Andy Mientus: Fraternity. 368 lk.

Amulet Books. New York 2022.

Ei juhtu just sageli, et sulle satub ette raamat, mida loed järgmise päeva arvelt hommikul kella seitsmeni. Ja niimoodi kahel ööl järjest. Veel harvemini tuleb ette, et raamat haarab su nii endasse, et pärast tagakaane sulgemist alustad kohe köite lugemist algusest peale. Kuna tahad kogu seda lugu uue pilguga üle lugeda, tahad tagasi nende lahedate tegelaste ägedasse maailma, tahad uuesti lugeda neid lahedalt eneseiroonilisi lauseid ja vaimukaid dialooge.

Kui teose sisututvustus algab lausega: «A queer, dark academia YA story about a mysterious boarding school, a brotherhood that must stay in the shadows, and an ancient evil that could tear it all apart», on raske seda niisama kõrvale heita. Kuigi ’queer’ võiks tänapäeval olla parajalt hoiatava iseloomuga, sest kõik kväär on praegu moes ja iga viies noor tahab olla mis iganes tähenduses kväär... Tasub ka tähele panna, et ’dark academia’ ei tähenda tingimata ja eelkõige võlukooli, see on selline laiemat gootilike õppeasutuste esteetikat ja iidsete käsikirjade ning salateadmistega seotud raamatute subkultuuri koondav katustermin, mille kohta huvilistel tasub lugeda vastavat Wikipedia artiklit.

Romaan algab sellega, et New Yorgi hotelliärimehe poeg Zooey Orson saabub Massachusettsi elitaarsesse poiste internaatkooli Blackfriars. See on siis selline meie mõistes ülikooliks ettevalmistuskool, internaadiga keskkool, kus ollakse neli aastat, umbes vanuses 14/15–18/19 (freshman, sophomore, junior, senior). Zooey, pikemalt Zachary, on 16 ja ta tuleb New Yorgi ühest nimekast koolist teisel aastal üle, kuna on pidanud sealt mingi skandaali tõttu esimese aasta kevadel lahkuma. Suhted isaga on pehmelt öelda pingelised, ema on äsja vähki surnud. On sügis 1991.

Paheline Punt ehk Kõlvatu Klubi

Peagi avastab ta, et pole ainus saladusega nooruk seal koolis – temaga sama koridori peal omavahel tuba jagavad klassikaaslased, samuti teise aasta õpilased Daniel ja Leo, hammustavad ta saladuse kerge vaevaga lahti ja kutsuvad ta ühte internaadi salajastest klubidest, milliseid sellistes koolides nagu ka Uus-Inglismaa ülikoolides on mõistagi palju. Vicious Circle’i (sobiks tõlkida nii otseselt – Paheline Punt või Kõlvatu Klubi kui ka ülekantud tähenduses – Nõiaring või Loogiline Viga) nimelise klubi tutvumisõhtul saab Zooey oma ehmatuseks aru, et on kutsutud kooli geinoori ühendava salaseltsi peole. Esimese hooga sealt peaaegu välja tagurdades ta Danieli (kelle suhtes tal on ilmselge crush) ja Leo pealekäimisel siiski jääb ja hakkab tasapisi selle seltskonnaga, kus klubi kinnistes ruumides pidudel omavahel tantsitakse ja teiste nähes häbi tundmata suudeldakse, harjuma. Ja ka omaenda identiteediga harjuma ja seda mitte häbenema. Kuigi ta endiselt ei taha rääkida skandaalist Hansardis, millesse oli segatud ka üks noorem õpetaja.

Üheskoos võtavad nii klubi laiemalt kui ka selle sees sõpradeks saanud kolmik Zooey, Daniel ja Leo – kaks viimast osutuvad mõistagi paariks – ette kõiksugu asju, mida nende vanuses gümnasistid ikka koos teevad, küll pidutsevad, joovad ennast täis ja roobivad kõikvõimalikesse kohtadesse, küll käivad öösel lähedalasuvas väikelinnas salaja värskeimat geifilmi vaatamas (Gus Van Santi «My Own Private Idaho» River Phoenixi ja Keanu Reevesiga peaosas, esilinastuski 29. septembril 1991), küll korraldavad temaatilisi stiilipidusid, küll proovivad kohaliku esoteerikapoe grunge-neiust müüja abistamisel nõidumist...

