Alustama peaks vist sellest, et alljärgnevad read on sellised, mis minust on kõige raskemini väljunud. Eks elus ole kõiksugu jama kirja pandud, ajakirjanduslikke tarbetekste ja tellimuslugusid. Siinjärgnev tekst on aga mulle sümpaatsel teemal – mina ja ulme –, aga miskipärast vaevlesin ma selle lühikese teksti käes mitu nädalat. Ilmselt oleks veel vaevelnud, aga madaam Peatoimetaja hakkas verbaalselt nuuti andma. Vaevlesin mitte füüsiliselt, vaid vaimselt.

Detsember on üldse üks kole ja tüütu kuu, et iga-aastane jõulumasendus ning tänavu veel lisaks ainulaadne depressioon ja hambavalu. Eks kõik see jätab jälje ning kindlasti pani oma pitseri lugemiselamusele ja selle kajastusele...

Reidar Andreson – Kus on rüütlite kodu?

Hakkasin suurte ootustega lugema, sest seniloetud Reidar Andresoni tekstid on mulle tõesti meeldinud. Ma pole neid palju lugenud, aga kõik loetud on seni meeldinud. Noh, hakkasin lugema ning kolm korda jäi lugemine pooleli. Olgu, ma võisin olla väsinud, sest ma jäin lugedes mitu korda magama. Kindlasti oli viga ka minus, aga jutu algus oli ka objektiivselt võttes konarlik ja tüütu.

Olen täitsa nõus tunnistama, et peategelase nimi Rändur võib vaid minule maitsetu tunduda, aga kuradima raske on teksti sisse minna, kui selline nimi. Ja ega peategelase kaaslane Hansika parem polnud – nimi oli ehk talutavam, aga seda tüütum oli tegelane ise. Eks ta pidigi olema, aga kui jutu algus juba nii tüütu oli, siis...

Õnneks sekkus tegevusse mingil hetkel kolmas tegelane ja sealt edasi muutus tekst kuidagi loetavamaks. Kas just paremaks, aga tüütule kemplemisele tuli midagi lisaks.

Kokkuvõtvalt meeldis mulle jutu maailm ja veritsev poisiklutt – need olid ägedad. Ei meeldinud kaks peategelast ja kohe üldse ei meeldinud toimuv. Jutus toimuvaga oli (vähemasti minul) raske suhtestuda, et mingi rahmeldamine ja muiduvehkimine. Eks see üks muinasjutu peale ehitatud mängumaailm oli. Tegelased olid kui kabenupud, mis erinesid vaid värvi poolest ning kel oli emotsioone täpselt samapalju kui neilsamustel nuppudel. Ka ärritas, et pisitasa punutud painavus kuhugi välja ei viinud, et üks tugev hoop ja lõpp me lool. Kuid viimatimainitu on seiklusulme üldisem häda, kus alguses lugejale etteantud suured ootused taanduvad lõpupoole tühjaks rahmeldamiseks ja suureks kabelimatsuks.

Hindega olen tõelistes raskustes, sest ma püüan lahus hoida objektiivset ja subjektiivset. Eks subjektiivsuse moment jääb alati ning kes vastupidist väidavad on kas rumalad või valetavad. Kui plussid ja miinused kokku liita ja isiklikud vajakajäämised maha võtta, siis...

5/10

Martti Kalda – Püha Miikaeli katsumine

Eks ma teadsin, et see jutt on n-ö homoerootiline, aga sedavõrd detailseks kirjelduseks, mis teksti alguses lugejat tabab, ma päris valmis polnud. Mitte et see mind kuidagi šokeerinud oleks – lihtsalt minul hetero ja romantikuna oli seda üsna jälk lugeda. Aga olgu, meil on vaba maa ning kindlasti ei taha ma väita, et autor ei tohiks niimoodi. Ma lihtsalt andsin vihje, et võib-olla pole ma seda teksti karvustades päris erapooletu.

Rohkem kui teksti teema või sisu, häiris mind aga autori kirjutamislaad. Noh. Et ei saa. Ma aru. Miks selline hakitud. Stiil. Ilmselt. Pidi see midagi juurde. Andma. Kuid mina. Ei mõistnud. Mida!?

Kindlasti ei kavatse ma siin nüüd mõne noorema kamraadi kombel keevaliselt hüüatada, et mida kuradit ma nüüd lugema pidin ja miks see Reaktoris ilmus!? Tekst oli lühike ning minul see konti ei murdnud ning esteetilis-moraalseid tšakraid lömmi ei löönud. Ulmeline moment oli samuti olemas. Iseküsimus, kas tegu on hea ja huvitava ulmega.

Millegipärast tuksleb minus veendumus, et autor seda teksti päris tõsiselt ei kirjutanud – mulle tundus esitatud lugu mõneti irvitav, ajuti suisa mõnitav. Noh, et sähke! Mäluge!

Kokkuvõttes võiks öelda, et tegu n-ö vabastava ja lõpetava tekstiga. Selles mõttes vabastav-lõpetava, et pärast Miikaeli katsumise lugu on teistel autoritel vastavate kirjeldustega keeruline rohkem füüsiliseks või rajumaks minna. Jah, on võimalikud veel lausperverssused jne, aga teatav latt on igatahes ületatud.

