Lugesin seda romaani nüüd kolmandat korda. Kõigepealt oli „Обездоленный“ kusagil 90. aastate keskel, siis paari aasta eest „The Dispossessed: An Ambiguous Utopia“ ning nüüd siis „Ilmajäetud: Mitmeti mõistetav utoopia“. Ilmselt on arusaadav, et ma pean seda romaani oluliseks, sest muidu ju ei loeks kolmandat korda.

Alljärgnevalt siis mõned kolmanda lugemiskorra järgsed mõtted.

Kas autori peateos?

Ursula K. Le Guin debüteeris ulmes 1962. aastal lühijutuga „Aprill Pariisis“ (April in Paris). Lugu ilmus ajakirja „Fantastic Stories of Imagination“ septembrinumbris ning tagantjärgi nähakse seda Cele Goldsmithi toimetajakarjääri ühe kõrghetkena. Just Ursula K. Le Guini, Roger Zelazny ja siinmail tundmatu Thomas M. Dischi debüüttekstide avaldamine on see, mida Cele Goldsmithist rääkides tänapäeval kõigepealt esile tõstetakse.

1964. aastal avaldas Ursula K. Le Guin oma esimese Haini-loo, mida maakeelne lugeja teab kui autori esikromaani „Rocannoni maailm“ (Rocannon's World, 1966) proloogi. Esikromaan ja selle järgnenud kaks romaani on huvitavad ning ehk ka omaaegsest keskmisest algaja tasemest kõrgemal, kuid suureks kirjanikuks tegi Ursula K. Le Guini alles siiski neljas Haini romaan – „Pimeduse pahem käsi“ (The Left Hand of Darkness, 1969). Kui kerkib küsimus Le Guini peateosest, siis ongi küsimus, kas „Pimeduse pahem käsi“ või siinvaadeldav „Ilmajäetud: Mitmeti mõistetav utoopia“ (The Dispossessed: An Ambiguous Utopia, 1974).

Kahtlustan, et kui neist kahest peaks valima, siis lugejad valiksid esimese ja kriitikud teise. Miks? „Pimeduse pahem käsi“ on siiski pisut tegevusrohkem kui „Ilmajäetud“, mis on ikka väga aeglase kulgemisega romaan. Seda ei ole võimalik kiirelt lugeda, vähemasti mina ei ole suutnud ühelgi korral. Loed, pead pausi, mõtled, loed edasi, jälle paus. Ei, see ei ole puudus – on tekste, mida peab neelama ning on tekstid, mille lugemisel tuleb teadlikult tempo maas hoida. „Ilmajäetud“ on just sellest teisest alaliigist.

Peateose küsimusest on põhjust aga rääkida eelkõige seetõttu, et romaani „Ilmajäetud“ ilmumisega sai Ursula K. Le Guin kirjanikuna n-ö valmis. Jah, ta avaldas edasi, katsetas ja eksperimenteeris ning avaldas ka suurepäraseid tekste, kuid midagi hullu poleks juhtunud, kui ta oleks romaaniga „Ilmajäetud“ kirjutamise ka lõpetanud. Ursula K. Le Guin oleks ikka niisama suur ja oluline autor.

Aeglase kulgemisega raamat

Romaan „Ilmajäetud“ algab geniaalse füüsiku Sheveki pagendamisega koduplaneedilt Anarreselt planeedile Urras. Tegelikult on Anarres küll Urrase kuu, kuhu mõnesaja aasta eest rändasid välja Urrase mässajad, nn odolased. Kui maisemalt öelda, siis anarhistid, täpsemalt anarho-sündikalistid.

Romaan on esitatud kahe paralleelese loona: paaritu-numbrilised peatükid on Sheveki pagendamine Urrasele ning siis tema silme läbi Urrase avamine lugejatele; paaris-numbrilised peatükid näitavad lugejale aga Sheveki elu ja kujunemist Anarresel lapsepõlvest kuni pagenduseni. Pisut mehaaniline võte, aga teeb aeglaselt kulgeva romaani mõnevõrra pingelisemaks.

Nagu öeldud, on romaan aeglane, samas kindlasti mitte igav. Ilmselgelt on see aeglus autoril programmiline, sest Ursula K. Le Guin on oma sõnavõttudes korduvalt rõhutanud seikluskirjanduse puudujääke ning eks autori loominguline areng oli ka ju pidev kaugenemine seikluslikust ulmeloost. Tõenäoliselt pidas ka autor mainitud aeglust ja ebaseikluslikkust enda ideede ja sotsiaalse nägemuse esitamisel vajalikuks. Mis seal salata – eks liigagi palju ole teoseid, kus piinlikult primitiivne seikluslugu segab autoril mõtte igakülgset esitamist, või teeb esitatava mõtte lihtsalt naeruväärseks. Kuid nagu ma ütlesin, romaan pole igav – on saladused, on mõistatused ning lugeja lihtsalt ei tea kohe kõike. Ei tea ka Shevek.

