Detsembris toimus Viljandi lähedal orkiteemaline larp “Talve tuuled”. Mäng toimus Põhjala Pööripäeva maailmas ja reeglite järgi, kuid oli keskendunud rohkem rollimängule, mitte sportlikule võistlusele, nagu pööripäevadel muidu kombeks.
Mängu eelloo järgi oli pealik Taruki juhitud orkihõim pärast Põhjala Pööripäeva lahinguid teel tagasi kodupaika, kuid pidi Taruki maadel lahvatanud kodusõja tõttu jääma Kutuni rohumaadele talvituma. Mängu alguses olid seega esmasteks muredeks hankida toitu ja leida peavari.
Maastik oli mängupaigas Kutuni rohumaadele sobilik - suured lummetuisanud karjamaad tükatise võsaga, mille kivikangrute vahelt võis leida manasõlmi ja salajasi altareid, lai pooljäätunud kraav, mille ainsat silda valvas suure nuiaga troll. Sealt edasi põlismets, mille hämarasse varju olid mängujuhid ehitanud suure, varandusi ja kolle täis, koopalabürindi. Ja kuna mäng algas pärastlõunal ning kestis õhtul kaheksani, siis jagus ka tublisti talvist külma pimedust seiklejate ümber, mis on ju orkilarpile igati kohustuslik element. Ühesõnaga - atmosfäär oli väga hea.
Ka mängus endas oli just seda õhustikku, mida ma olen oma lastega mängudel käies igatsenud - vana head mõõk vööl tundmatus maailmas seiklemist, salapärased paigad, täitmist vajavad questid, ootamatud teekäijad, võsas ja koobastikus jookse ja tapa ja too varandust ära, sekka väike rituaalmaagia, just nõndamoodi, nagu oli siis, kui ma larpimaailmaga alustasin. Kohtud erinevast rassist olevustega, neil kõigil on omad erilised oskused ja võimed ning kunagi ei tea, mis nipiga nad üllatavad, ning ka sul endal on paar oskust tagataskus, mis aitavad ellu jääda. Lisaks veel mis väga oluline - tapetakse palju, surrakse aga, tänu arenenud ravitsemismaagiale, vähe. Just see osa on minu meelest seiklusmängus väga oluline, sest siis julgevad mängijad kergemalt ohtlikesse afääridesse tormata ning selle asemel, et tundide kaupa jalalt jalale tammuda ja lõputult plaanida ja plaanida, võetakse sõdalane, maag ja ravitseja ligi ning sisenetakse pimedaisse ohtlikesse urgastesse. Isegi kui seal läheb kõik nihu, suudetakse siiski ellu jääda ja ollakse järgmine kord targem, meel on aga vahvast üleelatud seiklusest rõõmus. See on just see, mille pärast mulle mõõga ja maagia mängud meeldivad.
Seiklused ise olid mängus vahvad, kuigi kriitikana peab ütlema, et vahemaad olid üsna pikad ja umbes mänguala keskel oleks võinud olla üks korralik baaslaager, kuskohast korraldada erinevaid retki väljaspoole. Trolli elamine küll oli, ent sealt puudus talvisele mängule mõnu juurde andev suur lõke, millel vahepeal liha või juurikaid küpsetada ja paar palki, mille peale oma lambanahk laotada, et korraks jalgu puhata. Nii liha kui lambanahad olid meie seltskonnal küll kaasas, kuid kasutamata nad jäidki, puhkasime niisama, kilpidel istudes, vett juues ja salaja eba-orkilikult šokolaadi pugides.
Mängu parimateks osadeks olidki minu jaoks atmosfäär, koobastik, troll ise ja see, et ma sain oma alkeemiku-klassi oskusi asjalikult kasutada. Mu tütar, meie hõimu ainus ravitseja, ravitses hõimu nii, et veri ninast väljas ja poja mõõk oli vastaste verest pidevalt punane. Kogemata kohatud võõras maag andis maailmale samuti särtsu ja veidi sügavust juurde, kuid ta jäi veidi kahvatuks, sest tundus, et tal puudus omaenda sügavam eesmärk. Oleks lootnud võõralt mingit asjalikku questi saada. Selle kompenseeris osati asjaolu, et ta mulle isiklikult käkki keeras ja et ma sain nii oma tegemist vajavate asjade nimekirja lisada maagi mõrvamise. See oli hea isiklik ülesanne, mis vahetult enne mängu lõppu sai kavaluse ja vähese komponeerimisega altari juures ka täidetud.
Lõpetuseks ütlen, et tundub, et on sündinud uus ja asjalik larpisari mõõga ja maagia teemal, just seikluslikuma hingega mängijale, kes ei põlga külmas ja märjas võsa vahel ragistada ning kollidega jõudu katsuda. Sari ütlen ma seepärast, et juba aprillis toimub kuuldavasti järgmine üritus selles maailmas. Seni tuleb aga oma kevad-talvist orkikostüümi korrastada, tegelasele edaspidiseid eesmärke mõelda, reegleid lugeda ja loomulikult mõõga jaoks teipi juurde tuua.
