Püha Miikaeli katsumine

Martti Kalda

Miikael astub duši alt välja ja läheb peegli ette. Imetleb oma keha. Ja äkki tunneb seljal meeldivat habemekarvade torget. Järgneb armuühe, mis ei näi tõene, ent ei saa olla vähem kui reaalne. Ja see juhtub veel ja veel. Kirikuõpetajast isa saab teada ja otsib sellele vastumeetmeid.

Esimene tundmus, mis lugedes tekkis – isver, kas terve jutt on niimoodi omaette lauseteks muudetud? Tuttav toimetaja kunagi kirus, et inimesed, ärge kuritarvitage mõttekriipse, kooloneid ja semikooloneid, koma on teie sõber. Siinne tekst läks hoopis teise äärmusse, iga võimalik mõttehetk sai punktiga tähistatud. Komasid vist pigem siis, kui autor oli nurka surutud ja midagi muud ei jäänud üle.

Ma praegu otsin mingit päris veenvat lõiku, milles see stiil mõjub läbini liialdatult. Sest suuresti jääb see tunne küll – et siinne punktidega eraldamine ei mõju üldse naturaalselt. Vaadake stiilinäidet: „Vaimupilt ent jäi. Kaunina. Ent. Mida kauem ta sellele mõtles. Mõlgutas ja meenutas. Seda ärevamaks läks Miikaeli meel. Kahtlus puges hinge.” Ja niimoodi terve novell. Mõtlen juba, et milleks kõik need punktid lausete sees. Ent kahtlus poeb minugi hinge, sest sealt edasi läheb: „Nagu uss uuristab õuna. Või kaevur maapinda. Salalikult, ilma selge plaani või sihita. Ja õun hakkas ussitama. Kärbus ja mädanes.”  Tekib tunne, et autor tahab loetleda pähe tulevaid metafoore, aga ei taha teha tuima loetelu, mistõttu otsustab jupitada terve teksti ja seega tuleb konstrueerida lauseid nõnda, et seda saaks tajuda mõnesõnaliste hüüatavateks lausungitena.

Ühesõnaga, tegelikult tahtsin jõuda selleni, et see jupitamine pole mu arust sugugi amatöörlik. Ajab algul kulmu kortsu ja pole sugugi loomulik, aga ma ei oskaks läbini veenvalt öelda, et on oskamatusest kohmakas. Küll aga mõjub suhteliselt tüütult. Tekstirütmi võiks veidi rohkem varieerida, muidu läheb kohutavalt üheülbaliseks. Kas see oleks hea tekst etlejale? Temast saaks kas kõike rõhutav haukuja või kokutamist üliettevaatlikult vältiv kokutaja. Vaikselt lugedes kaob see sõnu otsiv kokutaja kohemaid, sest punkt kui kirjavahemärk üksi ei tekita pausi, mis kannaks. Seega jääb domineerima sõdurlik hakkiv paugutamine. Igal miniatuurist pikemal proosatekstil, isegi igal kujutatud stseenil on oma sõnamuusika – kahju on, kui sellele võimaluste küllusele eelistatakse piirduda üksnes basstrummi monotoonse kõlaga.

Võiksin teha mõne sõnaga juttu ka sisulisest poolest. Autori poolt päris julge samm on alustada oma Reaktori-karjääri geiseksistseeniga. Mul on kuri kahtlus, et pärast avastseeni jätavad enamik ulmikuid teksti lugemata. Ja ega ma otseselt oska seda ülemäära kellelegi soovita kah - kellele peaks siin keskmine lugeja pöialt hoidma, kas peategelasest pojale, kes justkui tahaks ikkagi jätkata müstilist homoseksuaalset armusuhet (omamata sealjuures mingitki otsustusvõimet oma olukorra üle)? Või isale, kes näeb meeleheitlikult vaeva, et see temast välja juurida? Ebasümpaatsed tegelased kõik.

Sellegipoolest, tekstil on voorusi. Keeleliselt on igati nauditav (kui harjuda ja leppida ohtra punktitamisega). Süžeenatuke liigub kah suhteliselt huvitavalt (see tähendab, pärast alguse lakkumisstseeni, mis lakmuspaberina indikeerib ära, kas oled leplik lugeja või on see eksperiment läinud liiale). Ja lõppeb ikka paraja pauguga – peaaegu tahaks öelda, et puänt võiks olla see, mis lugemiselamuses domineerida võiks. Aga keda me petame – kui üldse, jääb käesolev novell Reaktori lugejatele meelde kui „see Reaktori tekst, mis algab meeste kebensiga”.

