatud, su sigitaja, ei hooli või lausa rõõmustavad. Nii et kannatamine ei tee midagi paremaks, ainult halvemaks. Ära lase endale halba teha!”
Ma ei ütle „vennad” ega „isa”, vaid räägin sigitamisest. Nii palju saan aru küll.
Ja ma mõistan, ausalt, mõistan! Kui su sünnipere – mis kuradi pere?! - röövib su ära, et poliitiliselt naisele panna, kui nad ei ole su vastu kunagi head olnud, tegelikult olid sedavõrd halvad, et sa lapsena kodust ära põgenesid – ei ole sul väga perekondlikke tundeid nende osas.
Sanji paneb uue suitsu põlema. Ta vaatab mulle otsa, sinised silmad blondi tuka all.
Õigupoolest nägin ma ainult üht neist sinistest silmadest. Teine on juuste varjus.

„Sa paistad jube palju teadvat, kui sedasi öelda julged.”
„Ma olen sind jälginud. Seepärast mul ongi palve – ja pakkumine sama hooga. Kui sa tuleks minuga koos tuppa siin kõrval, ma võin garanteerida, et keegi ei sega meid seal – ükskõik, kui kaua aega kulub. Sina ei oleks pärast enam neitsi, mina oleksin eluga rohkem rahul ja võibolla suudame hiljem ka välja mõelda, mismoodi sind veel aidata.”
„Siin ei saa keegi midagi garanteerida. Kogu see loss on mu sigitaja oma, tema teenrid käivad igal pool ...”
„Seda ma SAAN garanteerida. Ma viin meid veidikeseks väljaspoole aega. Seda tuba meiega seal sees pole siinsete käijate jaoks olemaski.”
„Mis?” Küsimus ei olnud väga intelligentne, ent muidugi oli väidetu ka pisut ebatavaline. Ei, me oleme Grande Line’is, siin ei ole võimatuid asju, ent kahtlemata on mõned asjad siiski ebatavalisemad kui teised.
„See on minu erioskuste seas. Võid padja kontrolliks õhku visata, mõne minuti ukse taga oodata ja ust avades see maandub. Ma suudan ajaga teha, mis tarvis. Rahulikult. Oluline on hoopis muu. Kas sa tuled?” Naeratasin päris kutsuvalt, meelega meelitavalt. Avalikult flirtivalt.  „Me võiksime üksteist natukeseks õnnelikumaks teha!”
Viimaks jõudis Sanjile kohale, et ilus naine pakub ise talle kohest armuühendust.
Sigaret pudenes ta sõrmede vahelt maha ning huuled lõid värisema.
„Sina ... sa pakud ...”
„Ma pakun.” Sirutasin käe, silmad magusad ja armsad. „Kas tuled?”
Tema pilk püsis mu väljasirutatud käel ning väga aeglaselt, justkui kartes, et tõmban selle tagasi, võttis ta mu sõrmed oma pihku.
Õrnalt. Oli tunda, kuidas niipea, kui mulle oleks pähe tulnud tagasi tõmmata, ta oleks kohe vabastanud.
Sel oli oma põhjus, miks ma valisin just tema – ma ei viitsi, ei taha, ei tunne vähimatki huvi jantimise vastu kellegagi, kes arvab, et võib mulle midagi peale suruda.
Sanji ei arva, ei arvaks, mida iganes ma ütleksin. Seepärast ta mulle meeldib, seepärast tahan mina anda talle natuke rõõmu, sest valu ja vaeva on tal liiga palju kanda.
Noh, ja ise tahan ka nautida, mõistagi.
See on oluline tahtmine.
Oma ajataltsutamisvõimega olen piiratud sellega, et ma lihtsalt ei jaksa jube paljusid uurida ja jälgida ise. Aga neist, keda pikemalt vaatlesin, oli Sanji kahtlemata parasjagu kauneim, ahvatlevaim, sõbralikeim. 

Ahvatlevaim. Ta kummardus mu käe kohale ja suudles eraldi igat sõrmenukki. Pööras peopesa üles ja suudles sealt iga sõrme alguspunkti ja oh.

