William Hope Hodgson (15.11.1877–19.04.1918) elas küll vaid neljakümne aastaseks, aga jõudis 14. aastaga kirjutada sellise koguse tekste, et käesoleva sajandi teisel kümnendil ilmunud autori kogutud teosed hõlmavad viis suureformaadilist köidet, mil mahtu 450–550 lk. Tänapäevaste romaanide mõõtkavas pole ju palju, aga kui mõelda, et see kõik sai suuresti kirja pisut enam kui kümne aastaga ning et lõviosa neist köidetest moodustavad lühilood...

Hodgsoni looming on suuresti küll õuduskirjandus, aga mehe õudus on sageli SF-varjundiga ja kindlasti võib Hodgsoni loomingut pidada H. P. Lovecrafti suureks mõjutajaks. Kuigi autori loomingus on tähtsal kohal postapolikud visioonid ja tondilood, peetakse ta puhul peamiseks siiski merelist temaatikat. Eesti lugejale pole William Hope Hodgsoni looming samuti päris tundmatu: maakeeles on ilmunud romaan „Viirastuspiraadid“ (The Ghost Pirates; 1909, ek 2004) ning erinevates ajakirjades-antoloogiates veel kuus juttu, neist kolm on tondipüüdja Carnacki sarja tekstid. Huvilistel soovitaks lugeda ka Raul Sulbi lühitutvustust autorist.

„Hüljatud laev“ (The Derelict) ilmus esmakordselt 1912. aastal, The Red Magazine’i 1. detsembri numbris ning tegu William Hope Hodgsoni ühe olulisema tekstiga, mida koos jutuga „Hääl öös“ (The Voice in the Night; 1907, ek 1994) peetakse autori autori mereõuduse n-ö näidistekstideks. Eks arvukad tõlked ja hulk taastrükke valikantoloogiates näita samuti jutu „Hüljatud laev“ kvaliteeti.



„See on Materjal,“ ütles vana laevaarst. „Materjal pluss tingimused ja võib-olla,“ lisas ta kaalutledes, „ka kolmas faktor, jah, kolmas faktor, aga noh, noh…“ Pooleldi mediteeriv lause katkes ja ta hakkas piipu täitma.

„Rääkige edasi, doktor,“ ütlesime julgustavalt ja pisut enama kui kerge põnevusega. Me istusime üle Atlandi sõitva Sand-a lea suitsetamistoas ja meie doktor oli üks omaette isiksus. Ta toppis piibu täis ja läitis selle, siis nõjatus seljatoele ja hakkas oma mõtet põhjalikumalt selgitama.

„Materjal,“ ütles ta veendumusega hääles, „on vältimatult Elujõu avaldumise meedium, tugipunkt, mille puudumisel on võimatu enda olemasolust teadustada või üldse väljendada ennast ükskõik millisel viisil või moel, mis oleks meile mõistetav või tajutav.

Materjali osa selle asja loomises, mida me nimetame Eluks, on nii oluline ja Elujõud ise on nii aktiivne end väljendama, et ma olen veendunud, et õigete Tingimuste olemasolul manifesteerib see end isegi nii lootusetuna näiva meediumi abil nagu seda on lihtne saetud puuklots. Sest ma ütlen teile, härrased, Elujõud on ühtaegu nii pööraselt aktiivne ja valimatu nagu Tuli – Hävitaja, kuigi seda viimast on mõned hakanud nüüd pidama pulbitseva Elu peamiseks essentsiks… Selles on üks veider paradoks,“ lõpetas ta, vangutades halli pead.

„Jah, doktor,“ ütlesin mina. „Lühidalt, teie väide on, et Elu on asi, seisund, fakt või element, ükskõik kuidas me seda nimetame, mis nõuab Materjali, mille kaudu avalduda, ja kui Materjal ning Tingimused on olemas, siis tulemuseks on Elu. Teiste sõnadega – elu on tekitatud produkt, mis manifesteerub läbi Mateeria ja on sigitatud Tingimuste poolt, mis?“

„Nii, nagu me sellest sõnast aru saame,“ ütles vana arst. „Ent pidage meeles, et olemas võib olla ka kolmas faktor. Aga oma südames ma usun, et see on keemia, Tingimuste ja sobiva meediumi küsimus, aga Tingimuste olemasolul on Elajas nii võimas, et see haarab kinni ükskõik millest, mille abil end näidata. See on Vägi, mille kutsuvad esile Tingimused, ent sellest hoolimata ei too see meid kübekese võrragi lähemale selle seletusele, nagu see ei selgita Elektrit ega Tuld. Need kõik kolm on Välised Jõud – Tühjuse Koletised. Miski meie võimuses olev ei suuda ühtegi neist luua, meie suudame tingimusi luues igaühte neist pelgalt oma füüsilistele meeltele tajutavaks teha. On mu jutt arusaadav?“

„Jah, doktor, teatavas mõttes on,“ ütlesin mina. „Aga ma ei nõustu teiega, kuigi ma enda arvates teist aru saan. Elekter ja tuli on mõlemad nähtused, mida ma võiksin nimetada looduslikeks, aga Elu on midagi abstraktset – mingi kõigesse imbunud Ärkvelolek. Oh, ma ei oska seda seletada ja kes suudaks! Aga see on spirituaalne, mitte lihtsalt Tingimuste poolt tekitatud nähtus nagu Tuli või Elekter, nagu te ütlesite. See teie mõte on kohutav. Elu on teatav spirituaalne müsteerium…“

„Rahu, mu poiss,“ ütles eakas arst omaette leebelt naerdes, „või muidu võin paluda teid demonstreerida, ütleme, limuse või krabi elu spirituaalset müsteeriumit.“

Ta vaatas mulle kirjeldamatult kahjurõõmsa muigega otsa. „Nii või teisiti,“ jätkas ta, „nagu te kõik arvatavasti olete juba ära arvanud, mul on teile rääkida üks lugu, mis toetab mu arusaama, et Elu pole suurem Müsteerium ega ime kui Tuli või Elekter. Aga, härrased, palun ärge unustage, et kuigi meil on õnnestunud panna nimed nendele kahele jõule ja neid ära kasutada, on nad olemuslikult samavõrra saladused nagu seni. Ja nii või teisiti ei selgita see, mida ma teile jutustada tahan, Elu müsteeriumi, vaid annab teile kõigest ühe toetuspunkti, millele tugineb mu sisetunne, et Elu on – nagu ma ütlesin – Tingimuste (see tähendab, loodusliku Keemia) kaudu avalduv Jõud, ja et see võib oma eesmärgi ja Vajaduse saavutamiseks kasutada kõige uskumatumat ja ebatõenäolisemat Mateeriat, sest ilma Mateeriata ei saa seda tekkida, see ei saa avalduda…“

„Ma ei nõustu teiega, doktor,“ sekkusin mina. „Teie teooria hävitab kogu usu surmajärgsesse ellu. See…“

„Tasa-tasa, poja,“ ütles vanamees, näol kerge mõistev naeratus. „Kõigepealt kuulake ära, mis mul öelda on. Ja nii või teisiti, millised on teie vastuväited materiaalsele elule pärast surma? Ja kui te olete vastu materiaalsele toestikule, siis tahan teile ikkagi meenutada, et ma kõnelen Elust sellisena, nagu me mõistame seda sõna selles meie praeguses elus. Nüüd aga ärge segage, noormees, või muidu ma ei jõuagi midagi rääkida.

See juhtus siis, kui ma olin noor mees, ja see, härrased, oli üsna palju aastaid tagasi. Ma olin lõpueksamid ära teinud, ent olin ülepingutusest nii kurnatud, et otsustati, et parem on teha üks merereis. Kindlasti ei olnud ma rahaliselt heal järjel ja lõpuks olin ma väga rõõmus, kui sain nime poolest arsti koha reisiklipperil, mis purjetas Hiinasse.

Laeva nimi oli Bheotpte ja varsti pärast seda, kui olin kogu kraami pardale saanud, asus see teele ja me liikusime mööda Thamesi ning järgmisel päeval olime juba kaugel La Manche’i väinas.

Kapteni nimi oli Gannington, kes oli väga korralik mees, kuigi peaaegu kirjaoskamatu. Tema esimene abi hr Berlies oli vaikne, karmivõitu ja napisõnaline ent paljulugenud mees. Teine abi hr Selvern oli kolmest ehk päritolu ja kasvatuse poolest sotsiaalselt kõige haritum, aga tal ei olnud seda sitkust ja visadust, mis teistel. Ta oli tundlikum ning emotsionaalselt ja isegi mentaalselt kolmest kõige haavatavam.

