Laias laastus saab kogumiku lood jagada kaheks: etnoõuduseks ja küberpungiks. Kaks lugu, Kivirähu ja Friedenthali oma, ei mahu kumbagi kategooriasse. Kuna kogumiku koostaja Indrek Hargla kirjutatud lood olid ikkagi etnoõudusjutud, võinuks ka kõik teised kaastööd selle valdkonna piiridesse jääda. Küberpungi jutud sobinuks mõnda teise kogumikku, kus rohkem teaduslikule ulmele rõhku pannakse. Mitte, et need jutud teistest halvemad oleksid olnud, aga selles raamatus tükkisid nii suured žanrierinevused tervikut lõhestama. Kreutzwaldilike elementide mainimisest ei piisanud ühtsuse loomiseks, kui põhitegevus käis ikkagi erinevatel virtuaalsetel tasanditel võideldes.

Kokkuvõttes oli huvitav näha nii eripalgelisi tõlgendusi ühe ja sama kirjaniku loomingust. Igal autoril oli oma nägemus, mis andis läbikulunud rahvalugudele täiesti uue ilme.


Tarkmees taskus

Joel Jans alias Metsavana

 

Loo tegevus toimub mitte väga kauges tulevikus. Eesti Rahva Muuseumist on saanud koht, kus ajalugu tutvustatakse lisaks staatilistele eksponaatidele põneva arvutimängu abil. Selles mängus on virtuaalselt taasloodud Fr. R. Kreutzwaldi muinasjutuline maailm. Peategelasest häkker saab ülesande aidata ühel arvutimängus osalejal selles mängus jumalaks saada. Selgub, et ülesanne on keerulisem, kui alguses tundus. Asjaolusid ei lihtsusta sugugi tegevuse ebaseaduslikkus, mis muudab kogu ülesande üsna riskantseks.

Kreutzwaldi rahvajuttude kangelane Tarkmees taskus on jutustuses tõepoolest olemas, kuid siin ei peeta tema õpetustest kuigi palju lugu. Mainitud on ka Ussikuningas, Vanapagan, härjapõlvlased ja teised vanameistri loomingust tuttavad tegelased. On ka võluvõimetega esemed, kuid nendest pole samuti kuigi suurt kasu ning häkker eelistab oma jõu ja mõistuse abil hakkama saada.

Küllap ootavad Joel Jansi alias Metsavana loominguga varasemalt tuttavad ulmefännid parajat kõhutäit naeru ja nad ei pea pettuma. Musta huumoriga üle külvatud hoogne jutustus paneb lugeja kaasa elama, kuid leiab liiga kiire ja järsu lõpu. Jääb lootus, et tulemas on järg, mis seoks kokku loos lahti jäänud otsad.

 

Puulased ja tohtlased

Andrus Kivirähk

 

Laulva revolutsiooni aega kirjeldavas loos avab Kivirähk väga huvitaval ja omapärasel moel Balti keti moodustamise telgitagused. Nimelt olevat keti moodustamise jaoks vaja minevatest inimestest puudus tulnud ning ei jäänud üle muud võimalust, kui võlujõu abil rahvast puuhalgudest ja kasevihtadest juurde tekitada. Tehisinimesed olid pärisinimestega äravahetamiseni sarnased, aga ometi võõrad. Nõiatöö tunnistajaks olnud minategelane, eeskujulik Rahvarinde liige, kes Balti keti tegemises kaasa lõi, ei saanud enam ööl ega päeval rahu, kartes puulaste ja tohtlaste poolt halbade tegude korda saatmist. Kuigi ta juhtunust ka teistele rääkis, ei uskunud teda keegi, mõni pidas lausa segaseks, ning lõpuks otsustas rahvarindlane omal käel korda looma hakata ja lihtrahva hulka imbunud tehisinimesed ise üles otsida.