Nii õrnalt, nii vaimustunult, nii hingestatult. Suudlused rannet pidi üles. Ta ei tõstnud mu kätt, vaid kummardas ise ja tema blond juus riivas ajuti pehmelt mu nahka.
Küünarnukiõnarus.
Enne õlavart ta kõhkles ja ma libistasin teise peo ta lõua alla. Tõstsin ta silmad enda omadesse vaatama.
„See on hea,” sosistasin julgustavalt. „Sa oled hea!”
„Sa oled vaimustav!” ohkas ta ning surus huuled õlavarre siseküljele. „Miks sa tulid? See väljaspool aega asi – see ei ole ju ... põhjus?”
„Ma tahtsin,” ütlen ja tõstan veel ta pead, et suult suule suudelda.
Ta on nii vaimustavalt kõhklev, ettevaatlik, malbe. Ma tunnen end tema huuli laiemale tõugates kui vallutaja – ja samas on tema vastus hardunult nõustuv. Kui see oleks sõnaline, oleks see sosin: „Jaa ...”
Ma tõmbun korraks tagasi ning vaatan ta nägu. Silmad on kinni vajunud. Suudlen tasa ja ta huuled on nii pehmed, ta on nii õrn ja haavatav nagu linnupoeg.
Liibun ta vastu ja silitan mõlema käega. Ta vastab samaga ning suudleb küljelt mu kaela. Kerge suudlus ja sentimeeter edasi taas ja taas.
Libistan käe ta särgi alla. Nii soe, sile, nii ehe.
Sanji ohkab, oigab. Panen veel korra pidurit, võtan ta pea kahe käe vahele ja suunan silmad endale otsa vaatama.
„Kas see on okei?” küsin ma, paremaid sõnu leidmata, otsimata, aga ma pean teadma.
„Jaa!” vastab ta ning siis lasin end vabaks.
See noor mees oli minuga just omal ja vabal tahtel ja ma ei saanud, suudlesin teda veel ja veel.
Sigaretimaik on ammu kadunud, ta maitses nagu noor isane, ta tundus nagu noor isane, nii armas ja hell ja ometi nii isane, et kui endal viimaks täiesti lõdvestuda lubasin, kadus mul kontroll.
Mis on seksi juures alati hea. Mõelda vähem, teha rohkem.
Ta juuksed olid nii pehmed, kehakarvad neist muidugi karmimad, kuid minu omadega võrreldes ikkagi siidised. Ma olen karm naine ise ka, mitte ainult karvad, ent Sanji kutsus mus esile õrnuse, mida iga päev ei näe.
Ta nibud oli tumedad, tumedamad, kui selle heleda naha ja juuste juures oodanud oleksin, lihased pikad, kitsad, väljajoonistunud. Riist keskmisest pikem, mitte väga jäme ja oo, kuidas ta ohkas ja hingeldas, kui seda läbi pükstegi kompisin, surusin, hellitasin!
Mina riietasin tema lahti, tema veidi kõheldes, vaimustusest udusel pilgul ja imetlussosinad suul, minu.
Kuram, ta oli ilus. Nii neetult kaunis ja nii tundlik! Suudlesin ta kaela ja kui ma keeleotsa ühe suudluse juurest teise juurde liikudes mööda ta nahka vedasin, ta karjatas vaikselt. Falsetiga.
Ilmselgelt polnud keegi seda kunagi temaga teinud.
Ilmselgelt oli ta nii minu, kui olla sai.
Ta silitas mind peaaegu pühalikult. Pihk kõhkles enne rinda ning pöörati mu pehme kõhunaha peale tagasi. Üles ja alla ning ma ei kiirustanud teda tagant, lihtsalt minu enda silitused ei peatunud, vaid liikusid mööda selga kannikateni.
Oh, ta tuharad olid oivalises vormis, nii tihked – ning kui ta minu pigistuse peale taas häälekalt ohkas, tõin käed ta puusadele ning silitasin sõrmedega peenist.
Sanji huuled läksid paokile ja silmad nii suureks, nagu oleks ta kogu meie kehalise läheduse sees ikkagi üllatunud, et ma niimoodi teen, tema riista hellitan ka siis, kui see pole riietega kaetud.
Tõin siis ühe pihu pehmelt kerade alla ja mängitsesin natuke teise käega, vaatasin ta nägu, selle õrnust ja avalust, uskumatust ja naudingut, ning see oli nii hea, nii hea nagu oleks riist juba mu jalge vahel, juba mu sisemuses liikumas – aga veel mitte.
Vahepeal ma lihtsalt kallistasin teda. Hoidsin oma käte vahel ja silitasin selga, suudlesin, aga mitte kütvalt, vaid rahustavalt, hellalt – sest ma ei tahtnud temaga kiirustada, teda kiirustada. Ta oli nagunii kogu aeg pingul vibunöörina valmis – ma lasin vahepeal nööri lõdvaks, andsin talle aega harjuda.
Ta peaaegu nuuksus mu vastas, kui ma jälle sedasi tegin.
„Kas ma teen midagi valesti?” küsis ta tasa-tasa.
„Ei,” vastasin ja taipasin, et ma võin ju igasuguseid häid asju mõelda ta kohta, ent ta on nii ebakindel, et ei taju neid ihast tiines vaikuses ju ise ära. „Sa oled imekaunis. Sa oled nii soe ja õrn ja tundlik. Ole minuga ja su vastused mu hellitustele ajavad mu nii märjaks, kuumaks ja ihaseks nagu vähegi soovida võiks.” Naeratasin ja ta suudles mu rinda. Nüüd julges juba nibuga mängida ja ma julgustasin ohete ja kurisemisega teda veel ahnem olema.
Kui ta pea oma reite vahele võtsin, ma üldse ei kõhelnud juhendamast. Sest suuseks ei ole selline asi, mida noored mehed ajakirjadest õppida saaksid.
„Ära pelga! Ma ei lähe kergesti katki, ega need mehe kerad pole. Vaju suuga sinna nagu üritaksid end mu keha keskmesse välja lakkuda!” Ta tahtis väga mulle naudingut pakkuda, see oli tunda. Ma peaaegu värisesin imelisest mõnust. Veel rohkem, veel! „Veel intensiivsemalt! Näita, et sa tõesti naudid seda!”
Ja oo, ta näitas. Suu läikimas, vaatas ta, korraks eemale tõmbunud, mulle otsa, ja vajus siis jälle peadpidi oma ülesande kallale, kuna mina suletud silmi mõnulaines ujusin.
„Sa teed hästi ... nii hästi ... oooh!”
Avasin silmad ja vaatasin ta blondi pead nõksumas, tundsin, kui ahnelt, kui innuga ta keel ja huuled käisid, ja ahhhhhhhhh.
Oo. Jaa.

