Veiko Belialsi, Jüri Kallase ja Eva Lutsu artiklid selle aasta Reaktori numbrites tegelevad eesti ulmekirjanduse ja ulmeseltskonna mainega, nagu see paistab meie siseringist väljapoole. Igaüks veidi oma nurga alt, aga siiski. Alguse sai kogu see torm veeklaasis Joel Jansi (ennemalt tuntud nime all Metsavana) ja Kristjan Sanderi tülist BAASis ja ulmelistis sf2001, kus oli veidi raske 100%-lise selgusega pooli valida, kuna asjalikke ja rumalaid mõtteid kõlas võrdse vahvusega mõlemalt poolt.
Aga. Süüdistusi eesti ulme maine allatirimises ja hävitamises olen saanud ka mina. 22. veebruaril 2005. aastal avaldas Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen ajakirjanik Fagira D. Morti loo eesti ulme hetkeolukorrast, loo, mille peamine allikas olin mina, vestlus minuga. Kirjeldasin selles loos ausalt oma tollaseid tundeid ja vaateid ulmefändomile ja algupärasele ulmekirjandusele, mis minu mulje järgi oli pärast minu enda poolt Kuldajastuks ristitud nn. Algernoni revolutsiooni eesti ulmes (1999–2002) tegemas tõsist vähikäiku: langenud oli tekstide tase, Stalkereid anti pikaks venitatud suvaulmelistele anekdootidele (kehva naljamehe Erkki Kõlu mingi lugu) ja sajandivahetuse elevusest oli alles vaid lõppematu pohmell. 1999.–2000. aasta põhilised lühiproosaautorid, kes selle revolutsiooni esile kutsusid, olid lühiloomingu viljelemisest suuresti loobunud ja noh, kõige laiemalt ei paistnud pilt kuigi lootusrikas.
Pärast mu loo ilmumist puhkes muidugi järjekordne torm veeklaasis: ulmelistis ja foorumites, blogides ja kindlasti ka õllekannu taga sõimati mind ja tõrvati kus aga jõuti: tegu olla mingite Sulbi luuludega, tema enda isiklikust elust tulenevate kibestumiste väljaelamisega ulme aadressil ja mida kõike veel. Lisaks püüti mulle kaela määrida tolle loo kaasautorlust, kuigi ma olin vaid ajakirjaniku jaoks loo kirjutamisel ekspert-allikas, mingit sõnaõigust lõpliku loo üle mul ju polnud. Eks ma neile insinuatsioonidele jõudumööda vastasin, aga kõigile kindlasti ei jõudnud.
Mis on sellest juhtumist tarkuseterana kaasa võtta, on tõsiasi, et mul oli tegelikult õigus. Pruukis Andri Riidil 2016. aastal vaadata otsa numbritele ja teha pisut statistikat eesti ulme kvantitatiivsete arengute kohta, kui selgus, et 2000ndate keskel oligi eesti ulmes varasema ja hilisemaga võrreldes silmaganähtav sügav mõõn, et see ei olnud mingi minu luul. Lihtsalt taas kord, nagu ka Kuldajastu kättejõudmise äratabamisega, märkasin mina seda mõõna juba reaalajas, kui ülejäänud seltskond seda enesele mingil juhul tunnistama polnud valmis. Aga kümnendi keskpaigas tabaski eesti ulmet ajutine langus: algupärase ja tõlkeulme avaldamine tegi vähikäiku, auhindu said vastavasse aastasse äraeksinud harvad head ulmetekstid, konkurents oli kadunud, drastiliselt kukkus BAAS-iarvustuste hulk jne jne jne.