Lao-zi või Dostojevski?

Ma ei ole küll täpselt uurinud, kas autor on andnud romaani taustade kohta põhjalikke ja lõplikke seletusi. Küll on ta kommenteerinud, et romaan „Ilmajäetud“ on taoismist kantud... õigemini anarhismist, mis kannab edasi algse taoismi põhimõtteid. Mitte pommipanijate anarhism, aga just selline, mis vastandub autoritaarsele riigile (olgu see riik siis kapitalistlik või sotsialistlik) ning vastandub sellele moraali ja praktilise ühistegevusega. Ursula K. Le Guin on öelnud, et selline ühiskonnakorraldus on ilmselt üks idealistlikumaid, aga tema jaoks kõige huvitavam poliitiline teooria.

Ja kui konkreetselt taoismist ja kulgemisest rääkida, siis tasuks tsiteerida üht kirjakohta Lao-zi teosest „Daodejing“, mil alapealkirjaks „Kulgemise väe raamat“. Linnart Mälli tõlkes kõlab see: „rikkad kuulsad upsakaina iseendist jäävad ilma“.

See tsitaat viitaks otsekui romaani Urrase riikidele ja rikkuritele ning alguses võibki lugejale tunduda, et Urras on kui rikkuses kümblev USA ja Anarres lääne vasakpoolse karge unistus Nõukogude Liidust. Õnneks siiski vaid tundub, sest nii USA, Nõukogude Liit ja kõik need teised riigid, mida me teame, asuvad Urrasel. Anarresel on midagi uut ja teistmoodi. Meeldivalt on Ursula K. Le Guin rohkem kirjanik kui ideoloog ning ta näitab meile, kuidas Anarresel on mõnesaja aastaga tekkinud teatavaid kihistumisi, eesmärkide hägustumist, kuidas võrdsete ja mitteomavate hulgas on tekkinud rohkem võrdsemad, kuidas mitteomajate seas tekib taas soov midagi omada jne.

Kui jätkata siit nüüd romaani järelsõnas Raul Sulbi poolt vahendatud Fjodor Dostojevski romaani „Kurjad vaimud“ mõjuga, siis näeb lugeja, kuidas Shevek jõuab arusaamiseni, et kurjad vaimud ei pesitse vaid Urrasse elanikes, et see lõhestusjoon ei käi riike ega planeete pidi, isegi varanduslik seisund pole seal määrav. Igaüks peab endast ikka ise kurjad vaimud välja saama, siis on ta tõeline odolane.

Pisut tõlkest

Tõlkeromaani puhul on alati põhjust rääkida tõlkest. Tunnistan, et ma ei võrrelnud tõlget teadlikult originaaliga, sest see oleks vale tee. Lihtsalt vaatasin, kas lugedes mind midagi häirib, takistab lugemist jne. Tuleb tunnistada, et suurt midagi ei häirinudki. Kui teinekord väidetakse, et kirjastuse Fantaasia raamatud on kehvasti tõlgitud ja praktiliselt toimetamata, siis antud köite puhul ma küll selliseid etteheiteid teha ei julgeks. Mul tekkis teinekord küll kahtlusi mõningate füüsikaterminite asjus, kui ma aga guugeldasin, siis vaatasin, et minu poolt valedeks arvatud on ka justkui lubatud, vähemasti on levinud.

Küll aga peaksin ma veaks ingliskeelseid kohanimesid Anarresel. Tegu on taevakehaga Vaala tähtkujus. Romaanis kirjeldatakse alles Urrase esimesi kontakte tekkiva Maailmade Liigaga, kus juhtroll hainlastel ning kus oma rolli mängivad ka terralased (= maalased). Mingit inglise keelt lihtsalt ei saa olla Anarrese kohanimedes!

Aasta olulisim tõlkeromaan!

2018. aasta pole küll veel läbi saanud, aga ma olen päris kindel, kui ma nimetan Ursula K. Le Guini romaani „Ilmajäetud“ kõige olulisemaks tõlkeulmeromaaniks lõppeval aastal. Häbi suurtele kirjastustele, kes pole seda seni avaldada riskinud ning au ja kiitus väikekirjastusele Fantaasia, kes asja ära tegi. Ursula K. Le Guin on päris kuulus nimi ka siinmail, aga see menukus põhineb eelkõige vist siiski autori Meremaa sarjal. Haini sari, mille romaan „Ilmajäetud“ n-ö alustab pole vist nii populaarne – seda enam on mul heameel, et see suur lünk maakeelses tõlkeulmes on nüüd täidetud.

Kiita tuleb ka Meelis Krošetskini kaanepilti, mis pole justkui midagi erilist, aga on siiski romaanile sobilik ja tegelikult ka parem ja täpsem, kui enamus romaani muukeelsete väljaannete kaantel leiduv.