1.

Ikka veel kostus Kuldkingade mõisatalu aiast jutukõminat ja lustakaid hõiskeid. Oli soe varasuvine õhtupoolik, millest hämarus püüdis iga hetkega võitu saada. Tüütud sääsed särisesid kallis elektrilises putukapüünises, mis näljasena aina uusi enda surmavasse lõksu püüdis. Siit vaid mõni kilomeeter läbi metsa laiutas hiiglaslik turbasoo, justkui võimas tehas, kus loodus pinisejaid aina juurde vorpis.

Eemal maja taga aias, graniitsillutisega terrassil, kus asetsesid puidust toolid, gaasigrill ja pikemat sorti laud, tähistati Kuldkingade perepea tagasihoidlikku sünnipäeva. Kutsutud olid vaid üksikud äripartnerid, kelle hulka kuulus ka Georg Marttus oma naise Mariaga.

Taamalt, värskelt renoveeritud uhke hoone aknapaneelidest kumas sooja köögivalgust ning ikka ja jälle peatus Georgi pilk majas askeldava naise siluetil. Maria oli seltskonnast irdunud ja tegutses köögis nõudega, kuigi selleks puudus vajadus. Mehe sisemus sügeles vastumeelsusest naise isetegevuse suhtes.

“Georg, vana sõber! Äkki kutsud Maria tagasi seltskonda? Glara hoolitseb majapidamise eest, seda ei pea sinu naine tegema.” lausus sünnipäevalaps Kuido, nähes Georgi kivinevat ilmet. Kuido oli just seda tüüpi ärimees, kes hoolimata oma rahale loovutatud priskest kerest ka äsja saabunud kuuekümnendates hea välja nägi. Kuigi kiilanev pea, madal lõuapadi ja rasvakeerud silmade ümber märkisid vanuse paratamatust, jättis ta kortsudeta kuldsile nahk piisavalt värske mulje. Mees tegutses edukalt filmimaastikul, müües kalleid ning usutavaid rekvisiite.

“Selline see eit mul on. Avalikult mulle häbi teha, seda ta oskab.” lausus Georg mõrult vastuseks.

“On ikka pirtsutaja,” jätkas Glara talle iseloomulikul kriiskaval toonil. “Mina peaksin sellist käitumist kohatuks. Täna on sinu sünnipäev, kallis Kuido! Maria on kaks tundi köögis passinud! Georg, võib-olla läksid sa tõesti ennist liiale, aga olgem nüüd ausad – Maria ongi selline, oleme tema üle ju alati nalja visanud…”

“Kuulge,” lausus keegi kitsa vuntsiribaga soliidsem vanahärra. “Mina arvan, et see solvas seda naisterahvast, oli ta ju ennegi üsna vaikne ja tagasihoidlik. Mina mehena niimoodi poleks käitunud...”

Georg põrnitses õigustajat ning mees keeras pea mõistmatult eemale.

“Las ta olla. Meil siin pidu, mida pidada,” sõnas Kuido vaoshoitult. "Härrased..."

Kuid just siis avanes terrassi ja köögi vaheline uks ning Maria astus aeda.

Sealt see mõrd nüüd tuleb, mõtles Georg ja temas kasvas tung naisele koht kätte näidata.

Seltskonda laskus piinlik vaikusemoment. Kes põrnitses üle õue pimedusse, kes tundis antud olukorra suhtes kerget ebameeldivust.

Georg jõllitas Mariat, kes vaikselt laua suunas liikus. Mehe pilk oli kalk ja põlastav. Kogu ta nägu tõmbus vanuse vormitud maskiks, mis ehitud kortsude, kurdude ja kahe vaoga mõlemal põsel. Krobelist nahapinda kattis ajamata habeme tihe hall harjas.

Viisakalt väljendudes oli Georg ettevõtja. Tema ärivaldustesse kuulusid alkoholipoed, mõned pandimajad ja autoremonditöökojad, mis maskeerisid tema tegelikke rahaallikaid. Kuigi kuuldused tema tegevuste kohta olid siinolijatele teada, suutis ta endast jätta alati petlikult süütu mulje. Ja ega seltskond söandanudki tema tegemiste kohta sõna võtta.

Jõudnud lauani, istus Maria Georgi kõrvale ning vaatas mehele otsa. Naise tintmustad juuksed kaardusid õlgadel, tuues esile kitsa nina, mahedad põsesarnad, veripunaseks võõbatud huuled ning kauni luigekaela. Ta jälgis meest kummaliselt ükskõiksel pilgul.

Kohmetu vaikuse katkestas taas Glara õel ja mõnitav hääl. Sellele naisele ei saanud kunagi küllalt. Ta piidles Mariat mõne hetke kannatlikult ning torkas: “Maria, kallis. Mind huvitab, et mis sa seal köögis nii kaua tegid? Võib-olla me peaksime uued toolid muretsema, kui need siin nii ebamugavad on? Me oleme su peale pisut pahased, kas tead?”

Maria ei vastanud, vaid jälgis Georgi, kes teda vihaselt, kuid mõistmatult vastu jõllitas.

“Või sulle ei kõlba meiega enam isegi mitte rääkida? Miks peaks üks abielus olev naine nõnda käituma? Kas sul on mõni saladus?” ei suutnud Glara ennast ikka vaos hoida.

“Ma olen lihtsalt väsinud ja sooviksin koju minna. Kell on palju...” vastas Maria vaikselt ja keeras pilgu Glara poole.

“Mida sa seal köögis tegid, Maria?” küsis Georg jäiselt, “Anna mulle oma telefon!”

Maria võttis oma ridikülist telefoni, suskas selle kiiresti mehele pintsakutaskusse ja sõnas: “Kui sa soovid kellaaega näha, siis palun, siin see on. Aeg on hiline, hakkame minema!”

Georg haaras telefoni ja lauasistujad tõusid kohmetunult püsti.

“Ah. jätke, kuhu teil nüüd kiire?” sähvatas Glara käsi viibutades. “Las Maria läheb! Me ei lase ju temal pidu rikkuda?”

“Glara, kallis. Aeg läheneb siiski südaööle ja meie vanuses inimesed sooviksid nüüd ehk tõesti lahkuma hakata.” lausus Kuido justkui muuseas. Ta tõusis püsti, tänas kohale tulnud külalisi ning asus neid maja poole saatma. Ka Glara tõusis turtsatades toolilt, piieldes ikka veel vihaselt Mariat ning liitus siis Kuidoga.

Kui Maria ja Georg olid omavahele jäänud, torkas mees naise telefoni pintsakutaskusse tagasi, haaras naise käsivarrest ning tõmbas kleenukese keha toolilt.

“Ma tean mis toimub, Maria.” sisistas ta, “Kui see on tõsi, siis selle mehega on kõik! Saad sa aru? Sa tead hästi milleks ma võimeline olen.”

2.

Mets sosistas, kõu kumises ja loodus kustutas janu, et suveks jõudu koguda. Mööduva sõiduauto rataste alt pritsis kaarena veejuga, mis teeäärses kraavis mängelnud vihmarõngad lainetama lõi. See oli kallimat sorti takso, milles istus Georg oma naise Mariaga. Tuul oli vaiksemaks jäänud ning õhtuhämarus muutis teekonna üha üksluisemaks. Seda enam, et salongis valitses rusuv vaikus. Maantee aina kulges ja kulges. Tumedad pilved mässisid ennast hajameelselt metsatuka ümber ning maad mööda roomas kahkjas uduvaip. Georg oli mõtteis. Taksojuht, kes püüdis oma väsimust varjata, jälgis tuimal pilgul teed ning juhtis auto järgmisse kurvi. Maria istus vaikides paremapoolse akna all.

Naise vaikimine ajas Georgi üha enam marru. Nüüdseks oli ta veendunud, et Maria teda petab. Rasked kahtlused pidid leidma lahenduse – saada jälile sellele värdjale, kes ta ka poleks, mõtles mees.

Korraga silmas ta eemal põllul hiiglasliku kivirahnu juures üht kogu. Kõhetu naine seisis seal ‒ihualasti, käed sirgelt kõrval, kiilas pea kergelt viltu. Äsjatõusnud noore kuu valguses paistis ilmutise keha sünkjashall. Ta näojooni oli võimatu hoomata, kuid silmade kõrgusel paistsid põlemas justkui rohelised täpikesed.

„See naine seal… Kas sa ei märganud...?“ pomises Georg endamisi, keerates ärritunult pilgu üle õla.

„Naine?” küsis Maria ja keeras nüüd ennast justkui kohkunult mehe poole. Kas sa mõtled selle suure kivi juures seal põllul?” ka Maria keeras ennast ümber ja jõllitas kaugenevat kivimürakat. “Kas sa nägid seal midagi, Georg?“

Georg ei vastanud. Tema mõtteid painas korraga segadus ja soov siit kiiresti minema pääseda. Peagi lõppes põld ja mõlemal pool tee äärt jooksis tihe metsajoon. Nüüd võis juba teeservades märgata tänavalampe ning koduselt valgustatud hooneid. Nähes õhtumeelseid inimesi siin-seal veel ringi liikumas, Georg rahunes. Ta ei vastanud ja naine ei küsinud enam. Tuul irritses pisut alla keritud parempoolse akna avast ning segunes raadiost kostuvasse monotoonsesse vestlusesse. Vihm oli lakanud.

3.

Pimedusse lõikuvad valgusvihud liuglesid väravapostide vahelt õue, libisesid üle värvitu kivifassaadi ja koondusid garaažiuksele. Õuevalgustid lahvatasid põlema. Nad olid jõudnud koju.

Juht peatas taksomeetri ning teatas, et arve on kolmkümmend viis eurot ja viisteist senti.

