Seal kuskil e-raamatute kirjastamise sügavates katakombides, maailma eest varjatult on indie-autorid keetnud kokku uue ulme alamžanri, mis hiilib nüüd mööda e-kaubamajade varjulisi nurki. See on LitRPG, mille lood toimuvad samuti virtuaalsuse kõige veidramates paikades.

Indie autoritele omaselt ei hiilga paljud nendest raamatutest täiuslikkusega, leidub kirjavigu, lonkavaid lauseid, mida märkan aeg-ajalt isegi mina, kes ma ei ole pehmelt öeldes just inglise keele filoloog.

Aga see on seepärast, et LitRPG autorid on suuremas osas nagu eesti ulmekirjanikud, nad ei ole professionaalsed kirjanikud, neist enamusel on mingi põhitöö, mille kõrvalt nad oma töid kirjutavad. See ei ole muidugi reegel, nüüdseks on juba ka päris palju autoreid, kes on pühendunud vaid LitRPG kirjutamisele ja mitmed autorid, kelle raamatuid ka mina endast nagu saeveskist läbi lasen, on umbes poole seeria peal öelnud, et nende sissetulek on raamatumüügist piisav, et panna senine amet maha ja pühendada end täielikult kirjutamisele.

LitRPG, mis see on?

Arvestades aina suurenevat inimeste hulka, kes mängivad ja fännavad erinevaid rollimänge, oli üsna ootuspärane, et varem või hiljem murrab rollimäng end mingil moel kirjandusse ja nüüd viimaks ongi mängurikirjandus surunud end eraldi toolile teiste ulmekirjanduse alamžanrite seas ja seda rohkem kui ühel moel.

Võib-olla on mõned teist näinud või mänginud n.ö võitlusfantaasia raamatuid, kuid see ei ole see.

LitRPG ehk Literary Role Playing Game on kirjandusžanr, mis seob kokku küberpungi ja klassikalise arvutirollimängu. Mäng, mida peategelane selles loos mängib, on tegevuspaigana olulisel kohal ja pidevalt esitatakse peategelase mänguavatari kohta selliseid numbrilisi näitajaid nagu tugevus, tarkus, intelligents, õnn, mana hulk jne. See eristab LitRPG-d muudest arvutimänge või mängusarnaseid maailmu sisaldavatest lugudest. 

LitRPG kaks peamist põhimõtet on:

1)      See peab hõlmama teatud tüüpi ja väga selgelt numbriliselt väljendatult tegelase arengut.

2)      Suurem osa tegevusest peab toimuma mingis mängulaadses maailmas. 

3)     Samuti teavad vähemalt mõned tegelased, sealhulgas peategelane, et nad mängivad mängu või on mängusarnases maailmas. 

Näiteks Sõrmuste Isand on J.R.R.Tolkieni fantaasiaromaan, kuid raamat inimestest, kes loovad omale avatarid ja seiklevad J.R.R.Tolkieni loodud maailma alusel tehtud mängus, on LitRPG-romaan.

Žanr põhineb MMORPG mängudel, kuigi mitte ainult. Tegevus antakse läbi mängija silmade, kui ta seikleb läbi fantastiliste maailmade. Kõige lihtsamalt öeldes eristab teda tavalisest fantasyst see, et sa ei saa seal lihtsalt võlumõõga, vaid Jääkuninga Jäämõõga, mis annab sulle +400 tugevust ja +1 osavuse ning su ülesanne, kui sa selle ära teed, annab sulle kogemuspunkte, mille abil saad omandada uusi tasemeid ja oskusi. Nagu arvutimäng.

Mängurikirjandust, ehk siis romaane, mille tegelased seiklevad ringi mingis mängus, on kirjutatud juba ammu ja päris palju. Minu enda eredaim mälestus sellest oli kuni LitRPG avastamiseni Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint”. Siis tegi suure tähelennu Ernest Cline´i “Valmistub esimene mängija”.

LitRPG ajaloost

LitRPG ei sündinud tühjale kohale. Mängumaailmades või nendega sarnastes maailmades toimuva tegevusega raamatuid on ka varem kirjutatud ja nüüd, uue termini sünniga, liigitavad ajaloohuvilised fännid ka vanemat kirjandust selle alla. Ingliskeelses maailmas tuuakse välja näiteks:

-        1978 Andre Nortoni “Quag Keep” kus gamerid satuvad DnD laadsesse maailma.

