Järjekordset õnnitletavat valides ma püüan pigem vältida täies loomejõus sünnipäevalapsi. Seekord olen aga teinud teadliku erandi ja soovin õnne duole, millest pool on sündinud 29.detsembril 1967. aastal. Ehk et värskelt 51 aastasena on vähemalt vanuse poolest veel kõvasti aega lammutada. Kas selleks võimalust antakse, on muidugi juba eraldi teema. Pigem loodan, et antakse ja mul on kunagi põhjust ja vajadust seesinatset õnnitlust täiendada.

Tänasel päeval Wachowskitena tuntud Lilly (tema siis sünnipäevalaps) ja Lana (õest kaks ja pool aastat vanem) said sündides nimeks Andrew ja Laurence. Olid mõlemad tegevad kooliteatris ja -televisioonis, kõrgkoolis jäid õpingud katki ja vennad tegelesid mõnda aega ehitusmaailmas. Selle kõrvalt kirjutasid aga muuhulgas mõned graafilised novellid. Näiteks Clive Barkeri Hellraiseri seeriasse.

Varajaste tööde, tegemiste kohta lugedes jäi mulje, et esialgne ambitsioon oli vendadel stsenaristidena tegutseda, aga pärast seda, kui nende käsikiri pigem suuremal määral ümber kirjutati ja filmiks „The Assassins“ (1995) vändati otsustasid nad, et parem ikkagi ise lavastada. Hilisematest töödest on vaid „V for Vendetta“ (2005) selline, kus Wachowski Brothers on stsenaariumi kirjutanud, aga ei lavasta. On aga hoopiski jõulisemal positsioonil, nimelt produtsentidena tegevad.

Esimene lavastamisproov „Bound“ (1996) sai mõõdukalt kiita, järgmine tegi aga vennad ilmakuulsaks. „The Matrix“ (1999) on absoluutne fenomen. Kõige selgemini saab sellest aru nüüd pea' kakskümmend aastat filmi üle vaadates, kus järjest tulevad ette mingid hoopis teised filmid ja sarjad ja paroodianumbrid, kes on siit midagi laenanud või võtnud ette naljaks pöörata. Järjefimid Reloaded ja Revolutions (mõlemad 2003) nii pööraselt edukateks ei osutunud. Raha tõid küll mäetäie sisse, aga kriitikud nahutasid mõnuga.

Järgnes juba mainitud „V for Vendetta“ , kus siis lavastamisest väike paus võeti ning siis „Speed Racer“ (2008). Jaapani animel põhinev film, kus viimast korda olid lavastaja-stsenaristi-produtsendina ametis vennad Wachowskid. Cloud Atlase (2012) juures olid juba tegevad Lana ja Andy Wachowski ning Jupiter Ascending (2015) postritel viidatakse neile kui creators of the Matrix trilogy. Lilly tegi oma esimese avaliku etteaste seriaali Sense8 (2015-2018) eest auhinda vastu võttes 2016. aasta kevadel.

Wachowskitest stsenaristidena rääkides, siis kui „V for Vendetta“ kõrvale jätta, mis põhineb Alan Moore koomiksiraamatul, siis kõik, mis on sündinud pärast esimest Matrixit, on kriitikutelt parasjagu sakutada saanud. Ning ma ei ole siin ka praegu selleks, et öelda, et see on hirmus ebaõiglus olnud. Nende stsenaariumite kvaliteet on diskuteeritav. Ütlen ausalt, ma ei leidnud endas jõudu, pühendamaks ligi kolm tundi „Cloud Atlase“ üle vaatamiseks ja mul ei olnud absoluutselt mingit huvi värskendada mälu „Jupiter Ascending“ osas. Ma olen täiesti nõus nende hinnangutega, mis kiidavad Pilveatlase ambitsioonikust ja visuaali, aga minu jaoks on põhimõteline probleem, see kui filmi kohta saab öelda I gave up any attempt to work out the logical connections between the segments, stories and characters. Wachowskid ise muide on ses osas küllalt erandlikul seisukohal. Tavapäraselt ju lavastaja kinodesse jõudnud versiooniga päris 100% rahul ei ole ja sünnivad directors cut'id ja kommenteeritud väljaanded. Ehk et lavastaja tahab olla täiesti kindel, et tema visioon on vaatajale üheselt selgeks tehtud, et ei oleks mingeid kaksipidimõtlemisi. Wachowskid aga mitte ainult ei arva, et kinoversioon ongi täiesti valmis ja mingeid täiendusi ei vaja, nad eeldavadki oma filmidest, et need peaks vaatajat segadusse ajama/üllatama ja kui sul on filmis nähtu kohta mingi oma tõlgendus, siis on see väga hea ja tervitatav. Minu poolt ainult austus sellise kindlameelsuse eest, eriti kui selline kindlameelsus püsib ka pärast „Jupiter Ascending“ valmimist.

Visuaalse poole pealt aga on Wachowskite filmid senini silmale kaunid vaadata. Ei ole kordagi seda probleemi, et vaatad ja mõtled, et kuhu küll need kümned ja sajad miljonid eelarvevahendeid kulutati. Kõigis nende filmides on stseene, mida ma suu ammuli vaatasin (Jupiter Ascending siinkohal ainukese näitena, kus see ei olnud komplimendina mõeldud). Selline vaimustumine eeldab vaatajalt muidugi seda, et endast tuleb laps välja lasta. „Speed Racer“ kõige ehedama näitena. See film ei allu analüüsile. Lase aju lõdvaks ja mine vooluga kaasa. Täpseim võrdlus on ehk see, et tegemist on arkaadi mitte simulatsiooniga. Käisin teda kümme aastat tagasi kinos vaatamas ja olen pettumuse kartuses teadlikult vältinud uuesti vaatamist. Asjatult. Siiani täpselt sama eneseteadlik ja pöörane.

Hetkel ei suuda aga meenutada ja ei loe ka märkmetest välja, kas „Speed Raceri“ mõnes võtmestseenis vihma kallas või kasutati muudmoodi langeva vee motiivi... Nii, vaatasin üle. Loomulikult kasutati. Peategelased kahekesi autos, langetatakse oluline otsus ja vihma sajab. Koduseks ülesandeks jääb kontrollida, kas mõnes nende filmis seda võtet ei ole kasutatud. V for Vendettas muide öeldakse lausa otse välja „God is in the rain“. Usu teema siis teine loomingut läbiv motiiv. Kogu Matrixi triloogia on ju Lunastaja lugu ja „Cloud Atlas“ ühe religiooni kujunemise kronoloogia kõige ilmsemate näidetena.

Värskeim Wachowskitega seotud uudis on küll selline, et ühtegi uut projekti neil hetkel töös ei ole ja tööruumid ise on müügis, aga las tõmbavad natuke hinge ja küll jõuavad põhjust anda Lana sünnipäevaks uue õnnitluse kirjutamiseks. Eriti kui arvestada praeguseks nähtud „Sense8“ kolme seeriat. Siiani on väga lubav. Anne on jääv, vahepeal ongi ehk vaja patareisid laadida.