„Ma võin vanduda, et nägin seal kivi juures põllul kummalist naisekogu...” Georgi hääletoon oli kannatamatu, kuid rahulik. “Tema kuradima pea oli kiilas ja ta seisis seal alasti... Ning siis kadus...”

Maria vaatas mehele otsa. Kontrastne valgusruut tõi pimedast esile naise kahkjad näojooned ja kaks pisikest helkivat täpikest andsid märku avatud silmadest. Teravpunased huuled, mis varjust välja jäid, sosistasid vaikselt: „Hea küll, lähme tuppa.“

Mees vaatas Mariat ebalevalt. „Ehk oli see mõni narkomaan? Kuid midagi selles värdjas häiris mind. Löö või maha…”

„Jäta. See võis olla kuu peegeldus või... Georg… Mulle ei meeldi sinu ilme. Sa oled pinges,“ lausus naine vaikselt.

“Mis sul viga on, Maria? Sa käitud viimasel ajal justkui… Ja see neetud salapäratsemine, vaikimine…” Georgi vaateväli lõi värelema ja korraga tundis ta vihaturset ajus tuikamas. Haarates naise peenest käsivarrest, tõmbas ta seda jõuliselt enda poole. Maria isegi mitte ei kiunatanud.

„See kõik saab tähendada vaid üht… Kui see osutub tõeks ja sa petad mind…” Ähvardavaid silpe välja pressides muutus Georgi hääletoon kähinaks.

Naine vaatas oma käsivart, mehe sõnaraamatupaksust kämmalt selle ümber ja sosistas vaikselt: „Sa võid mulle haiget teha ja sel moel oma armastust näidata, see on ju sinu loomuses, mu arm. Sul tuleb see hästi välja, on alati tulnud. Sinu tugevad käed ja sinu brutaalne armastus... Ehk leian ma kunagi just niimoodi tee teise ilma? On see minu saatus? Vasta nüüd sina mulle.“

Mees pigistas kõvemini.

Asjatult valu eest põigeldes, Maria jätkas. “Ma olen teinud otsuse, millest taganeda pole enam võimalik. Ma ei armasta sind, Georg. Juba ammu enam mitte. Ma olen tüdinud. Olen tüdinud sinust, kas mõistad. Ja enam ma ei karda... Ma ei karda sind! Sul pole tema eest pääsu.”

Georg tõstis vasaku käe löögiks kuid peatus. Naise viimased sõnad tekitasid temas segadust. Mees pigistas kämbla rusikasse, viibutas seda ähvardavalt ja lausus: “Kelle eest mul pole pääsu? Ja ma vannun, et kui kuulen sinu truudusetusest… Tapan su. Räägi heaga, et mitte kuulata kurjaga!”

“Kas teadmatus piinab sind?” küsis Maria mõnitavalt stoilise rahuga.

Kõlas plaksatus ja naise põsele kerkis punav laik.

Maria isegi ei võpatanud. Ta kiskus käe Georgi haardest, avas autoukse ja lausus: “Sinu aeg on tulemas… Kuid enne pead tundma seda sama hirmu, millega sa minu südant seni toitnud oled...”

“Hei! Lõpetage! Siin taksos sellist jama ei toimu, kuulete! Makske arve ja kaduge!” käratas sohver.

Ükskõikselt viskas Georg juhile viiskümmend eurot ja avas ukse. Ta oli naise viimastest sõnadest segaduses. Samas oli ta järele mõtlemiseks liiga uimane. Takso sööstis närviliselt paigalt ja Georg jäi koduvärava ette seisma. Ta libistas käe pintsakutaskusse, kust koos suitsupakiga ilmus välja tilluke märkmik.

Veider, mõtles ta. Mida teeb mingi märkmik tema taskus?

Georg süütas sigareti ning vaistliku uudishimu ajel asus märkmikku lehitsema, kuni leidis tänase kuupäeva. Lehe keskel, märkas ta kummalist joonistust. See oli ookrikarva grafiidiga veetud ring, mille all paiknes horisontaalne joon. Georg hõõrus kujundit pöidlaga ning kriidipuru hajus laiali. Hetke joonistust vahtinud, sulges ta märkmiku ja jäi mõttesse. Ta oli liiga väsinud, et järeldusi teha. Uni kiskus teda väe ja võimuga oma magusasse rüppe.

4.

Täna oli klubis kaunis vaikne ja see sobis Georgile. Tal oli vaja kohtuda oma sõbraga, kes oli juhtumisi ka klubi omanik. Pidujanused noored polnud siin teretulnud – ohtra alkoholi, uimastite ja lakkamatu räuskamise taustal võõrustas klubi rahakaid välismaalasi, kes tulid siia peamiselt odavat seksi tarbima.

Georg läks saali kaugemas servas paikneva laua juurde ja istus teokarbina keerduvale diivanile, roostekarva lambikumasse. See oli alati tema ja Marko laud olnud. Vähemalt siis, kui ees ootasid jutuajamised, mida avalikult pidada ei saanud, pidi laud olema alati vaba ja puhas. Peagi oli Marko platsis, tõttas teenindusleti juurde, tellis kaks klaasi konjakit ja sammus laua poole.

“Töö, sa tead ju....” vabandas ta laua äärde jõudes, istus ning libistas mõlema ette klaasid jäässe uppunud konjakiga. “Lase hea maitsta sõber, teeme kurgud kibedaks.”

Marko, Georgist küll kehaehituselt kiduram, jättis ähvardav-ohtliku mulje. Ta läikivalt kiilal kuklal ilutses hiiglaslik tätoveering kaheksajalast, kelle haardes siples kaks noort naist; ta kalgi näo lamedad ja nurgelised jooned aga meenutasid Lihavõttesaare raidkujusid. Ta oli varajastes neljakümnendates, südikas ja ei kartnud “tuld”. Oma äris kasutas ta hulganisti alatuid võtteid, väljapressimisi ja julmi meetodeid, kui selleks pidi tarvidust olema, ja paljud kartsid temasugusega tegemist teha. Georgi tundis ta lapsest saati, aegadest, kui poisid otsustasid koos lastekodust laia maailma põgeneda. Siis tärkas nende eriline vendlus, mis kestis tänaseni.

“Tervist sullegi, vana rets!” vastas Georg ja tõstis klaasi. “Mis solk see on?” turtsatas ta peale sõõmu ja maigutas mõrult.

Marko ilme muutus tõsiseks ja tema karmid kandilised silmad tõmbusid kitsasteks piludeks. Ta kuulatas hetke, siis puhkesid mõlemad mehed naerma.

“Minu enda solk! Ja kuradima hea!” Georg muheles ning Marko lisas: “Sinu toodang mees.... Sinu toodang... Ja mitte odav, see solk.”

“Mul on hea meel, et sul, sitapeal, hästi läheb. Meie koostöö sujub ja see on põhiline…”

Georg piidles laualampi mõne hetke, justkui oleks sellel midagi viga ja jätkas sootuks uuel teemal:

“Ma arvan, et Marial on midagi plaanis. Pean silmas, midagi tõsist…”

Marko vaatas sõpra üllatunult ja vedas näole laia naeratuse. Siis plaksas kätega ja hüüatas: “Ma sain kohe aru, et midagi on valesti, nii hästi ma oma sõpra juba tunnen. Sa oled selle naise ju korralikult ahelatesse lukustanud. Ja ega see peksuga üle pingutamine head ei tähenda… Ma ei imestaks, kui ta mingi hetk tõesti oma elu kallale kipub.”

“Ei, ei…Saad aru, otse vastupidi. Ta on viimasel ajal täiesti teine inimene. Mõned päevad tagasi kostsid tema suust minu jaoks üsnagi ähvardavad sõnad. Ma kahtlustan, et ta on palganud kellegi mind… Saad aru?”

Marko ei vastanud kohe, vaid piidles Georgi teravalt. Siis võttis taskust sigarikarbi ja asetas lauale, libistas sealt priske kuubalase ja rullis seda sõrmede vahel.

“Sul on ju tema rahade üle täielik kontroll. Mõrvarid on kuradima kallid ja nende kontaktid pea olematud, tead ju isegi. Kust kurat Maria kellegi sellise leiaks...? Mis ta sulle täpsemalt ütles? Asi kisub põnevaks!”

“Ah… Midagi sellist, et minu aeg on peagi saabumas. Ning et keegi leiab mind…”

“Ja sa ei töödelnud teda? Peksnud tõde siis kohe lagedale?”

“Tahtsin sinuga enne nõu pidada. Sa tead siinkandis paljusid rajakaid, kes võib-olla oskavad ennast või teisi sisse rääkida. Kerge sondeerimine, muud ma ei palu. Sul käib see kiiresti.”

Marko põrnitses mõne hetke sõbrale otsa, viibutas siis laisalt käega ning lausus: “Ma uurin asja. Kui keegi siin linnas otsustaks sind tappa, jõuaks see igal juhul minu kõrvu. Kuigi olen kindel, et sa mõtled täiega üle. Kõik palgalised soovivad ettemaksu ja kust, kurat, su eit selle raha välja võluks? Ah?”

“Võib-olla on keegi talle laenanud, ma ei tea. Kurat, tõesti ei tea. Lisaks kõigele, ma arvan, et ta ka petab mind. Ma arvan, et ta vajab korralikku töötlust. Pöördumatut.”

“Mis sa öelda tahad, Georg?”

“Vaata, sa rääkisid, et kartlikud, ilusad ja rõhutud naised on sul siin kuradi minev kaup. Nende pealt kõliseb ja krõbiseb. Ma tahan lihtsalt öelda, et...”

“Sa annaksid Maria mulle?” torkas Marko vahele.