-        1981 Larry Niveni ja Steven Barnesi “Dream park”, kus reality shows toimub LARPi sarnane mäng kuskil 2051 aastal.

Siis tuli meie maailma MMORPG ja tegevus romaanides liikus virtuaalmaailmadesse.

-        1996-2004 Tad Williamsi tetraloogia “Otherland”, kus tegelastele on kättesaadav täisimmersiooniga virtuaalsus ja kus nad siis oma asju ajavad.

-        2004 Conor Kostick “Epic”, kus askeldatakse virtuaalses fantaasiamängus Net.

-        2007 Charles Stross “Halting state” tegevus räägib virtuaalses maailmas toimuvast pangaröövist.

Aga tõeline LitRPG sündis Taiwanis, kus selle  sünnile andsid korraliku tõuke Taiwani entusiastid, kes hakkasid mitte üksikult, vaid lademes kirjutama romaane, kus seiklused toimusid mängumaailmades. Yu Wo oli autor, kelle “½ printsi” lõi 2004 aastal sealkandis korralikke laineid. Koreas tuli välja Heesung Nam-i The Legendary Moonlight Sculptor, mis lõppes 1450 osaga online veebiajakirjas 2019 aastal, ja mille raamatusarja 57. osa anti välja 2020 aasta aprillis.

Kuid suurema tuntuse ja hoo sai mängurikirjandus sisse Jaapanis, kus LitRPG murdis massidesse Reki Kawahara romaanisarja „Sword Art Online“ väljatulekuga 2009 aastal, mida võibki Wikipedia andmetel pidada žanri hüppelise tõusu aastaks. Online fanfiction “Harry Potter and Natural 20” tõi LitRPG 2012 aastal ka lääne lugejate teadvusse. Ameerikas oli sealse žanri sünnitajaks Aleron Kong ja tema romaanisari “The Land”. 

Senised üllitised ei eristanud ennast küll ametlikult muust küberpungi-alasest kirjandusest, kuid sisulise poole pealt kasutasid autorid loo jutustamiseks juba hoopis teist arsenali kui senised virtuaalmaailmades seiklemise lood. Iga uus romaan aitas žanri parameetreid defineerida, kuid puudus veel nimi, mille järgi sellist kirjandust eristada. Nime sellele kirjanduslikule ilmingule andsid Venemaa kirjastused. 

Esimene vene LitRPG romaan ilmus 2012 vene isekirjanike veebilehel samizdat.ru, Господство клана Неспящих (Clan Dominance: The Sleepless Ones), autoriks Dem Mikhailov. Sarja tegevus toimub mõõga ja maagia maailmas Valdiras ja paraleelne tegevus reaalsel Venemaal, maffia ja sõjaväeklikkide omavaheliste jagelemiste taustal, kus üks tüüp tahab lihtsalt mängida.

Samal, 2012. aastal, hakkas Venemaa suurim kirjastus EKSMO plaanima uut mitmeautorilist sarja, mis koondaks endasse tõusutrendi näitavat mängurikirjandust. Vene LitRPG isaks peetav Vassili Mahanenko väitel loodi sõna 2013. aastal ajurünnaku käigus tema, EKSMO teadusulme toimetaja Dmitri Malkini ja veel ühe LitRPG autori Alex Bobli poolt. Alates 2014. aastast on kirjastus EKSMO korraldanud LitRPG võistlusi ja avaldanud nende võidulugusid. 

Päris paljud, ka kõik eelnimetatud vene autorid, tõlgitakse ilmumisel paralleelselt kohe inglise keelde ja e-raamatuna on vene autorid Amazonist kättesaadavad. Palju rohkem kui Taiwani, Jaapani ja Korea autoreid, keda küll on, aga vähemalt mulle pole neid nii palju ette sattunud.

Nüüdseks on ka Amazon-i online pood loonud LitRPG romaanide eristamiseks omaette kategooria. Nii et žanr on ametlik :D.

