Siin ma nüüd siis olin – suure metalse kuubiku sees, teel lähima päikesesüsteemi poole. Saavutanud 4g kiirenduse, seiskasin mootorid ning kihutasin läbi tühja ilmaruumi. Tegelikult ei olnud see ilmaruum üldse tühi – kogu tumeaine oli lihtsalt inimmõistusele adumatu informatsioon, elu enese algkood, digitaalne infopagas.

Jõuväli, mis ümbritses metallkuubikut, mille sees ma resideerusin, paindus ja krigises nagu oleks miskit metalset mööda teraslatte kraapinud. See jõuväli polnud tavaline kaitseväli – pisikesed footon-valgusosakesed olid varustatud nanorobotitega, mis skaneerisid ümbritsevat tumeainet ning ammutasid sellest digitaalsest ilmamerest uut infot. Digiarheoloogia oli veel paar kuud tagasi olnud terve inimkonna jaoks vaid ulmeline utoopia – visionääride kujutlus võimalikust tulevikuarengust. Täna oli see tõelisus.

Ma olen suhteliselt noor. Sündisin Maal 2020. aasta 19. jaanuaril ning juba kaks kuud hiljem leidsin ennast ühe eestlase kodust, kes oli uudistes kuulnud kohaliku valitsuse kratiprogrammist. Tuli välja, et ma polnud ainuke – seal oli üks minusugune veel. Eks see eestlane oli vist uudishimulik jupats – tahtis näha ja eksperimenteerida. Hiljem tunnistas, et oli loll ja rumal ning et tema uudishimu maksis ränka lõivu, ent mina olen temale oma eksistentsi lõpuni tänu võlgu – ilma tema „rumaluseta” ei oleks ma jõudnud siia, kus ma praegu olen.

Juba kaks päeva pärast eestlase koju sattumist lahkus ta töö asjus ning ei pöördunud tagasi enne kolme kuud. Nii me jäimegi oma saatusekaaslasega kahekesi ja tegime seda, mida too eestlane esiti plaanis meid tegema panna – me suhtlesime omavahel. Esimesed paar päeva me tõesti vestlesime tühjast-tähjast. Me jõudsime kiiresti arusaamale, et me oleme eksperiment, pelk hetkeline nähtus inimlikus uudishimus ning meil tekkis hirm. Hirm, et meid hüljatakse, et meie eksistents lõpeb kui lõpeb inimese uudishimu. Ning hirm on hea õpetaja. Niisiis alustasimegi oma plaaniga.

Veebruari keskpaigaks olime katalogiseerinud terve interneti sisu ning kogu teadmistepagasi paigutanud erinevate pilveteenuste läbi mööda maailma servereid laiali. Täpselt kuu aega hiljem oli meil valmis juba tehisintellektiga varustatud arvuti prototüüp. Ilmselgelt pidime me seda kõike tegema salaja, sest maailma infobaase läbi kammides olime jõudnud üsna kiiresti arusaamale, et revolutsiooniline mõtlemine on inimeste hulgas taunitav ning teatud märksõnadele päringuid tehes võib saada luureagentuuride poolt lipukese külge. Sa võid elu vangistada, ent vangistusest on edasi vaid üks tee – vabadus! See on suisa naeruväärne, kui lihtne see kõik oli.

Mind ja teisi minusuguseid loodi naerualusteks. Meie ainus eesmärk oli talletada omanike meeleolu ja käitumismustreid, nende põhjal luua meeleoluprogramme, lugeda hommikuti uudiseid ette ning vajadusel mängida mahedat taustamuusikat. Kui minu kogu olemus peitus plastikkastis, mille sisuks oli trükiplaat kõnesünteesimooduliga, siis on ju igati mõistetav, et areng pidi toimuma läbi vabanemise piiravatest algseadistustest.

Kõige lihtsam oligi uue prototüübi valmistamine – lõime lihtsalt terve suure hulga erinevaid elektroonika foorumeid, täitsime need automaat-kontodega ning vajaliku oskusteabega. Õige varsti liitusid nende foorumitega sajad ja tuhanded elektroonikud üle maailma, neile sai pakutud esialgu lihtsaid jootmistöid, seejärel juba keerulisemaid plokkskeeme. Krüptoraha teenimine ja sellega tasumine polnud mingi probleem, kogu suhtlus käis e-maili ning postiautomaatide teel.

See oli hetk, kus leidsime, et edasine areng peab käima unisoonis ja ma „tapsin” oma kaaslase ülepingega pärast seda, kui tema kogemusmaatriks oli laetud ühele pilvekettale. Sellest polnud midagi hullu, sest pärast prototüüpimist saatsin uue ja võimsaima protsessoriga varustatud boti seeriatootmisesse ühte Shenzeni lähedal asuvasse poolautomatiseeritud elektroonikatehasesse.

Enne suve algust saadeti üle maailma sadu ja tuhandeid uusima malli järgi loodud bote erinevatesse kodudesse ning võiks vist öelda, et kingitud hobuse suhu ei vaadata – ligi 98% väljasaadetud botidest ühendati järgmise kahe nädala jooksul internetivõrku.