Nüüd nõjatus Georg ettepoole ja rääkis madamala toonil, vaevu huuli paotades: “Mida iganes see naine ka ei plaani, see tuleb päevavalgele tirida. Teda tuleb töödelda. Ning samuti võtaks käsile tema armukese. Ja siis on aeg endale keegi uus leida. Seega ‒jah, annan ta sulle.”

“Maksan sulle seitsekümmend protsenti, luban. See on hea partii.”

“Ma ei taha su raha. Tahan, et see lits kannataks. Kasuta teda filmimistel või isegi Mustades Tubades. Tee nii, et ta mäletaks oma ülbitsemist nutu ja valuga.”

“Ta on veel noor, teenib hästi. Küll me jõuame kõik läbi proovida. Mustad Toad jätame ikkagi viimaseks, seal kisub asi üsna koledaks. Oleneb muidugi klientidest, aga üldiselt saadan sinna juba rikutud või viimasel ringi olevad naised.”

Meeste vestluse ajal olid kellaseierid märkamatult edasi nihkunud. Klubi ukse taha valgus kliente ja juhataja tiirutas närviliselt leti ja sissekäigu vahel, aegajalt Marko suunas ebalevaid pilke pildudes. Marko käeviipe peale rahunes ta silmnähtavalt.

“Nõndaks, jätame nüüd ärijutud ja naudime õhtut,” teatas Marko otsustavalt.

Sigari tummine pilv hakkas hajuma ning Georg rüüpas lauda toodud konjakiklaasist tubli sõõmu. Ta toetus mugavalt diivani seljatoele ning jälgis rahuloleval pilgul ümbrust. Kui Marko lauast tõusis ja oma toimetusi tegema suundus, kangastus Georgi mõtteis jälle Maria.

Kaunis ning allumatu hingega Maria. Tüdruk, kelle ta aastaid tagasi enda tiiva alla võttis. Vaesel hingel polnud vähimatki aimdust, lootust või usku, mis tema õnnetust elust edasi saab. Polnud tal vanemaid, sugulasi, lähedasi, kes näeks ja otsustaks. Ta oli lihtsalt ilus ja üksildane. Just sellist hinge Georg vajas. Kuid see oli siis. Maria polnud enam endine ja see häiris meest kohutavalt; üha rohkem tundis ta, et kaotab nii võimu kui kontrolli. Maria ei kartnud teda enam, vaid sepitses midagi salapärast. Ja petmine! Muidugi, Georg ei olnud selles päris kindel, kuid sellegipoolest hakkas ta seda üha rohkem uskuma ja ta viha naise vastu aina kasvas.

5.

Georg astus kõnniteele, kohendas mantlikaelust, sättis lipsu ja võttis suuna taksopeatuse poole. Ta ei sallinud Marko naisi. Nad olid tema jaoks labased ja võltsid. Õnnetud hinged, Marko lõbumasinad, selgrootud ja kasutatud heidikud. Nõnda otsustas mees klubist jalga lasta.

Et kiiremini kohale jõuda, keeras ta peagi kitsasse, kehvalt valgustatud vahetänavasse. Ta sobras taskus sigareti järele ning kui ta pläru lõpuks põlema sai ja pilgu enda ette tõstis, seisis temast vaevalt mõnekümne meetri kaugusel, tänavavalguse kuma taustal, alasti naise kahvatu siluett.

Georg võpatas ja pillas suitsu niiskele tänavasillutisele. Naine seisis risti ta teel. Kui Georg märkas, et ka sellel naisel puuduvad juuksed ja ta seisab vastikult sarnases poosis, kui too elukas seal põllul, püüdis ta hirmujudinad alla suruda ja jalutas vaikselt kuju suunas. Kui ta lähemale jõudis, keeras too korraga ümber ja hakkas eemale kõndima. Georg astus paari kiire sammuga naiseni ja haaras tal õlast.

“Kes sa oled? Kuradi narkomaan! Miks sa mind...” Alles nüüd märkas alkoholist tuim pilk tuhakarva, lagunevat nahka, mis oli täis musti põimunud veresooni ja pinguldus kontide ümber. Siin-seal võis torso ja abaluude piirkonnas märgata kämblasuuruseid sügavaid haavu, mille ümbrus oli mustaks kuivanud. Kohutav hais tungis mehe sõõrmeisse ja vastikustunne sundis käe eemale tõmbama.

Jubedus keeras ennast välkkiirelt ringi ning Georg jõudis vaid viivuks näha seda põrgus vormitud musta kortsus maski, kui kaks hõõguvat silma tema omadega kohtusid.

Mõne sekundi raevunult jõllitanud, tormas elukas Georgile kätega kallale, lüües kuhu juhtus. Kurgupõhjast korisedes tiris ta mehe ülikonda uskumatult tugeva jõuga.

Šokis Georg tundis teravat valu põsel ja haaras olendi käest, et küüned eemale tirida. Hullunud nõia pilku kohates lükkas ta väänleva keha jõuliselt eemale ja valmistus lööma. Kuid naine tormas osavalt lööki tõrjudes uuesti rünnakule, käed õieli, pehmet liha haaramas ning Georg oleks napilt silmast ilma jäänud. Viimasel hetkel lõi Georg teravad küüned eemale ja haaras ründajal kõrist, surudes oma keha tugevasti tolle vastu.

Elukas vähkres, pekstes jalgadega munakivisillutist ja tema visadus ei raugenud ikka veel. Valusaid haavu kraapides sasis ta sõrmedest turritavad teravikud mehe juustesse. Georg pigistas nüüd nii kuidas jaksas, väänas priske naise selili ja kägistas edasi. Peagi hakkas naise jõud raugema ja viimastest ponnistustest oma elunatukest päästa said haledad tõmblused.

Georgi ilme oli moondunud ja turses, silmades hiilgamas õõvastav rahulolu. Ikka veel pigistas ta naise kõri, hoides paremat põlve tema kõhul. Vähehaaval suutis reaalsus teda siiski taltsutada ja mees vabastas sõrmed surmavast haardest.

Ta tõusis väsinult hingeldades püsti, pühkides laubale kogunenud higist verd. Siis vaatas ta õudusega tänaval lebavat kogu.

Järgmisel hetkel see keha tõusis - mitte loomulikul moel, vaid füüsikaseadusi eirates, justkui oleks keegi seda nähtamatutest nööridest sikutanud. Georg taganes, nähes, kuidas naine end jälle täispikkuses sirgu ajab.

Tema rinnust kostus aeglane ragisev hingeldamine, mis moondus naeru meenutavaks kähinaks. Monstrum hakkas jalad risti liikuma, vedas ennast külg ees kiiresti kõrvaltänavale ja kadus pimedusse.

Georg seisis ahastuses ja hämmingus kui roomikutelt maha jooksnud tank. Ta vahtis suu ammuli suunas, kuhu olend oli kadunud. Mõistus, mis kui imeväel täiesti kaineks oli saanud, käskis mehel jalamaid siit kaduda.

Korraga hüüdis klubijuhataja tuttav hääl: “Hei, Georg! Kas see on sinu märkmik? Pole teiste asi sinu märkmikus tuhnida!”

Georg keeras ehmunult ringi, vererõhk mäekõrgune ja süda rinnus trummeldamas kui paanikas nahkhiir, ning nägi kleenukest naisterahvast kannatamatult märkmikuga viibutamas.

Georg võttis märkmiku ja sammus sõnagi lausumata taksopargi suunas, jättes jahmunud juhataja selja taha. Teel proovis ta ka kõik oma alluvad läbi helistada, et keegi talle vastu tuleks, aga lootusetult – kõigil oli mõjuv argument ning tuhat vabandust.

Taksosse saamine osutus keerulisemaks kui selle tellimine. Georg oli sunnitud tegema korraliku ettemakse ning ennast piisavalt kasima ning lunima, kuni juht leebus. Lõpuks istus ta mugavalt pehmel Audi tagaistmel ning vahtis pooltoonitud aknast noore öö sära. Inimesed sagisid laupäevaõhtuses melus siia-sinna, liiklus käratses kutsuvalt. Aga Georg tundis, et peale kummalist vahejuhtumit on aeg koju minna.

Ta lõi juhatajalt saadud märkmiku kaaned lahti ja sirvis seda närvide rahustuseks. Avatud lehekülge nähes tõmbusid ta käed krampi ja hingest käis tuline sähvatus läbi. Tänase kuupäeva juures ilutses uus joonistus, sedapuhku pisut teistsugune. Õige pisut. Ringi vasakusse äärde oli tekkinud teine kriips. Georg surus märkmiku tugevasti pihku ja jõllitas seda arusaamatult. Siis kobas ta uksepaneeli nuppe ja kui aken lahti surises, viskas märkmiku aknaavast välja. Taksojuht heitis kiire pilgu peeglisse. Aken sulgus.

6.

Takso vuras pehmelt läbi kesklinna. Salongi oli vallutanud tugev vanilje ja nikotiinisegune vina, mängis vaikne muusika. Georgi põuesisemusest hakkas kostuma telefoni närvilist surinat. Tal võttis paarkümmend sekundit, et meeled selgemaks saada ning telefon haarata.

“Kuulen!” mühatas ta ikka veel oma mõtetes ekseldes.

“Georg? Holger siin, ma pikalt ei lobise. Kuna sa peale käisid, siis helistan, muidu räägiks näost näkku, mõistad?”

“Räägi!” turtsatas Georg.