Pean ütlema, et esialgu võõristasin ma kummalist žanrinime ja romaanide sisukirjeldused ei avaldanud ka tihti väga suurt muljet. Romaane lehitsedes hakkasid silma terved tulbad statistikat ja kuigi RPG on mu suur lemmik, tundus imelik lugeda raamatut, mille tegelaste põhiline siht on leveldada end üles. Kuid viimaks, olles ühel päeval uue ja huvitava ulme otsingul, proovisin leige huviga üht säärast mänguriraamatut lugeda. See oli suurepärane. Ma ei ole suur numbritulpade lugemise huviline ja lasin statistikutest tavaliselt vaid kiirelt pilguga üle, kuid kogu muu majandamine seal - vana mänguri süda läks soojaks elades kaasa tegelaste questide täitmisele ja mängumaailmas ellu jäämise püüetele. Lugedes haaras mind iga uue romaani ajal vastupandamatu soov tormata arvuti või playstationi taha ja hakata ka ise taas impeeriume looma või dungeone puhastama. Ja need romaanid ei piirdu ainult mõõga ja maagiaga, olemas on ka kosmoses või muus fantastilises paigas ja ajas toimuva tegevusega lugusid. 

LitRPG areng

LitRPG ei ole ainus mängurikirjanduse vorm. Eristatakse kahte suuremat haru: üks on LitRPG ja teine on GameLit. Termini GameLit tõi laiemasse käibesse ameerika kirjanik Justin Tigner 2017 aastal. Mis on nende vahe? 

Mõlemad žanrid kombineerivad kirjandust mängumehaanikatega, kus peategelane, tihtilugu mängur, külastab või satub arvutimängu sarnasesse maailma ja peab võitlema kollidega, lõpubossidega ja teiste mängijatega. Siiski, nii nagu fantasykirjanduses on kõrgfantasy ja tavaline fantasy, nii on ka need kaks sarnast žanri teineteisest eristatavad, oma unikaalsete elementidega. Mis neid siis eristab? Vastus on lihtne, kuid veidi keerukas ehk seletada. Peamine erinevus seisneb rollimänguelementides. Nii nagu nimigi vihjab, siis LitRPG on inspireeritud rollimängudest ja sisaldab seepärast palju statistikat ja tasemeid mööda tõusmisi, just nagu tema arvutimängu ekvivalent.

GameLit ei vaja jälle neid elemente, et lugu, jutustada ja on selles suhtes paindlikum, millist mängu tema maailmad esindavad. GameLit-i maailmad on küll arvutimängu sarnased ja järgivad arvutimängude loogikat, kuid seal ei ole menüüsid ja tegelaselehti, mis järsku kuskilt välja kargavad ja mängija ette õhku rippuma jäävad. Puuduvad ka pea igasugused arvud kogemuspunktide ja tegelase oskuste ja omaduste kohta.

Näiteks üks kuulus GameLit-i raamat on Ernest Cline´i“Valmistub esimene mängija”. Valik LitRPG ja GameLiti vahel sõltub paljuski isiklikust maitsest ja meenutab võib-olla seda, kuidas inimesed valivad ka mänge, mida nad mängivad. Mõni tahab pikka teekonda, kus on palju kõrvalülesandeid, kõvasti grindimist, enne lõpubossi tuleb ennast tublisti üles leveldada ja ikka saad surma ja proovid siis uuesti, teistmoodi, või grindid veel. Teised tahavad kiiret, lühikest, lõbusat mängu. GameLit on siis see viimane.

GameLiti peamiseks nõrkuseks peetakse LitRPG fännide hulgas selle lihtsust ja ka selle termini laialivalguvust. Kui LitRPG lugedes on sul kohe selge, et see ta just on, siis GameLit on veidi hägusem. Käivad vaidlused näiteks kas Yu-Gi-Oh ja Jumanji on osa mängurikirjandusest või mitte. Mõned on kindlad, et on, teised mitte, sest žanr on alles sündinud ja miski selles ei ole veel lõplik, ega valmis. See eelpool toodud vahe tegemine ei ole mingi nö. ametlik definitsioon. Niipalju kui on eri fännide rühmitusi, niipalju on ka erinevaid arvamusi. Näiteks üks üsna populaarne vaade on hoopis, et GameLit on üldtermin igasuguse mängurikirjanduse kohta ja LitRPG on vaid selle üks alamžanre. Sellise jagunemise autor Blaise Corvin kirjeldab seda nagu perekonnapuud, kus GameLit on tüveks millest kasvavad välja LitRPG, LitFPS, TabletopRPG ja kõik muu mängukirjandus. Kuid üks, mis on päris kindel, on see, et LitRPG-l on juba hulgaliselt oma isiklikke alamžanre.