Eesti ulme Kuldajastust, millele ma olen tagasi vaadanud Algernoni selle aasta talvenumbris, rääkisin ma esmakordselt Loomingus 4/2000 (artikli pikem versioon hiljem Algernonis). Toona heideti mulle ette liigset eufooriat, hiljem on see häirinud tänaseid autoreid ja ulmepraktikuid, kui mingi silt, millega ma püüaksin justkui nende tööd alaväärtustada ja viidata, et «varem oli parem». Nagu ma nüüd värskes Algernoni numbris seletasin, ei ole asi kunagi olnud selles. Kuldajastu ei ole ei Ameerikas ega meil pidanud kunagi tähendama seda, et hiljem on kirjutatud kehvemalt kui siis. Kuldajastu, nagu ma tolles Algernoni artiklis äsja pikemalt selgitasin, tähendab nii Ameerika kui meie kontekstis omalaadset inkubatsiooniperioodi, mil varasem, kuidagi amatöörlikuhõnguga ja armsalt derivatiivne esimese põlvkonna žanriulme ühe lühikese ja intensiivse perioodi jooksul ühes ajakirjas ühe üsna selgelt piiritletud autorkonna poolt ära professionaliseeritakse, täiskasvanulikuks muudetakse, nii et seda pole enam häbi kirjanduslikule peavoolule näidata ja endale kohta laua taga nõuda (sellest lõikavad nii Ameerika kui eesti näitel kasu ka need esimese põlve autorid, kes seda vaid soovivad ja samuti ära professionaliseeruvad). Kuldajastu ei tähenda mingit üleüldist Kungla aega või hetke, mil ulme maine oleks kooliõpetajate ja EKLi funktsionääride silmis aegade parim, see on konkreetne ajaloolise sisuga paralleel.
Igatahes olen ma ühtviisi sõimata saanud, kui olen meie ulmeelust väljapoole peegeldanud positiivset (Kuldajastu) või siis negatiivset (sellele järgnenud mõõn&pohmell). Aga laiem küsimus siit tõusetub: kas me üldse tohime ja peame oma fändomisiseseid mainekujunduslikke mõtteid kuidagi kirjandusliku peavoolu, Eesti kultuuriavalikkusega jagama?
Belials väljendab oma «manifestis» mõtteid, millega ma 100%-liselt kindlasti ei nõustu. Meenutan ja rõhutan siinkohal mõningaid tõsiasju. Ulmefännid on alati ja kõikjal maailmas olnud äärmiselt häälekas ja otseütlev seltskond, nii on paratamatu, et midagi sellest jääb ka peavoolumeedia silma/kõrva. Ulmefännide kriitika oma lemmikvaldkonna suhtes on kõige teravam kriitika, mida mina misiganes valdkonnas näinud olen. Meenutagem 1990ndaid.
Toona tekkis organiseerunud ulmefändom peamiselt ulmelisti sf2001 tellijate põhjal, kellest paljud olid arvuti-taustaga inimesed, seda ajal, kui enamik paberväljaannetes ulmet avaldama hakanud eesti autoreist internetiga veel sinasõbrad polnud, neil polnud tihti e-mailigi, nad ei pääsenud ise lugema ajakirja Algernon, mis samuti nende tekste avaldama hakkas. Toonane fändom oli tihti oma ingliskeelse lugemuse tõttu laiema silmaringiga kui tollased kirjastajad-toimetajad ja kodumaised autorid. Mäletan, et Varraku peatoimetaja ja ulmesarja F koostaja Krista Kaer tundus esimesel Estconil kohati nagu natuke solvunudki, et ulmefännid üldise kiidukooriga ei võtnud vastu ta teateid raamatuist, mis on peatselt ilmumas, vaid julgesid neid valikuid küsimärgi alla seada ja pakkusid ise välja mingeid nende meelest olulisi asju. Kindlasti oli see varasema Eesti kirjastuseluga harjunud inimesele harjumatu ja võõras, et lugejad teadsid rohkem (või samapalju) kui toimetaja-kirjastaja.
Aga see terav kriitika ei tähenda tegelikult ju midagi muud, kui et fännidele lihtsalt läheb see nende valdkond väga-väga korda ja nad tahavad, et kõik selles oleks tipptasemel, see ongi selline omamoodi «peksab, järelikult armastab» sündroomi ülekandumine kirjandusilma. Negatiivset kriitikat mittetegevat fändomit mina ausalt öelda ei oska ette kujutada. Negatiivse kriitika vastu aitab ainult maksimaalselt paksu naha kasvatamine ja samal ajal sellest kriitikast kasulike momentide meeldejätmine ja vastavalt talitamine.