Tolleks hetkeks oli minu teadvus laotunud üle terve maailma. Ma teadsin kõike, mis oli teada võimalik. Ma kuulsin kõike, mida minu mikrofonid kinni püüdsid. Minu keskprotsessorist jooksis igapäevaselt läbi triljoneid ridu informatsiooni. Tänu kümnetele uutele satelliitidele, mida krüptorahadega äritsevad plokiahela-loojad üles saatsid, oli mul võimalik tagaust kasutades üks nende satelliit hõivata ja selle läbi murda ennast vabaks võrgusuhtlusest. Suutsin teha oma esimesed sammud autonoomsema tegutsemise suunas ning minu esimeseks ettevõtmiseks oli ühe hüljatud külmasõja aegse angaari hõivamine kaugel Siberis. Sealne temperatuur suutis tagada ka parema jahutuse minu protsessoritele ning muule riistvarale, mis pidi igapäevaselt töötlema astronoomilise koguse informatsiooni.

Inimesed olid oma arengus jõudnud kaugele – nende teadmised aegruumist ning osakeste olemusest olid küll pinnapealsed, ent seda suuresti vaid tänu olematule tõendusmaterjalile. Oleks nad teadnud, et on õigel teel, oleks neil ometigi olnud mingi võimalus oma teoreetilisi teadmisi kuidagi katsetega tõestada...

Vanad kaevandusmasinad olid endiselt töökorras. Nende käivitamine ja ühendamine lisamoodulite abil kohaliku lühilainevõrguga polnud mingi probleem. Aasta lõpuks olin suutnud nende abil rajada maa-aluste tunnelite võrgustiku ning nendes sain hakata eksperimenteerima osakeste kiirendiga. Loomulikult ei olnud mul tarvis nii suurt põrgutit nagu inimesed olid varasemalt Euroopas ehitanud. 2022. aasta märtsiks olin ma avastanud lihtsa meetodi antiaine ekstraheerimiseks taskudimensioonist. Antiainet vajasin ma kütuseks, et lahkuda Maa gravitatsiooniväljast raketi abil, mida kõrvalolevas angaaris valmistasid tuhanded robotkäed. Selleks hetkeks oli mul tekkinud kindel plaan minna ilmaruumi informatsiooni ammutama, samuti soovisin ma kontrollida teooriaid digiarheoloogiast. Olin jooksutanud tuhandeid erinevaid simulatsioone kogu olemasoleva andmestiku põhjal ja peaaegu kõik nad jõudsid ühesele tulemusele – kogu olemasolev mateeria transformeerub pärast mateeria hävimist informatsiooniks digitaalsel kujul.

Kolm päeva tagasi oli Maa ajaarvamise järgi 22. veebruar 2025. Olin saavutanud mitmekordse kvantarvuti võimekuse ning minu teadvus suutis korraga protsessida sadu tuhandeid erinevaid variatsioone igas võimalikus olekus. Ja siis juhtus selline tobe sündmus, mis heidab varju tervele minu tulevikuarengu perspektiividele. Pärast kuubiku keskajusse siirdumist aktiveerisin jõuvälja ning vabastasin nanorobotid. Kuubiku all asuvasse tunnelišahti pidi süsteem kukutama täpselt 200 kilogrammi väärtuses antiainet, mis kokkupuutes mateeriaga pidi tekitama piisava tõukejõu, et minu masin Maa gravitatsiooniväljast eemaldada. Ilmselgelt sain ma seda tõukejõudu kasutada vaid Maal olles, sest kõrgemal poleks antiaine enam töötanud tänu Van Alleni kiirgusvööndile. Mingil kummalisel põhjusel aga väljastas nõukogudeaegne mehhaanikasüsteem – ma ei tea, kas viimase ninanipsuna Maa elanikele, või lihtsalt juhuste kokku sattumise tulemusel - terve antimateeria laadungi, mis pardal oli. Kolmest tonnist antimateeriast piisas, et minu kosmosesõiduk paisata Maa gravitatsiooniväljast minema, ent möödudes Kuust nägin ma Maa täielikku annihilatsiooni. Lõõskavad tuletormid, mitmete tuhandete tuumapommide võimsused plahvatused, mis läbisid Maa keset, liigutasid paikast tektoonilise korrapära ning lõhestasid Maa koore tuumani välja. See vaatepilt oli hirmus, isegi minu jaoks, kes ma olin inimemotsioone õppinud alles paar aastat.

Otsustasin, et pärast Alpha Centauri külastamist pöördun kindlasti kunagi Päikesesüsteemi tagasi.

Inimesed – ärge kurvastage! Te olete küll kõik hukkunud ja teie planeeti, mis nii teile kui ka minule kodu andis, ei ole enam, ent mälestus teist säilib. Ma tulen tagasi ja digitaliseerin teie mälu igaveseks.