Ostsin novembris Tartu ulmikute igakuisel kogunemisel John Scalzi „Zoë loo“. Vastupidiselt oma sügavatele eelarvamustele selle raamatu suhtes. Hoolimata sellest, et ma jõudsin mingiks hetkeks vanamehe sõja maailmast ikka võrdlemisi ära tüdineda. Vaikselt tiksus kuklas mõte, et võibolla mul omal kodus viimasel ajal usinasti inglisekeelseid raamatuid neelavad tütarlapsed võtavad vahelduseks midagi eestikeelset kätte. Vahelduseks fantasyle ka stiilipuhast SF’i… Noh – lõppes see kõik muidugi sellega, et lugesin ise ka üsna ühe jutiga raamatu läbi. Jäin rahule ja hakkasin mõtlema. Ja mõtteid kirja panema. Kutsehaigus.

John Scalzi, sünd 1969, Fairfieldis (California). Elanud Los Angelesis (Eastern San Gabriel Valleys), Chicagos (Illinois), Fresnos (California), Sterlingis (Virginia); hetkel elab Bradfordis (Ohio). Õppinud Webb Schools of California; Chicago Ülikoolis (filosoofia). Käesoleval hetkel romaanikirjanik; varasemalt töötanud lisaks filmikriitiku, kolumnisti, kirjasaatja, toimetaja ja vabakutselise kirjanikuna. Abielus, üks laps, trobikond lemmikloomi.[1]

Lisaks ilukirjandusele (fiction) on kirjutanud (ja kirjutab jätkuvalt) ka mitteilukirjanduslikke tekste. Bibliograafiaga saab tutvuda siin. Ja nagu juba viidetest näha, siis peab regulaarselt isiklikku blogi Whatever (This machine mocks fascists).[2]

Oma esimese raamatu „Agents to the Stars“ kirjutas ta 1997.a ja avaldas selle oma kodulehel, paludes lugejatel oma äranägemist mööda raha annetada, kui neile raamat meeldis. Bibliograafias on raamatu järel aastaarv 2005, sest siis andis Subterranean Press selle väikeses tiraažis raamatuna välja.[3] Esimene raamatuna ilmunud Scalzi teos oli „Vanamehe sõda“ samuti 2005.a. Scalzi avaldas selle algul samuti peatükkide kaupa oma kodulehel, kust selle leidis kirjastus Tor.[4] Edasine on nö ajalugu.

Scalzi on tänaseks päevaks (parasjagu on detsember, 2018) ilmutanud 14 romaani, kui mitte lugeda „The End of All Things 1-4“, siis 3 lühiromaani ja trobikonna jutte. Arvestades, et olen lugenud läbi 12 romaani (ja mitte ühtegi eraldi arvesse tulevat lühiromaani ega juttu), siis noh – mingi ettekujutus autori loomingust ja tema stiilist on tekkinud.

Scalzi on kirjutanud valmis terve portsu vanemehe sõja maailma (Kolooniate Liidu) romaane. Nojah – võiks küll öelda, et nii „Human Division“ kui „The End of All Things“ on pigem siiski jutukogud, aga mis me ikka autori ja kirjastajaga vaidleme. Ja ma ei imestaks, kui ta selle maailma juurde veelgi naaseks. Vaatamata viimase romaani pealkirjale.

Pooleli on tal minimaalselt triloogiana välja hõigatud Interdependency sari, millest on ilmunud kaks osa: „Collapsing Empire“ ja „Consuming Fire“. Samuti kahe romaaniga on esindatud lähituleviku krimidraama Hadenite elust-olust ehk siis „Lock In“ ja „Head On“.

Neli eraldiseisvat romaani: „Agents to the Stars“, „The Android’s Dream“, „Fuzzy Nation“ ja „Redshirts“. Selle viimase eest sai ta muideks Hugo.

