Selle aasta septembrikuus võtsin isiklikust ja professionaalsest huvist ette teekonna Fukushima prefektuuri Põhja-Jaapanis, kus 2011. aastal leidis aset tuumakatastroof, mille sarnast polnud maailm näinud Tšornobõlist saadik. Selle saatusliku aasta 11. märtsil tekkis Jaapani idarannikul Sendai linna lähedal ookeanis üheksa-magnituudine maavärin, mis on inimkonna ajaloo üks kõige võimsamaid registreeritud maavärinaid. Ränga raputuse tagajärjel sai tõsiselt kahjustada kohalik infrastruktuur ja piirkonnast kadus elekter.

23

Maavärina epitsentrist mitte kuigi kaugel paiknev Fukushima Daiichi tuumajaam lülitus elektri kadudes ümber diiselgeneraatoritele ja akudele ning töötajad otsustasid aktiivsed reaktorid välja lülitada (kolm reaktorit kuuest olid parajasti töös). Selleks, et neid mitte katki teha, tuli reaktorid maha jahutada aeglaselt, lülitades neid edasi-tagasi sisse ja välja. Mida toona keegi ei kahtlustanud, oli aga see, mis maavärinale järgnes.

Kuna Jaapan on seismiliselt väga aktiivne riik, siis oli Fukushima tuumajaam tegelikult hiidlainete eest kaitstud korraliku müüriga ja pärast tsunamihoiatuse välja andmist keegi selle pärast tuumajaamas liigselt ei muretsenud. Mitte keegi poleks suutnud aga ette näha, et laine osutub ligemale 40 meetri kõrguseks ja uhub üle tuumajaama kaitsemüüri, ujutades üle generaatorite ja akudega keldrid. Jahutus lakkas töötamast, merevesi lõpetas ringlemise ja hakkas keema. Reaktorid hakkasid üles sulama, toimusid plahvatused ja terve rannikuäärne piirkond sai saastatud, mille tõttu tuli evakueerida üle poole miljoni inimese. See on lühiversioon juhtunust.

Katastroof (maavärin ja tsunami) nõudis kokku  üle 20 000 inimelu ja radioaktiivse saaste tõttu loodi tuumajaama ümber 20-kilomeetrine eraldustsoon, mille sisse jäävad asulad muutusid kummituslinnadeks. Inimesed pole nendesse linnadesse veel tänapäevalgi naasnud ning suur osa eraldustsoonist on endiselt asustuskõlbmatu. Valitsus on tegelenud siiski aktiivselt saaste koristamisega ning mõned kohad on osaliselt ohutuks kuulutatud. Kuna peamine maantee on keemiliselt puhastatud, siis võib seda autoga läbida (aga mitte näiteks mootorrattaga), kuid peatumine on keelatud.

Minu pikemat reportaaži taifuuni eel katastroofitsoonis käigust võib lugeda  3. novembril ilmunud Postimehe numbrist või veebist, kus ta on paraku tasuline. Isiklikult leian, et lehelugu on õnnestunum, sest kujundajad nägid sellega vaeva ja tegid hea töö. Kellel on soov saada Fukushimas juhtunust ja sellest, mida sealsed inimesed pidid läbi elama, emotsionaalsemat ja isiklikumat laadi kogemus, soovitan kindlasti reportaaži lugeda.

Reaktoriga jagaksin aga mõningaid fotosid, mis loodetavasti inspireerivad mõnda lugejat postapokalüptilise ulmeloo kirjutamisel. Elu nendes linnades oli justkui käigupealt ajas tardunud. Inimesed olid jätnud sireeni järel kõik oma tegevused lihtsalt sinnapaika – baarides olid pudelid ja klaasid endiselt laual, kohvikud näitasid tuhmunud lõunamenüüsid ning autosalongides kogusid tolmu täiesti kasutamata sõiduautod ja mootorrattad.

Tänavatel kõndides valitses kummaline haudvaikus, mida saatsid ainult tuules kriuksuvad sildid ja kraaksuvad varesed. Taimed tungisid läbi teekatte ja võtsid võimust lagunevates elumajades. Tühjadest akendest vaatas välja vaid pimedus. Siin ja seal võis näha metsloomi nagu sead, kährikud ja faasanid – just neid loomi õnnestus mul oma silmaga märgata, kuid kokkuvõtvalt võib öelda, et loodus oli inimese taandumisega olukorra enda kätesse võtnud.