Reisil tegime peatuse Madagaskaril, kus me mõned reisijad maale lasksime, ja siis suundusime itta, plaanides teha peatuse North West Cape’il, aga umbes saja kraadi võrra ida pool sattusime kohutava ilma kätte, mis viis meilt kõik purjed ning lõhkus kliiverpoomi ja esimasti tipmise osa.

Torm kandis meid mitusada miili põhja poole ja kui see meid lõpuks lahti lasi, leidsime end olevat väga viletsas seisus. Laevakere oli muljutud ja see oli kolme jala jagu liitekohtadest vett sisse lasknud. Lisaks kliiverpoomile ja esimastile oli vigastatud ka peamast, kaks paati olid läinud, samuti üks meie seakuut (koos kolme toreda seaga). See viimane uhuti üle parda kõigest pool tundi enne seda, kui tuul vaibuma hakkas, ja tuul vaibus ruttu, kuigi meri oli veel mitu tundi väga vastik.

Tuul jättis meid maha vahetult enne pimedat ja kui saabus hommik, tõi see kaasa suurepärase ilma: rahuliku, kergelt voogava mere ja heleda päikese ning tuulevaikuse. Lisaks nägime, et me pole üksi, sest umbes kahe miili kaugusel lääne pool oli üks teine laev, millele hr Selvern, teine abi, mu tähelepanu juhtis.

„See on üsna kummalise väljanägemisega, doktor,“ ütles ta ja ulatas mulle pikksilma. Vaatasin sellega teist laeva ja ma sain aru, mida ta mõtleb, vähemalt arvasin, et saan.

„Jah, härra Selvern,“ ütlesin, „see on üsna vanamoelise olemisega.“

Ta naeris talle omasel meeldival moel.

„Pole raske aru saada, et te pole meremees, doktor,“ märkis ta. „Sellel on kümmekond kummalist iseärasust. See on hüljatud ja see on välimuse järgi mitukümmend aastat ringi hulpinud. Vaadake selle ahtrieendi kuju ja käila ja täävinina. See on vana kui mäed, nagu öeldakse, ja oleks pidanud juba ammu-ammu merepõhjaga tutvuma. Vaadake ta külge kasvanud taimestikku ja ta allesoleva taglastuse jämedust – ma oletan, et see kõik on soolakoorik, kui panete tähele valget värvi. See oli kunagi väike parklaev, aga tal pole jardigi purjeid alles, need kõik on ära kukkunud. Kõik on mädanenud, ime, et taglastus samuti läinud pole. Ma loodan, et vana lubab meil paadi võtta ja sellele pilgu peale heita, see on seda vägagi väärt.“

Siiski näis, et suurt šanssi selleks ei ole, sest kogu meeskond oli jalule aetud ning kogu päeva käis kibe töö mastide ja seadmete parandamisel ja see võttis omajagu aega, nagu te isegi arvata võite. Vahepeal panin ka ise käed külge ühe tekikepsli tõstmisel, sest füüsiline töö oli mu maksale hea. Vana kapten Gannington kiitis selle heaks ja ma veensin teda kaasa tulema ning sama ravimit proovima, mida ta ka tegi, ja me saime töö juures päris semudeks.

Me hakkasime rääkima hüljatud laevast ja ta märkis, kuidas meil oli vedanud, et me polnud sellega pimeduses kokku põrganud, sest laev jäi meist allatuult, arvestades suunda, kuhu me tormis triivinud olime. Ka tema oli arvamisel, et sel laeval on kummaline välimus ja et see on üsna vana, aga selle viimase osas oli tal ilmselgelt vähem teadmisi kui teisel abil, sest ta oli, nagu ma ütlesin, harimatu mees ega teadnud mereasjandusest palju enamat kui seda, mida kogemus õpetanud oli. Tal ei olnud selliseid raamatuteadmisi nagu teisel abil endisaegsete meresõidukite kohta, mida hüljatud laev näis olevat.

„See on vana,“ oli ainus, mis ta sel teemal öelda oskas.

Aga kui ma mainisin, et võiks olla huvitav selle pardale minna ja üle vaadata, ta noogutas, otsekui oleks see tal juba varem mõttes olnud ja kooskõlas ta enda arvamisega.

„Siis, kui töö tehtud saab, doktor,“ ütles ta. „Saate aru, praegu pole mehi raisata. Peame kõik jonksu saama, nii hästi kui suudame. Aga teise vahikorra ajal võtame mu paadi ja lähme. Meri on vaikne ja see saab meile põnev käik olema.“

Samal õhtul pärast teejoomist andis kapten käsu paat presendi alt välja võtta ja vette lasta. Teine abi pidi meiega kaasa tulema ja kipper ütles talle, et paati pandaks kaks või kolm laternat, kuna varsti hakkas pimedaks minema. Veidi hiljem sõudsime üle vaikse mere, kuus meest aerudel, ja jõudsime väga kiiresti edasi.

Mina istusin koos teise abiga ahtris, kapten hoidis tüüri ning sedamööda, kuidas me võõrale laevale lähemale jõudsime, silmitsesin ma seda üha tähelepanelikumalt, nagu ka kapten ja tema teine abi. Nagu mäletate, oli see laev meist lääne pool ja loojuv päike mässis ta tagantpoolt võimsatesse punastesse leekidesse, nii et see tundus veidi hägune ja hajus, ning seda ümbritsev helendus ei lasknud peaaegu üldse uurida kõdunevaid maste ja vähest taglastust, sest need olid uppunud päikeseloojangu uhkesse tulemängu.

Just selle loojuva päikese valgusefekti tõttu nägime alles suhteliselt lähedale jõudes, et hüljatud laeva ümbritses igalt poolt mingi kummaline kobrutis, mille värvile oli atmosfääri punase kuma tõttu raske nime anda, aga mille me hiljem tuvastasime kui pruuni. See kobrutis kulges laeva ümber mitmesaja jardi kaugusele ja moodustas hiigelsuure mittesümmeetrilise laigu, millest suur osa paiknes ida pool, ulatudes meie paremast pardast umbes paarikümne sülla kaugusele.

„Kummaline sodi,“ ütles kapten Gannington üle paadiserva kummardudes ja muda silmitsedes. „Miski oleks nagu laadungist pragude vahelt välja pressinud ja mädanema läinud.“

„Vaata käila ja ahtrit,“ ütles teine abi. „Vaata, kuidas see on täis kasvanud.“

Nagu ta tähelepanu juhtis, oli selle vööriaerude ja lühikese ahtrireelingu all veidra välimusega mereseente klombid. Kliiverpoomi köndil ja täävil rippusid suured merikasvude ja muda habemed, mis ulatusid ümbritsevasse saasta. Laev oli parempardaga meie poole ja see parras oli määrdundvalge, mida ilmestasid tuhmimat tooni massi triibud ja laigud.

„Temast tõuseb auru või hägu,“ ütles taas suu lahti teinud teine abi. „Vastu valgust on see näha. See tuleb ja läheb. Vaadake!“

Siis ma sain aru, mida ta silmas peab – nõrk hägu või aur, mis kas hõljus vana laeva kohal või eraldus sellest, ja ka kapten nägi seda.

„Spontaanne süttimine!“ hüüatas ta. „Me peame ette vaatama, kui luugi lahti teeme, kui see pole just mõni õnnetu vennike, kes pardale on jäänud, aga see pole usutav.“

Me olime nüüd vanast laevast paarisaja jardi kaugusel ja olime sisenenud pruuni sogasse. Kui see aerudelt maha nirises, kuulsin, kuidas üks mees omaette pomises: „Neetud siirup!“ Ja tõepoolest meenutas see siirupit. Sedamööda kuidas paat laevale aina lähemale jõudis, muutus solk üha paksemaks, nii et lõpuks aeglustas see märgatavalt meie kiirust.

„Andke pihta, poisid! Pange tempot juurde!“ hõikas kapten Gannington ja pärast seda polnud muid hääli peale meeste hingeldamise ja nõrga rutiinse laksuva heli, kui aerud pruunist massist kerkisid ja paat edasi tungis. Lähemale jõudes hakkasin õhtuses õhus tajuma veidrat haisu, mille tekitasid kahtlemata aerud, mis püdela massi segi ajasid. Mulle tundus, et mingil ebamäärasel moel on see hais mulle tuttav, aga nime ei osanud ma sellele anda.

Me olime nüüd vanale laevale väga lähedal ja lõpuks kõrgus ta otse meie ees hääbuva valguse taustal. Siis hüüdis kapten: „Tõmmake ligi ja pootshaak külge panna,“ mida ka tehti.

