Tõlkinud Peeter Helme

Elias Hirschl (1994) on Viinis sündinud ja seal ka elav romaanikirjanik, muusik, teatriautor ja slämm-poeet. Ta on Thomas Berhnardi tribüüt-punk-bändi „Heldenplatz” kitarrist ja laulja. 2015. aastal külastas Hirschl ka Eestit, kus toimunud Euroopa poetry slam’i meistrivõistlustel sai kolmanda koha.


Dr. Schlödringeri laboris valitseb sõnniku lehk. Sõnniku ja geeniuse. Vahekäigud kaovad kaugusesse, kus nad sulavad üheks punktiks. Päevavalguslambid laes kiirgavad igavest eredat neoonvalgust kirjutuslaudadele, mis on reastatud justkui pärlid lõputusse, lõpmatusse viivasse ketti. Igal laual on kirjutusmasin. Iga kirjutusmasina ees istub ahv.

„Nad nimetasid mind hullumeelseks! Hullumeelseks! Ja siis naersid nad mu välja. Aga kui ma neile käsikirja nina alla panen, ei naera enam keegi! Mitte keegi! Muidugi, välja arvatud siis, kui tegu on komöödiaga! Siis peaksid nad tõesti kõik naerma!”

See oli dr. Schlödringer aastal 2018, kui ta pani naerva Ted-Talk’i publiku ees paika oma monumentaalse projekti nurgakivi: sättida lõpmatult palju ahve lõpmatult paljude kirjutusmasinate ette, et rekonstrueerida üks William Shakespeare’i kadunud teos. Paraku on täpselt 50 aastat hiljem eksperiment jätkuvalt hoos.

„Oleme nüüd siin koos dr. Schlödringeriga tema laboris. Härra dr. Schlödringer, juba pool sajandit töötate te lõpmatult paljude ahvidega. Kuidas peaks üks tavaline inimene seda endale ette kujutama?”

„See on kohutav! Te ei suuda endale ettegi kujutada, kui kohutav see on! See stress! Ma ei saa enam sõbakestki silmale! Pidev ahvikisa! Pidev sitahais, pidev väljakannatamatu tippimine. Pidev väljakannatamatu, katkematu, ei iial lõppeda tahtev tippimine väikestel karvastel sõrmedel! Tipp, tipp, tipp, tipp, tipp, tipp! Millal see lõpeb? Millal see lõpuks ometi lõpeb? Tipp, tipp, tipp. Ahvid ajavad mind hulluks! Nad ei taha üleüldse tööd teha! Nad lihtsalt keelduvad kirjutamast nendel ajast ja arust kirjutusmasinatel, nad nõuavad MacBooke! Lõpmatult palju MacBooke! Aga kas te arvate, et teadusministeeriumil on selle jaoks raha? Ei! Ja siis millalgi taipasid ahvid, et neile ei maksta töö eest. Nad hakkasid ametiühinguid asutama. Suudate te endale ette kujutada, kui kurnav on pidada läbirääkimisi lõpmatult paljude ametiühingutega!? Ainuüksi see kestab igavesti, kui kaua neil läheb omavahel nõudmiste kokku leppimiskes aega! Ja kogu aeg see TIPP, TIPP, TIPP!”

Dr. Schlödringer paistab täielikult samastuvat oma tööga. Ta on läbi mõelnud oma teooria praktikasse üleviimise iga aspekti. Ometi näib töö ta närve söövat. Ta juuksed on hallid. Tema silmi ehivad sügavlillad rõngad. Ta käed värisevad.

„Lisaks oleme avastanud, et mustrid, mida ahvid klaviatuuril taovad – kui nad üleüldse töötavad – pole üleüldse juhuslikud! Palju sagedamini tipivad nad keskmistel klahvidel, unustades seejuures täielikult numbrid ja interpunktsiooni. Vahel lahmivad nad ainult ühte ainukest täheklahvi või kisuvad klahve välja, et neid süüa või endale perse toppida. Lisaks aktiveerisid umbes pooled ahvid ühel hetkel suurtähefunktsiooni ega ole seda senimaani maha võtnud ja nüüd kirjutavad nad kõik CAPS LOCKIGA!”

„Pooled ahvid? Aga kas siin pole mitte lõpmatult palju ahve?”

„Palun ärge hakake millegi sellisega peale! Selle peale saan ma uuesti migreeni!”

Dr. Schlödringer viskab endale suhu mõned tundmatu koostisega tabletid. Tema laubal tuksleb ülespaistetanud, esiletõusev veresoon. Kui tabletid aegamisi mõjuma hakkavad, rahuneb ta veidi ning on viimaks lausa nõus tutvustama meile siin töötavate teadlaste igapäevatööd.