Muudest tema projektidest võib lugeda tema blogist artiklist „Books and Other Projects by John Scalzi“. Minu hinnangul üks põnevamaid neist on Netflixi plaan teha „Vanamehe sõjast“ seriaal.[5] Jääb vaid üle loota, et seda põhjalikult pekki ei keerata…

Vanamehe sõjast ja kõigest, mis sellele järgnes, ei taha eriti rääkida; kes on lugenud, teab niigi, kes pole, siis milleks rikkuda rõõmu. Lihtsalt olgu rõhutatud, et kõik need, kes „Tondibrigaadide“ juures nurisesid pettumusest, et nääh, pole ikka see, mis „Vanamehe sõda“, tahtsid pärast suurejoonelist kelgusõitu samalt nõlvalt teist korda alla lastes saada sama elamust, taipamata, et Scalzi võttis hoopis teise kelgu ja kolis naabermäe peale ümber. Ta isegi pole üritanud korrata seda, mis ta „Vanamehe sõjaga“ tegi. Jah – maailm on sama, osad tegelased on samad, kuid lugu on sootuks teine ja annab juba palju põhjalikuma vaate sellele maailmale. Kui ta üldse on selle sarja juures püüdnud kaks korda ühest mäest alla lasta, siis on seda „Viimane koloonia“ ja „Zoë lugu“, kuid ka viimase puhul on ta siiski teinud midagi enamat kui lihtsalt ümberjutustuse teise tegelase pilgu läbi.

Vaatamata minu üldjoontes kesisele ja selgelt negatiivsele hinnangule „Human Division’i“ ja „The End of All Things“ aadressil, on needki kaks raamatut olulised info allikatena ja vähemalt osaliselt lahedad.

Kõigi Scalzi raamatute ühiseks jooneks on esiteks nende loetavus: inglise keelt teise keelena valdava lugejana on neid originaalis mõnus tarbida. Paras väljakutse tõlkijale, kes siiani on püsinud vanamehe sõja maailmas ja kes paraku mitte alati ei ole suutnud esitatud väljakutse kõrguseni küündida. Minu jaoks oli esimesest hetkest selge, et ma ei viitsi oodata, kuniks midagi maakeelde jõuab (v.a „Zoë lugu“, millest hoidis just eemale seesama eelarvamus, et sama jutt ju mis „Viimases koloonias“) ja nii olen haaranud juba alates „Human Divisionist“ kõik Scalzi romaanid „trükisoojana“ olgu siis e-lugerisse või audioraamatuna.

Teise asjana tooksin välja autori „käekirja“, mida nii hästi iseloomustab tema blogi pealkiri Whatever – eestikeeli ’mida iganes’ natukese ’ah – mul savi’ lisandiga; vt whatever.scalzi.com/ . See on minu hinnangul üsna hästi ühe sõnaga blogiomaniku John Scalzi kirjutamisstiili kokku võttev. Ükskõik, kas Scalzi kirjutab tulnukate poolt „purki“ pistetud inimajust, mis opereerib kosmoselaeva, Hadeni sündroomi tõttu halvatud threep’i piloodist, kes töötab FBI agendina, teismelisest tüdrukust, kes peab teadaoleva universumi võimsaimate tulnukarassidega läbirääkimisi ühe tillukese inimkoloonia päästmiseks, karvastest elukatest džungliplaneedil, kus nendega kohtunud kaevur avastab, et need on intelligentsed pärismaalased või kogemata imperaatoriks tõusnud tütarlapse pongestustest päästa inimkonda vältimatust hävingust ja ise sealjuures ellu jääda – Scalzi jutustab sellest talle iseloomuliku veidi ülbe, sarkastilise, küünilise ja iroonilise tooniga. Samas kedagi väga otseselt mõnitamata ja alandamata. Või noh – kui tõesti, siis ehk mõningaid erakordselt lolle tüüpe…

Ideed vs lugu… Scalzi romaanides on ideid omajagu. (Jätan hetkel kõrvale nii „Fuzzy Nation’i“ kui „Redshirts’i“) Vanamehe sõja sarja suured kandvad ideed on elust kihisev universum, kus kõik mõistuslikud rassid on sõjas kõigiga. Või vähemalt nii näib… Alguses. (Vastukaaluna olgu näiteks ühe minu teise lemmiku McDevitti kõledale, tühjale ja teistmoodi hirmuäratavale universumile, kus mõistuslikud tsivilisatsioonid, nii vähe kui neid üldse on, asuvad nii ruumis kui ajas niivõrd kaugel, et kohtumine on ääretult vähetõenäoline.) Ilma eriliste spoileriteta – see Kolooniate Liidu sõdurite värbamise asi, mida ja kuidas nendega tehakse. Ja laiemas plaanis on see sõjavastane raamat. „Lock In“ ja „Head On“ – Scalzi ei ole „leiutanud“ hullu pandeemiat, vaid on vaadelnud, mismoodi see pandeemia on muutnud ühiskonda, milles me elame. Interdependency sarjas on ta loonud tähtedevahelise impeeriumi, mis tugineb kummalisele „hoovustevõrgustikule“, mis muudab tähelennud võimalikuks, aga mis ähvardab kokku variseda. Ehk siis tegemist on (majandus)poliitilise romaanisarjaga.