LitRPG alamžanrid

Nüüdseks on LitRPG-d kirjutatud juba nii palju, et selle sisse on omakorda tekkinud juba alamžanrid. Siin on siis sees ka nn. gameliti alamžanrid, ma ei hakanud neid kõiki eristama. Aga ehk just need alamžanrid ja nende kirjeldused annavad veidi selgema pildi, mis liiki kirjandusega on tegemist.

Dungeon Core- peategelane sünnib või tekib või muutub dungeon core´iks ehk siis selleks koopaks, kus seiklejad käivad kolle tapmas ja varandusi otsimas. Koopa eesmärk on siis meelitada seiklejaid enda sisse, tappa seiklejaid ja ta saab selle eest kogemuspunkte, mille alusel saab ta ennast arendada suuremaks, jagada uusi varandusi, luua uusi kolle jne.

Base building - peategelane mängib põhimõtteliselt strateegiamängu, kus ta peab ehitama oma baasi, kas siis linna, riiki või midagi sellist, ja selle abil saab suurendada oma võimeid, sõjavägesid, ressursse jne, et võita oma vastane.

Crafting - Peategelased siis tegelevad peamiselt asjade valmistamisega ja tihtilugu isegi ei satu ise võitlustesse. 

Harem - Peategelane kogub endale party ja ümbritseb end peamiselt või ainult vastassoost kaaskonnaga ja magab nendega regulaarselt. 

Grimdark - LitRPG-sse on lisatud veidike õuduse elemente.

Apokalüptika või postapokalüptika - Tegevus toimub kaasaegsel Maal, kus on toimunud mingi kohutav sündmus, mis muudab elu Maa mängumaailma sarnaseks. Enamusel juhul on Maa haaratud mingisse üldgalaktilisse süsteemi, mis surub inimestele Maal oma ülitehnika abil peale mängumehaanika. Üldjuhul kaasneb sellega suur häving ja sõda.

Progression ja cultivationfantasy - Progression on siis, kus peategelane arendab oma võimeid ja siinkohal on mõeldud sellist buda munga moodi arendamist läbi mediteerimise ja treeningute, et oma vägevust suurendada.

Slice of life fantasy - tegevus toimub fantaasiamaailmas ja on gamelit, progression või cultivation, aga rõhuasetus on mingil ametil, näiteks talumees või kokk, kus siis peategelane oma andeid arendab ja oma ametis aina paremaks saab.

Tower ascension- tegelane tõuseb mööda mingi megatorni korruseid järjest ülespoole, igal korrusel täidab oma ülesandeid ja võitleb kollidega.

Kes on lugejad?

Peamiselt mehed, kuid siiski mitte ainult. Forbesi 2021 aasta artikli järgi öeldes, siis naisi on mängurikogukonnas Ameerikas u 41%, Aasias 45% ja Aasia haarab enda alla ka 48% kogu maailma mänguturust.

Sama aastal tehtud fänniuuring näitas, et 13% USA LitRPG kirjastuste autoritest olid naised. Siit tuleneb ka ilmselt põhjus miks enamus raamatute peategelased on noored mehed. Siinkohal ei saa siiski öelda, et valged mehed, kui just korea, jaapani, hiina ja teiste aasia riikide esindajaid valgeteks ei loe. Ameerika LitRPG isa ja populariseerija Aleron Kong on näiteks mustanahaline, tõenäoliselt on tema teostes siis ka veidi enam mustanahalisi.

Millest see tuleb, et kui 40% mänguritest on naised, siis LitRPG autorite ja raamatute peategelaste hulgas on neid märgatavalt vähem?