7/10

 

Hinged kuuluvad masinatele

Ander Skarp

Noort mammutikütti Atoid tabab ootamatu tõbi, mistõttu ema sunnib teda minema šamaanijurtasse. Seal olles satuvad poiss ja šamaan keset taastamisriitust mingisse veidrasse vahepealsesse hämusse, mis võib ohustada nende mõlema elusid. Sellega paralleelselt (ehkki poleks päris täpne öelda, et samaaegselt) püüab Taavi ruumisiirdelaevaga liikuda kuhugi kaugele-kaugele, ent juhtub midagi ootamatut. Miks ilmus ta Maa orbiidile, miks katab koduplaneeti jää - ja mida on vaja teha, et Atoi ning šamaan jääks terveks ja Taavi jõuaks oma sihtkohta?

Minu meelest on selle teksti sümpaatseim osa kõik, mis puudutab selle teadusulmelisust. Kui Taavi arutleb masinaga probleemi olemuse üle, puistatakse seal säärast tehnilist žargooni, mis annab SF-elamuse kätte küll. Heal määral on välja kirjutatud - „Struktureeritud kvantvälja erinevate olekute tõlgendamine, erinevate olekute tabamine ja klassifitseerimine...” - ja mõned muud näited mujal.

Teadusulmelisust rikub masinate toimimine hingejõul – mis eeldatavasti pole otseselt spoiler, sest pealkirjaski on sellele vihjatud. Natuke toob see teksti lausteaduslikkusest välja, annab talle mõningase müstitsistliku maigu. Iseenesest ei ole tarvis viriseda, et miks on tekstis mitteteaduslikku elementi, sama hästi võiks viriseda, et miks on mingis tekstis libahunt või mingis tekstis kummitus. Kuid hingede olemasolu teadusulmelises tekstis on mu meelest sääne valik, mida võiks stiiliühtsuse mõttes veidi ümber tõlgendada teaduslikumas keeles. Midagi umbes stiilis, et masinad saavad oma jõu sellelt potentsiaalselt energialt, mille need inimesed oleks maailmale andnud, kui nad oleks edasi elanud (mis on küllap laenatud „Doctor Who’st” ja selle Itkevatelt Inglitelt). Hingede olemasolu teema on lihtsalt selline mumbo-jumbo-kategooriasse kuuluv värk, eriti nüüdsel nõidade ja kristallide ajastul, et teadusulme võiks mu arust sellele kriitilisemalt vastanduda.

Minevikukirjelduste juures natuke segasid mõned üksikud sõnad. Mainida võiksin sõnavaraapsakat, et mingid oksad „evisid” jurtasse lehka - „evima” ei evi sellist tähendust. Sisulise poole pealt riivas veits selline sõna nagu „deemonid”, mis on mu meelest kristliku mütoloogia element ja ei toimi siin. Hiljem ilmneb niikuinii, et sõna ei sobi päris hästi sellessegi konteksti, mis tal tekstis on. Aga selliste osundustega võib jääda pedantlik mulje – sellised asjad ei tarvitse alati segada.

Teksti lõpust ei viitsi siinkohal juttu teha – mu meelest tarbetu lisakonflikt loo lõpus. Aga mine tea, võib-olla mõne meelest jäänuks selleta kuidagi liiga clarke'ilikuks antagonistita konflikti lahendamiseks.

Üks koht oli, kus mõtlesin, et võinuks teisiti minna ja oleks ehk toredam olnud. Mingi hetk küsis Taavi Atoilt tema elu kohta, mispeale poiss oli rääkinud ja rääkinud. Tundide viisi. Ja siis ma loen ja mõtlen muigama hakates, et Taavi võiks sellele ohjeldamatule monoloogile panna piiri üheainsa nupuvajutusega. Ennist mõtlesin, et siin võinuks olla midagi säärast ootamatut, et oleks värske olnud. Nüüd aga näen, et see teinuks loost paugupealt sama loo paroodia. Ja kuidagi on jäänud mulje, et liiast absurdinupu vajutamist peetakse vist eesti noore ulme üheks suureks needuseks. Selline ootamatusega mängimine ja värskusele panustamine tähendaks selle töö vältimist, mida võiks teha teksti enese kallal. Mitte siis selle konkreetse teksti, vaid üleüldse autori stiili või muu säärase kallal. Selline absurdilaks aitab teksti vürtsitada, aga ei lisa sellele kõiki neid väärtuslikke toitaineid, mille pärast me vohmime ulmekaid. Aga ega mul paremat nagu öelda pole praegu.