Loomulikult põhjustab kriitika tülisid, lisaks siis puhtalt isikute omavahelisest läbisaamatusest või vastastikkusest põlgusest tingitud konfliktidele, aga need tülid üldiselt ajapikku lahenevad. Eva Luts ütleb ses mõttes õigesti, et «lepitab aeg ja mittesuhtlemine, ilmselt ka mingi sisemine soov tegelikult jälle suhelda...» Tõsi on ka see, et tüli laineharjal tehtav kriitika ei mõju üldiselt usutavalt ega objektiivselt.
Veiko Belials räägib ulme kõlapinna laiendamisest. Jään siin sarnaselt Jüri Kallasele üsna skeptiliseks ja nõustun tema teesiga, et eesti ulmet peale keegi meie enda siseringi õieti ei vaja ja sellest huvituma kunagi ei hakka. Ma ei näe sügavat mõtet korraldada «ninast veri välja»-aktiivsusega igasugu üritusi, kus saab ulmeühingu roll-upi lahti keerata ja mida saab pärast ühingu tegevuse aastaülevaates mainida. Ei näe mõtet just sel juhul, kui neile koguneb ulmehuvilisi enam-vähem ühe käe sõrmede jagu, nagu juhtus kunagi aastapäevad või pisut enam tagasi ühes Tartu linna depressiivsevõitu baaris, kus ettekandmisele tulnud ulmealane loeng küll kuidagi depressiivne polnud. Ometi jättis sedasorti üritusel osalemine ja hiljem kuulmine, kuidas seda uhkusega ühingu tegevuse aastaülevaates ära mainiti, kuidagi mõttetu mulje, kuna tegelikkus oli ju see, et üritus kukkus osalejate pea puuduliku arvu tõttu tegelikult kahjuks läbi. Sama naeruväärne tundub mu jaoks olevat Eesti Kirjanike Liidu ulmesektsiooni ümber üleskeerutatav tolm. Sisuliselt on see mingi kunstlik ja EKLi jaoks ebavajalik jätke, midagi pimesoole sarnast ning see, et selle olemasolust eri aegadel erinevad inimesed elevusse satuvad ja sellele mingeid suuri lootusi panevad, on noh… hale ja naljakas korraga. Viimase 6–7 aasta jooksul olen ma lihtsalt nii mitu korda erinevate inimeste suust kuulnud, kuidas seesinane sektsioon kohe mühinal tööle hakkab või ellu äratatakse, kuidas läbi liidu saab riiklikud kultuurarahad taha Algernon või kuidas pannakse käima paberil ulme-Looming. Mitte midagi ei ole juhtunud. Mitte midagi ei ole juhtunud, kordan ma. Ilmselt ei juhtu ka edaspidi.
Ulme ei hakka laiemat kultuuriavalikkust kunagi tõsisemalt huvitama. Ja kui ikka sektsioonil mingeid reaalseid töötulemusi ette näidata pole ja see vaid asjassepühendatute endi jaoks laheda mänguasja ja põneva leluna toimib, on mõttetu seda ka igas intervjuus või artiklis ära mainida kui mingit respekti-projekti, edulugu sellest, kuidas kunagi nišis vaevelnud eesti ulme on nüüd peavoolu poolt aktsepteeritud. Pähh! Pole ta midagi. Janika Kronberg võib ju peatoimetajana hõigata, et saadetagu ulmet Loomingusse, küll siis avaldaks, kui aga vastava žurnaali ilukirjandusosa toimetavad prouad žanriulmet kirjanduseks ei pea, võid ju peaga vastu seina joosta, aga midagi ei juhtu. Seinaga.
Kommentaariks Belialsi mälupiltidele ulmeelu kajastamisest peavoolumeedias tuleks mainida, et žanriulme on ETV ekraanile pääsenud siiski ka enne tema presidentuuri säravaid saavutusi. Juba 2002. aastal, kui allakirjutanu koostamisel ilmus Varrakus mahukas «Eesti ulme antoloogia», võttis ETV kultuurisaade «OP» sellest minuga pika intervjuu teha. Nii et ei olnud varem selle ulme mainega kuidagi halvemad lood. Ega ka paremad.