„Hei, seal! Ahoi! Kas keegi on pardal? Ahoi!“ hüüdis kapten Gannington, aga vastust ei tulnud. Ainult tema madal hääl, mis hääbus mereavarusse iga kord, kui ta hõikas.

„Hei, seal! Ahoi! Kas keegi on pardal!“ hüüdis ta veel mitu korda, aga vastuseks oli vaid vana aluse väsinud vaikus. Ja sellal, kui ta hüüdis ja mina vaatasin pooleldi midagi oodates üles, hakkasin tajuma kummalist kerget pinget, mis kasvas peaaegu närvilikkuseni. See läks üle, aga ma mäletan, kuidas ma ühtäkki taipasin, et väljas hakkas pimedaks minema. Pimedus tuleb troopikas üsna kiiresti, ehkki mitte nii kiiresti, nagu mõned ilukirjanduse autorid näivad arvavat. Aga asi polnud mitte hämaruses, mis oli kõigest mõne hetke jooksul tajutavalt süvenenud, vaid pigem minu närvides, mis olid mind ootamatult kergelt ülitundlikuks teinud. Ma mainin spetsiaalselt oma seisundit, sest ma ei ole tavaliselt närviline mees ja mu äkiline närvilisus on tähelepanuväärne selle valguses, mis juhtus.

„Pardal pole kedagi!“ ütles kapten Gannington. „Mehed, käed tööle!“ Sest paadi meeskond oli instinktiivselt aerud välja tõstnud, kui kapten vana laeva tervitas. Mehed asusid taas tööle ja siis hüüdis teine abi erutatult: „Vaadake, seal on meie seaaedik! Näete, sel on „Bheotpte“ otsa peale kirjutatud. See triivis siia ja sodi püüdis selle kinni. Milline õnnistatud ime!“

Oligi nõnda, nagu ta oli öelnud – see oli meie seakuut, mis oli tormis üle parda lennanud, ja oli väga ebaharilik sellega siin taas kohtuda.

„Me võtame selle slepis kaasa, kui ära lähme,“ teatas kapten ja andis meeskonnale käsu tempot juurde panna, sest nad surusid paati vaid vaevu-vaevu edasi, kuna mudane sodi oli vana aluse ümber nii tihe, et hoidis meid peaaegu paigal. Mäletan, et mulle torkas mõtteuiuna pähe, et seakuut, mille sees olid meie kolm surnud siga, oli suutnud ilma abita nii kaugele triivida, samas kui meie suutsime hädavaevu oma paadiga kobrutisse sisse suruda, kui me selleni jõudsime. Aga mõte lendas kohe peast, sest järgmiste minutite jooksul juhtus nii palju.

Mehed suutsid paadi parda äärde toimetada, nii et vahet jäi ainult paar jalga, ja pootshaagiga mees haakis meid aluse külge.

„Vöör, kas said kinni?“ küsis kapten.

„Just nii,“ vastas vöörimees ja samal ajal kostis kummaline rebenemise heli.

„Mis see on?“ küsis kapten.

„See rebenes lahti, sir. Puhtalt!“ ütles mees ja tema hääletoonist oli mõista, et see oli teda lausa šokeerinud.

„Haagi siis uuesti kinni!“ ütles kapten Gannington ärritunult. „Sa ära arva, et see käru eile ehitati! Lükka pootshaak peakettide vahele!“ Mees täitis käsu, võiks öelda, et ettevaatlikult, sest mulle tundus süvenevas hämaruses, et ta ei avaldanud pootshaagile survet, kuigi selleks polnud vajadustki. Saate aru, paat ei saanud selles pudrus, mille sees see oli, väga kaugele liikuda. Ma mäletan, et mõtlesin sellele, kui ma vana laeva pungis parrast silmitsesin. Siis kuulsin kapten Ganningtoni häält:

„Jessas, on see alles vana! Ja mis värvi, doktor! Vana värvi pole ollagi, eh! Andke keegi mulle aer!“

Talle ulatati aer ja ta pani selle iidse paisunud laevakülje vastu. Siis ta peatus ja hüüdis teisele abile, et too läidaks kaks lampi ja need edasi annaks, sest pimedus oli nüüd merele laskunud.

Teine abi süütas laternad ja ütles ühele madrusele, et see süütaks kolmanda ja hoiaks selle paadis valmis. Seejärel astus ta, lamp kummaski käes, sinna, kus kapten Gannington seisis, aer vastu laevaparrast.

„Nii, mu poiss,“ ütles kapten abile, kes oli istunud vööris, „mine üles ja me ulatame sulle lambid.“

Mees hüppas püsti, et käsku täita, jõudis aeruni, astus sellele ja samal hetkel näis miski järele andvat.

„Vaadake!“ hüüdis teine abi ja osutas lampi hoidva käega. „See vajus sisse!“

See oli tõsi. Aer oli silmanähtavalt vana aluse libedasse, pundunud külge sisse tunginud.

„Ma arvan, et hallitus,“ ütles kapten Gannington, kallutades end hüljatud vraki poole, et lähemalt vaadata. Seejärel madrusele: „Mine üles, mu poiss, ja ole kiire… Ära seal passima jää!“

Seepeale hakkas mees, kes oli hetkeks peatunud, kui tundis aeru oma raskuse all vajuvat, mööda seda üles ronima, ja mõne sekundi pärast oli ta pardal ja kummardus, et laternad vastu võtta. Need ulatati talle ja kapten hõikas, et ta aeru paigal hoiaks. Siis läks üles kapten, hõigates mulle, et ma järele tuleksin, ja pärast mind teine abi.

Kui kapteni nägu üle reelingu ulatus, hüüatas ta jahmunult:

„Hallitus, põrgu päralt! Hallitus… Tonnide kaupa. Püha taevas!“

Kui ma tema hüüatust kuulsin, ronisin veel käbedamalt talle järele ja hetke või kahe pärast nägin ka mina, mida ta silmas pidas – kõikjal, kuhu kahe lambi valgus ulatus, oli ainult suur sile mass määrdundvalget hallitust.

Ronisin üle reelingu, teine abi tihedalt kannul, ja jäin hallitusega kaetud tekile seisma. Meie jalad ütlesid meile, et hallituse all ei pruukinud laudist üldse ollagi. See andis meie astumisel järele, see tundus käsnjas ja vetruv. See kattis vana laeva tekiehitisi, nii et iga seadme ja eseme kuju oli pigem aimata kui selgelt näha.

Kapten Gannington haaras mehelt lambi ja teine abi sirutas käe teise laterna järele. Nad hoidsid neid kõrgel ja me kõik vahtisime pärani silmi. See oli kõige ebatavalisem ja miskipärast tülgastust tekitav vaatepilt. Ma ei suuda leida mingit muud sõna, härrased, mis kirjeldaks paremini mind tol hetkel üleni haaranud tunnet.

„Püha jumal,“ ütles kapten Gannington mitu korda. „Püha jumal!“ Aga ei teine abi ega madrus öelnud midagi, ja mina lihtsalt vahtisin pärani silmi ja hakkasin samal ajal kergelt mingit lõhna tundma, sest taas oli õhus mingisugust ebamäärast ja pooleldi tuttavat hõngu, mis tekitas minus miskipärast pooleldi tuttavat hirmu.

Ma vaatasin ühele ja teisele poole, silmad pärani, nagu ma juba ütlesin. Siin ja seal oli hallitus nii paks, et varjas täiesti selle, mis oli valkja kihi all, muutes tekiehitised ebamäärasteks hallitusemügarateks, kõik määrdundvalged, kaetud laikude, triipude ja tuhmide purpurpunaste plekkidega.

Selle hallituse juures oli üks kummaline asi, millele kapten Gannington tähelepanu juhtis – meie jalad ei tunginud selle sisse ega murdnud selle pealispinnast läbi, nagu oleks võinud oodata, lihtsalt jätsid sellele lohud.

„Ma pole kunagi midagi sarnast näinud! Mitte kunagi!“ ütles kapten, kui oli kummardunud ja uurinud lambivalgel hallitust meie jalge all. Ta tagus seda kannaga ja ollus tõi kuuldavale tuhmi pehme heli. Ta kummardus taas kiiresti ja silmitses seda, hoides lampi teki lähedal. „Pagan võtaks, kui see pole selle tavaline nahk!“ ütles ta.

Teine abi, madrus ja mina kummardusime samuti ja vahtisime seda. Teine abi torkas seda nimetissõrmega ja ma mäletan, et koputasin sellele mitu korda sõrmenukkidega, kuulatades surnud heli, mis sellele järgnes, ja pannes tähele hallituse tihedat, vetruvat tekstuuri.