Nendes tühjades linnades käimine ja mõnede piirkonnas endiselt elavate inimestega rääkimine jättis minusse kustumatult sügava mulje, sest eestlasena võib olla nii raske ette kujutada, milleks loodus tegelikult võimeline on ja mida tähendab sellisel skaalal katastroofi läbi elamine personaalsel tasandil.

1

Eraldustsooni sisenemine algas julgustavate teeäärsete siltidega.

2

Teedel ja asulates võis sageli kohata radiatsiooni mõõdikuid. Kuna tee on keemiliselt puhastatud, siis on kiirgustase lubatu piires.

3

Namie linn oli üks vähestest kohtadest, kus võis autost väljuda ja ringi jalutada. Foto on tehtud ohutuks kuulutatud linnaosas, kuid näiteks hoonetesse sisenedes hakkas Geigeri loendur ikkagi kohe pragisema. Midagi puudutada ei soovitatud. Pildil on näha ka, kuidas taimed on hakanud tänavatel vohama.

4

Kokkuvarisemise äärel hoone Namies, mis sai maavärinas tugevalt kahjustada.

5

Veel üks kokkuvarisemise äärel hoone.

6

Võsa keset linna. Taustal olevad elumajad on kõik tühjad.

7

Kunagine kohalik meelelahutuskeskus. Vasakule jäi kunagi pubi nimega Red Star.

8

Kohalik kaubamaja on näinud paremaid päevi.

9

Taimedega kattuv kõrvaltänav Namies.

10

Kõrtsis on endiselt pudelid ja klaasid laual. Häire ajal lasid lihtsalt nii kunded kui töötajaid jalga.

11

Namiest lahkumine ohtlikematesse piirkondadesse. Autost mõnda aega välja ei saanud, sest kere töötas radiatsiooni kilbina. Geigeri loendurid pragisesid, kuid jäid ohutu kiirgustaseme piiridesse.

12

Teeääri täitsid hüljatud asulad.

13

Fukushima tuumajaamas genereeritud elekter saadeti mööda suuri liine otse Tokyosse.

14

Võssa kasvanud riisikasvataja maja.

15

Vana lainemüür (vasakul) ja uus ehitusjärgus müür, mille pealt foto on tehtud. Taamal on puude kohal näha tuumajaama korstnaid. Ma viibisin sellel hetkel jaamast vähem kui kahe kilomeetri kaugusel. Tuulesuundade tõttu võis seal vabalt seista ja kiirgustase oli normis.

16

Uus müür on märkimisväärselt kõrgem kui eelmine, aga 2011. aasta tsunami tuleks sellest ikkagi üle. Kuna rannikuääres keegi enam elada ei tohi, siis on selle rajamine tegelikult üks väga suur maksumaksja raha raiskamine.

17

Tsunami alla jäänud elumaja rannikul.

18

Jalanõud on endiselt koridoris.

19

Keegi on jätnud majas hukkunutele ohvrianni. Ma eeldan, et pudelis on mingit sorti alkohol.

20

Rannikule jäänud põhikool, mis jäi samuti tsunami alla. Kuna elekter kadus, siis ei kuulnud kool tsunami häiret ja lapsed evakueeriti kooli õuele. Nad oleks kõik viimseni surma saanud, kui paar nutikat last poleks läinud mereäärde ja märganud ebatavaliselt madalat veetaset. Nad hoiatasid õpetajaid võimaliku hiidlaine eest ja kogu koolipere põgenes jooksuga üle põldude lähimate mägede poole. Nad pääsesid tulvaveest napilt üle noatera.

21

Kuna koolikell oli ühendatud elektrivõrguga, jäi ta voolu kadumisega seisma ning näitab nüüd igavesti katastroofi kellaaega.

22

Radioaktiivse mulla hoidla.

23

Tühi Futaba linn. Isegi postapokalüptilises Jaapanis on sõiduteed paremas korras kui Eestis.

24

Kinni pandud ja rohtu kasvanud Shelli tankla.

25

Ebaseaduslik peatus teeääres. Foto paremal all nurgas on näha tuumajaama katust. Enam lähemale polnud võimalik pääseda ning minu ja plahvatanud reaktorite vahel oli vähem kui kilomeeter.

26

Okuma kummituslinn. Eramute sissepääsud on blokeeritud, et endised elanikud ei saaks midagi minema viia.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0939)