See kooli juhtkonna eest salajas tegutsev klubi on aastakümneid vana, nad suudavad klubi majaraamatu järgi tuvastada esimesed liikmed ja peod kusagil 20. sajandi alguskümnendeil. Korraga on seal umbes 15 noorukit, reeglina 2., 3. ja 4. aasta õpilased, mis kooli õpilaste üldarvu – igas aastakäigus umbes 100, kokku 400 poissi – silmas pidades on igati normaalne protsent. Kehalise tunni järel duši all mustanahalist Danieli jõllitama jäädes Zooey end õieti «ära andiski» - paraku jäädes silma ka kooli ragbimeeskonna liidrile, kes Zooey ja tema eelistused sestpeale oma kiusamisobjektiks valib.

Lavale astub deemon Frateroth

Säärase kiusu eest abi otsides satuvadki Zooey, Daniel ja Leo kooli direktori kabinetist leitud iidsele köitele, mis osutub klassikaliseks nõidumise raamatuks, erinevateks elujuhtumiteks loitse, needusi ja hea õnne lausumissõnu täis ladina, kreeka ja vanainglise keeles käsitsi kirjutatud tekste sisaldavaks musta maagia manuaaliks. Ja endale kiusajate eest kaitseloitse otsides ja kiusajaile needmissõnu lausudes kutsuvad noored tahtmatult välja iidse deemoni Fraterothi. Avastastes ühtlasi, et need loitsud ja needused päriselt töötavadki, must maagia funkab.

Kui üks neist kiusajate kamba eest kaitset otsides soovib muutuda nähtamatuks, siis vastav loits teebki ta ruumis olles pea tähelepandamatuks, et teda märgatakse alati alles siis, kui ta ise kellegi poole pöördub või midagi ütleb, mitte enne. Kui nad loevad Zooey’le kiusaja ja kuulujuttude levitaja vastu peale «kurja keele» kaitseloitsu, libastubki ragbimeeskonna kapten Ryan riietusruumi märjal põrandal esmalt nõnda, et lööb oma lõualuu puruks ja paar hammast põrandale, mistap ei saa kuu aega sõnagi rääkida. Järgmisel kiusamiskatsel kukub aga äsja paranema hakanud lõuaga pingi vastu ja hammustab endal keele otsa suust välja. Loitsud töötavad. Täpselt ja sõna-sõnalt, nagu tellitud.

Iga loitsu ja needuse pealelugemise järel hakkab neid saatma aga õõvastav ja iiveldama ajav hais ja unes ning peeglis ja silmi sulgedes hakkab neile kangastuma jõletisliku deemoni koletisenägu. Deemon jääb kui ustav koer nende juurde, nende külge. Kuni lõpuks kiusajatekamp võtab ette kaunis äärmusliku grupipeksu aktsiooni, misjärel ka meeleheitel Zooey soovides kättemaksu, puistab paistetanud huulte vahelt kogemata lause: «Ma soovin, et ta kaela murraks!», mispeale halloweeni ööl sügistormis internaadi kiriku torn murdub, otse ühiselamuhoonele kukub ja tornikiivri tipus olev rist ragbimeeskonna kapteni Ryan Godfrey pea kaelast eraldab.

Ootamatult mõrvariks osutumine muudab järsult kogu kolmiku suhtumist, nende omavahelist läbisaamist ja terve geiklubi saatust.