„Tainas!“ ütles teine abi. „Täpselt nagu paganama tainas! Phh!“ Ta ajas end kiirelt sirgu. „Mulle tundub, et see haiseb kergelt,“ ütles ta.

Kui ta seda ütles, taipasin ma ühtäkki, mis oli see tuttav asi selles ebamäärases hõngus, mis meid ümbritses – selles lõhnas oli midagi loomadele omast. See oli sarnane haisule, mida me tunneme igal pool, kus kubiseb hiirtest, ainult siin oli see tugevam. Minus tekkis korraga väga reaalne rahutus ja ma hakkasin ringi vaatama… Laeval võis olla tohutu kari rotte… Need võisid osutuda erakordselt ohtlikeks, kui nad peaksid näljas olema. Samas, nagu te mõistate, kõhklesin ma oma mõtte ettevaatuse põhjenduseks välja ütlemist – see oli liiga fantaasiarikas.

Kapten Gannington oli hakanud koos teise abiga mööda hallitusega kaetud peatekki ahtri poole liikuma ja mõlemad hoidsid oma lampi kõrgel, et laevast valguse abil paremat ülevaadet saada. Pöörasin kähku ringi ja läksin neile järele, madrus tihedalt mu kannul ja ilmselgelt ärevuses. Minnes hakkasin tajuma õhus tihedat niiskust, ja mulle meenus kerge udu- või suitsuvine vraki kohal, mis oli pannud kapten Ganningtoni selgitust otsima spontaanses süttimises.

Ja kogu aeg oli tunda seda ebamäärast loomahõngu ning ühtäkki ma teadvustasin endale, et ma soovin, et me oleksime sellelt laevalt läinud.

Mõne sammu järel jäi kapten korraga seisma ja osutas hallitusega kaetud kujude rividele peateki mõlemas ääres. „Relvad,“ ütles ta. „Arvatavasti oli see omal ajal piraadilaev, võib-olla midagi hullematki! Me vaatame alla, doktor, seal võib olla üht-teist väärt kraami. See on vanem, kui ma arvasin. Härra Selvern arvab, et see on kolmesaja aastane, aga mina ei tahaks seda uskuda.“

Me jätkasime teekonda ahtri poole ja ma mäletan, et astusin nii kergelt ja ettevaatlikult kui võimalik, otsekui tunneksin alateadlikku hirmu astuda läbi mädanenud, hallitanud tekilaudise. Ma arvan, et teised tundsid sama, otsustades selle järgi, kuidas nad kõndisid. Aeg-ajalt haaras hallitus meie kandadest kinni ja lasi need siis vaikse imeva heliga lahti.

Kapten liikus teisest abist veidi eespool ja ma tean, et vihje, mille ta ise oli teinud, nagu võiks all olla midagi, mis väärib kaasa viimist, oli tema kujutlusvõimet ergutanud. Teine abi oli aga hakanud tundma umbes sama mis minagi, vähemalt jäi mulle selline mulje. Ma oletan, et kui poleks olnud seda, mida võiksin siiralt nimetada kapten Ganningtoni visaduseks ja julguseks, oleksime me kõik õige pea üle parda tagasi roninud, sest laevalael oli päris kindlasti mingi kõhedust tekitav õhustik, mis põhjustas omakorda tunde, kuidas vaprusest puudu tuleb, ja varsti te mõistate, et see tunne oli täiesti õigustatud.

Kui kapten jõudis väheste hallitusega kaetud trepiastmeteni, mis viisid üles lühikesele ahtritekile, tajusin korraga, et see niiskusetunne õhus oli muutunud palju selgemaks. See oli nüüd tajutav vahetpidamatult teatava hõreda, märja, udutaolise auruna, mis tuli ja läks kummalisel moel ning näis teki silmale aeg-ajalt kergelt ähmaseks muutvat. Ühe korra ilmus selline pilveke ootamatult ei-tea-kust ja tabas mind näkku, tuues kaasa veidra, vastiku, raske hõngu, mis tekitas minus kummalisel moel hirmu ja tunde, et kusagil varitseb pooleldi tajutav oht.

Me olime kapten Ganningtoni järel kolme hallitusega kaetud astme jagu ülespoole läinud ning liikusime nüüd aeglaselt mööda kõrgemat osa ahtri poole. Tagumise masti juures jäi kapten Gannington seisma ja tõstis laterna sellele lähemale…

„Püha taevas, härra,“ ütles ta teisele abile, „see on väga paksu hallituse all. Ma olen kindel, et see on ligi nelja jala paksune.“ Ta valgustas masti altpoolt, kus see tekiga ühines. „Püha taevas!“ ütles ta. „Vaadake neid meritäisid selle peal!“ Ma astusin lähemale oligi nii, nagu ta ütles – see oli paksult kaetud meritäidega, mõned neist hiigelsuured, mitte väiksemad suurtest põrnikatest ja kõik värvitud nagu vesi, välja arvatud mõned hallid laigud nende sees, ilmselt nende siseorganid.

„Ma pole kunagi selliseid näinud, välja arvatud elusa tursa peal!“ ütles kapten Cannington eriti jahmunud häälega. „Jessas, on need alles pirakad!“ Siis astus ta edasi, aga paari sammu kaugusel ahtri suunas jäi ta jälle seisma ja tõstis laterna hallituskihiga kaetud teki juurde.

„Püha taevas, doktor!“ hõikas ta vaikselt, „olete te kunagi midagi sellist näinud? See on ju lausa jala pikkune!“

Ma kummardusin üle tema õla vaatama ja nägin, mida ta silmas peab: see oli läbipaistev, värvitu elukas, umbes ühe jala pikkune ja umbes kaheksa tolli kõrgune, kumera seljaga, mis oli ebaharilikult kitsas. Me kõik kambas vahtisime seda, silmad pärani, kui see tegi kiire liigutuse ja oli läinud.

„Hüppas!“ ütles kapten. „Pagan võtaks, kui see polnud kõige suurem meritäi, keda ma eales näinud olen! Ma arvan, et see hüppas oma kakskümmend jalga.“ Ta ajas selja sirgu ja kratsis pead, viibutades teise käega laternat ühele ja teisele poole, ja vahtis ringi. „Mida need siin pardal teevad!“ ütles ta. „Neid võib tavaliselt paksu tursa ja sihukeste asjade peal leida… Olgu ma neetud, doktor, kui ma aru saan.“

Ta tõstis laterna suure hallituskünka poole, mis hõivas madala ahtriteki tagumise osa, natuke eespool sellest kohast, kus asus kahe jala kõrgune „murdepunkt“ teisele ja kõrgemale ahtritekile, mis ulatus tagumise reelinguni. Küngas oli üsna suur, mitu jalga läbimõõdus ja rohkem kui jard kõrge. Kapten Gannington läks selle juurde.

„Ma arvan, et see on tekiluuk,“ lausus ta ja andis sellele tugeva jalahoobi. Ainsaks tulemuseks oli sügav lohk hiigelsuures valkjas mügaras, otsekui ta oleks virutanud jala mingisuguse tainataolise olluse sisse. Siiski pole ma päris täpne, kui ütlen, et see oli ainus tulemus, sest juhtus ka üks teine asi – kapteni jalast tekkinud august imbus veidi tumepunast vedelikku, millega kaasnes kummaline hõng, mis oli ja ei olnud osaliselt tuttav. Osa hallituselaadsest ainest oli jäänud kapteni saapanina külge ja ka selle seest tuli sama värvi vedelikku.

„Nii!“ ütles kapten Gannington üllatunult ja võttis hoogu, et kõrgendikule veel üks jalahoop anda, aga teda peatas teise abi hüüatus:

„Ärge lööge, sir!“ hõikas teine abi.

Ma vaatasin tema poole ja kapten Ganningtoni lambist kumavas valguses nägin, et ta näol oli jahmunud, pooleldi hirmunud ilme, otsekui oleks ta ühtäkki ja ootamatult millegipärast hirmul ja otsekui oleks ta keel selle hirmu reetnud, ilma et tal oleks tegelikult olnud soovi midagi öelda.

Ka kapten pöördus ja vahtis talle otsa.

„Aga miks, härra?“ küsis ta mõneti arusaamatust väljendaval häälel, millest kõlas ka kübeke ärritust. „Me peame sellest sopast lahti saama, kui tahame alla minna.“

Ma vaatasin teist abi ja mulle tundus, et kummalisel moel ei kuulanud ta mitte kaptenit, vaid pigem mingit teist heli.

Äkki ütles ta imeliku häälega: „Kuulake!“

Aga me ei kuulnud midagi peale all paadis rääkivate meeste vaikse kõnekõmina.