Selleski loos on autorile ainuomane stiil äratuntav ning lugejale jääb mõtlemisaineks, kas muistsed rahvajutud on tõepoolest sündinud hullumeelse sonomisest või tasub neist siiski tõetera otsida.

 

Tänulik Olevipoeg

Mann Loper

 

Külavanema tütar röövitud ja allilma viidud. Teda päästma minev noormees Valdur saab head nõu Soome targalt ning allilma jõudmine sujub üsna lihtsalt.

Nõiduslikus allilmas on tehnika võrreldes maapealsega väga kaugele arenenud. Kasutatakse kaameraid ja jälitusseadmeid. Mõned inimesed muudetud robotisarnasteks kuulekateks töölisteks ehk Varjudeks. Käib pidev liinitöö ja asjade kokkupanemine, kuigi töölised ei tea, mille jaoks kokkupandavaid juppe hiljem kasutatakse. Käivad jutud, et kusagil hoitakse ka inimeste kehaosi varuks, kui kellelgi peaks vaja minema.

Röövitud tütar on peidetud allilma rahva hulka ja pole teada, kas ta on keegi teenijarahvast või  perenaine ise. Igal juhul saab Valdur naistega kiiresti hea jutu peale ja lugu võtab peagi romantilise suuna.

Etnohõngulist ulmejuttu soovitaks naissoost lugejale, kellele inimsuhted tehnilistest kirjeldustest rohkem meeltmööda tunduvad.


Kuues Maa

Siim Veskimees

 

Algab kui rahvajutt, jätkub nagu erootiliste sugemetega science fiction. Kaunite neidude kehakumeruste kirjeldustega pole koonerdatud ja leidub ka atleetliku kehaehitusega mees, kes nende neidude vajadusi rahuldab.

Kuues Maa on Kreutzwaldi loomingust tuttav muinasjutuline maailm täis nõidust ja maagilisi vidinaid. Tegelikult on primitiivse ühiskonna varju peidetud kõrgtehnoloogiline kultuur, mis tekitab kõik imeliste võimetega olendid ja esemed.

Väga pikaks venitatud jutt, kus lahingute ja varustuse üksikasjalikud kirjeldused vahelduvad seksistseenidega. Pikapeale hakkab igav. Kuigi rahvajuttude tegelased on kohusetundlikult ära mainitud, moodustavad nad ainult tausta teadusulmelisele põhisüžeele.

 

Kuningatütre kingitus

Maniakkide Tänav

 

Jällegi on tegemist röövitud neiu päästmislooga. Häkker-palgasõduri seiklused virtuaalmaailmas meenutavad samalt autorilt „Täheaja“ antoloogias ilmunud jutte.

Taas on Kreutzwaldi maagia ära seletatud tehnoloogiliste lahendustega. Talurahvas elab arvutiga loodud illusioonis. Peategelase ustavaks kaaslaseks saab murdekeeles kõnelev robot-metssiga Bandiit, kes on justkui rääkiva koera eest. Võluhobune on tegelikult hõljuk ja kõikjal ringi kondav uudishimulik kass luurerobot.

Liitreaalsuses suudab peategelane õige ja vale vahel vahet teha spetsiaalse ajju siirdatud nägemisprogrammi abil. Sellegipoolest ei suuda tehnika teda täielikult kaitsta tuumareaktori kiirguse eest, mis kõige muu hulgas ka nägemistaju segi lööb.

Mõnusa huumoriga seiklusjutt hoiab pinget lõpuni üleval ja lugejal igav ei hakka.

 

Kahitud Kuningatütar

Indrek Hargla

 

Külmalise kättemaks Virumaa kuninga perele ja järeltulijatele paneb laibad hauas ringi pöörama ja elava soovima, et surm juba kiiremini saabuks. Rongad kuulutavad ette hukatust, Soome tark ja Rehepapp lendavad hiiglaslike kotkaste seljas. Sünge etnoõudusjutt sarnaneb olustikuliselt rohkem Laipaigale kui Kreutzwaldile, lülitades lugeja kujutlusvõime täpsete kirjelduste abil kergesti tööle. Siiski jääb jutu seest tähtis jupp puudu - tahaks teada, mis rehepapiga külmalise juures juhtus.