Õieti on siin raamatus peidus 5–6 erinevat romaani. Algab kõik see justkui klassikalise kooliromaanina, tüüpilise sisseelamisloona uude kooli, sõprade ja vaenlaste leidmise ja muu taolisega. Siis on siin justkui geiromaani kihistus oma kapist väljatuleku teemade ja kiusajate ning hukkamõistjatega toime tulemisega, aga seejärel pöörab teos okultseks musta maagia looks, mille juured ulatuvad põlvkondade taha minevikku. Leo leiab direktori maagiamanuaali vahelt vana foto, millelt tunneb ära oma endaga välimuselt väga sarnase isa Lucas Breyeri initsiatsiooniriituse 1968. aastal, justkui mingisse internaatkooli musta maagia salaseltsi vastuvõtmise. Foto tagaküljelt loeb ta, et see mustades ürpides satanistlik seltskond kannab nime Oldfellows ja pildil ongi nooremana ka kooli direktor Westcott ning tema must raamat.

Aga seegi pole veel kõik. Tragöödia järel üle Ameerika laiali pillutatud peategelaste lood jätkuvad, kellel vabariikliku partei presidendikampaania poliitilistes intriigides, kellel tollal palju laineid löönud AIDSi-epideemia teadvustamise aktivistide kambas, kellel vangina kristlikus homoseksualismist «terveksravimise» sektis. Oma kihistuste ja siia sisse pandud materjali mahu poolest oleks see teos võinud olla palju mahukam, kõik need eri tasandid saavad siin vaid sellise noorusliku pealiskaudsusega ära markeeritud ja lühidalt kümnel-paarikümnel leheküljel kirjeldatud. Kuid autor valdab kõiki neid valdkondi ja erinevaid teemasid, kõik see on edasi antud hästi loomulikult ja autentselt.

Mis on tunnustust väärt, kuna teose autor, peamiselt kergemuusika vallas tegutsev Andy Mientus on sündinud 1986. aastal, olles minust 9 aastat noorem. Ta ise ei saa kuidagi mäletada 1990ndate alguse koolielu. Aga loo tegevusajaks 1991/1992. õppeaasta valimine on olnud ta parim otsus – just sellesse ajastusse oma probleemide ja võngetega see lugu kõige paremini sobibki. Ma ise olin toona 14-aastane ja käisin 8. klassis, mis oli Treffneris progümnaasiumi keskmine aste – ja muidugi ei tea ma midagi tolle aja keskkooliõpilaste elust ja mentaliteedist Ameerikas, Uus-Inglismaa elitaarseis erainternaatides. Aga ometi mingit ajastu äratundmist kõige üldisemas mõttes saan ma siiski väita. Enam-vähem.

Geitegelaste uputus?

See septembris 2022 USA-s ilmunud raamat oleks justkui kaks mu lemmik-ülikooliromaani – Donna Tartti «Salajane ajalugu» (1992, ek. 2007, 2021) ja Lev Grossmani «Võlurid» (2009, ek. 2016) – kokku panduna ja mis saaks olla suurem halloweenikingitus?! Ühest on võibolla rohkem miljööd, ajastuvaibi, probleeme, teisest ehk rohkem tegelastüüpe, dialooge ja irooniat – ja siis on see kõik juba niigi pea perfektne dark academia veel üle valatud pea ainult geikarakteritest peategelaste kastmega, kellest üks on lahedam kui teine.

Kriitika võiks ju teosele ette heita, et selles on liiga palju geitegelasi – kõik kolm peategelast, kelle vahelduvate minajutustustena see lugu ongi edasi antud. Lisaks veel esimene ring kõrvaltegelasi Vicious Circle’ist. Aga siin tasub mõelda ühele mu meelest väga olulisele tõigale. Mina ning sajad ja tuhanded samasugused inimesed on minevikus pidanud üles kasvama raamatute ja lugudega, kus me teismeeast alates ja ka hiljem täiskasvanuna ei ole saanud kellelegi romantiliste suhete mõttes kaasa elada, kus kujunemislugudes jääb ühel hetkel üks oluline liin ja tahk lihtsalt arendamata. Tasub meeles pidada, et geilugejale võivad erinevate heteropaaride moodustumised ja nende suured ning traagilised armastuslood ilukirjanduses või filmides ja seriaalides mõjuda niisama võõrikult ja emotsionaalselt külmaksjätvalt, kui mõjuvad heterolugejale geiromansid.