„Mina ei kuule midagi,“ ütles kapten Gannington veidi aja pärast. „Aga teie, doktor?“

„Ei kuule,“ vastasin.

„Mida te enda arvates kuulsite?“ küsis kapten, pöördudes taas teise abi pole. Aga teine abi raputas veidral, peaaegu ärritunud viisil pead, otsekui oleks kapten tema kuulatamist seganud. Kapten Gannington silmitses teda hetke, siis tõstis laterna ja vaatas mõnevõrra rahutu ilmega ringi. Ma tean, et tundsin ebaharilikku ärevust, Aga lambivalguses oli näha igas suunas vaid hallikat, määrdundvalget hallitust.

„Härra Selvern,“ ütles kapten viimaks, vaadates mehele otsa, „ärge kujutage asju ette. Võtke end ometi kokku. Te teate ju, et ei kuulnud midagi?“

„Ma olen kindel, et kuulsin midagi, sir!“ ütles teine abi. „Mulle näis, et kuulsin…“ Ta jäi korraga vait ja näis peaaegu valusalt ja pingeliselt kuulatavat.

„Mille moodi see oli?“ küsisin mina.

„Kõik on korras, doktor,“ ütles kapten Gannington kergelt naerdes. „Kui me tagasi jõuame, võite talle toonikut anda. Ma ajan selle tee nüüd lahti.“

Ta võttis hoogu ja andis teise jalahoobi jäleda massi pihta, mis tema arvates varjas laeluuki. Selle hoobi tulemus oli jahmatav, sest kogu mass lõi võbelema nagu vastiku välimusega kallerdisemägi.

Ta tõmbas jala selle seest kiiresti välja ja astus sammu tagasi, sirutades lambi selle poole.

„Kirevase päralt!“ ütles ta ja oli selge, et ta oli tõeliselt ehmunud. „See neetud värk on nüüd pehme!“

Ta oli mitu sammu ootamatult pehmenenud künkast jooksusammul taganenud ja näis tundvat meeletut hirmu. Ehkki ma olen kindel, et tal polnud vähimatki aimu, mida ta kartis. Teine abi seisis oma kohal ja jõllitas pärani silmi. Mis minusse puutub, siis tean, et tundsin kõige ebameeldivamat rahutust. Kapten hoidis endiselt lampi võbeleva künka poole ja vahtis seda ainitise pilguga.

„See on läbinisti lödiks läinud!“ ütles ta. „Seal all ei ole luuki. Selle sees ei ole ümmargust puuvärki! Öäk, milline vastik hais!“

Ta läks ümber kummalise muhu selle taha, et vaadata, kas suure hallitusekuhja taga võib olla avaus. Ja siis…

Kuulake!“ ütles teine abi uuesti, tema hääletoon oli erakordselt veider.

Kapten Gannington ajas end sirgu ja järgnes ülimalt intensiivne vaikus, kui polnud kuulda isegi meeste jutukõminat pardaäärsest paadist. Me kõik kuulsime seda – mingisugust tuhmi, pehmet tuksumist: pumps! pumps! pumps! kusagilt laevakere seest meie all, mis oli siiski nii ebamäärane, et peaaegu kahtlesin, kas ma kuulen seda, ainult et teised kuulsid ka.

Kapten Gannington pöördus ootamatult abi poole:

„Ütle neile…“ alustas ta. Aga abi karjatas ja osutas sõrmega. Tema omamoodi emotsioonitule näole oli tekkinud kummaline pingelisus, nii et kapteni pilk järgnes otsekohe ta sõrmele. Nagu arvata võite, vahtisin ka mina pärani silmi. Ta osutas suurele mügarale ja ma sain aru, mida ta silmas peab.

Kapten Ganningtoni saabastest hallituselaadsesse ollusesse jäänud kahest august purskus välja veidralt regulaarsel moel tumepunast vedelikku, peaaegu nii, nagu oleks seda pumbatud. Püha taevas! Aga ma vahtisin seda ja sel hetkel purskas välja suurem juga ja lendas meheni välja, tabades ta saapaid ja püksisääri.

Mees oli juba varem stoilisel, ükskõiksel moel üsna närvis olnud ja tema hirmutunne oli pidevalt kasvanud, aga selle peale ta lihtsalt röögatas ja pöördus ringi, et jooksu pista. Ta peatus hoobilt, otsekui oleks ootamatu hirm tekil tema ja paadi vahel valitseva pimeduse ees ta paigale naelutanud. Ta rebis teise abi käest laterna ja sööstis üle jäleda hallitusvälja minema.

Hr Selvern, teine abi, ei öelnud sõnagi. Vaid lihtsalt seisis ja jõllitas veidralt haisvat kahte tuhmpunast voogu, mis võbelevast künkast välja voolasid. Kapten Gannington andis mehele röögatades käsu tagasi tulla, aga too pani üle hallituse aina edasi, kusjuures ta jalad näisid ollusesse kinni jäävat, otsekui oleks see ühtäkki pehmeks muutunud. Ta jooksis siksakke tehes, latern pööraselt kõikumas, kui ta jalgu lopsuvate helide saatel lahti kiskus ja ma kuulsin tema hirmunud hingeldamist isegi seal, kus ma seisin.

„Tule selle lambiga tagasi!“ karjus kapten taas, ent mees ei paistnud ikkagi tähelepanu pööravat ja kapten jäi hoobilt vait, tema huuled liikusid kummalisel, mitteartikuleeritud viisil, justkui oleks ta mehe allumatusest pöörases vihahoos. Ja vaikuses me kuulsime jälle neid helisid: pumps! pumps! pumps! pumps! Need olid nüüd üsna selged ja korraga tundus mulle, et need kostavad otse mu jalgade alt, ehkki sügavalt.

Ma pöörasin pilgu hallitusele, millel seisin, ja tundsin korraga ootamatut hirmusegust vastikust kõige meid ümbritseva vastu, siis vaatasin kapteni poole ja püüdsin öelda midagi nii, et ma ei paistaks hirmunud. Ma nägin, et ta oli pöördunud taas näoga künka poole ja kogu viha oli ta näolt kadunud. Ta oli tõstnud käe lambiga kumeruse poole ja ta kuulatas. Tekkis taas üks absoluutse vaikuse hetk, vähemalt ma tean, et ma ei kuulnud ainsatki heli peale selle ebahariliku tümpsumise kusagil all laevakere sisemuses.

Kapten niheles närviliselt ja kui ta jalgu kergitas, tegi hallitus lopsuvat heli. Ta vaatas vilksamisi minu poole, püüdes naeratada, justkui ei peaks ta seda oluliseks asjaks. „Mida teie sellest arvate, doktor?“ küsis ta.

„Ma arvan…“ alustasin lauset. Aga teine abi katkestas mind üheainsa sõnaga, tema hääl oli võtnud kõrgema tooni, nii et me mõlemad vaatasime otsekohe tema poole.

„Vaadake!“ ütles ta künkale osutades. See väreles üleni aeglaselt. Sellest tekkis kummaline laine, mis jooksis mööda tekki edasi, nagu jookseb laine rahulikult merepinnalt kalda poole. See jõudis ühe kumeruseni meist veidi eespool, mis oli minu arvates kajutiaken, ja järgmisel hetkel vajus see teine küngas peaaegu ühetasaseks seda ümbritseva tekiga, võbeledes sealjuures kõige kummalisemal viisil. Otse teise abi jalge alla tekkis ühtäkki ootamatu kiire värin ning mees tõi kuuldavale vaikse käheda karjatuse ja sirutas käed kahele poole, et tasakaalu hoida. Värin hallituses laienes ja kapten Gannington vaarus ning ajas jalad laiali, vandudes hirmunult. Teine abi hüppas tema juurde ja haaras tal randmest,

„Paat, sir!“ ütles ta, nimetades sama asja, mille ütlemiseks polnud minul julgust jätkunud. „Jumala eest…“

Aga tema lause jäigi lõpetamata, sest ta sõnad lõikas pooleks kohutav kähe kriiskamine. Nad pöördusid ringi ja jäid vaatama. Mina nägin ilma pöördumata. Mees, kes oli meie juurest ära jooksnud, seisis laeva keskosas, umbes sülla kaugusel tüürpoordi reelingust. Ta kõikus küljelt küljele ja röökis kõige pöörasemal moel. Ta näis püüdvat jalgu tõsta ja tema kõikuva laterna valguses nägime peaaegu uskumatut vaatepilti. Igal pool tema ümber oli hallitus aktiivses liikumises. Tema labajalad olid nii sügavale vajunud, et neid polnud näha. Ollus näis ta sääri lakkuvat ja korraga oli näha ta paljast ihu. Jäle kraam oli ta püksisääred ära rebinud, otsekui oleks need paberist. Ta tõi kuuldavale lihtsalt südantlõhestava karjatuse ja tõmbas tohutu pingutusega ühe jala välja. See oli osaliselt lömastatud. Järgmisel hetkel langes ta näoli maha ja ollus kuhjas end talle peale, otsekui see oleks päris elusolend, pulbitsedes kohutavast metsikust elusädemest. See oli lihtsalt põrgulik vaatepilt. Me ei näinud enam madrust. Seal, kuhu ta oli kukkunud, asus nüüd vingerdav piklik küngas, mis kasvas järjest suuremaks, sest hallitus näis igalt poolt kummaliste lainetena selle poole liikuvat.