„Nagu näete, on meil siin terve hulk doktorante, kes kas aitavad materjali otsida, joostes piki lõpmatult paljusid kirjutuslauavahesid, või istuvad üleval vaateplatvormidel ning püüavad binoklite ja kaameratega tabada mõtestatud sõnu ja lausekatkeid, aga seni pole nad mitte midagi kirjanduslikult väärtuslikku leidnud. Korra avastas keegi tähelepanuväärse fraasi „Seal on keegi.”, üks teine kord leiti kasutusjuhend Dysoni tolmuimejale – mongoli keeles. Siis veel ükskord leidsime „Turbo Tomi”[1] stsenaariumivisandi – kirjutatud paraku tagurpidi ja binaarkoodis. Aa, ja siis ilmusid ühe korraga välja kõik Paulo Coelho romaanid. Nagu öeldud – mitte midagi kirjanduslikult väärtuslikku.”

„Leidsin ühe! Leidsin ühe!”

Korraga puhkeb teadlaste seas torm. Üks vaatleja vehib närviliselt oma kurepesas binokliga ja osutabmetsikult žestikuleerides ahvile rea 400 203 ja vahekäigu 32 288 998 ristumiskohas. Vaatleja suunab kaamera paberilehele, millele ahv parasjagu tipib, suurendab nii palju kui võimalik ja loob otseülekande keskusega. Kirjutusmasinale kinnitatud paberilehelt võib väikeste ja ebaselgete tähtedega kirjas eristada kahte sõna: „enter maxim”

„Seal see ongi!” röögatab dr. Schlödringer ja ta näo vallutavad rõõmupisarad. „Lõpuks! Lõpuks! See peab see olema! See peab olema Shakespeare’i kadunud näidendi algus! Enter Maxim! Maxim astub lavale! Draama! Tragöödia! Tegevusega Louis V aegses Pariisis! Või komöödia! Lyonis, vahetult pärast katkupuhangut! Lõpuks ometi!”

Nüüd jõllitame juba kõik ootusärevalt paberit ning ootame hingetuna, mis saab edasi. Ahv viivitab paar sekundit, mille vältel ta ükskõiksusest maailmamuutva olukorra suhtes oma tagumikku kratsib, siis asetab ta käed taas aeglaselt klaviatuurile ja tipib veel mõned tähed. Pärast mõnda klahvilööki ilmub ekraanile järgmine sõnum:


„enter maximal warp speed.”


Dr. Schlödringer kukub meeleheitest kokku. „Mitte jälle! Mitte jälle!”

Üks doktorant jookseb kohale, laseb ahvi maha, võtab täiskirjutatud paberipaki pealkirjaga „Spock’s Christmas Adventure” ja paneb selle ülejäänud 20 miljoni Star Treki stsenaariumi juurde laoruumi 937C.

„Iga neetud kord!” nutab dr. Schlödringer. „Iga kuradima neetud kord!”

Veel üks ettenägematu probleem näib ilmselgelt seisnevat selles, et ebaproportsionaalselt suure tõenäosusega kirjutavad ahvid Star Treki fännikirjandust. Tänaseni ei suuda keegi seda fenomeni seletada.

„Varsti ei tea ma enam ise ka, kuidas edasi,” nutab dr. Schlödringer. „Ma arvasin, et paarikümne aastaga oleks meil vähemalt midagigi. Mõni Samuel Becketti tekst, Kafka lühijutt või vähemalt üks ainumaski Shakespeare’i tsitaat, aga ei, mitte midagi, lihtsalt mitte midagi.”

Ta viskab endale sisse järgmised kakskümmend tabletti ja me ootame, et ta uuesti mõnevõrra rahuneks. Nagu selgub, on ettevõtmise absoluutne ebaefektiivsus kõigest jäämäe tipp. Projekti kõige fundamentaalsem probleem, seletab dr. Schlödringer, olla füüsika ise. Ruumide lõpmatu ulatuse märkimisväärne puudus seisnevat selles, et lõpmatult kasutada olev materjal võib oma lõpmatu massi tõttu kukkuda gravitatsioonilise kollapsi mõjul ühe silmapilgu jooksul kokku pelgaks singulaarsuseks, täiuslikuks ruumilise ulatuse ja ontoloogiliste omadusteta mustaks auguks, mistõttu ei oskavat ta põhimõtteliselt selgitada, kuidas me siis ikka veel


[1]Austria lastemultikas. - Tõlkija.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1226)