Selvi astus veel ühe sammu laevatekil, mille raske sisepõlemismootor ta jalge all mürises. Ta suunas ühelasulise käsimusketi enda ette, varjude poole, sihik üles alla värisemas. Ta sülitas tahma hõngulise läraka kõrvale, liigutamata pilku ainsalt kastilt kogu mustava taevalaotuse all.

 Ta otsis olendit, keda oli ennist peasillalt näinud kaduvat nende samade kastide taha. Pilt tolle jõletutest kihvadest ja säravatest, justkui põlevatest silmadest, pani tal judinad üle kere  jooksma. Miski hiilis vist eelmises Pilvepordis pardale, mõtles naine.

 Selvi astus sammu edasi. Krigin, mida pingul tekilauad tekitasid, panid ta julguse vääratama. Kas see asi kuulis mind? Kas ta ründab? Justkui vastuseks oma küsimustele kuulis ta heli, mis väga meenutas naisele küünte kriipimist vastu metalli, krigisev ja külm, armutu.

 “Tule välja, mis sa ka poleks!” hüüdis ta, märgates kohe ise kui hädine ja murduv ta hääl on. Krigisev heli vaibus. Järsku ilmus kasti tagant välja mingi kuju ja Selvi sõrm värahtas, kõlas pauk ja oli kuulda südantlõhestavat kräunatust. Naine nägi välgatuse valguskumas, millise vea ta teinud oli. Püstol kukkus kolinaga põrandale, kui Selvi lähemale tormas.

 Õnneks oli kuul läbistanud vaid Kooderi vasaku kõrva. Kass oli sellele vaatamata šokis ja lasi Selvil end läbielatule vaatamata sülle võtta. Naine asetas haavale kiiruga piiritusest läbi immutatud lapi ja lahkus tekilt, trümmist kostmas meeskonna kära, kes paugu peale ärkvele kargasid.

 Tuleb ikka Kooderile kelluke muretseda, järgmises Pilvepordis kindlasti, mõtles Selvi.

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0492)