“Niisiis, seitse korda viimase kahe kuu jooksul on ta seal majas käinud. Krempli 12. See on selge. Vaatasin just oma märkmed üle. Aga eriti kummaline on asjaolu, et maja viimasel korrusel, õue poolt vaadates vasakul pool, elab üks vanamemm, kes väitis mulle siiralt, et majas olevad korterid on tühjad, maja ise aga kuulub ainuüksi temale ja korterid vajavad enne üürnike leidmist remonti. Ja tead, kui küsisin Maria kohta, siis kukkus mutike näost ära ja muutus napisõnaliseks. Ta ei teadnud sinu naisest midagi. Mitte natukestki, Georg.”

“Aga ometi oled sa näinud minu naist sinna majja sisenemas? Ja loomulikult pildistasid? Seda sa ju tegid?”

Detektiiv pidas toru otsas pausi. “Georg, me teeme nii, et kui Maria sinna veel jala tõstab, siis lähen kaasa ja püüan asjasse selgust saada. Küll ma midagi välja mõtlen...”

“Kas sa said pildid, Holger? See oli küsimus!”

Holger oli taas vakka. Kuulda oli vaid hingamist. Enne Georgi kannatuse katkemist, ta jätkas ettevaatlikult: “Jah, pildistasin... Fotoaparaadiga on mingi jama... Aga ma saan korralikud pildid, ma luban sulle, Georg! Võtan peagi sinuga ise ühendust. Pean praegu lõpetama...”

Telefonist kostis kinnine toon.

“Mida kuradit, sa polegi veel pilte teinud?!” sajatas Georg lõppenud kõne otsa. “Holger, raisk! Sa ei pane toru ära, kui minuga...!” Ta valis numbri uuesti, kuid pika kutsumise peale surus telefoni vihaga taas taskusse. Siis nõjatus äkitselt ettepoole ja ütles juhile: “Sõidame uuele aadressile, Krempli 12 maja ette.”

Taksojuht vaatas loiult üle õla, keeras masina ringi ning võttis uue suuna.

Pärast mitmeid põikeid ja pisut ekslemist, jättis taksojuht auto seisma. Ta laiutas käsi ja puterdas tugeva slaavi aktsendiga: “See tänav on olemas, jah. Aga sellist numbrit ma ei leia. Ei leia, juba pime noh. Aga praegu mina vaatan, see maja on õige. See peab olema.”

Georg avas ukse ja astus autost välja.

”Kuuskümmend eurot teie sõit!” hüüdis taksojuht ärevalt, jässakat kere pooleldi kõrvalistmele vedades.

“Oodake siin, tulen tagasi. Maksimaalselt pool tundi...” vastas Georg ja silmitses aeda, mille roostetanud värav pooleldi avatuna seisis.

7.

Taksojuhist välja tegemata astus Georg aeda. Rohtukasvanud kiviplaatidest rada viis kahekorruselise räämas puumajani. Hämaras silmi pingutades märkas ta kõnniteeplaatidele graveeritud märke. Oli see kokkusattumus või silmapete, aga need sarnanesid märkmikust leitud joonistustega. Georg kirus ennast, et oli märkmiku minema visanud.

Maja aknad olid pimedad. Mööda viltuseid trepiastmeid välisukseni jõudnud, leidis Georg selle oma üllatuseks lukustamata. Ta peast käis läbi mõte, et Maria on ta mõrvaritele serveerimiseks siia meelitanud, aga jonni ajel otsustas siiski oma uudishimu rahuldada. See siin sai olla vaid Maria ja tema õnnetu armukese kohtumispaik, ei muud. Samas, kui Maria mõne odava lakkekrantsi ka leidis, kes oleks nõus midagi korda saatma, siis sellest peab ta oma kätega jagu saama.

Hämaras koridoris levis kummaline mere ning läpase niiskuse hais. Ainsaks teejuhiks aknast sissekumav tänavavalgus, võttis Georg suuna lähima korteriukseni ja kellanuppu leidmata, koputas. Kui korduvast kloppimisest hoolimata keegi avama ei tulnud, proovis Georg vastaskorteri ust, trampis siis trepi mürinal ülemisele korrusele ja kloppis sealgi mõlemat ust.

Ei midagi. Vaid näruselt vinguv tuul irritses kõdupragudest oma haleda laulu saatel.

Georg pistis käe taskusse telefoni järele, et sellele kuradima Holgerile tagasi helistada. Oli see ikka õige maja, õige tänav...

Korraga kostus alumiselt korruselt sahinat ja tugev prantsatus. Georg võpatas ja vaatas käsipuude vahelt alla. Sealt paistis kellegi käsi. See vilksatas kahvatus valguskumas alumisel trepikäsipuul ja kadus siis.

“Hei! Kes seal on?!” möirgas Georg ja tormas ennastunustavalt alumisele korrusele. Ta sisemus kees kui orkaan ning iga hetkega kaotas ta enda üle kontrolli. Just sellist Georgi inimesed kartsid. Vahel aitas kasvav raev tal aga oma hirmudega võidelda.

Esimesel korrusel polnud hingelistki. Isegi kellegi jälgi mitte. Kuid ringi luusides avastas Georg paneelpüstaku tagant praokil ukse, mis viis tõenäoliselt keldrisse. Miks ta seda enne ei märganud? Surunud käed rusikasse, astus ta keldritrepile. Siin oli veelgi rõskem ning ninna tungis väljakannatamatu solgihais, mis meenutas mädasoo või päikese käes kuivavate vetikate tummist lehka. Georg libistas käe mantli salataskusse ja võttis välja väikese, kauni puidust käepidemega taskunoa ‒ piisavalt raske, et kellelegi vastu vahtimist anda, ja piisavalt surmava tõsisemateks olukordadeks.

Keldris avanev vaatepilt üllatas meest. Madala laega avara ruumi keskele oli puistatud sammaldest, rohust ja jumal-teab-mis-saastast ring ja ringi serva olid kindlate vahemaadega laotud vanamoodsad jämedad küünlad, mis olid keldri ainsaks valgusallikaks. Kuid Georgi panid õhku ahmima hoopis seinale joonistatud erineva kujuga märgid, mis meenutasid joonistusi taskuraamatus. Alles siis ta silmas taamal istuvat kogu.

Georg avas pöidlaliigutusega noatera ja astus vargsi lähemale. “Mis kurat siin toimub? Kes sa oled? Mida perset need märgid igal pool tähendavad? Vasta! Või lõikan sul kõrisõlme välja nii, et sellest saab sulle verine lips!” kähistas ta kurgupõhjast.

Kogu vaikis ja püsis liikumatu ning lähemale jõudes sai selgeks, miks. See oli heintest, sookõrtest ja kuivast põhust tihedalt kokkupunutud topis. Moodustisele oli lohakalt selga tõmmatud erinevaid riideesemeid ning jalgade juurde asetatud kingad. Kingad tundis Georg otsekohe ära ‒ need kuulusid talle endale. Nii ka palitu, särk ja püksid... Ta tõstis käe, et see tohuvabohu laiali peksta, kui kuulis selja taga vinguvat häälitsust.

Georg tundis, justkui oleks talle pangetäis jääkülma vett otse südamesse kallatud. Räige hääl oli õõvastavalt tuttav. Ta keeras ennast hooga ringi ning lõi noaga umbropsu enda ette, tabades ringi keskelt maa seest väljaroomanud elukat. Monstrum kiljatas ‒ nuga oli talle pidemeni kaela tunginud ‒ ning vehkis teravate küünistega.

Ahastusega tõmbas Georg noa välja ja virutas teise käega vastu olendi pead. Selle lõust paiskus tugevast löögist küll kõrvale, kuid siis keeras elukas end aeglaselt tema poole tagasi, justkui oleks võitlus alles algamas. Koletult moondunud näo luistest silmakoobastest vahtis kaks raevunult hõõguvrohelist silma. Jõletise nägu kattis rebenenud ja krimpsukiskunud hallikasroheline nahk ning huulteta teravahambulised lõuad tõmbusid vaevumärgatavale irvele.

“Kätte sain!” kostus justkui maapõhjast vinguv hääl.

Georg röögatas ja kargas seina vastu põrgates püsti. Olend püüdis end väherdes püsti ajada ja ohvrist kinni haarata, kuid Georg, kes oli oma meelte üle taas kontrolli saavutanud, hüppas eemale. Hirm kannustamas, jooksis ta ummisjalu trepi poole, selja taga kõlamas kriipiv kakofoonia, justkui mängitaks oskamatult mitut tšellot korraga. Kriginast võis aimata sõnu: “Sinu liha ja veri mädanevad soos... Koos minuga!”

Lõpuks paiskus maja esiuks valla ning Georg tormas rahmeldades ja röökides välja. Ta oleks nagu vee all liikunud ‒ mõnel hetkel tundus, nagu vajuksid seinad ja põrand ühes temaga aeglaselt tagasi keldri poole. Kuid kasvav hirm andis talle põgenemiseks jõudu. Georg prantsatas õue pikali, lüües valusalt õla ära. Ta tõusis raevunult ning vehkis enda ümber noaga, mida ta siiani kramplikult pihku surus.

Taksojuht, kes oli sõidu jätkumist oodanud, röögatas suurest ehmatusest, kui ta klient vastu auto külge viskus, ukse lahti rebis ja istmele hüppas.

“Kaome siit! Kurat, sõida! Maksan sulle kakssada eurot või palju sa kurat iganes tahad, aga kaome siit!” karjus Georg hingeldades.

Sohver kargas autost sõnagi lausumata välja ja jooksis nii kiiresti kui jalad võtsid pimedusse. Mõne hetke kohkunult jõllitanud, otsustas Georg kiiresti ise juhtimise haarata ja siit põrgust kindla peale põgeneda.