Ma mäletan suurepäraselt, kuidas pidin noorukina ja hiljemgi mõtlema enda jaoks mingeid tõenäoliselt heterotegelasi või hiljem kindlalt heteroks osutunud tegelasi geideks, et saada muidu puudulikku kirjandusteost enda jaoks tervikuks, terveks muuta. Ehk siis toimus mastaapne kuid paratamatu ja vältimatu enesepettus. Või kuidas sa loodad, et mingi tegelane, kes paistab natuke nagu oma olekult ja emotsionaalselt plaanilt gei välja – ütleme näite huvides noor FitzChivalry esimestes Robin Hobbi romaanides –, selleks ka osutuks. Muidugi ei osutu. Või kuidas sa kujutad mõne emotsionaalselt kordamineva noore armastajapaari – ütleme näiteks David Balfouri ja Catriona 18. sajandi Šotimaal ja Hollandis – noormeestepaariks. Kinnitan, et see ei ole antud näidete puhul väga raske, seal lugedes ei tule väga palju asju ümber mõelda ja «valesti lugeda» või juurde panna... aga kõik see on muidugi üsna kurb ja traagiline enesepettus.

Mistõttu ongi äärmiselt oluline, et tänapäevasele lugejale, kes soovib lugeda geitegelastega kosmoseooperit või homosuhetest gootilikus õudusloos või samasoolisest armastajapaarist kangelasfantaasias, oleks neid paare ja suhteid ja tegelasi olemas. Neist ei peaks ehk tekkima sellist omaette alažanrit, nagu viimastel aastatel on tekkinud, kui enamik kirjanikke neile oma loomingus tähelepanu pööraks, neid sinna sisse kirjutaks – mitte palju, aga siiski. Hollywood on seda tööd viimastel aastakümnetel tegema hakanud, aga Ameerikale kohaselt täielikus kõverpeeglis ja vildakalt ning valesti – geitegelased on tänapäeva meinstriimkinos ja teles (või eriti veel žanrikinos ja -seriaalides) harva normaalsed ja samastatavad ning suhestutavad karakterid. Valdavalt on nad endiselt ülevõlli karikatuursed ja totakalt stereotüüpselt käitvad tüübid. Selles olukorras ei oskagi eriti pahandada, kui loo peamine kurjam osutub homoseksuaaliks, mis oli varasemalt Hollywoodis üsna levinud nähtus – aga vähemalt ei saanud teda siis naeruväärse ja koomilise kõrvaltegelasena kujutada.

Nii et sellisena on see romaan paras ’in yer face’-löök kõigile teile, tavalistele lugejatele ja kirjanikele, kes te sellest ülalkirjeldatud nüansist kunagi hoolima pole vaevunud. Mulle on need teie kangelaste suhtelood ja seksistseenid, mida kogu senine kirjandus on triiki täis, võibolla sama tüütud ja haigutama-ajavad.

Ulme vähesus?

Kriitika võiks ju teosele veel ette heita ulme vähesust. Tuleb ju deemon Frateroth ning maagia kogu oma kurjuses mängu tõesti alles romaani keskel. Teisalt aga on lahe, kuidas sa lugejana selle okultse mõõtme teadasaamise järel vaatad paljule toimunust tagasi hoopis teise pilguga. Lisaks on see romaani ulmeteema, see nõiduse kasutamine oma olemuse, oma sättumuse kaitseks ja huvides laiemalt siin üsna huvitavalt arendatud, ta on integraalselt selle teose osa, ulmeta oleks seda lugu veidi raske jutustada.