Samas on Scalzi jaoks oluline lugu kui niisugune, tegelased, kelle lood need on, mida ta jutustab. Ehk siis kui keegi otsib siit mingit eriti säravate ideede tulevärki, kus iga järgmist lehte pöörates tuleb mingi uus pöörane kontseptsioon, kus tegelaste tunnetele, mõtetele, sisemonoloogidele ja minu poolest kasvõi kohvikulauas istudes nende hommikusöögi detailsele kirjeldusele pole aega ega ruumi, siis tuleb pettuda. Mida on Scalzi lugudes õigupoolest sellist, mida mujal ulmes ei eksisteeri? Mida poleks juba varem öeldud? „Vanamehe sõda“ on võrreldud nii Heinleini kui Haldemaniga. Kloonimised, geneetilised muundamised, galaktikaimpeeriumid, sõjad tulnukatega – kõike seda oleme näinud ja lugenud.

Mis mulle Scalzi juures meeldib, ongi ilmselt see, et ta esita ulmeliste ideede traktaati romaani (jutustuse) pähe, vaid ta räägib lugu. Ja kui võibolla tundubki natuke kummaline, et ta sai Hugo sellise veidruse eest nagu „Redshirts“, siis võibolla peitub sealgi sõnum… Ei, Scalzi ei väida, et „Star Trek“ oleks halb ulme, küll aga teritab ta mõnuga hambaid „halva ulme“ kallal.

„Zoë lugu“, mis ajendas mind seda mõttejada kirjutama, on ehe näide esiteks sellest, kuidas Scalzi oskab üht ja sama lugu kaks korda rääkida, ja teha seda hästi. Tõepoolest – isegi vaatamata sellele, et ma laias laastus teadsin, mis ja kuidas, oli see nauditavalt kirja pandud. Teisalt annab see uut taustainfot, kirjutab lahti mõned asjad, mis seni olid teada väga üldjoontes. Olen kohanud väidet, et see on sihuke young adult moeröögatus. Ja mis siis? Pole patt, kui kirjanikul (või tema agendil ja kirjastajal) on ärivaistu ühest heast sarjast veelkord kasumit genereerida. Minu eelarvamus igatahes sai kummutatud ja ma olen rahul, et selle raamatu soetasin. Ma arvan, et see võiks edukalt toimida tegelikult sisenemispunktina justnimelt noortele ulmehuvilistele, kes võibolla „päris rasket“ asja ei taha, aga selline teismelise vaatepunktist antud lugu haagiks endaga kaasa küll. Nii et ühest küljest laiendus, teisalt hoopis potentsiaalne taga- või küljeuks vanamehe sõja maailma – kogu sarja võibki vabalt alustada hoopis sellest loost.

Ma reeglina tõlgete kallal ei oska ja ei taha viriseda. Aga Scalzi puhul… Mitte et nüüd viriseda, aga lihtsalt visata ilma peale laiali oma mõtted, mismoodi võinuks asi olla (ja kõik ju veel pole tõlgitud, mistõttu lootus pole päriselt surnud).

Kas tõlkida ’ghost’ ’tondiks’ või hoopis ’kummituseks’? Jah – meil on tondijutud, kuid ma ei saa parata, et sel on küljes miski lapsik kõla. „Ghost Brigades“ on kõike muud kui lapsik. Kui „Vanamehe sõda“ on ilmselgelt kirjutatud keel põses, gaas põhjas ja ei anna lugejale suurt aega seisma jääda ja mõtiskleda, et mis-siin-just-nüüd-juhtus!?!? – siis „Kummitusbrigaadid“ on sootuks teise tempoga, mõtlikum ja süngem tekst. Tont või kummitus? Maitse asi, eksole.

