Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Detsembrinumbris heidame pilgu veebikoomiksile “Punahänna unenägu” (“A Redtail’s Dream” / “Punahännän uni”).

Tegu on lõpuni valmis looga, mille kirjutas ja joonistas Soomerootsi autor Minna Sundberg. Koomiks ilmus 2011-2013 inglise ja soome keeles (keelt saab vahetada käigu pealt kasvõi igal leheküljel) ja loo sisukorra leiab siit: www.minnasundberg.fi/comicindex.php.

“Punahänna unenägu” on pühadeseiklus, kus Põhjala mütoloogiaga põimub heaolust pakatav küla-olu ahjusoojade saiade, vabaõhu-söömaaja, hubaste tarekeste ja organisatoorsete nägelustega. Lugu hakkab hargnema sellest, et taevaste rebaste suguvõsa koguneb pidama oma aastakoosolekut. (Koosolek ise olla nõnda igav, et selle saab üle elada ainult korvitäie kohevate kuklite najal.) Loo nimitegelane, üleannetu rebasekutsikas, on koosseisust on välja arvatud ja saadetud virmalisi jooksutama. Aga Punahänd on lohakas, virmaliste lõim läheb heleda plaksuga pooleks, maa ja taevas saavad kokku ning terve inimeste küla satub kogemata teise ilma.

Tere tulemast linnuteele!

Kutsikas tahab virmaliste otsad kokku tõmmata, mustuse vaiba alla peitu lükata ja vallatusi jätkata. Aga, oh õnnetust, Linnutee on ligidal ja “need totakad linnud” korjasid külarahva hinged usinasti sleppi, et nad Toonela teele juhatada. Kui siis nüüd maa ja ilm oma kohale tagasi pandaks, tuleks välja, et külatäis rahvast on graafikuväliselt, korrektse vormistuseta Toonelasse suunatud ning nende õigele kohale tagasipanek tähendaks taevastele jõududele palju ebameeldivat bürokraatiat. See omakorda tähendab, et ka Punahända ootaks ees suuremat sorti sekeldus. Püüdes olukorrast puhta nahaga välja tulla, eraldab nähvis katkikärisenud reaalsuse muust ilmaruumist kaitsva unenäomulliga ja ja asub plaani hauduma.

Nüüd tulevad mängu loo põhikangelased: poiss Hannu ja koer Ville, kes külarahva jõulusekelduste eest metsa jalutama hiilisid ning nõnda virmaliste-intsidendi vahetust mõjuväljast pääsesid. Punahänd püüab koerale-poisile väita, et tema mure on hoopis nende mure, ning et just Hannu ja Ville peavad nüüd läbi unenäomaailma teele asuma ja külarahva maapealsesse olekusse tagasi juhtima.

Maa ja ilm pole päris omal kohal.

Siit alates moodustab iga peatükk oma alguse ja lõpuga väiksema seikluse või missiooni.
Iga selline missioon toimub rebaseune erineval “levelil” ja järgib sama põhimudelit: Hannu ja Ville visatakse uude keskkonda ja Ville omandab uue kuju (säilitades siiski mõned koerlikud tunnused); lind-kuller edastab sõpradele loomakujulise ripatsi, sõpradel tuleb antud keskkonnast üles leida mõjukam oma-küla tegelane ja kujuke talle üle anda (Punahänna briifingu kohaselt aitavad kujukesed külarahvast maa peale tagasi juhtida).

Majesteetlik veelind toob püha talismani.

Iga kujukese kohaleviimisel ilmneb takistus või lisaülesanne, mille lahendamisel lähevad käiku nii hambad, rusikad, aerud, kui ka postipakid. Esimeses unevallas on asjalood lihtsad ja kodused. Villest saab orav ja Hannu kätte ilmub saadetis külakooli direktorile. Direktor Tikkanen on hea meelega päri unenäost ära jalutama, ainult üks väike asi tuleb lõpule viia - ilukirjas tähestik kabineti seinal vajab ö-tähte. Kui seltskond on mõnda aega asjatult tuustinud, taibatakse avada postipakk.

Õpetaja otsis Ö-tähte

Teise unevalda jõudes kinnitab Punahänd, et plaan toimis ja koolimajas olnud inimesed jõudsid õnnelikult maisesse külla tagasi. Nüüd lihtsalt korratagu sooritust - käkitegu! Muidugi on siinsed asjaolud pügala võrra keerukamad: tühjades taredes pole ühtki inimest, taevast kallab kapaga vihma ja maastikul kondavad ringi mürkmaod (ka Ville on muutunud karvaseks ja käppadega roomajaks). Külarahvas leitakse lõpuks soo tagant kaljudelt, kus nad end lõkke ääres soojendavad. Rebase-unest teadlik talunik on rõõmuga valmis teised koju viima - kui aga keegi need rästikud välja pealt minema ajaks. Rästikutega läbirääkimistesse asunud, saavad Hannu ja Ville teada, et ussisugu soovib taeva minna ja nüüd ootavad nad kollektiivselt pilvedest päästvat piksenoolt. Õnneks leidub ilmkäraka maaletoomiseks läheduses piisavalt rauda ja peagi purjetavad poiss ja koer kolmandasse unevalda, kus ootab ees meeldiv suvepäev täis argiseid askeldusi ja usinat kalapüüki. Koer Villele toob seekordne üleminek uusi raskusi - hülge kujul maismaad ületades satuvad külje alla aina kuuseokkad ja kuklasepesad. Pärast logistilisi sekeldusi leiavad poiss ja koer üles kohaliku arvamusliidri. Kalavabrikant Skärsholm teab samuti unenäo-olukorrast kõike ja suunab sõbrad paadiga merele eriti suurt kala jahtima (proua ise julgestab neid vaatetornist harpuuniga).