See tegelaste pidev dilemma, kas elada terve elu oma tegelikku olemust varjates või avalikult, kas lihtsamalt või keerulisemalt, on siin esitatud kaunis mitmel tasandil. Danielil raskendab gei-identiteedi avalikuks toomist tema nahavärv, ta peab ennast esmalt tõestama ja läbi lööma mustanahalisena, sinna juurde veel gei-tasandi toomine poleks 1991. aastal võimalik. Kui tuleb välja, et ka Zooey on ema poolt hoopis korea verd ja aasia rassist, teeb see teistele palju nalja. Kuigi Zooey kurb tõdemus, et kui ta olekski täielikult oma ema rassist, ei oleks tal üldse võimalik leida geimaailmast eeskujusid, lemmikuid, samastamisvõimalusi... Mis on jällegi 1991. aasta kontekstis kurb tõde.

Nii et lugeja naerab koos tegelastega kaasa, kui kõige avalikumalt gei ja ka oma natuurilt kõige diivalikum Leo tabab end paradoksilt:

«So. Your dad suspected you might be gay, Zooey,» he said. «So... he sent you to an all-boys school?»

I looked at him. I burst out laughing. Daniel, too. Even Steven cracked a smile. There was nothing else to do. We were still crying, but now we were howling. We laughed until we were gasping at the absurdity of this life we’d been born into and the joy of sharing it with others like us.»

On tõsi, et tänapäeva maailmas selline lugu naljalt enam ei töötaks. Kui iga viies noor tahab olla kväär ja oma soo osas nonbinaarne, kuna selline käitumine on praegu lihtsalt moes. Millel pole eriti mingit pistmist sulle geenidest ette määratud seksuaalse sättumusega ja sellest tulenevate pingete ja probleemidega kas kodus, koolis või mõnes muus kollektiivis. Või sinus endas. Kui see on lihtsalt teadlikult valitud trendikas moekäitumine tänapäeva paraadiajastul.

Üks tõeliselt kummaline asi, mis jällegi viitab natuke tänapäeva maailma haige-olekule, on romaani eessõna, kus autor on sunnitud ette ja taha vabandama, et kuna ta on kirjutanud ajastuautentse romaani 1991. aastast, siis räägivad tegelased seal sõnu ja kasutavad fraase, mis võivad tänapäeva valgustatud lugejatele mõjuda solvava või häirivana. Nagu oleksid ’pede’ või ’faggot’ lihtsalt sõnadena solvavad, mitte ei loeks nende ütlemise kontekst ja toon. Aga tänapäeval, kus ennast nonbinaarseks kuulutanud isikult on tema soo kohta pärimine äärmiselt solvav privaatsfääri tungimine ja halb toon, on muidugi kõik solvav ning vajab ette ja taha vabandamist.

Siinkirjutajale meeldivad teosed, kus pealkiri või mõni motiiv jääb loos korduma ja omandab süžee arenedes uusi tähenduskihte – nii on näiteks ju ka selle teose pealkirjaga, see ’vennaskond’, see ’fraterniteet’ võib enne lugema hakkamist, tagakaaneteksti põhjal tunduda klassikalise ameerika korporatsioonina, võib raamatu esimeses osas tunduda selle geinoorukite salaseltsina – mis erinevalt hilisemast kooli juhtkonna insinueeringust ei ole põrandaalune seksiklubi, vaid just omasid kaitsev vennaskond –, võib seejärel mõjuda hoopis tolle musta maagiat harrastava ülemaailmse ja poliitiliste ambitsioonidega okultse salaühingu Oldfellows (Vanad Sõbrad) tähenduses ja näib siis romaani viimases kolmandikus tähistavat juba kogu geikogukonda laiemalt, kelle eest peategelastest sõbrad ühel või teisel viisil võitlema hakkavad. Aga tähendab lõpuks ja eelkõige siiski vaid kolme minajutustajast sõpra ja nende neljandat sõpra, samuti Pahelisse Punti kuulunud veidi nohiklikku Stevenit, tänu kelle ladina keele oskusele neil nõiaraamatut õieti lugeda õnnestuski ja kes ennast lõpuks nende nimel ohvriks toob.

