Paljud teavad, milleks on Peter Jackson võimeline, kui tal ei ole filmide tegemiseks sentigi raha. Veel rohkemad teavad, milleks on ta võimeline, kui talle anda olemasolev teos ning palju raha. Mees, kelle režissööriteekond algas filmidega “Bad Taste” ning “Dead Alive”, jätkab talle uuel aastatuhandel kombeks saanud eepiliste filmide tegemisega. Philip Reeve loodud “Surelike masinate” maailm on just üks sihukesi grandioossemaid suutäisi, millest linateose väntamist julgeksid vähesed ette võtta.

Philip Reeve alustas oma kirjanikukarjääri raamatu “Surelikud masinad” avaldamisega aastal 2001. Sellele järgnesid paariaastase vahega ülejäänud tetraloogia osad (“Kuldseeklid” 2003, “Põrgulikud leiutised” 2005 ning “Pimenev tasandik” 2006) Näljaste linnade kroonikast. Eesti keeles on autoril ilmunud ka viktoriaanlik kosmosetriloogia “Larklight” (2015).



Mina läksin filmi vaatama tublide eelarvamustega ning ei pidanud pettuma – kõik oli täpselt nii halb, nagu ma olin oodanud. Ehk kohati halvemgi. Algus loomulikult oli suurepärane (ilma irooniata) – steen, kus mäesuurune London ajab taga tohutu tehasemõõtu väikelinna, oli muljetavaldav, kuid tänapäeva CGI levikut ning kvaliteeti arvestades, oleks see sama, kui 70 aasta arvustuses kiita, et film oli värviline. Nagu karta võis, on raamatust jäetud alles vaid karakterite ning asukohtade nimed. Aga see kõik on ju Peter Jacksoni hilisemat loomingut arvestades täiesti tavaline.

Nagu “Kitsas kingas” kunagi oleks öeldud:
Peategelane Thomas Natsworthy, Londoni ajaloomuuseumi 3. järgu õpipoiss, kellest me saame vaid teada, et tema vanemad on õnnetult hukka saanud, satub eneselegi ootamatult actionfilmi, kus ta peab ajama taga tundmatut tüdrukut just parasjagu lõhkilõigatavas linnas. Pärast segast jälitamisstseeni leiab ta end segastel asjaoludel linnast maha heidetuna ning tema ainukeseks ellujäämisvõimaluseks on eelnevalt tema poolt taga aetud neiu Hester Shaw. Ühiste seikluste tulemusena (millest ei puudunud väga segaste motiividega tagaajajad) jõutakse orjaturu kaubapoolsesse leti osasse ning lühikese märuli järel juba Airhavenisse, kus vilkuva ning säriseva hõõglambi kõrval seisab suur silt “Ära tekita sädemeid”. Loomulikult jätkab film samas tempos tulistamiste ning peksmistega nüüd juba taeva ja maa vahel. Ilmub välja ka näiline paharast Shriek, kes kiirelt ning efektiivselt juppeks lastakse, et saaks minna märulit pidama maapinnale lähemal asuvasse Londonisse, mis suudetakse filmi lõpuks samuti juppeks lasta. Meeldivat kinoelamust.



Ma võiks lugeda üles kõik need asjad, mis filmi ja raamatu vahel ei klapi, nagu näiteks peapaharasti Valentini täiesti must (isegi mitte must-valge) roll, mida mees sellest hoolimata hästi täidab, või Medusa salastatud arendustöö, mis raamatus oli täiesti avalik ning rahva poolt toetatud, või Hester Shaw väikeste mõlkidega kena näolapp, kuigi raamatus kattis tema arm nii silma kui nina (nagu välja pakutud, siis ilmselt ei olnud Jacksonil nii palju muna, et sundida kinokülastajaid kaks tundi koledat lõusta vahtima), kuid mis mõte sellel oleks. Need kaks teost on täiesti erinevad ning kui nimi just ei klapiks, siis võiks ehk maailma põhjal oletada, et need kaks on üksteisega seotud.

Aga ebaloogilisust oli filmis ilma raamatut kättevõtmatagi: filmi algul külastab ajaloolaste gildi juht Valentine meres kõndivat (!) vanglat, kus hoitakse ilmatuma tugevat stalkerik Shirek. Pärast lühikest vestlust otsustab Valentine stalkeri “vabastada”, hävitades selleks kogu vangla! Eriti jabur tundub see perspektiivist, kus kõnealuse kong ulatub kogu kompleksist väljapoole ning selle merrekukutamiseks ei ole tarvis tappa kogu vanglatäit vange ning vanglapersonali. Mis oli selle teo motiiviks, jäägu igaühe mõistatada. Suvalisi tapmisi oli kogu filmi jooksul veel, mis tõi meelde üht Stallone filmi, kus märulikangelast tapma saadetud paharast, selle asemel, et minna ning lüüa voodis tilgutite all olev mees maha, andus täielikult oma hobile tappa ettejuhtuvaid meditsiinitöötajaid, lastes ikka veel voodis oleva ning endale tilgutiga hoogu lükkava Stallone minema. Võimalik, et filmitegijad on püüdnud anda mõista filmi peapaharasti ülimast soovist teha mõistusevastaselt palju halba – muidu äkki keegi arvab, et see paharast on hoopis Londoni linnapea (huvitav idee, eks-ole).

Lisaks paistis kogu maailm kole roheline võrreldes selle otsatu mudamülkaga, mida Reeve oma raamatus kirjeldab. Silme eest jooksid mööda suured puud, mis murdudes linnade roomikute alla jäid. Mis mure oleks sellises rohelises maailmas maapinnal ellu jääda?



Aga ometi oli selle kõige juures ka midagi head: näiteks filmi esteetika, mis nõretab mõnusast diiselpunk stiilist, alustades riietest ning lõpetades linnade endiga. Vaatajale pakutakse ka ilusat vaadet (loomulikult meeletu märulistseeni vahele, mistõttu ei kesta vaade just kõige pikemalt) Londoni mootorile, mida raamatutes just väga ei kirjeldata. Õhusõidukid näevad välja väga (minu jaoks ehk liigagi) modernsed ning tundub ka, et igaüks neist oli filmi tarbeks hambuni relvastatud. Huvitav on selle juures see, et hoolimata ideest, et linna peaks võimalikult kokku pakkima, et sinna rohkem ehitisi ära mahuks, suudab õhulaev mootorist (läbi linna!) kenasti mööda sõita. Sellise avatud mootori puhul ei olnud turvakaalutlused vist väga prioriteetsed.

Kui on soov näha eepiliste vaadetega diiselpunk märulifimi, siis see on täpselt see, mida tuleks kaeda. Kui aga raamat on loetud ning meeldis, siis tuleks sellest heaga eemale hoida (või vähemalt lülitada aju filmi vaatamise ajaks välja), kuna need kaks ei ole kohe üldse võrreldavad.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1268)