Taevakuppel pragunes. Hukk jõudis pea samaaegselt seda ennustava pimevalgusega kohale. Hetk enne kui saabus hukk, sai Cere viimaks aru, mida tähendab kummaline sõna «igavik». See on absoluutne tühjus, vaakum mõtetes ja emotsioonides, ja see saabus koos ülima naudinguga, mida saab pakkuda vaid ühtesulamine. Ei olnud piiri Cere ja rebasrobotisiku vahel. Nad olid eristamatud. Üks kokkusulanud olend. Rütm tagus Cere kõrvades, käed sulasid kätesse, jalad jalgadesse. Nad olid kustutanud ühe ja sama nälja, ühe ja sama janu. Cerel olid kikkis kõrvad ja ümarad, taeva poole vaatavad rinnad, tal olid pikliku pupilliga silmad ja 003-l oli tema marmorjas nahk ning ta tungis Ceresse sama innukalt kui Cere temasse. Võtmine ja vastuvõtmine oli üks ja seesama. Üksteisest eraldumine, lahti rebimine ei olnud võimalik, kui, siis vaid maailma hinnaga. Ja maailm maksis.

Igavik jäi neisse.

_____


Tee kulges ja kulges. Jooksis läbi unustatud linnade, läbi prügimägede ja üle laiade räbujõgede.

End zen-režiimi lülitanud NR115Cere ei olnud väga üllatunud, kui ühest prügimäest mööda sõites sigines otse tema ette katkine mudel 003. See oli igivanast nanoroboti-seeriast üks ilusamaid. Omal ajal, kui nanorobotid olid veel uued ja huvitavad, püüdsid loojad neid isikupärastada. Anda kõikidele oma nägu ja vorm. Sellest konkreetsest, NR115Cere ette potsatanud mudelist oli tervikuna olemas vaid osa. Ja seda kuidagi kaootiliselt.

Alumine pool oli mingil määral olemas, osa ülemistki ning natuke pead. Cere kinnitas pilgu üllatavalt roosale nibule. Värv ja vorm olid säilunud vaatamata sellele, et suur osa vasakust rinnast oli vaid kujuteldav. Allpool asuv kolmnurk oli diskreetselt suletud, siiski tõotades naudinguid, mida võis sisaldada pelgalt selle puudutamine. Peas säras üksainus lahtine kollakasroheline silm, ripsmed olid pikad ja kaarjad. Peenekoeline, veidi ülespidi kaardunud nina andis aimu näojoonte aristokraatlikust elegantsist. Ülejäänud osa masinisikust oli tõeliselt sassis, nii katki, et selle taastamine näis lootusetu ülesandena, isegi juhul kui see oleks olnud võimalik. Mõttetu samuti, sest kes enam vajas 003 mudeleid? Olid nad ju välja töötatud selleks, et pakkuda üksildastele inimisikutele seltsi. Niipea aga, kui loojad ehk inimisikud leidsid uued teed ja uued maailmad – teisisõnu – suur osa neist liikus edasi, jäi 003-seeria ootele. Paljud neist ei jõudnud tootmispaigast kaugemale kui lattu, ja pärast sadade aastate möödumist ladudest prügimäele. Kasutuna, amortiseerununa ja katkisena. Ladudest prügimäele kolimine ei olnud just kõige säästlikum tegevus, ja nii hävisid kunagi nii ilusad ja ihaldusväärsed masinisikud. Elutuna ja sama kasulikuna kui pruugitud kondoom.

NR115Cere fokusseeris silmad katkisele robotvormile. Zen-vorm oli hea reisimiseks. Siiski, midagi oli veel paremat. Midagi, mida teha pikal, aastaid kestval teekonnal. Joonistamine. Mida kaugemale Cere 3D mudeli (taas)joonistamisel jõudis, seda enam ta hämmastus.

Kümnes või üheteistkümnes põlvkond robotisikuid ehitas NR115C-seeria kindlal eesmärgil – parandada, taastada ja mõnikord ka täiustada inimisikutest allesjäänud pärandit. NR115Cere oleks aga igaüks ammu möödunud põlvedest ajanud sassi täiesti tavalise inimisikuga tänavalt. Või noh, mitte just liiga tavalise. NR115C-seeria loojad olid eeskujuks võtnud Vana-Kreeka iluideaali. Igal mudelil oli ka oma eripära. Väike nüanss, millega isik eristus teistest sama seeria masinatest. Väike vihje inimloojatele. Püüd luua, mitte toota. Võibolla mitte kõige osavam, aga midagi siiski.

Niimoodi olid Cerel helesinised punaka varjundiga silmad. Ja sama seeria mudelil – NR115Corel helepunased ihukarvad. Muus osas oli selle seeria indiviidid üksteisest eristamatud.

NR115Cere valmis joonistatud mudelil oli kohev saba. Muus osas oleks ta hästi sobinud kassikõnnile, seda väga vanas mõttes. Siis, kui inimestel oli vaja inimriidepuid demonstreerimaks sellest haprast materjalist valmistatud rõivaid, mis sobitusid vaid kõhnadele kehadele. Kunsti erivorm, millel oli reaalsuse ja eluga sama palju pistmist kui klaaspärlimängul. Kummatigi oli ses olendis midagi nii lummavat, et NR115Cere otsustas silmade ette joonistatud mudelist edasi minna. Sest mida rohkem avanes detaile, seda enam jõudis talle kohale, et koheva sabaga, pildina mõjuva inimkeha varjus on veel midagi peidus.