Kapten Cannington ja teine abi olid seda uskumatut õudust nähes jahmunud ja haudvaiksed, aga mina olin hakanud jõudma ühele grotesksele ja kohutavale järeldusele, mida mu erialane koolitus nii toetas kui ka takistas.

Pardaäärsest paadist kostsid valjud hüüded ja ma nägin, kuidas üle laeva serva kerkis kaks nägu. Meeste näod olid hetke jooksul selgesti näha, sest – kummaline küll – neid valgustas lamp, mille madrus oli haaranud hr Selverni käest ning mis seisis ilusti ja kahjustamatult tekil püsti, veidi eespool sellest kohutavast piklikust kõrgendikust, mis endiselt kohutaval moel lainetas ja vingerdas. Lamp kerkis ja vajus mööduvates hallituselainetes, täpselt nii, nagu me näeme paati kerkimas ja langemas kerges merelainetuses. Praegu pakub see mulle psühholoogilist huvi, kui meenutan, kuidas just see kerkiv ja vajuv latern teadvustas mulle kogu selle olukorra arusaamatu, veidra kummalisuse.

Meeste näod kadusid äkiliste karjatuste saatel, justkui nad oleksid libisenud või ootamatult haiget saanud, ja paadist kostis taas hüüdeid ning kisa. Mehed hüüdsid, et me kohe ära tuleks. Samal hetkel tundsin, kuidas mu vasakust saapast haarati tugevalt kinni, nii et see oli väga valus, ja tõmmati ootamatult ning jõuliselt allapoole. Väänasin selle hirmust ja vihast pakatava röögatusega lahti. Ma nägin, et kogu laeva tekk meie ees oli üleni liikumises ning ühtäkki leidsin end hirmunud häälega karjumas:

„Paat, kapten! Paat, kapten!“

Kapten Gannington vaatas üle parema õla minu poole, näol kummaline tuim ilme, mis ütles mulle, et ta on kõigest toimuvast täielikus segaduses ja jahmunud. Tegin ühe pingutatud närvilise sammu tema poole, haarasin tal käest ja raputasin seda metsikult.

„Paat!“ karjusin ma talle. „Paat! Jumala eest, ütle meestele, et nad tooks paadi ahtrisse!“

Sel hetkel pidi hallitus teda jalgadest allapoole tõmbama, sest ta röögatas ootamatult pööraselt ja hirmunult ning hakkas metsikult pingutades väänlema ja kätega vehkima, pillates laterna maha. Ta rebis jalad vabaks ja seda tehes oli kuulda rebenevat heli. Tegelik olukord ja tegutsemisvajadus olid tabanud teda brutaalse selgusega ja ta röökis meestele paadis:

„Tooge paat ahtrisse! Tooge ahtrisse! Tooge ahtrisse!“

Mina ja teine abi karjusime pööraselt sama.

„Jumala eest, mehed, olge kärmed!“ karjus kapten ja kummardus kiiresti lambi järele, mis põles ikka veel. Ta jalad olid taas kinni jäänud ja ta kiskus need lahti, vandudes ja hingeldades ning hüpates end kokku võttes jardi kõrgusele. Siis sööstis ta reelingu poole, rebides igal sammul jalgu lahti. Samal hetkel karjus teine abi midagi ja püüdis kaptenist haarata.

„See võttis mu jalgadest! See võttis mu jalgadest!“ röökis ta. Ta jalad olid saapasääre servani sisse vajunud ja kapten haaras tal oma võimsa vasaku käega piha ümbert kinni ja tegi jõulise tõmbe, nii et järgmisel hetkel oli mees vaba, aga ta mõlemad saapatallad olid peaaegu olematud.

Mis minusse puutub, siis hüppasin meeletult jalalt-jalale, et vältida hallitusse kinni jäämist, ja siis tegin kiire sööstu laeva külje poole. Aga enne kui ma sinna jõudsin, tekkis meie ja reelingu vahele hallituse sisse kummaline õõnsus, vähemalt kahe jala laiune ja ma ei tea kui sügav. See sulgus hetkeliselt ja kogu hallitus selles kohas, kus avaus oli olnud, hakkas kohutavalt pulbitsema või lainetama, nii et ma jooksin sealt tagasi, sest ei julgenud jalga selle peale asetada. Siis hüüdis kapten:

„Ahtrisse, doktor! Ahtrisse, doktor! Siiapoole, doktor! Jookske!“ Siis nägin, et ta oli minust möödunud ja jõudnud ahtrisse, tagumise otsa kõrgemale tekile. Teine abi oli visatud üle ta vasaku õla nagu kott ja too rippus seal lõdvalt ning liikumatult, sest hr Selvern oli minestanud ja tema pikad jalad kõlkusid kapteni joostes pehmelt ja abitult kandja massiivsete põlvede vastu. Ma märkasin veidral ja alateadlikul moel pisikesi detaile ja nägin, et teise abi saabaste tallad laperdasid ja hüplesid, kui kapten ahtri poole tuigerdas.

„Ahoi, paat! Ahoi, paat! Ahoi, paat!“ hüüdis kapten ja siis olin ma tema kõrval ning karjusin kaasa. Mehed vastasid valjude julgustavate hüüetega ja oli selge, et nad pingutasid meeleheitlikult, et paati läbi laeva ümbritseva paksu sulbi ahtrisse toimetada.

Me jõudsime hallitusega kaetud iidse ahtrireelingu juurde ja pöördusime hingeldades ringi, et näha poolpimeduses, mis toimub. Kapten Cannington oli jätnud laterna suure künka juurde, kui ta teise abi õlale oli võtnud, ja seal seistes me avastasime ootamatult, et kogu hallitus meie ja valguse vahel on üleni liikumises. Siiski oli see osa, millel meie seisime, umbes kuue või kaheksa jala jagu meist eespool endiselt kindel.

Me hüüdsime iga paari sekundi järel meestele, et nad kiirustaksid, ja nemad hõikasid meile, et jõuavad kohe-kohe meie juurde. Ja me vahtisime kogu aeg seda kohutavat laevatekki ning mina olin sõna otseses mõttes pingest hullumas ja valmis hüppama üle parda sellesse räpasesse solki meie ümber.

Laeva suure kere sisemusest kostis aga pidevalt see iseäralik tuhm ja raske tümpsumine, mis muutus aina valjemaks. Mulle tundus, et kogu aluse kere hakkas iga tuhmi löögi järel värisema ja võbelema. Ja minu jaoks oli groteskse ja kohutava kahtluse tõttu selle kohta, mis seda müra tekitas, see ühtäkki kõige hirmutavam ja uskumatum heli, mis ma eales kuulnud olin.

Meeleheitlikult paati oodates silmitsesin kogu aeg hallikasvalget laeva, nii palju kui lambivalgus võimaldas. Kõik tekid näisid olevat kummalises liikumises. Nägin ähmaselt, kuidas lambist kaugemal, heledamast valgusesõõrist väljaspool hallitusemügarad jäledalt õõtsusid ja kõikusid. Lähemal, laterna heledamas kumas kasvas aina suuremaks küngas, mis pidi olema laeaken. Seda katsid tülgastavad tumepunased sooned ja sedamööda kuidas see paisus, näis mulle, et sooned ja laigud muutusid selgemaks – need kerkisid, otsekui oleksid kõrgreljeefis, nii nagu me näeme puhtatõulise ja võimsa hobuse kehal eenduvaid veresooni. See oli ülimalt ebaharilik. Küngas, mida me olime arvanud olevat luugi, oli ümbritseva hallitusega samale tasemele vajunud ja ma ei näinud, et see oleks enam tumepunast vedelikku välja pursanud.