„Sa tegid hästi,” ütlesin, käsi ta juustes. „Nii hästi!” Tõmbasin ta näo kõrgemale, ta toetus käega voodile ja kui ma teda suudlesin, omaenda maitset suhu haarates, olid ta silmad jumaldavad ja udused.
Ja oo, kui kõva tal oli.
Pöörasin ta selili. Astusin tast põlvili üle, jalad jäid mõlemale poole Sanji puusi. Suunasin käega, vaadates talle otsa, püüdes näljaselt ilmeid, pehmust, imetlust ja imestust ja siirast uskumatust ja ... vajusin tasakesi allapoole, tundes ta riista jäika silitust iga rakuga, iga millimeetrit meie ühinevatest kehadest.

Uskumatu, kui hea on ikka hea seks. Ma võisin just orgasmi saanud olla, aga see, kui malbe, kui tõsine ja hingestatud see noor mees oli, see äratas mus midagi nii kirglist, et kohe tahtsin edasi uut püüda.

Ja on imeline tunne olla nii ihaldatud.

Soe hõõgus igal pool, otsimine ja leidmine, ahnus, hellus, ta hiigelsuured pupillid ja mu nibusid keerutavad sõrmed ja see rõõm elus olla ... see rõõm ...

Pärast lihtsalt liibusime üksteise vastu. Polnud liiga palav, polnud liiga veider, kõik oli just nii, kuis kõige parem.
Võtsin sigaretid.
„Erandkorras võib voodis suitsetada. Tuhatoos ... näed, siin.”
Suitsetasime. Vaikisime. Täiuslik lõõgastus – vähemalt mulle. Korraga märkis aju, et Sanjit ootas poliitiline pulm ja ta sisuliselt rööviti selleks ära ja tal on elus parasjagu kõik halvasti.
Peale minu, tähendab. 
Nii et sõnasin: „Muide, sa ei pea tundma, et rassid ja vaevled täiesti üksinda tundmatu tuleviku poole. Ma saan ajaga ju mängida – venitada seda, kuni su sõbrad siia jõuavad.”
„Mu sõbrad? Sa mõtled mu meeskonda?! Ma väga loodan, et nad ei tule.”
Nüüd ta läks jälle kurvaks, ma nii tundsin kui nägin seda. Neile mõtlemine tegi kurvaks, sest Sanji arvas, et on nad kaotanud.
„Loomulikult nad tulevad,” ütlesin ja müksasin tema paljast õlga oma palja õlaga, vaatasin talle otsa ja naersin. „Kas tõesti arvad, et sul õnnestus nad niimoodi maha jätta, et nad enam ei hooli?! Nad on juba teel, ma tean. Ei arva, tean!”
Sigarett lõppes. Kustutasin selle ja suudlesin taas ta rangluulohku.