6/10

 

Kus on rüütlite kodu?

Reidar Andreson

Lugu algab kõrgtehnoloogilisi abivahendeid kasutavast Rändurist, kes pole metsas liikudes mitmendat päeva mitte kedagi näinud. See mõjub talle veidralt ja nii ütleb ta sidevahendi teel ka orbiidil asuvale masinale Hansikale, kelle sõnadest ilmneb, et tegevus toimub ammuse Eesti aladel. Mingi hetk ilmub Ränduri ette männikepiga mees. Esmapilgul tehnoloogiakauge vanamees, teeb ta midagi, mille järel Rändur ilmub NihkeIlma. Sealses ebamäärases maailmas püüab ta Porkuni aladel toime tulla kummituslike veidrustega pealtnäha tavalises keskaegses miljöös.

Alustuseks ütleks, et seda hiljem üle lugedes tajun, kuidas seda on hea üle lugeda. Lugu kulgeb kõigi oma küsitavustega ning ei lähe otseselt hägusaks, väga selgelt on näha teksti kulgemist ja tegelaste motiive. Tekst on ka kompetentselt välja kirjutatud – mis kõlab narri viisina öelda, et kirjeldused olid piisavalt tõhusad, et toimida rahuldavalt (mis on parajalt kummalisevõitu sisu juures päris hea saavutus), aga samas mitte sedavõrd ülimalt ilmekad, et paneks kohe ütlema, et vohh, milline väljendusrikkus kirjeldustes. Ühesõnaga, sellega on hästi, see jookseb normaalselt ja on kirjeldatud nõnda, et toimib.

Algul mõjus tegelaste ja tegevuse ebamäärasus mulle ebasümpaatselt. Mingi teatav hägususe määr on iseenesest okei, me ju ei taha lugeda tühipaljaid jutuvalemite täiskirjutusi. Ometi ei tajunud ma lugejana konksu, mis tõmbaks loo külge ja sunniks edasi lugema. Võib-olla oli autoril soov, et uudishimu sütitajaks võikski olla toimuva salapärasus – kes on Rändur, mida ta teeb seal planeedil, kes on Männikepimees –, aga need küsimused ei mõjunud kuidagi nii pakilisena. Lugejana triivisin lõpuni ja kõik see selgus ükshaaval. Võib-olla hägus udune maailm, kuhu satuti, mahendas ka lugemiselamust – ma ei saa ka öelda, et poleks olnud konflikti või et poleks olnud märulit. Oli, aga millegipärast tagantjärele domineerib pigem mulje, et tegemist oli kulgeva tempoga. Mis on vist väärmulje, aga mulje sellegipoolest.

Asja mõjutas ehk asjaolu, et peategelase kujutamises võinuks võtta selgema lähenemise. Ta on ühtaegu protagonist, kellele elame kaasa, teisalt aimub kenasti, et tema näol võiks olla tegemist koletisega. Õieti on tegemist inimliigile kauge tulnukliigiga, aga sedagi saaks koletisena kujutada. Ta ei mõista inimanatoomiat (Männikepimeest nähes ütleb, et ehkki ei tea suurt midagi inimestest, siis see on vist ikkagi vanem mees), ta mingi hetk sööb toorest liha. Hansika sosistab talle õigeid sõnu kõrva ja sellest ta püüab oma sammudel lähtuda.

Pealtnäha näib, nagu ta õieti ei teagi, kuidas inimene olla – ja see võiks olla suht potentsiaaliküllane lähenemine. Praeguse seisuga on ta tegelane, kelle puhul osutatakse asjaolule, et ta ei tunne inimliiki ja püüab veidrat olukorda lahendada vaid seepärast, et mingi raudvara mingil planeedil on lõpetanud tegevuse ja ta tuli lihtsalt kontrollima (ja sedagi saab alles lõpus teada). Aga kuidagi jääb tunne, et tema suhestumist selle olukorraga võiks paremini välja kirjutada. Või täielikku võimetust suhestuda. Ta jääb natuke liiga puhtaks leheks tegutsema ja sooritama tekstis aset leidvaid sündmusi.

7,3/10

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0956)