Hallituse võbelus hakkas lambist kaugemale liikuma ja see tuli kiiresti ahtri ja meie poole. Seda nähes ronisin käsnjana tunduvale ahtrireelingule ja karjusin veelkord paadi suunas. Mehed vastasid hõigetega, millest sain aru, et nad olid lähemal, aga see võigas sulp oli nii paks, et ilmselgelt oli raske paati üleüldse edasi liigutada. Minu kõrval raputas kapten Cannington meeleheitlikult teist abi, mispeale too liigutas ja hakkas oigama. Kapten raputas teda uuesti.

„Ärka üles! Ärka üles!“ karjus ta.

Teine väänas end kapteni käte vahel lahti ja vajus äkki kokku, röögatades: „Mu jalad! Oh jumal! Mu jalad!“ Me tõmbasime ta kapteniga hallitusest lahti ja panime reelingu najale istuvasse asendisse, kus ta jätkas oigamist.

„Doktor, hoidke teda,“ ütles kapten, ja kui ma seda tegin, jooksis ta mõne jardi jagu edasi ja vaatas üle tüürpoordi reelingu alla. „Jumala eest, tehke kärmelt, poisid! Kärmelt! Kärmelt!“ hüüdis ta alla meestele ja need vastasid talle hingeldades üsna lähedalt, ent siiski nii kaugelt, et paadist ei olnud meile sel hetkel mingit abi.

Ma hoidsin pooleldi teadvusetut oigavat ohvitseri ja vahtisin laevatekki. Närviliselt vingerdav hallitus tuli aeglaselt ja hääletult ahtri poole. Ja siis korraga nägin midagi veel lähemal.

„Ettevaatust, kapten!“ hüüdsin, ja samal hetkel tegi hallitus tema lähedal kummalise ootamatu tõmbluse. Ma olin näinud, kuidas üks laineriba läbi tülgastava olluse tema poole hiilis. Mees tegi kohmaka aga võimsa hüppe ja maandus meie lähedale kindlamale pinnale, aga laine järgnes talle. Ta pöördus näoga selle poole, vandudes metsikult. Igal pool ta jalgade ümber ilmusid äkki väikesed avaused, mis tõid kuuldavale kohutavaid imevaid helisid.

„Kapten, tagasi!“ röögatasin mina. „Tulge tagasi, kähku!“

Sel hetkel jõudis laine ta jalgade juurde ja hakkas neid kompima. Ta tampis seda pööraselt jalgadega ja hüppas tagasi, saabas pooleldi jala otsast rebitud. Ta vandus raevukalt valust ja vihast ning hüppas kiiresti ahtrireelingu poole.

„Doktor! Hüppame alla!“ karjus ta. Siis meenus talle rõve sulp ja ta lõi kõhklema, röökides meeleheitlikult meestele, et need kiirustaksid. Ka mina vaatasin alla.

„Teine abi?“ ütlesin.

„Jääb mulle, doktor,“ ütles kapten Cannington ja haaras hr Selvernist. Samal hetkel tundus mulle, et nägin midagi meie all, hulpiva saasta taustal. Kummardusin üle serva ja vahtisin. Tagumise otsa juures oli miski.

„Mingi asi on seal all, kapten!“ hüüdsin, ja osutasin pimedusse.

Ta kallutas end üle reelingu ja vahtis ainitise pilguga.

„Paat, pagan võtaks! PAAT!“ röögatas ja hakkas kiiresti piki ahtrireelingut edasi pressima, vedades teist abi enda järel. Mina järgnesin neile.

„See on paat, täitsa kindel!“ hüüatas ta mõni hetk hiljem ja haaranud reelingu äärest teise abi, lükkas ta mehe alla paati, mille põhja too suure pauguga kukkus.

„Nüüd teie, doktor!“ karjus ta mulle, tõmbas mu reelingu juurest eemale ja heitis ohvitserile järele. Kui ta seda tegi, tundsin, kuidas iidset käsnjat reelingut läbis veider, tülgastav värin ja see hakkas võbisema. Ma kukkusin teise abi otsa ja kapten maandus peaaegu samal hetkel, aga õnneks mitte meie peale, vaid paadi esimesele pingile, mis ta raskuse all valju raksatusega murdus.

„Jumal tänatud!“ kuulsin teda pomisemas. „Jumal tänatud! Ma arvan, et me olime põrgule väga lähedal.“

Ta tõmbas tikku, mina ajasin end jalgele ja koos panime teise abi ühele tagumisele pingile pikali. Hüüdsime meestele paadis, kus me oleme, ja nägime nende laternat kumamas aluse paremparda tagant. Nad hüüdsid meile vastu ja ütlesid, et annavad endast parima, ja siis, kui me seal ootasime, tõmbas kapten Gannington uuesti tikku ja hakkas uurima paati, kuhu me sattunud olime. See oli kaasaegne kaheaeruline paat ja selle pärale olid maalitud sõnad CYCLONE Glasgow. See oli üsna heas seisukorras ja oli ilmselt triivinud saasta sisse ja sinna kinni jäänud.

Kapten Gannington pani korraga mitu tikku põlema ja läks hüljatud paadi vööri. Ühtäkki hõikas ta mind ja ma hüppasin üle pinkide tema juurde.

„Vaadake, doktor,“ ütles ta ja ma nägin, millest ta räägib – paadi esiotsas oli hunnik konte. Ma kummardusin ja vaatasin. Seal olid vähemalt kolme inimese luud, kõik ebaharilikul viisil läbisegi, aga üsna puhtad ja kuivad. Mul tekkis seoses nendega üks ootamatu mõte, aga ma ei öelnud midagi, sest mõte oli mingis suhtes ebamäärane ja puudutas seda veidrat ja uskumatut oletust, mis oli mulle pähe turgatanud selle raske ja tuima tümpsumise põhjusena, mis nii põrguliku järjekindlusega laeva kerest kostis ja oli selgesti kuulda isegi nüüd, kus me olime vraki pealt ära tulnud. Ja teate, mul oli kogu aeg vaimusilma ees sünge ja kohutav pilt sellest vingerdavast künkast laeva pardal.

Kui kapten Gannington tõmbas põlema viimase tiku, nägin ma midagi, mis mind iiveldama pani, ja kapten nägi seda samal hetkel. Tikk kustus, ta kobas kohmakalt uue järele ja sai selle põlema. Me nägime seda uuesti. Me polnud eksinud… Üle paadi serva sirutus suur hallikasvalge latakas – suur hallitusesiil tuli luuramisi meie poole, elus mass laeva ennast. Ja korraga röögatas kapten Gannington välja selle groteskse ja uskumatu oletuse, millele ma mõtlesin:

„Ta on ELUS!“

Ma polnud inimese hääles mitte kunagi kuulnud niisugust mõistmist ja surmahirmu. See hääles kõlanud veendumus tõi mulle reaalselt kohale selle, mis varem vaid mu alateadvuses luuranud. Ma teadsin, et tal on õigus. Ma teadsin, et selgitus, mida nii mu mõistus ja haridus ühtaegu nii tõrjusid kui ka aktsepteerisid, oli õige selgitus… Ma pole kindel, kas keegi teine üldse on võimeline aru saama sellest, mida me sel hetkel tundsime… Haljas hirm ja võimatus.

Kuni tikk veel põles, nägin, et meie poole liikuv elus mateeria oli kaetud tumepunaste soonte ja triipudega, sooned eendusid massist ja olid kohutavalt paisunud. Kõik see tuksles pidevalt iga raske pumpsu taktis, mida see tohutu organ suure hallikasvalge laevakere sees kuuldavale tõi. Tikuleek jõudis kapteni sõrmedeni ja minuni kandus iiveldamapanevat põleva ihu lõhna, aga ta näis valu üldse mitte tundvat. Siis kustus leek vaikse sisinaga, ent siiski jõudsin viimasel hetkel näha ebaharilikku asja selle koletisliku, sirutuva keele otsas. See oli hakanud märguma jäleda, purpurpunase higiga. Ja koos pimedusega saabus ka tapamaja haisule sarnanev hõng.

Ma kuulsin, kuidas kapten Cannington tikutoosi lahti rebis. Siis vandus ta kummalisel hirmunud häälel, sest tikud olid otsas. Ta pöördus pimeduses kohmakalt ringi, et kiiresti paadi ahtrisse jõuda, ja mina panin talle järele, sest me teadsime, et see olevus tuli pimeduses meie poole, sirutudes üle selle haletsusväärse segamini inimluude hunniku, mis oli ahtris kokku kuhjunud. Me hüüdsime meeleheitlikult meestele ja vastuseks nägime ähmaselt vööri ilmuva paadi piirjooni, mis oli vraki tüürpoordi tagant nähtavale ilmunud.

