Ulmestaar: Tormi Ariva

Olen lugeja ja kirjanik ning kumbagi olen jõudnud oma võrdlemisi lühikese elu jooksul teha vähe. Hetkel on mul käsil 12. klass. Kolm minu esimest juttu, mis valmisid seoses koolitööga, jõudsid juhuse tahtel ka Reaktori veergudele ning lisaks veel üks arutlus noorte ulmemaitsest. Armastan tohutult raamatuid ja suure osa minu kasinast lugemusest moodustab teadus- ja imeulme. Viimasel ajal olen hakanud tõsiselt huvituma vanemast kirjandusest (20. sajandi esimesed kümnendid ja varasem) ja seejuures vanemast ulmest. Palju abi enda kurssiviimisel on olnud Ulmekirjanduse BAASist (mis, ma loodan, ka ükskord valmis saab) ja ingliskeelsest ulmeentsüklopeediast (“The Encyclopedia of Science Fiction”).

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Just lõpetasin Asimovi “Asumi ääre” – seekord inglise keeles – ja ei pidanud pettuma. Raamat ei küündi minu arvates küll päris algse triloogia kõrge tasemeni, ent on sellegipoolest hea lugemine, milles on ka sarja rikastavaid uusi ja huvitavaid ideid. Nüüd plaanin ette võtta Thomas More’i “Utoopia”, mis mind juba ammu huvitanud on.

Ulmefilme vaatan miskipärast küllaltki vähe. Küll aga olen mitmeid väärt ulmeteemalisi arvutimänge mänginud. Hiljuti lõpetasin meisterliku kauavalminud indie-mängu nimega “Return of the Obra Dinn”, mis räägib ühest salapärastel asjaoludel kaduma läinud kaubalaevast 18. sajandil ning mida, usun, on siinkohal vägagi sobilik ära märkida. Mängu avastamise muudavad eriti nauditavaks unikaalne mängumehhaanika ja kaunis monokroomne pikselgraafika.

Suurepärased ulmeteemalised mängud on ka “To the Moon” ja “Machinarium” (millest Reaktoriski juttu olnud). Lauamängude killast soovitan soojalt “Cosmic Encounterit”, mida võiks liigitada hullumeelseks multikultuurseks kosmoseooperlikuks virrvarriks.

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Kõige rohkem hoolin ma vististi heast loost ja selle heast jutustamisest. Pean väga lugu ka huumorist ja eriti roalddahlilikust süsimustast ning absurdsest, nagu näiteks Robert Sheckleyl. Huvitavad ja usutavad tegelased suurendavad lugemisrõõmu ja samuti stiilne temaatika. Üldjuhul ei meeldi mulle psühhedeelne sonimine ja puhtvormiliselt koledad raamatukujundused, millest ka viimasel ajal siin ja seal rohkem juttu on olnud (siinkohal avaldan tänu ja austust Orpheuse Raamatukogule, kes eesti ulmekirjastamises sellele edukalt vastandub). Sellele vaatamata usun, et ükski hea raamat oskusetu kujunduse tõttu mul lugemata ei jää. Minu puhul ehk ei ole teose külge naelutamine olulisim faktor, sest ma põhimõtteliselt ei jäta ei raamatuid ega filme pooleli.

3. Kolm lemmikut (juttu, raamatud, ˛anri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale.

Ma ei saa üle ega ümber Isaac Asimovist. Teadusulmet hakkasin teadlikult lugema peale seda, kui vanaisa mulle nimekaimu, ent mitte sugulase, Linda Ariva tõlgitud “Asumi” andis. See polnud üldse paha alguspunkt. Tegemist oli väga mitmekülgse ja ääretult laia silmaringiga mehega, kes ei vaja pikka tutvustust. Mulle on jäänud mulje, et tema kirjutistega on kursis paljud, aga vaid väga vähesed suurel määral ja sügavuti. Asimovi parimad ilukirjanduslikud üllitised on minu jaoks lisaks juba mainitud esialgsele

“Asumi” triloogiale tema robotilood. Ühtlasi on tal meeletul hulgal huvitavaid ja harivaid esseesid, ulmeajakirjade juhtkirju ning antoloogiate eessõnu kõikvõimalikel teemadel. Samamoodi hindan kõrgelt Joanne Rowlingut, kelle “Harry Potteri” sari esindab loojutustamise meistriklassi. Kolmandana toon välja vennad Strugatskid, kellelt olen küll vaid kahte raamatut (“Väljasõit rohelisse” & “Marslaste teine sissetung”) lugeda jõudnud, kuid nood mõlemad olid vapustavalt head ja jätsid sügava mulje. Ehkki muidu olen tugevalt kaldu läänelikuma kultuuri poole (ka inglise keel on mul palju tugevam kui vene keel), on Strugatskite teosed ühed parimad ulmeromaanid, mida lugenud olen. Kolme lemmikut (vendade puhul tegin juba niikuinii sohki ja lugesin kaks üheks) välja valida on raske ja tänamatu tegevus ning praegugi kuulen, kuidas Bradbury ukse taga prõmmib ja sisselaskmist nõuab. Eks tal ole selleks omajagu õigust ka.


Hetki "Vinguva jalaluu" esitlusest Tallinna Rahvusraamatukogus

Koos talve ja toreda jää saabumisega käisime Tallinna esitlustele kaasa elamas. Soojenduseks jalutasime mõned ringid raamatulaadal, kus püüdsime lõbusalt käratsedes peatoimetajal ausa töö tegemist tõrkestada (Triin jäi kõigutamatuks ja varjas end trükisooja Hiilguse taha), ning tekitasime Raudhamba leti ääres elevust hõigetega Me otsime ulmet! Pärast raamatukogu võlvide alt kriitilise massi ulmikute kokku kogumist oli hea julge kohvikusse suunduda, seal salasõna eest joogipoolist soetada ja lugudele kaasa elada.

Ulme on leitud!

Esitlus on leitud! Koos magusaga.


Meristepeo ja ӆksinduse allika ettelugemine

Rahvaluule pole naljaasi.

Arutelult tabatud ulmikud

Pärast esitlust: kalmaar kohtub kombitsaga.


Kogume siia ka Facebooki postitatud intervjuude viited (autoreid küsitles Heli Illipe-Sootak): Joel Jans, Andrus Kivirähk, Mann Loper, Siim Veskimees, Mart Sander, Maniakkide Tänav, Meelis Friedenthal, Jaagup Mahkra ja Indrek Hargla.



Ulmikute pilgar Tartu Õlleministeeriumis



Ulmikute pilgar Tallinnas, Lounge Vintage Factorys

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1510)