„Human division“ – kas „Inimkonna diviis“ või… „Inimkonna lõhenemine“…? Jällegi täiesti isiklik mulje, kuid sisu pinnalt on minu meelest selle loo point ikkagi inimkonna lõhenemine – Maa ja Kolooniate Liidu vahele löödud kiil. Rääkimata selles loos esile kerkivast humanistlikust plaanist, kuskil seal „Vanamehe sõja“ ja „Tondibrigaadide“ lehekülgedel nii selgelt olemas olnud sõjavastasusest, mis siin ja „The End of All Things“ lehekülgedel veelgi enam esile tuleb. Inimese isiklik lõhenemine. Ehk siis tegelikult näikse see pealkiri olema võrdlemisi tähendusrikas.

„Zoë loo“ puhul tundub mulle, et tõlkija ja toimetaja on ka teksti sisus natuke Scalzist maha jäänud. Päris seda mahlakust pole, mida ma eespool Scalzi käekirjaks nimetasin. Aga eks see ülipüüdlik teismelise kõnemaneeri ja mõttemaailma järgi aimamine ongi tänamatu töö… Siinseal lihtsalt hakkasid mõned asjad silma. Kõige naljakam oli, kui jõudsin tekstis sõnani ’gravitatsioonikaev’. Jäin kohe mõneks hetkeks mõtlema. Ei, iseenesest pole ju siin midagi valesti; ’gravity well’ on igagi aus termin inglise keeles ja seda esineb vist küll pea igas kosmoseteemalises ulmekas. Võibolla on seda ka teistes eestikeelsetes tõlgetes justnimelt ’gravitatsioonikaevuks’ tõlgitud. Lihtsalt ei mäleta hetkel… Aga juurdlesin päris pikalt, kas meil näiteks poleks võimalik mingit mõnusamat, rohkem oma terminit välja mõelda? Mitte, et ilmtingimata, nui neljaks peaks; aga noh – ulme ju ikkagi, fantaasia võiks töötada. Mängisin mõttes näiteks ’gravineeluga’, aga nagu me oleme paljudest sõnastustest näinud, siis sünnib sõnaloome käigus palju värdtermineid ja ainult üksikuid tõeliselt kirkaid uudissõnu.

Viimaks – ei saa aga jätta märkimata, et inglisekeelsele ’wow’ile’ on eestikeelne vaste ’vau’, mitte ’uau’, mis esimesel kohtamisel pani kulmu kergitama ja muigama, kuid iga järgneva korraga aina enam pinda käis.

Lõpetuseks: minu hinnangul ei ole Scalzi kindlasti mitte ühe romaani (staar)autor. Pigem on ta ühtlaselt kõrgel tasemel ja mis seal ikka nuriseda, kui oma esimesest sarjast on ta viimase võtnud ja „The End of All Things“ puhul sarnaneb olukord juba kivist vee välja väänamisele. Publiku tungival nõudmisel ja kuniks müüb, on ju hästi. Erinevalt levinud hinnangule on „Tondibrigaadid“ (ptüi – oled sa tont või inimene!?) ülikõva teos. Ja enda suurimaks üllatuseks leian, et ka „Zoë lugu“ on igati väärikas teos Scalzi bibliograafias. Loodetavasti on Fantaasial (või mõnel teisel kirjastusel) tahtmist ka teisi teoseid tõlkida. Krimifännidele võiks meeldida „Lock In“ ja „Head On“, kosmoseooperi austajatele Interdependency sari. Ja kui keegi tahab lihtsalt igapäeva halluse eest põgeneda, ilma pikaajalist pühendumist võtmata, siis „Fuzzy Nation“ pakub kindlasti mõned mõnusad tunnid.

 



[1] A Brief Biography of John Scalzi (https://whatever.scalzi.com/about/a-brief-biography-of-john-scalzi/; 09.12.18)

[2]Mida iganes (See masin mõnitab fašiste). Variatsioonidena võiks veel eestindada nt ‘ükskõik mis’ või ‘ah – mul savi’.

[5] Books and Other Projects by John Scalzi (https://whatever.scalzi.com/about/books-by-john-scalzi/; 09.21.18)

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1060)