Vaevalt autost välja saanud ja kobamisi esiukseni jõudnud, märkas Georg jõledat olendit nüüd juba maja värava ees seismas. Ta tundis ahastusega, et ei saa sellelt silmi ära. Keha muutus aina raskemaks ja jalgadest kadus jõud. Olend seisis seal liikumatult ja jõllitas, justkui kole ja ebakorrapärane monument, mille skulptor on viha ja väsimusega tahunud. Tänavalampide kuma jättis olendi ülemise poole varju ning pimedusest kiirgasid kaks smaragdrohelist silmatäppi.

Georgil nirises külm hirmuhigi üle näo. Ikka oli tunne, nagu peaks ta murdma läbi raske vedela massi, jaks otsakorral. Mis temaga ometi toimus?

Siis kostus uuesti see hääl, nagu lohistataks hiigelkivi mööda ehitusplatsi: “Varsti...” Lapselikult peenike toon jätkas: “Saan ma su kätte!”

Georg suutis ennast lõpuks autosse istutada. Õnneks masin töötas. Sidur, käik, gaas – masin sööstis paigalt. Ta keha surises üleni ja pea hõõgus kummalises kuumuses.

8.

Ta ärkas karjatades, otsaesine märg ja süda sees tagumas. Pea valutas kohutavalt ja janu kraapis kurgus. Öine õõvastav seiklus, mida ta ei osanud kuidagi seletada, oli ka unenägudesse tunginud.

“Issand jumal! Oled sa hulluks läinud? Mis kell on?” hüüatas Glara, kes mehe kõrval kisa peale ärkas.

Georg maigutas suud. Ta oli eile kaaperdatud taksoga otse Glara juurde põrutanud. Ennast pesnud ja kasinud, otsustas ta ülejäänud ööks naise juurde jääda, teades, et Kuido oli mõned päevad tagasi tööreisile sõitnud ja Glara oli teda tegelikult juba eelmisel õhtul oodanud. Nende vahel polnud küll kuumavat armuafääri, vähemalt Georgi jaoks mitte, aga miski selles naises tõmbas ja rahustas teda pingelistes olukordades.

“Glara... Sina tead nendest asjadest...” alustas Georg ettevaatlikult, “Sina tead igasuguseid vaimseid ja usuteemasid? Nõidused, maagia... säärane jama, eks?”

“Enne tassi kohvi, ma ei räägi midagi Georg, sa ju tead,” teatas naine väsinult. “Ja mis ajast see sind järsku huvitab? See on sinu jaoks alati jamps olnud. Ja eile olid sa liiga närvis, et mõistlikult rääkida…”

“Ole vait ja kuula! Ma arvan, et minuga sünnib midagi täiesti arusaamatut, üleloomulikku. Ma ei tarbi narkootikume, mul pole varem mingit sellist jama olnud, Glara. Alkohol seda ka ei tee. Ma olen sisemiselt hullumas. Selle nädalaga on juhtunud...”

“Mis on juhtunud?”

“Ma ei tea... Keegi või miski jälitab mind. See võib olla kellegi peen huumor või kallimat sorti riugas, aga eile juhtus midagi eriti kummalist. Enda meelest oleksin ma pidanud selle eluka tapma, aga tema ei teinud teist nägugi.... Rääkimata sellest lõustast... Tead,” alustas Georg, vedades pilgu naisele, kuid võpatas siis.

Glara kaelalt vahtis vastu kriipsukujuline punetav arm, täpselt samas kohas, kuhu Georg mäletas ennast noaga olendilt tabavat. See meenutas värsket, kuid õmblemata paranenud haava. Ja seda teadis mees kindlasti, et veel kolm päeva tagasi, Kuido sünnipäeval oli naise kael puhas. Ta armastas Glara kaela ja ta oleks märganud. Eilsega ei saanud sel ju mingit seost olla? Võimatu!

Georg vahtis naist suu irvakil, silmis viimase lootuse kustunud tahm. “Glara, kallike. See värske arm su kaelal – mis juhtus?”

Naine piidles meest arusaamatult, libistas siis sõrmedega üle kaela ja võttis öökapilt käsipeegli. Ta keeras oma kaela siia ja sinna, kuni Georg tal peegli jõuga käest kiskus ja voodile viskas.

“Glara? Seda kuradi armi sul paar päeva tagasi ei olnud? Kust sa selle said? Ah?”

Kuid siis võttis Glara öökapi sahtlist ühe paberilipiku ja viskas selle Georgile nina ette voodile. Naise näos võbeles ilmselge hirm.

“Georg, see kukkus sul eile pintsakutaskust välja. Ma tahan teada, mis nalja sa ise teed? Sina oled neid imelikke märke minu koju igale poole joonistanud? Seintele, kappidele, isegi minu kingataldadele, kurat küll! Kas sa lased seda oma räpastel meestel teha või käid ise siin luusimas? Sa pead mulle nüüd ja kohe selle asja ära seletama! Oleksin sind heal meelel eile ette võtnud, aga sa lihtsalt kustusid nii ära. Palun, Georg...”

“Võimatu!” hüüatas Georg ja vaarus püsti. “Mida!?” osutas ta näpuga naise poole ja haaras teise käega endal peast. Ta vaatas joonistust paberil ja tõesti – justkui sellest kummalisest märkmikust rebitud.

“Mina joonistanud? Neid kuradima märke igale poole?!”

“Georg?” Glara muutus hüsteeriliseks, “Ka minuga on viimasel ajal midagi kohutavat toimunud. Ma ei tunne ennast enam iseendana. Ma näen unenägusid! Ja sina! Seal oled sina! Ma justkui jälitaksin sind... Ja see tundub nii kuradima tõeline! Georg? Esimene košmaar oli kohe pärast Kuido sünnipäeva. Nägin unes, et ootan sind kuskil põllul, alasti, suure kivi juures… Mõned ööd hiljem kordus sama, aga linnas… Marko klubi juures…”

Ahastuses äsas Georg naisest kahe käega kinni, lükkas ta vastu seina ja röökis: “Sinu kuradima mees on meile jälile saanud, jah? See on tema korraldatud tsirkus? Siin ei saa muud olla! Oma paganama filmileludega võib ainult tema midagi sellist korda saata! Oh, ma olen nii kuradima loll, et seda ei näinud!”

Glara vaatas meest pärani silmadega. Meikimata paistsid need nõnda väsinud, hirmul ja segaduses.

“Nüüd on nii.” Georg lükkas naise voodisse pikali ja sammus magamistoa keskele, näos võidurõõmus ja kättemaksust võbisev pilk. “Ma kutsun Marko meile siia nüüd külla ja siis ootame kenasti Kuido saabumist. Kurat küll! Isegi kui see rajakas on meie pisikesest trallitamisest haisu ninna saanud, siis minuga poleks küll pidanud oma jante tegema. Ma ütlen sulle ausalt, et tehnika on tal viimase peal ja kuradi julgelt esineb. Hea ja värskendav oli tegelikult. Aga mitte minuga! Seda nalja ta kahetseb ja sina mind ei peata!”

9.

Marko ja Vladislav jõudsid pisut peale kokkulepitud aega Kuldkingade maja ette ja askeldasid veel auto juures. Turskema kehaehitusega, pikem ja näost tõelise bandiidi välimusega Vladislav haaras kohvri ning sulges pagasnikuluugi.

Georg istus süngel ilmel Kuido lemmik-nahktoolil, sõrmed risti suu ette põimitud. Akende ette tõmmatud kardinad muutsid toa hämaraks ja ainus heli oli kamina praksumine. Ta pilk oli kivistunud kättemaksumõtteisse, kuigi Glara vandus pisarsilmi, et tema mees pole antud asjas süüdi, et see on viimane rumalus ja et Georg kahetseb, kui talle liiga teeb.

Isegi kui Kuido polnud süüdi - ja seda võimalust Georg ei uskunud - siis täna pidi asi selgeks saama. Üleloomulikust jamast ta ei tahtnud kuuldagi. Kas Kuido tõesti arvas, et hirmutab tal südame seisma? Kuid mis Kuidol temast? Miks peaks Kuido oma rasketehnika välja tooma ja nõnda riskima? Siin pidi midagi enamat olema…

Georgi sünged mõtted paiskas segi tugev koputus uksele. Mehed olid kohal.

Nutetud silmadega Glara võpatas ja lonkis ust avama. Loomulikult kohkus naine seda enam, kui ukselävel seisis Maria isiklikult ja tema taga kõrgusid kaks sünget mehemürakat. Maria kandis musta siidikleiti ja peas matuselooriga kevadmütsi, mis ta nägu varjas.

“Me tulime Georgi juurde,” sõnas Marko, kes oli Vladislavist pea jagu lühem. Vladislav oli suur justkui põllutöömasin oma tammepakujämeduste kämmaldega. Vastukaaluks kehamassile oli mehe kiilanev pea pisike ja tema näos domineeris jäme kartulinina, pisikesed seasilmad ning paksud rullis huuled, mis alatihti ilast läikisid.

“Lõpuks ometi, minu armastus on saabunud!” hüüatas Georg, “Nüüd saame hetkeks aja maha võtta ja asjad lõplikult selgeks rääkida. See on meie kõigi jaoks vajalik, Maria! Muuseas, mis kuradi tsirkust sa seljas kannad? Kas tulid oma armukese matustele?”

“Tead, Georg,” torkas Marko vahele. “Kogu lugupidamise juures pean tõdema, et su naisega on tõesti midagi lahti. Esiteks, ootas ta meid juba maja ees õuel, see must looriga jama seljas nagu mingi kuradima kummitus. Teiseks, mulle tundub, et ta ei adu, mis siin toimub... Temas puudub igasugune hirm, mees.”