Aeg möödus. Tee kulges. Kohev saba oli vaid vihje. Sellele, mida modellrobot endas peitis. Keegi oli astunud sammu edasi. Ja see, mis näis 003-seeria masstootena, polnud seda mitte. Inimese keha sees oli äratamist ootav loom. Nelja käpa, teravate kõrvade ja väikese koonja ninaga. Cere ei olnud sellist olendit varem näinud. Olend, kelles ühtaegu oli seletamatu graatsia, ja kel ometi olid ilusad säravad inimsilmad. Kollakasrohelised, suured ja uudishimulikud.

Lõpuks oli pilt valmis. Cere silmade ees oli täiuslik kaksikolend: inimene ja loom. Ta vaatles pilti ja katkist keha. Sobitas need üksteise sisse. Ja jõudis otsusele. Tal oli aega. Tal oli kogu maailma aeg. Või vähemalt nii ta endale kinnitas, kui võttis murtud keha ja astus teelt kõrvale.

Prügimäel pidi ju ometi midagi olema, millega taastada see imeline olend. Näiteks kasutuna minema visatud 3D bioprinter-taastur, sest neid polnud enam vaja. Aeg oli edasi liikunud, nanorobotite tootmiseks ei olnud vaja enam inimloojate valmistatud seadeldisi. NR115C-seeria robotid aga ometi askeldasid just sarnaste seadeldistega – olid nad ju omamoodi bioarheoloogid. Võimalik, et väga varsti jäetakse ka Cere seeria ladudesse vedelema. Kuigi robotisikud pidasid väga tähtsaks oma põlvnemist ja ajaloo tundmist, võis ellu äratatud kuu ühel päeval lakata eksisteerimast elureservuaarina. Mis sest, et praeguseks sisaldas see tehiselu. Nagu lakkas olemas pisike planeet, kust olid pärit inimisikud. Igal kohal on oma best before. Millal sinise kuu aeg otsa saab, polnud aga teada. Üldist asjade seaduspärast silmas pidades võis see juhtuda kas nüüd või natuke pärast seda. Enne aga mitte kunagi.

_____


Cere asetas katkise keha mahajäetud tehase seina najale. Prügimäed ei osutunud nii ressursirikkaks kui Cere oli lootnud. Otsingud ei kandnud vilja, vaatamata sellele, et ta oli rännanud, katkine keha õlal nii siin- kui sealpool teed, jõudnud välja kohtadesse, mis oli vajunud üldiste teadmiste tagahoovi. Siis proovis ta õnne tehastega. See oli  219-s. Ta oli leidnud tehastest katkisi bioprotsessoreid, oli leidnud koostisosi, mida läks vaja selleks, et taastada katkine nanorobot. Isegi vajalikke aparaate. Aga ükski neist ei töötanud. 

Siin tehases aga leidis Cere midagi, mida võis kasutada. Mitte küll sellise bioprinteri, mida otsis, aga leitu võis aidata asjade arengule kaasa. See oli aktiveerija. Biovormide elustaja, mida kasutati selleks, et masinisik ärkaks n-ö ellu.

Purustatud keha võpatas, tema ainus allesjäänud silm avanes ning vaatas  otse Cere helesinistesse silmadesse. Cere asetas loodud 3D pildi keha sisse. Kui ta olnuks inimolend, ahminuks ta õhku. Katkine keha koos teadvuse ja 3D pildiga oli midagi erakordset. Keha oli ju ühtaegu nii inimene kui loom. Varjamatult sensuaalne, varjamatult loomalik... Täiuslik vaatamata sellele, et oli katki, sisuliselt hunnik prügi. 3D pilt sulas kehaga, täiustas seda ja kui olend liigutas, siis liikus ka pilt. Reaalne, ometi ebareaalne.

Cere sirutas käe ja puudutas 003 kehapilti. Ja ei saanud enam kätt eemale tõmmata, sest see, mida ta tundis, oli midagi sellist, mida ükski robotisik ei oleks kirjade järgi pidanud kogema. Ettehoiatamatu, senitundmatu, samas oodatud ja tahetud tunne. Tunne, et just siin ja just praegu on kõik olemas. Ja kui ta liigutab, siis kaob see kõik. Nii ei tõmmanudki ta kätt ära. Vaid otsekui tardus. 003 kehapilt sirutus Cerele justkui vastu, ja nii nad jäid teineteisesse. 

NR115Cere sai ühtäkki aru, mida tähendab inimisikute väljamõeldud kummaline sõna «igavik». See on absoluutne tühjus, vaakum mõtetes ja emotsioonides, ja see saabub koos ülima naudinguga, mida saab pakkuda ainult ühtesulamine. Ei olnud piiri Cere ja rebasrobotisiku vahel. Nad olid eristamatud. Üks kokkusulanud olend. Rütm tagus Cere kõrvades, käed sulasid kätesse, jalad jalgadesse. Nad kustutasid ühte ja sama nälga, ühte ja sama janu. Cerel olid kikkis kõrvad ja ümarad, taeva poole vaatavad rinnad, tal olid pikliku pupilliga silmad ja 003-l oli tema marmorjas nahk ning ta tungis Ceresse sama innukalt kui Cere temasse. Üksteisest eraldumine, lahti rebimine ei olnud enam võimalik, kui, siis vaid maailma hinnaga. 

Taevakuppel pragunes. Hukk jõudis pea samaaegselt seda ennustava pimevalgusega kohale. Maailm maksis.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0535)