Emotsionaalse pohmelli kibemagus valu

Romaani peamiseks tugevuseks, arvestades, et autoriks ei ole teab mis kogenud kirjamees, on kolme minajutustajast tegelase karakterite nii eriilmeline ja dialoogide ning mõtlemise tasemel erinevuste väljajoonistamine. See ei ole romaan, kus vaatepunkti-tegelaste vahetumine sind lugejana närvi ajaks – esimesel korral küll, aga kui sa hakkad samu sündmusi nägema vaheldumisi läbi kolme erineva silmapaari ja mõttemaailma, avastad, et see annab tekstile tegelikult vunki juurde. Mõelge korraks, kui Dumas’ «Kolme musketäri» lugu oleks edasi antud vaheldumisi kõigi sõpruskonna liikmete silme läbi? See on hea meetod! Eriti kui sul kirjanikuna on oskusi anda erinevatele, kuid milleski siiski väga sarnastele tegelastele iseloomulikult erinevaid hääli ja vaatenurki.

Reaktori püsilugejad mäletavad ilmselt mu artiklit «Seksi marginaliseerimisest (ulme) kirjanduses», mis ilmus mais 2020 ja kus ma olin kaunis kriitiline tänapäeval nii moodi läinud young adult LGBT+ alažanri vohamise peale angloameerika ulmes või noortekirjanduses laiemalt ja näevad siin ilmselt konflikti mu mõned lõigud ülalpool esitatud väitele, et sedasorti raamatuid on noortele geilugejatele väga vaja. Olingi kriitiline ja olen endiselt, kuna nonde romaanide keskmine tase ei küündi kaugeltki Andy Mientuse sädeleva kerguse ja loomulikkusega kirjutatud teksti lähedale. Ometi turundatakse Mientuse romaani just noortekana, mis mus pigem kerget kummastust tekitab. Võibolla sobib see tõesti ka noortele, aga mina lugesin seda kui tavalist täiskasvanuile mõeldud teost.

Lisaks on Andy Mientuse geinoormeeste romaani kirjutanud mees. Mis on hea. Tänapäeval on kaunis tüüpiline, et sellest ühiskonnagrupist kipub kirjutama noorem või keskeas naiskirjanik (näiteks eelmisel aastal neilsamadel veergudel käsitletud Emily Skrutskie ja Everina Maxwelli teosed mu «Galaktikaimpeeriumi annaalide» sarjas) ja tulemuseks on siis mingi ersats, kuna naiskirjanikul ei ole võimet neid tundeid ja probleeme ja teemasid kogu oma autentsuses läbi tunnetada. Kui naiskirjanik ka ise seksuaalvähemusse kuulub, ei muuda see kummatigi asja. Ka vähemuste puhul jääb «teise poole» emotsioonide ja probleemide läbitunnetamise võime reeglina kesiseks.

Tänu planeetide seisule või kurat teab millele veel, halloweenile või deemon Fraterothile, on selles romaanis aga kõik emotsioonid, nostalgilised noorusmaastikud ja aktuaalsed teemad ning inimkäitumise mustrid, ajastuautentsed probleemid, kiiresti armsaks saavate tegelaste värvikad karakterid ja eneseiroonilised ning koomilised dialoogid ja sisemonoloogid kõik nii suurepäraselt paigas, et tulemuseks on läbisaamise järel sel tasemel emotsionaalset pohmelli põhjustav teos, et – nagu teksti alguses tunnistasin – paneb see ühe lugemise järel teost kohe uuesti ette võtma, et uuesti ja veel kõigest sellest osa saada ja need probleemid veel kord läbi mõelda ning emotsioonid kaasa tunnetada.

PS. Ning lugeda tasub seda romaani mõistagi vaid neil, kellele siin ülal kirjeldatud teemad huvitavad tunduvad ja korda lähevad.

PPS. Ahjaa. Ma loodan, et sellest raamatust kunagi filmi ei tehta, sest ameerika kombe kohaselt pandaks siis 16-aastaseid tegelasi kindlasti mängima 26- või 30-aastased näitlejad.