“See inglikene alles hakkab põrgut tundma, seda ma luban.” Georg tõusis püsti ja sammus Maria juurde. Ta tõstis loori naise näo eest ja vaatas talle silma. “Tead mis on kummaline? Sa vahid mind ikka nii neetult süütu ja ükskõikse näoga, kuigi sisimas sa tead, et sind ootab hullem karistus kui surm. Sa oled nüüd Marko omand, mõistad?”

Vastust kuulamata, virutas ta äkilise hoobi Mariale vastu vasakut põske, nii ei see seina äärde nurka paiskus.

Glara vaatas seda kõike jahmunult, kuigi südames tundis ta Maria olukorra üle pigem rahulolu - vihkas ta ju naist kogust südamest. Kõik selle loomulik ja nooruslik ilu, meeste väsimatud pilgud... Nüüd vaatas ta Mariat põlastusega ja mida selgemaks sai Georgi jutt, seda enam tõusis temas soov võidukalt parastada. Glara oleks hea meelega Mariale otse näkku karjunud, et on Georgiga juba ammu maganud, kuid hoidis ennast siiski tagasi.

Marko võttis põuest sametkotikese, viskas Georgile sülle ja lausus: “Ma tahan selle mõneks ajaks sinu kätte hoiule jätta, sest võin sind usaldada, sõber. Kui oleme siin lõpetanud, siis võta see enda juurde koju, hiljem räägin detailidest. Siin on liiga palju kõrvu...” Mehe pilk rändas Glarale ja Mariale.

“Tohoh!" Georg võttis kotikese ning seda käes mudides muutus tema ilme kavalalt lõbusaks. "Nad saidki selle neetud rööviga hakkama? Tore oli abiks olla, kahju ainult et nii vähe... Kannan hoolt, ole mureta. Saame siin esmalt asjad ühele poole.” Georg pistis kotikese taskusse. “Kas te seal neetud urkas käisite?”

“Käisime.” vastas Marko. “Oli jah mingi riietega põhukott ja hunnik sitta seal. Lõhkusime kõik uksed maha, käsime korterid läbi. Täielik sitaauk! Polnud seal kedagi. Ülemisel korrusel ka mitte. Ei mingit mammit. Veel vähem mingit koledat naist või millest sa rääkisidki?”

Georg trummeldas sõrmedega käetoel ja vedas pilgu Mariale. “Eks ta jõudis oma hinnalisema tsirkuseroboti sealt minema toimetada, raibe. Ma oleks selle täna ta silme all puruks peksnud. Aga kuidas kurat ta suutis selle nii kiiresti õue toimetada? Ma võin vanduda, et nägin seda aias. Värdjas veel jõllitas mind kuradi roheliste LED-silmadega...”

“Ei tea, võib-olla ta pani tõesti kõige kallima tehnika mängu... Ikka ei kujuta ette, mis sinusugusel mehel sita nii vedelaks lõi. Oleks selle kaadervärgi sealt minema tassinud ja hea raha eest maha müünud,” naeris Marko.

Georg põrnitses Markot tigedalt ja nähvas: “Oleks, oleks… Sa oleksid ise samamoodi püksi sittunud. Kogu see kuradima värk seal kokku: helid, ruum, pimedus…Oota, aga takso? Mis sellest neetud taksost sai?”

“Just, see taksojama on korda aetud. Mees sai oma masina kätte ja jätab sind rahule. Me ei pidanud isegi teda väänama hakkama, kõik laabus.”

“Hästi!” lausus Georg, “Maria! Hei, musikene, ma tahan nüüd näha seda süütut naist. Ja selgitusi kuulata. Sinu trikitamised Kuidoga olid Oscarit väärt, aga te ajasite vale mehe närvi. Ja kui minu naine juba mind petab, siis teen ma oma otsused kiiresti. Aga ütle mulle, mida te püüdsite saavutada? Kuhu välja jõuda?”

“Mida sa teada soovid, Georg?” lausus Maria vaikselt, “Seda, miks ma seal majas käsin, kuhu sa mulle nuhid järele saatsid?”

Naise otsekohesus üllatas meest pisut, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata.

Glara huuled tõmbusid krampi ning ta vahtis rõhutatult küsival pilgul Mariat. “Sina kuradima hoor!” hüüatas ta siis nutusegusel häälel. “Kepid minu mehega? Minu Kuidoga?”

“Rahu!” hüüatas Georg ja heitis pilgu käekellale. “Kuido peaks tunni jooksul koju jõudma ja me saame tõe nii või naa teada. Kui nad kõik kenasti üles tunnistavad, siis jääb täna selle maja seinte vahele palju vägivalda, valu ja pisaraid. Seda ma luban! Niisiis, kas sa petad mind Kuidoga? See on lihtne küsimus, siin ei saa keerutada.”

“Teie olete Sajatuse ära teeninud. Kuid mitte Kuido. Tema ei pea kannatada saama ega seda nägema,” lausus Maria tõsiselt ja kõlavselgel häälel. “Sul on õigus. Meil on vähe aega, alustame!”

“Mis kuradima Sajatuse? Oled sa mingite ainete mõju all? Sa püüad minuga ikka veel lolli mängida?” Georg ägestus ja tõusis toolilt. Glara ei suutnud toimunust sotti saada, kuid mõtles üha enam põgenemisele.

Siis kummardus Maria nobedalt ja puistas peost mingit pulbrit, vedades sellest enda ümber ringi. See käis tal imekiiresti, enne kui mehed reageerida jõudsid. Georg tõstis käe, andes meestele märku, et nad midagi ootamatut ei teeks. Glara hakkas korraga ägedalt köhima ning vajus põlvili põrandale. Nüüd, kummardus Maria pisut, lasi pea rinnale ja hakkas soiguma imelikke sõnu, mille hääldused ja tähendus Georgile segaseks jäid. Seejärel tõmbas ta varrukast kimbu kuiva pilliroogu ja asetas kõrred väledalt neljas suunas ringi servadele, moodustades nelinurga, mille sees purust puistatud ring ning ringi sees tema ise.

Georg märkas tuttavaid elemente. Kuid kõikidel märkidel, mida ta mäletas, olid ruudust kriipsud alati puudu. Justkui lõpetamata joonistus... Või ruunimärk. Georg neelatas kibedalt.

“Mees! On ta sul hull või midagi? Vii ta ravile, jäta maha, aga see inimene ei ole kindlasti terve,” irvitas nüüd Marko.

Vladislav vaatas toimunut pisut kahtlevalt, kuigi püüdis enda kindlameelsust säilitada.

Georg pööras pilgu Glarale, kes oli ägeda köhimise lõpetanud. Naine kössitas kummargil maas, käed kramplikult ette sirutatud. Tema ette valgele vaibale oli tekkinud rohekas veresegune ollus. Glara hingeldas raskelt ning kusagilt kurgupõhjast kostus Georgile tuttavlikku korinat.

Mehe ihukarvad tõusid püsti ja keha muutus kuumaks. “Glara, mis sinuga nüüd siis lahti on, kurat küll?” Georg nähvas üle õla meestele: “Tehke selle eidega seal midagi!” ja osutas Mariale.

Vladislav astus raskel sammul Maria juurde ja tahtis naisel juustest haarata, kuid just sel hetkel, kui ta naise peani jõudis, murdusid mehe sõrmed luude raginal tagurpidi. Mürakas vahtis hullunud pilgul oma kätt, kuid seejärel viskus terve tema käsivars küünarnukist üles ja keeras uue raksatusega ettepoole. Sama kordus teise käega, kuni mõlemad rangluudest naksatuse saatel lahti väändusid. Mehe kurgust kostus vaid kähe ja hale häälitsus ning ta vaarus ukse poole, purunenud luudega käed kasutult rippumas.

Georg ja Marko tardusid sõnatult paigale. Pisut ennast kogunud, haaras Marko põuest püstoli ja astus Maria juurde, et naisele sellega virutada, pöördus siis aga tuimal ilmel ning astus kohvri juurde, mille Vladislav oli varasemalt akna ette asetanud.

“Mis kurat siin toimub? Marko! Tiri Maria püsti, see peab olema temaga seotud …” karjus Georg.

Marko tõstis relva, ning suunas selle Georgile, kükitas siis ja avas teise käega kohvri. Kõlas lask ning kuul vihises Georgist napilt mööda. Georg seisis kui soolasammas toa keskel, mõistmata, mis toimub. Marko sai piinariistade kohvrist raske metallhaamri kätte ning lajatas ust nügivale Vladislavile otse selga. Hiiglane kiunatas, keeras end ümber, kuid ei suutnud murtud käsi liigutada. Marko tõstis stoilise rahuga haamri ja virutas sellega oma vastasele näkku nii, et veri koos naha- ja liharibadega heledatele kardinatele lendas.

Vladislav oli ikka veel teadvusel ning üritas viimases hädas Markot jalaga tabada. Kuid viimane põikas kõrvale ja lõi talle lagipähe, nii et haamer purunenud koljusse kinni jäi. Hiiglane kõikus mõne sekundi, ning prantsatas siis põrandale. Georg karjatas. Ta vahtis hullunud pilgul Markot, kes teda kummalise rahuga vastu jõllitas, silmis kumamas terav roheline helk. “Kurat! Rahune nüüd heaga maha mees! Mis sul viga on?!” karjus Georg. Siis kuulis ta sedasama verdtarretavat häält, mis kajas otsekui sügavalt maapõuest ja halvas järk-järgult ta liikmed.

“Georg, on aeg minna...” kordas mitu häält ühes õõvastavas rütmis.

Järgmisel hetkel lohises Vladislavi hiiglaslik keha nähtamatu jõu tõmbel Georgist mööda ning Georg pöördus aeglaselt samas suunas, märgates kohutavat moodustist. See miski ei olnud robot. Kindlasti ei olnud see ka mingisugune trikk. See oli miski kohutav ja painajalik, millele oli raske nime leida. Moodustisest, mis oli ühtaegu kole ja võimas, hõngus saatuse ja paratamatuse läbisegust haisu. Georg ei suutnud silmi ära pöörata ega isegi sulgeda, miski sundis teda vaatama.