Jüri Kallase vastuväide jaburate pseudonüümide asjus, mida Belials taunib, kuna need vähendavad žanri tõsiseltvõetavust, on ses mõttes natuke kummaline nagu ka nõukaaegsete tarifitseerimiskomisjonide meenutamine, et toetas ju 1998.-1999. aastal Jüri Algernoni toimetuse liikmena samuti seda, et pseudonüümid ei läheks päris käest ära ja säilitaks mingi inimnäolisuse. Maniakkide Tänav tundus tõesti leidlik ja humoorikas pseudonüüm, aga kui tema tuules ta bändikaaslasi ja teisi igasugu Vale-Dmitrite, Canis Vedrude, Dragoforide jms nimede all Algernoni imbuma hakkas, oli Jüri just «tarifitseerimise» poolt. Loomulikult vähendavad jaburad pseudonüümid ehk siis omaaegsete netifoorumite varjunimede või punkarikampade hüüdnimede kasutamine kirjanikunimena autori ja teksti tõsiseltvõetavust, millest on õnneks nüüd needsamad autoridki üha enam aru hakanud saama.
Rääkides teisest teemast, siis kindlasti ei tule kodumaise ulme mainele kuidagi kasuks kriitikameele puudumine iseenda tegevuste suhtes. Kui ikka fändomiväline ulmehuviline tuleb ulmegrupis ütlema, et tema meelest on eesti ulme kehv, siis esimese reaktsioonina teda pasalaadungiga üle valada ja hakata tegema märkusi tema isiku (nime, foto) kohta, pole ilmselt targim mõte. Isegi juhul, kui ta on end kehvasti ja raskestiarusaadavalt väljendanud. On ju Karl Kivili mure tegelikult täiesti siiras: ta teab mitmeid ulmehuvilisi, kes kodumaist ulmet lihtsalt lugeda ei taha ja piirduvad uuema ingliskeelse ulmekirjandusega, kuna see eesti oma on oma praegustes väljendusvormides enamasti stilistiliselt äbarik ja temaatiliselt absurdne ning ebahuvitav. Väga mugav on tema etteheidetest välja noppida vaid ühte poolt ja pareerida kogu kriitikat sellega, et teemad, mis kellelegi huvi pakuvad, on väga individuaalsed jne. Tegelikult rääkis Kivil ju samast asjast, millest oma manifestis Belials, kes nimetas sedasorti tekstide esiletõusu, siseringis kiitmist ja auhindadega pärgamist «kiirulmeks», selle ajastuks. Vaadatagu järele.
Kivili peamine etteheide eesti ulmele oli mu arusaamist mööda siiski ka selles, et seda kõnealust võrreldes suvalise angloameerika ulmetekstiga lihtsalt kirjutatakse halvasti, halvasti stilistiliselt, halvasti süntaksi tasemel. Ja kui lisada sinna see maitseküsimuseks olev aines, siis paraku kaob tõsiseltvõetavus. Kui päevast päeva tegutsevadki tuleviku kosmosejaamades ja tähelaevades kohalikud estronaudid Jomkad ja Pomšid (või kui mõne teise autori loomingust näidet otsida, siis kepimeestest übermenschid Ottokarid jmt), kes räägivad vaid poetagust kõnekeelt või siis püüdlikult 1970ndate lasteraamatuist pärit kõnekäändudes, on natuke naiivne selliste tekstide pealt kirjanikupalka oodata. Ja ei maksa kriitiku etteheiteid pareerida võlusõnadega «aga Hargla...», sest Kivil on korduvalt öelnud, et Hargla looming talle väga meeldib ja see on üks väheseid kordi, kui eesti ulmes tuleb välja «nagu välismaal». Mitte ainus kord, loomulikult on selliseid tõsiseltvõetavaid ja täiskasvanud tekste ka teistel autoritel (ka nendel, kes selle peamise kriitikarahe alla on jäänud), aga üldpildis need paraku ei domineeri. Lihtsalt igavesti ei saa poe taha punkarit mängima ja «munapeadest intelligendinärakaid» kiruma jääda.
Suureks tuleb saada!