Hästi kirjutatud lugu, mis sobib hästi rahvajutuvaramusse.

 

Üksinduse allikas

Mart Sander

 

Lugu leiab aset aastal 1840, kus inimesed enam muinasjuttudesse ei uskunud, aga mõned legendid ringlesid rahvasuus veel endiselt. Loo peategelasest noormees peab valima oma pere ja kauni näki vahel, kes mustlase ennustuse kohaselt olevat tema elu armastus. Iga näki juures veedetud öö kestab pärismaailmas mitu aastat ja hommikused kojuminekud muutuvad noormehe jaoks ühe keerulisemaks. Tüüpilise rahvajutuna kulgev lugu leiab ootamatu ja mõneti iroonilise lahenduse, mis paneb muigama ja kirjanikku mõttes õlale patsutama.

 

Rõugutaja tütar

Jaagup Mahkra

 

Peategelaseks on Kreutzwald ise, kes rändab mööda Eestimaa külasid oma lugude jaoks ainest kogumas. Ta kuuleb jutustust Rõugutaja tütrest ja satub loo tagamaid uurides kohutavate saladuste jälile. Selgub, et juhtunust polegi väga palju aega möödas ja üks Rõugutajat näinud inimene viibib isegi veel elavate kirjas. Samuti pole lõppenud jubedused, mis legendiks saanud loos aset leidsid.

Psühholoogiline õuduslugu tükib kohati oma olemuselt lausa perverssuse piire ületama. Kohutavad piinad segunevad naudinguga ja inimmõistuse sügavatest soppidest võib leida asju, mille olemasolust ta isegi teadlik polnud. Soovitaks lugeda tõsiste horror-juttude austajatel.

 

Vinguv jalaluu

Meelis Friedenthal

 

Jutt mehest, kelle kätte sattus inimese sääreluust tehtud vile. Juureldes vile päritolu üle ja nähes kummalisi unenägusid, vedeleb ta hilis-suvel oma maakodus murul mädanevate õunte keskel ning joob viina. Lõppkokkuvõttes ei vii lugu eriti kusagile välja. Oleks oodanud äkilist pöörest sündmustikus ja millegi juhtumist, aga mitte midagi erilist ei toimunud. Nägemustes kirjeldatud tegevus läks küll iga kord edasi, aga ei mõjutanud oluliselt nende nägijat. Pigem oli tegemist nädala pikkuse deliiriumiga. Seos Kreutzwaldi rahvajuttudega on selles loos küll väga nõrk ning ainus kiiduväärt asi terves jutustuses on pealkiri.

 

Meristepidu

Indrek Hargla

 

Eesti rahvaluule uurija, kes tunneb erilist huvi Kreutzwaldi loomingu vastu, läheb uurima Iinismaa küla. Legendi järgi olevat Iinismaa kunagi olnud jõukas ja õitsev koht, kuni juhtus midagi koledat. Külast sai hüljatud paik ja selle elanikke hakati põlgama. Neid peetakse nüüd lausa värdjateks, merielukate järeltulijateks.  Loo sisse on põimitud ka muinasjutt sellisena, nagu ta rahvasuus oli. Kui suur osa muinasloost tõele vastab ja millised need Iinismaa inimesed tegelikult olid, selgub juba kohale minnes. Iinismaa rahva sõnul on külalised vägagi oodatud, sest kohe on algamas meristepidu.

Taaskord õudusvaldkonda kuuluv lugu tuletab meelde, et mitte alati pole eestlaslik viha naabrite vastu põhjendamatu jonn ja vahel tasuks ohumärke tõsiselt võtta.



Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1033)