Hüljes-Ville ja tige kala.

Kuigi seiklused-missioonid järgivad praktilis-argist joont, võib juba siin tähele panna, kuidas unevallad tasapisi turvaliselt maistest olekutest eemale triivivad. Abivalmis inimtegelastele (ja nende sama abivalmis loom-kaaslastele) pakuvad kontrasti vaenulikud loodusjõud ja süvenev uneloogika, üha rohkem peab erinevate olenditega võitlema ning mis kõige kõnekam - mitmesugused linnud muutuvad aina jutukamaks ja jultunumaks. Vahelejäämishirmus rebasekutsikas ise sepitseb samuti üha julmemaid riukaid: sel ajal kui Hannu ja Ville tema loodud reaalsuses ringi müttavad, püüab ta unenägu kokku pakkida ja vehkat teha ning mõrvaplaani nurjab vaid kotkas Kokko sekkumine.

Kotkas Kokko jälgib kullipilgul.

Neljandas unevallas satuvad sõbrad südatalvisesse metsa, kus Ville võtab põdra kuju. Väsimus ja tuttav keskkond tekitavad hulgaliselt lisasekeldusi, nii et alles tüki aja pärast selgub siinne suurem ülesanne - tarvis on maha lüüa oksakõdust kokkumanatud jõle eba-põder.

Põder-Ville ja hirmus hiiepõder

Viiendas unevallas on lumi veel sügavam, mets veel paksem ja linnud veel ülbemad. Hannu on nüüd silmnähtavalt kurnatud ja pähesadanud vopsudest uimane. Õnneks jagub karuks moondunud Villel jõudu läbi lume trampida, kaarnatega kraagelda ja Ville kõrge männi otsa tirida. Nimelt peavad sõbrad külastama Kokko isiklikku pesapuud ja sealt pisut tulealustust alla tooma - selle abil loodab metsas lõket tegev külarahvas kõrge kotkaga ühendust saada.

Ülbe lind juhatab teed.

Kuuendas unevallas voolavad kevadveed, Villest saab jänes ning ees ootab hoopis uut moodi katsumus. Siiani tervitasid rebaseunne lõksu jäänud inimesed Hannut-Villet rõõmuga, siin aga töötab üks omadest neile otseselt vastu. Eks hoiatanud ka Kokko, et liigutakse ohtlikel radadel - maailma äär pole kaugel, uni võimutseb, Toonela läheneb.

Kandlega lõngus mängib unelaulu.  

Seitsmenda peatükiga saavadki Punahänna une-ilmad otsa ja jõutakse välja päris Toonelasse, kus Villele kasvavad külge temaatiline luigekael ja tiivad (neli väntajalga ja rõngassaba jäävad talle siiski ka alles). Siin valitsevad omad seadused ning korralagedust ja isetegevust ei sallita.

Igaühel pole Toonelasse asja.

Varsti ilmub sissetungijatega tõrelema ka Toonela luik isiklikult. Käputäie inimesi, kes väljaspool järjekorda kohale toodi, lubab ta ise tagasi toimetada - kui ta kunagi aega saab. Ka inimesed ise ei paista kojuminekust vaimustuvat. Käsikähmluse ja sõnaosavuse abil saadakse kujuke lõpuks siiski üle antud ning kojulend võib alata… Või kuidas?

Toonelasse pistab nina Punahänd ise, kes teatab süüdimatult, et ta võib-olla, natukene, kogemata kukutas Hannu peaga vastu kivi ja nüüd oldagu lahked, koer läheb maa peale, poiss jääb siia. Koer ja poiss pole muidugi asjade käiguga rahul, sõdivad vastu ja kutsuvad varem kohatud hingeloomi-seltsilisi appi. Viimasel hetkel sekkub kotkas Kokko, kes Hannu Toonela vetest välja kisub (luigele tõotab ta, et aitab pärast paberimajandust korrastada).

Kokko poetab mõlemad sõbrad enda loodud viimasesse unevalda, kus nad tuttavat  missiooniskeemi järgides jõuaksid ärkamise-üleminekuni. Vahepeal on teised taevased saadikud kutsika sigadustele jälile saanud. Paharet püütakse kinni ja visatakse tseremoonitsemata Hannu ja poiss-Ville meelevalda. Loo lõpuks võidab sõprus iseka väe, ulakas kutsikas saab naha peale ning maa ja taevas pannakse oma kohale tagasi. Kõik on nagu ennegi - ainult Villest saab üles ärgates päris poiss.

Poiss Hannu ja poiss-Ville jahivad rebast

“Punahänna unenägu” võib soovitada ennekõike ugrisõbralikule ja folkloorikallakuga lugejale. (Kujutan vaimusilmas andunud lugejat, kes iga viite peale “Kalevala” õigelt kohalt lahti oskab lüüa.) Samal ajal on tegu kaasaegse nihestatud ja mängulise remiksiga, millest hargnevad seosed mitmese ajastusse žanri, keelde… Tutvustuses nimetab Minna seda “harjutuskoomiksiks”. Ju on autori hinnangus tera tõtt, sest mida kaugemale lugeda, seda selgepiirilisemaks ja samas mitmekihilisemaks arenevad tegelased; samuti muutub pildikeel loo jooksul kindlamaks ja sihipärasemaks.

Lõpetuseks paar linki: Sundbergi koomiksite pealehelt leiame ka praegu ilmuva loo (millest tulevikus samuti juttu teha plaanime); autori Twitch'i kanalis saab aga joonistus-sessioonidele regulaarselt otse kaasa elada.