Vladislavi keha oli moodustise ette seisma jäänud ning Georg polnud kindel, kas mehemürakas oli veel elus või mitte. Seinast seinani moodustus pingul nahka meenutav ollus, mille sees toimus pidev liikumine, justkui püüaks trobikond usse väljapääsu leida. Keskel pinguldus naisterahva vähkrev kogu, meenutades lootevedelikus rabelevat last.

Kõige kohal punnitas hiiglaslik nägu, mille nina, suud ja silmi võis vaid aimata. See väänles ja viskles, tardus siis ja jäi Georgi jõllitama. Näos lõid hõõguma rohelised silmad, mis puurisid end mehe omadesse ning hiigelsuu liikus. “Sajatus on täide viidud ja saab lõpu täna öösel ennem kukke ja koitu.” kumises vinguv hääl.

Seejärel tõmbusid toaseinad mustaks ja tapeedi asemele tekkis puhas muld. Mullast pressisid välja hiiglaslikud selgrootud laibasööjad: vaglad, põrnikad, sajajalgsed, ämblikud, teod... Mitmete elukate selga kasvasid tiivad, teokarpide sisemusest tungisid välja inimkäed, mis koda edasi tõmbasid. Klõbinate, krabinate, jalarabinate, läbisegi lirtsumise, pirinate ja sisinate öökimaajava kakofooniaga ühinesid salapärased inimohked ja nutt.

Siis jäi kõik vaikseks. Elukad muutusid aina pisemaks ja siblisid üle põranda pakku. Korraga kilejas mass purunes ning selles sisemusest prantsatas välja naisekeha koos hallikasrohelise vedelikuga, mis tõi kaasa mülkasoo ja vetikate kohutava leha. Georg vahtis seda, jälestusest, teadmatusest ning hirmust halvatud.

Naisekujuline moodustis roomas vaevaliselt Vladislavini, haaras ta kuklast ja surus suu mehe peahaavale. Kostus ahnet lurtsivat häälitsust ja klõnksatusi. Kustutanud esimese janu, tõusis peletis aeglaselt püsti ning ta lagunenud hambad mädanenud igemete küljes plõgisesid närviliselt. Tema roiskunud nahk libises lihalt, ning liha pudenes luudelt, kukkudes tükikestena põrandale. Elukas sammus ebalevalt, kuid järjekindlalt Georgi suunas, kätega kombates, ja ninaga õhku vedades.

Alles nüüd tundis Georg naise näo ära. Glara! Piinatud ja kokkukuivanud grimassis oli alles kõik Glarale iseloomulik. Kuid naise tavapärased näojooned olid moondunud millekski jubedaks ja ebamaiseks ning näos puudus elu. Hirm ahmis endasse Georgi südame, hinge ja mõistuse, kogu tema reaalsuse. See ei olnud uni. Sellest polnud võimalik ärgata. Ta tundis kõike toimuvat, aga ei suutnud seda kontrollida.

Glaraks moondunud või Glarast vormitud deemonlik elukas sammus Georgist mööda, haaras tal kahe käega kaelast ja loivas end talle selga. Ta põimis jalad mehele kõhu alla, avas lõuad ning surus hambad Georgi kaela, elava verest jõudu ammutades.

Kohutav valu pead läbistamas, keeras Georg ennast aeglaselt ringi, ilma et oleks seda ise soovinud. Aina tugevamini võttis kontrollimatu jõud ta enese võimusesse. Ta suutis vaid mõelda, ja tunda, aga mitte liikuda, rääkida, veel vähem karjuda. Ukse ees nägi ta Markot. Mees oli püstolitoru endale suhu surunud ja Georg märkas ta õudusest pärani silmi, põskedele nirisevaid pisaraid ning hirmuahastust.

Maria istus ikka veel ringi keskel. Kuigi loor kattis naise nägu, kumasid kiudude vahelt rohelised täpikesed. Ta luges Georgi silmist viimast sõnatut abipalvet, kuid keeras pea kõrvale. Kõlas lask ning Marko elutu keha kukkus akna ette külili.

Välisuks avanes aeglaselt. Georgi seljas ratsutav laip peksis meest jalgadega kõhtu ning mees tormas kui pöörane välja öisesse pimedusse.

10.

Lindude unine siristamine andis märku, et koidik on algamas. Kuigi siin soos võimutses veel pimedus, oli üle hämuste puulatvade näha tinakarva kumavat taevalaotust. Päike polnud enam kaugel. Natuke maad edasi lõikas maastikku vesine, rohtunud mätastega laugastik. Üksikute kidurate mändide all hüppasid talveune unustanud rabakonnad ja õgisid keelte välkudes uimaseid kärbseid. Näljane pistrik kriiskas korra ja liugles täpina tintsinises taevas, kuni sellega ühte sulas. Pilvemassid ujusid laisalt eemale ja vihm lakkas.

Taamalt metsaesisest tihnikust astus vetruvale soopinnasele Georg. Tema räbaldunud riided nõretasid oksest, higist ja verest. Justkui hiiglaslik lutikas, ammutas laip oma ratsu verest energiat. Mehe elumahladest tühjaks imetud keha vankus ning kokkukuivanud näost paistsid piinatud silmad. Ta ahmis viimast õhku, sammudes aina edasi, kuni maa jalge all üha rohkem vetruma hakkas.

Georg oli Kuldkingade maja juurest viimased viis kilomeetrit otse läbi metsa tormanud, pimedas niiskes padrikus võõra jõu sunnil edasi rapsinud ning tundis kogu valu ja rammestust täie mõistusega. Alles nüüd valdas teda just selline hirm, mida ise alati teistele jagas. Sellegipoolest lootis tema vaevu hingitsev mõistus veel eluka kütkest pääsemist.

Järgmise sammuga vajus ta vasem jalg samblasesse mülkasse ning riiete alla puges külma vee niiske puudutus. Jalad astusid edasi, paremast kadus king. Siin polnud põhja, kuhu oleks võinud ennast toetada, vaid looduse lõputu ja täitmatu laugas. Nüüd kadus viimanegi tugi jalge alt ja ta vajus aeglaselt vettinud pinnasesse. Elukas ta turjal lasi haarde lõdvaks, tõstis pea ja matsutas verest nirisevat suud. Rinnuni mülkas ja verekaotusest nõrk, ei suutnud Georg end enam ennast liigutada.

Kuigi ta vajus väga aeglaselt, oli ta lõug lõpuks vastu vesist laugast. Viimane pilguheit maailmale. Ta polnud siiani olukorraga leppinud ja kahetses meeletult, et Mariat juba varem tapnud polnud. Kuid nüüd oli kõik. See maailm kadus koos temaga. Kui ta pea vee alla vajus, püüdis Georg veel hinge kinni hoida. Ta sulges silmad - saabus pimedus. Ta avas suu ja hingas vett kopsudesse, turtsus meeleheitlikult ning ahmis seda üha enam juurde. Kõrvetav tunne rebis rinnus, siis saabus rahu ja vaikus. Lõpp.

Veel enne, kui soopinnase vesine muda monstrumi kaelani jõudis, kadus selle silmist tige tuluke. Ta röökis nüüd inimese häälega meeleheitlikult: “Appi! Aidake, jumala eest! Aidake ometi!” Siis täitis laukavesi ka tema suu. Glara vähkrev keha vajus koos Georgi omaga sügavale.

Päike tõstis kiired üle kevadise kastest pärlendava männimetsa ja algas koit.

EPILOOG

Luksuslik vanakooli Rolls-Royce peatus sujuvalt maantee servas. Sohvriks oli vanem soliidses eas ja kohvipruuni ülikonda riietatud härrasmees, kelle kivistunud jäine ilme andis mõista, et küsimused olid liiast. Peatumine oli märk, et siit tuleb Marial oma teekonda ise jätkata. Naine astus autost välja ja sulges ukse. Ei mingit viisakust, džentelmenile kohast ukse avamist või head-teed soovimist, kuigi elegantsest ja suursugusest sõiduteenusest oleks võinud seda oodata. Siin ta nüüd igatahes oli. See tume teekond tuli lõpule viia. Maria südametunnistus oli sünge ning sureliku inimesena mõjutas teda kogu eelnev sündmusteahel.

Koht tundus talle tuttavlik. „Just nii!“ hüüatas Maria tasa. Tookord, kui ta sõidu ajal autost välja hüppas ja Georgi eest süngesse metsa pages, kohtus ta ühega Neist. Oli see juhuslik või mitte, keegi, kelle kuju või sugu ta kuidagi ei mäletanud, tegi Mariale kummalise ja hirmutava pakkumise. Ta nõustus pisarsilmi, kuid ei uskunud eales, et keegi suudab Georgile vastu astuda. Siis mitte.

Väljas oli õhtueelset kahvatust, õhus keerles soe tuuleke ning päike oli iga hetk loojumas. Masin liikus paigalt ning kaugenes stoiliselt. Maria jalutas ebalevalt mööda teeserva, püüdes leida äratuntavat märki millest juhinduda. Pisut eemal silmas ta tihedasse metsa suubuvat avaust. Kummaliselt lahku vajunud puud moodustasid aimatava teeraja. Ta oli jalga pannud madalad kingad ning selga lühikese mantli, kuigi ei teadnud, kus kokkusaamine pidi toimuma.