„Jumal tänatud!“ hingeldasin mina, aga kapten karjus neile, et nad näitaks tuld. Aga seda ei saanud nad teha, sest nad olid vahetult enne lambile peale astunud, kui püüdsid paati meeleheitliku pingutusega meie juurde tüürida.

„Kähku! Kähku!“ hüüdsin neile.

„Jumala eest, mehed, kärmelt!“ röökis kapten ja me mõlemad vahtisime ainiti pimedusse pakpoordi all, kust me teadsime (aga ei näinud) paati meie poole tulemas.

„Aer! Kähku nüüd, andke mulle aer!“ hüüdis kapten ja sirutas käed läheneva paadi poole pimedusse. Ma nägin selle vööris seisvat kuju, kes ulatas meile midagi mõne jardi kauguselt meid eristava kobrutise kohal. Kapten Gannington tegi kätega liigutuse selle poole.

„Käes! Lähme sinna!“ ütles ta kiirelt ja pingelise häälega.

Samal hetkel suruti paat, milles me olime, ootamatult mingi meeletu jõuga laeva külje vastu. Siis kuulsin kapteni hüüet: „Pea alla, doktor,“ ja kohe pärast seda keerutas ta rasket, neljateist jala pikkust aeru pea kohal ja lõi sellega pimedusse. Teise löögi järel pöördus paat aeglaselt otseks ja kohe pärast seda põrkas teine paat kergelt meie oma vastu.

Kapten Gannington viskas aeru käest, hüppas teise abi juurde, tõstis ta pingilt ja tõukas ta põlve ning käte jõuga üle vööri teise paati, kus mehed ta vastu võtsid. Siis hüüdis ta mulle, et mina üle läheks, mida ma ka tegin, ja ta tuli minu järel, võttes aeru kaasa. Me kandsime teise abi ahtrisse ja kapten karjus meestele, et need paati veidi tagasi tõmbaksid. Siis said nad vööri eemale tõugata paadist, kus me äsja olime olnud, ja suundusid läbi saastamassi lahtise mere poole.

„Kus on Tom ’Arrison,“ hingeldas üks madrus pingutuse vahel. Ta juhtus olema Tom Harrisoni isiklik sõber ja kapten Gannington vastas talle üsna lühidalt: „Surnud! Tõmba! Ära lobise!“

Kui raske poleks ka meie päästmiseks paadiga läbi sulbi tungida, näis ärasõit veel kümme korda raskem. Viieminutise pingutamise järel näis paat vaevalt sülla jagu – kui sedagi – edasi jõudnud olevat. Korraga tundus mulle, et see tuim, raske pumps-pumps-pumps kostis pimedusest selgemalt kui varem, ja ma vahtisin pingeliselt üle ahtriserva. Mul läks süda kergelt pahaks, sest ma võiksin peaaegu vanduda, et koletise tume mass oli tegelikult lähemale tulnud… et see ligines meile pimeduses. Kapten Gannington pidi mõtlema samamoodi, sest pärast põgusat pilku pimedusse hüppas ta ahtriaeru juurde ja hakkas sõudma.

„Doktor, minge pinkide alt ette!“ ütles ta mulle üsna hingetult. „Minge vööri ja vaadake, kas saate seda sodi otsa ümbert eemale lükata.“

Tegin, nagu kästud, ja minuti pärast olin paadi vööris, kus lükkasin saasta pootshaagiga ühele ja teisele poole, püüdes lõhkuda viskoosset, kleepuvat solki. Sellest tõusis rasket, peaaegu loomalikku haisu ja õhk näis üleni täituvat sellest võikast hõngust. Ma ei leia iialgi sõnu, et kirjeldada kellelegi kogu toimuva õudust – ohtu, mis näis kõikjal meie ümber õhus hõljuvat, ja kõigest veidi ahtri pool asuvat uskumatut olevust, mis – nagu ma kindlalt usun – tuli meile aina lähemale, ja meid pooleldi sulanud liimina kinni hoidvat ollust.

Minutid möödusid tuimalt ja igavikuna ning ma vahtisin ahtri poole pimedusse, kuid ei katkestanud hetkekski selle rõveda saasta tõrjumist, lüües pootshaaki selle sisse ja lükates seda küljelt küljele, kuni nahk oli märg.

Korraga hüüdis kapten Gannington:

„Meil läheb kiiremini, poisid! Tõmmake!“ Ja ma tundsin, kuidas paat tajutavalt edasi liikus ning mehed uue energia ja lootusega pihta andsid. Varsti polnud enam kahtlust, sest see ähvardav tümps-tümps-tümps oli selja taga üsna vaikseks ja ebamääraseks jäänud ja laeva ma enam ei näinud, sest öö oli muutunud kottpimedaks ja kogu taevas oli kaetud paksude, raskete pilvedega. Sedamööda, kuidas me sulbi servale lähenesime, liikus paat üha kiiremini ja ühtäkki olime puhta, toreda, värske heli saatel lahtises meres.

„Jumal tänatud!“ ütlesin valjusti, tõmbasin pootshaagi paati ja läksin ahtrisse, kus kapten Gannington taas tüüri hoidis. Ma nägin, kuidas ta vaatas ärevalt taevasse ja sinnapoole, kus põlesid meie laeva tuled, ja taas näis ta intensiivselt kuulatavat, nii et ka mina hakkasin selle peale kuulatama.

„Kapten, mis see on?“ küsisin teravalt, sest mulle näis, et kuulsin kaugel ahtri taga heli, midagi kummalise vingumise ja madalatoonilise vilistamise vahepealset. „Mis see on?“

„See on tuul, doktor,“ ütles ta vaikselt. „Jumala eest, ma soovin, et oleksime juba pardal.“

Seejärel meestele: „Tõmmake! Tõmmake elu eest või muidu ei saa te enam kunagi leiba hammustada!“

Mehed kuuletusid kohe ja jõudsime turvaliselt laeva juurde ning saime paadi kinnitatud enne tormi, mis saabus raevuka valge pilvena lääne poolt. Ma nägin seda mõne minuti jagu varem ja vaatasin, kuidas see pimeduses mere vahule rebis ja fosforse müürina lähenes. Ligemale jõudes kasvas see kummaline vingumine ja undamine aina valjemaks, kuni see oli nagu võimas aurikuvile, mis üle mere meie poole kihutas.

Ja kui see kohale jõudis, saime tõesti raskelt raputada, nii et hommikul nägime ainult vahutavat merd ja sünge vrakk oli kümnete miilide kaugusel hägusse kadunud, nii nagu me oma südametes olime siiralt soovinud.

Kui ma hakkasin teise abi jalgu uurima, leidsin need olevat üsna iseäralikus seisundis. Tallanahk näis olevat osaliselt sulanud. Ma ei oska leida ühtegi sõna, mis nende olukorda paremini kirjeldaks, ja mehe kannatused pidid olema uskumatud.

Ja nüüd, härrased,“ jätkas doktor, „see, mida ma nimetan kogu loo tuumaks. Kui me oleksime teadnud kindlalt, mis oli algselt olnud vana laeva laadungiks ja kus erinevad kaubad täpselt asusid ja lisaks veel ajafaktor ja soojuse tingimused, mis seda mõjutanud olid, pluss veel mõned ainult oletatavad näitajad, oleksime pidanud lahendama Elujõu keemilise koostise. Mitte tingimata selle algupära, pange tähele, aga vähemalt oleksime astunud pika sammu edasi. Ma olen alati kahetsenud seda tormi – see tähendab, teatud mõttes muidugi, teatud mõttes! See oli kõige hämmastavam avastus, aga tol hetkel tundsin vaid tänulikkust, et sellest pääsesime… Kõige hämmastavam võimalus. Ma mõtlen tihti sellest, kuidas see koletis stuuporist ärkas… Ja see ujumuda… Selle sisse kinni jäänud sead… Mu vaimusilmas oli see üks süngemat sorti võrk, härrased… See püüdis kinni ühte ja teist… See…“

Vana arst ohkas ja noogutas pead.

„Kui ma oleksin saanud laadunginimekirja,“ ütles ta, silmis kahjutunne. „Kui… See oleks võinud mulle midagi kasulikku öelda. Aga nii või teisiti…“ Ta hakkas jälle piipu toppima. „Ma arvan,“ võttis ta jutu kokku, vaadates meile tõsisel ilmel otsa, „ma arvan, et meie, inimesed, oleme parimal juhul vaid üks tänamatute kerjuste kamp! Aga… milline šanss! Eh, milline šanss!“

 

Tõlkinud Silver Sära

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0465)