Hindega olen raskustes, sest kindlasti see jutt mulle ei meeldinud, kindlasti ma ei nautinud teksti, kindlasti ei läinud see lugu mulle korda, kindlasti polnud autori valitud laad õnnestunud... samas, teatav kindlakäelisus ju oli ning autor justkui tegi seda, mida plaanis...

Tõenäoliselt kõige subjektiivsem hinne, mis ma siin andnud olen...

4/10

Ander Skarp – Hinged kuuluvad masinatele

Kahest eelnevast vast siledamalt kokku pandud, aga tegelikult niisamamoodi ligadi-logadi. Kaks tegevusplaani, mis ilmselgelt lõikuma peavad ja loomulikult ka lõikuvad. Noore mammutiküti liin oli sealjuures kuidagi paremini või ehk hoomatavamalt kirja pandud. Tuleviku jahituristi liin oli detailsem, aga sellevõrra ka udusem ja umbsem.

Kui seda ja eelnevaid Ander Skarbi lugusid võrrelda, siis hakkab silma, et need on otsekui lõpust kirjutatud, et autoril on silme ees lõpp, kus see kõik paugu/puändiga lõppema peaks. Ja siis ta kirjutab lõpule loo ette. Ei, ilmselt oli lisaks lõpule midagi muudki olemas, aga lugedes on tunda teatavat n-ö lünkade täitmist. Eks paljud kirjutavad tagantpoolt ette, eriti krimikirjanikud, aga Skarbi kui algaja puhul paistavad traagelniidid ehk rohkem silma.

Miks ma sellest räägin? Vaat lugedes ja eriti tulevikutegelase mängutulekul, sai kohe selgeks, et mis ja kuidas. Mõni detail oli ehk ettearvamatu, aga üldiselt oli selge. Ja see tegi lugemise igavaks.

Jah, hingede-jutt ei tekitanud minus sedavõrd negatiivseid emotsioone kui kaks esimest juttu selles ajakirjanumbris, aga positiivseid emotsioone ka ei tekitanud. Loed ja unustad.

5/10

Lew R. Berg – Kombinatsioon kolme kaardiga

Veel üks seniilmumata Lew R. Bergi tekst ja tõenäoliselt samuti Veiko Belialsi poolt avaldamisküpseks silutud. Lühidalt: ma ei tea kui palju selles lühiromaanis on Bergi, palju Belialsi.

Tekst on Bergi kohta harjumatult sile ja läheb kiirelt käima ning polnud ka sedavõrd üheülbaline madin, nagu paljud kadunud Bergi tekstid. Võimalik, et lühiromaan mõjub sellisena eelnevate juttude taustal...

Alguskohtumine on otsekui halvematest filmidest mahakirjutatud, aga mõnigi hea tähelepanek teeb loetu talutavaks. Paremaks ja huvitavamaks läheb tekst siis, kui kolm kaarti mängu tuuakse – kaardid ja nendega seonduv ongi lühiromaani parim osa. Noh, et lugejale antakse mingi müütilis legendaarne killuke ääretus kosmoses toimunust. Kahjuks on tegu tüüpilise seikluslooga, kus autori(te)le on tähtsamad hiilimised ja tagaajamised, mille käigus suursugune saladulikkus kiirelt kõrvale lükatakse ning lõpuks taandub ikka kõik vaid sellele, kes kelle naha pargib.

Erinevalt eelnevatest juttudest, mida ma sundisin end lugema, sai Bergi lühiromaan ühe hooga läbi neelatud ja seda suisa uneaja arvelt. Sellest ka hinne!

8/10

Kui Lew R. Bergi sahtlisügavusest väljailmunud lühiromaan kõrvale jätta, siis värsked tekstid olid selles numbris ikka üsna õnnetud. Et justkui oleks õigus kõigil neil, kes räägivad, kuidas kõik see kaasaegne eesti ulme kehv on... või räägivad sellest, kuidas kunagi kõik oli ilus ja kuldne ning nüüd pole midagi. Kogu aeg on ilmunud kehvasid tekste, kogu aeg ja igal pool ning takkajärgi on muidugi hea rääkida, et kuidas siis ja kunagi kõik oli ja lugeda üles kümmekond tippteksti, aga unustades sealjuures kõik muu, mis tippude hulka ei sobi. Käesolevad karvustused on järjekorras 16ndad, mis tähendab, et ma olen 16 numbritäit Reaktori eesti jutte läbi lugenud. On olnud halbu tekste, on olnud tavalisi, on olnud häid ja väga häid ning neid häid ja väga häid on olnud korralik raamatutäis. Jah, ajuti olen ma olnud tekstide tasemest päris masenduses, aga siis meenub hoiatava näitena see teine ajakiri, mis paar-kolm korda aastas kiusupärast ilmub ning mis praktiliselt mitte mingit täiendust algupärasele ulmele ei anna. Ja siis ma mõtlen, et parem ilmugu enam-vähem kõik, mis ilmumist kannatab, et wõrk kannatab ära, aga selle jutulasu hulka satuvad ka šedöövrid, mida mitteilmuvate hulka kuidagi tekkida ei saa. Pealt seitse aastat on näidanud, et elujõulisem ja eesti ulmele kasulikum on madalam latt ja tihedam ilmumine – siis on lugejad ja siis on ka korralikud tekstid. Harva, aga neil on võimalus ja need tulevad.