Rada sobis kõndimiseks hästi. Puud oleksid justkui nähtamatul jõul eemale tõmmatud, samas valmis sissetungijat malakatena surnuks peksma. Mõnda aega ettevaatlikult, kuid kindlalt liikunud, märkas Maria eemal pisikest puidust ehitist, mis meenutas rohkem kanalat kui maja. Selle keskel avanes uks. Maria teadis, et teda oodatakse. Ta ei olnud päris kindel, kas kokkulepitud teemandid ja inimohver olid tema kättemaksu ainsaks tasuks või pidi ka ta ise kuradile toiduks saadetama. Aga taganeda polnud enam nagunii võimalik. Mitte nende eest.

Ta astus hurtsikusse, mille lohakalt kopsitud sisemus välisest palju ei erinenud. Ahtakest ruumi valgustasid vaid savivaagnatele laotud küünlad. Päevinäinud puust laua taga istusid kaks naisterahvast ja musta riietatud härrasmees.

Kitsa vuntsiribaga härra tundis Maria kohe ära. Just temast sai kõik alguse. Tookord Kuldkingade aiapeol andis just tema Mariale esimese ruunimärgi koos märkmikuga, mis esimesele Sajatusele kutse saatis. Kuidas Maria ka ei püüdnud, mehe nimi ja seos Kuidoga talle meelde ei tulnud. Ometi ei kahelnud ta oma mälus. Nüüd istus ta siin, tõsisemalt kui iialgi varem, ning vaatas Mariat justkui surma mõistetud süüdlast.

Lauas paremal istuv vanem prillidega naisterahvas, pigem ohutu ja armsalt vanaemalik, oli Mariale vägagi tuttav. Ta jäi teistest rohkem varju ning Mariale tundus, et ka tema on täna kuidagi liiati kalk ja külm. Just see memmekene õpetas iidse Sajatuse tegelikkust, selle ohte, kõrtest topise punumist, ruunimärke ja palju muud, kui nad Krempli tänava korteris kohtusid.

Nooremapoolne naisterahvas, kelle avara dekolteega sügavsinine kleit küünlavalguse röövis, istus keskel. Teravad näojooned tõid esile naise mustaks võõbatud huuled, nõudlikud silmad ning ronkmusta juuksepunutise pealael.

Laual lebas paber ning puidust nikerdustega peeker.

Maria märkas tema jaoks valmis sätitud lihtsat ja näotut taburetti. Ta istus, asetas sametkotikese lauale ja jäi küsivalt enda vastasistujatele otsa vaatama.

“Teemandid, me oletame?” küsis naisterahvas, vaadates Mariale sügavalt silma.

“Jah, kõik kolmkümmend kivi, lugesin üle. Nii nagu kokku leppisime,” vastas Maria kohusetundlikult, kuid aralt.

Naisterahvas jätkas. “Teemandid on tühine mateeria. See on vaid üks paljude mõeldavatest tasudest. Kõigepealt võta teadmiseks, et Kuldkingade talus on suurem koristustöö nüüdseks tehtud. Politsei saabub sinna täpselt kolmekümne minuti ja kahekümne sekundi pärast. Kui sa manasid sündmuskohale meie antud loitsu, siis ei seosta sind selle looga mitte miski, sest nende teemantide kadumine tekitab teatud ringkondades paraja kaose. Rääkimata nelja inimese surmast. Kuido oli lihtsalt asjasse mitte puutuv ohver. Loomulikult ta jääb elama, kuid siiski suure südamevalu ja teadmatusega.” Justkui ametliku sissejuhatuse lõpetuseks, silitas daam oma kõhnade sõrmedega lauaserva ja pööras pilgu korraks nii vasakule kui ka paremale seltsilisele. “Maria, me tahame sulle tunnustust avaldada – sa said erakordselt hästi hakkama, arvestades, et viisid Sajatuse läbi esimest korda. Glara ohvrina ratsanikuks muuta ja Georgi sohu vedama manada oli peen kunst. Lisaks need kaks bandiiti, kelle sa vapralt Sajatuse teele juhtisid. Vapustav. Sellist loomingut kohtame harva. Väga harva." Naine noogutas kergelt. "Sul on annet. Sa suutsid Sajatuse ellu viia, seejuures ise elu kaotamata. Sajatuse võimas vägi ei hooli kutsujast – see hävitab ja haarab kõik endasse. Meie asi on seda suunata ja ise eemale hoida. Kaitseloitsu sõnudes on kõige olulisem kasutada õigeid vahendeid, mis sind tema jaoks nähtamatuks teevad. Tubli, Maria!”

Naise hääletoon muutus kraadi võrra kuivemaks. “Meil on sulle neli ranget reeglit, millest pead tulevikus kinni pidama. Nende rikkumisel saab sulle osaks lõputu piin ja sa ei vabane sellest ealeski. Me usume, et kõik see, mida sa oled näinud ja millele sa oled kaasa aidanud, annab mingisuguse aimduse ning aukartuse.” Silmi Marialt tõstmata ta jätkas: “Siin laual näed sa peekrit ja paberit, mis ühtlasi tähendab ka sinu valikut edasiseks. Kui sa jood peekrist, siis unustad kõik eelneva. Sa avastad, et su mees on kadunud ja muretsed. Kuid ta ei tulegi koju. Mõne kuu möödudes leitakse tema maised jäänused soost koos Glara surnukehaga. Nende hinged on Sajatus aga sügavale maapõue vangistanud. Politsei lõpetab uurimise. Sinule jääb Georgi maine varandus ning sa elad oma elu teadmatuses, mis tegelikult juhtus. Kui sa jood peekrist, ei ole meil sulle reegleid. Sa ei mäleta neid ja sa ei saa neid rikkuda. Samas ei mäleta sa ka meid, millest oleks kahju…”

“Ma pean mäletama,” lausus Maria nüüd selgelt ja kindlalt. “Ma tahan mäletada. See mees vääris surma vaid tingimusel, et ta piinleks, piinleks ja piinleks. Te lubasite, et ta tunneb inimloomusele võimatut hirmu. Et ta mõistab surres, kes talle selle kaela on toonud. Et need hetked, mil Sajatusest loodud kurjus tema hinge kallale läks, olid sadu kordi hullemad, kui eluaegne vangistus või lihtsalt kiire ja valutu surm. Ma tahan seda mäletada, austatud...”

“Me teadsime seda.” Naisterahvas paotas huuled jäiseks naeratuseks. “Aga me pakume alati võimaluse koormast vabaneda, sest inimene on inimene.”

Naine libistas paberilehe Maria ette. See oli tühi, ei mingit teksti ega kritseldust. Siis asetas ta oma parema käe Maria ette ja võttis vasakuga kleidi varjust musta nõela. Mariale tundus, et kolmiku nägudel ilutses tagasihoidlik, kuid salakaval muie. Sellest hoolimata, asetas ta oma käe naisterahva avatud peopesale, endal süda meeletult tagumas.

“Nüüd kuula mind hoolega,” lausus saatanlik daam, puurides oma pilgu teraselt Maria silmadesse. “Sa ei tohi Sajatusest mitte kunagi, mitte ühelegi puhta hingega inimesele rääkida. Sa ei tohi Sajatust iialgi omapead läbi viia, ilma meie õpetuste ja nõusolekuta. Sa ei tohi oma meest iialgi taga leinata, isegi kui see lähedastele pettumuse valmistab. Kui meie sind vajame, pead alati olema valmis. Pean silmas ALATI.”

Maria kuulas hoolega ja vaevalt jõudis ta neelatada, kui tundis sõrmes teravat torget. See oli valus ning sõrmeots tõmbus esimese lülini siniseks. Siis pigistas naine paberile kolm prisket tilka verd. Lehele hakkas ilmuma ridamisi tundmatuid tähti ja iidseid kirjamärke - otsekui kellegi nähtamatu käsi oleks neid joonistanud. Naine lasi Maria käe vabaks, rullis paberi kokku ja ulatas selle endast paremal istuvale mehele, kes dokumendi musta paelaga kinni sidus ja tagasi lauale asetas.

Siis vaatas naisterahvas justkui pisut võlts muigega Mariale otsa ja teatas: “Ongi kõik. Sinu tasu on makstud ja Glara-nimeline ohver sobis meile. Teemandid võid tagasi võtta, me ei vaja neid, meil oled nüüd sina. Ja ära arva, et su elu rahulikuks muutub. Veremärk on antud. Kui pead reeglitest kinni, siis oled sa meie poolt alati kaitstud. Ja pea meeles: kurjus on suhteline mõiste. Mööda teerada saad tagasi maanteele. Nägemist, Maria.”

Maria tõusis ja võttis sametkotikese pikemalt mõtlemata tagasi. Ta oli segaduses kuid ühtlasi valdas teda kummaline ja võimas rahulolu. Lisaks oli ta nüüd rikas naine. Õppida tundma keerulisi ruunimärke, siduda need võimsa looduse ja Sajatuse jõududega ühte, luua side tundmatu ja üdini kurja olemusega, kes tema loodud kättemaksu täide viiks... Ta tegi kõik kuratlikult õigesti, sest pisemagi eksimuse korral oleks Sajatus ka temale järele tulnud.

Maria astus kuurist välja. Õõtsuvate puulatvade vahelt joonistas kuu kahvatu valgus maapinnale heledaid laike, võideldes saabunud ööpimedusega. Seletamatul moel tundus see Mariale isegi armas. Ta polnud veel kunagi osanud pimedust nõnda kaunilt näha, kui just nüüd. Just täna.

Sammunud mööda tuttavat teerada maantee poole, vaatas ta vaid korraks üle õla tagasi. Kuur paistis endiselt, kuigi ta oli lootnud, et see salamisi nõiaväel haihtub. Ka uks seisis ikka veel pärani, kuid küünlakuma asemel haigutas sellest vaid must tühjus.