Üks LiTRPG autoritest kirjutas oma artiklis, et kui ta kirjutas soryt Path of Exile´le, see nagu kõik muidugi teavad on üks populaarne MMORPG, (kusjuures väga paljud LitRPG autoritest on tegevad mängutööstuses), siis oli Path of Exile 20 miljonilisest mängijaskonnast 90% meessoost. Umbes sama oli ka mängudega Diablo ja Grim Dawn. Samas Witcher ja Dragon Age oli suhe nagu eelpool öeldud 40/60. Eks sama peegeldub paratamatult siis ikkagi ka mängurikirjanduses.

Mis siis on see, mis kisub tüüpi, kes väga lugeda ei viitsi, tegelikult haarama klaviatuuri ja hiire asemel hoopis raamatu järgi? Jättes kõrvale ilmselge, ehk siis haaremi alamžanri, siis on tegelikult kolm peamist konksu:

LitRPG-sid kirjutatakse tihtilugu kiirete action-raamatutena. Kasutatakse mänguriterminoloogiat ja lihtsamat keelt, mitte väga kõrgkirjanduslikku. Pidev madin, eepilised tehnoloogia, maagia ja võitluskunsti imed igal sammul. Väga harva laskutakse pikematesse kirjeldustesse või peategelase lehekülgi vältavasse sisemonoloogi, kui peategelane ei planeeri just oma oskustepuu arengut või mingit huvitavat lahingutaktikat.

2.     Põnevus.

Mängureid innustavad mängudes üldiselt selged ülesanded, autasud nende täitmise eest, rasked retked, võitlus, tasemete kogumine, oskustepuu areng, sõjasaak, erinevad saavutused ja tiitlid. Ja kõike seda saab ka LitRPG-s. Mängurikirjanduse lugemine on üsna sarnane sellele, kui sa vaatad juutuubist kuidas keegi teine mängu mängib. Kes on seda kasvõi kord teinud ja leidnud sellest meelelahutust, sellele võiks ka LitRPG meeldida.

3.     Aeg

Sa saad kõik tüütu grindimise, mis mängudes on päris tüütu ja mõttetult aega nõudev, vahele jätta ja nautida puhast seiklemist. Ühtlasi ei pea sa ootama oma sõprade järgi, kellel ei ole parasjagu aega koos sinuga mängida.

4.     Kiire edu

Raamatus sa leveldad kiiremini kui see päriselt võimalik on, leiad kergemini salajased ülesanded, kohtud seninägemata NPC-dega, kes suudavad normaalselt suhelda.

5.     Unistuse kättesaadavus

Lühidalt – LitRPG-s saad sa seigelda MMORPG-s, mida sa alati oled tahtnud mängida, aga kunagi ei ole saanud :)

Kui palju seda kirjandust on?

Kirjandusmaailmas on LitRPG-d massiliselt leida Amazoni veebipoest ja tublisti vähem kuskilt mujalt. Näiteks eile lõin Amazoni otsingusse sisse “LitRPG” ja sain 100 000 vastet. Lugemist jätkub ja kuulamist ka, kuna pea iga vähegi asjalikum teos jõuab üsna kiiresti ka audioraamatuks. Praktiliselt iga päev ilmub uusi raamatuid, sarjade kaupa. Teine paik kuskohast neid raamatuid leiab ja sealjuures tasuta, on Royal Road.  See on veebiplatvorm, kus alustavad kirjanikud kirjutavad ja annavad oma lugejatele lugeda oma teoseid, tasuta. Paljud LitRPG autorid on sealt alustanud ja nende raamatuid, mida saab osta Amazonist, saab samal ajal ka lugeda Royal Roadist tasuta, mitmetel on see lausa müügilehele kirjutatud, et kui te ei taha maksta, minge lugege sealt. 

Sealtsamast Royal Roadilt on pärit ka paljude autorite mitte väga tavapärased pseudonüümid. Näiteks Casualfarmer jt. Nad ei tunne, et vajaksid mingeid päris inimese nime oma raamatu kaanele, sest - hei, me oleme ju kõik mängurid oma pseudonüümidega.

Lõppmäng

On rõõm tõdeda, et ulmekirjanduse žanr areneb koos reaalse maailma arengutega aina edasi uute tulevike poole. Kiirustage head ulmelugejad - teie ees on avanenud uus vaimustav võimalus end verivärske ulmežanri abil viia teise aega ja ruumi, ning mängida mänge viisil, mis praegu veel reaalses elus ei ole kahjuks võimalik.