KUU ARVUTIMÄNG: "Super Mario 64" (29. september, Põhja-Ameerikas avaldamise aastapäev)

See on Nintendo 1996. aasta platvormmäng, esimene 3D mäng Super Marioga. Mäng sai kiita nii kriitikutelt kui rahvalt, 2015. aastaks müüdi seda peaaegu 12 miljonit eksemplari ja seda arvatakse kõigi aegade parimate mängude sekka. Printsess Virsik kutsub Mario enda lossi kooki sööma. Kohale saabudes avastab Mario, et Bowser on lossi tunginud, vangistanud printsessi ja võtnud ära tema 120 väetähte. Väetähed on peidetud lossi maalidesse, mis toimivad portaalidena teistesse maailmadesse, kus Bowseri käsilased neid valvavad. Ent lisaks vaenlastele kohtab neis sõbralikkegi tegelasi. Mõne väetähe saab kätte eriliste ülesannete täitmise, näiteks ühelt tasemelt 100 kuldmündi korjamise eest. Kui Mario on küllalt väetähti ära toonud, avanevad tema ees järjest enamad toad ja koguni kaks uut korrust. Viimasele tasemele (seal istub Bowser) pääsemiseks pole vaja kõiki 120 väetähte kätte saada, piisab 70-st. Ning siis suudleb Virsik Mario nina ja küpsetab talle selle koogi, mida oli lubanud.

https://en.wikipedia.org/wiki/Super_Mario_64

ESIMENE LOEND: "Mandaloriani" auhindade loend (9. september)

"Mandalorian" on Disney+ toodetav kosmosevesternisari "Tähesõdade" maailmast. See on esimene "Tähesõdade" frantsiisi telesari ja selle tegevus toimub 5 aastat pärast "Jedi tagasitulekut", mis on "Tähesõdade" 6. episood. Pedro Pascal mängib peategelast Mandaloriani, kes peab kaitsma Lapseks ja Beebi Yodaks kutsutavat. Viimane osutus algusest peale ülipopulaarseks, teise hooaja keskel sai ta ka nime Grogu. Ta on 50-aastane, aga tema liigi aeglase arengu tõttu ikka veel väikelaps. Grogut kehastab nukk, mille tegemine maksis 5 miljonit dollarit. Esimene episood linastus 12. novembril 2019. Seni on tehtud 2 hooaega ja kolmanda toimumine on kinnitatud. "Mandalorian" on nimetatud muuhulgas BAFTA auhinna, "Kuldgloobuse", "Grammy", kahe "Hugo" ja kahe "Nebula" kandidaadiks, aga pole neid veel võitnud. Lisaks on ta kandideerinud 27 "Emmyle" ja võitnud neist 13. "Saturni" on ta võitnud korra, aga tänavused auhinnad on veel otsustamata.

https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_accolades_received_by_The_Mandalorian

TEINE LOEND: "Hea koha" episoodide loend (19. september, aastapäev)

"Hea koht" on NBC komöödiasari, mille esimene episood linastus 19. septembril 2016. Peategelane saab teada, et on surnud ja vastu võetud paradiisi. Ühtlasi mõistab ta, et pole korda saatnud neid heategusid, mida talle omistatakse, ja eeldatavasti pääses ta paradiisi eksikombel, kellegi teise asemel. Selleks, et vältida enda paljastamist ja põrgusse saatmist, püüab ta saada paremaks inimeseks. Selgub aga vastupidine, mis muudab sarja sarnaseks "Põrgupõhja uue vanapaganaga": kogu arvatud paradiis on tegelikult näitemäng, sajandite jooksul pole kedagi paradiisi vastu võetud ja see tekitab küsimuse, kas paradiisi-süsteem ei tuleks likvideerida. Jumal ja inglid peavad välja selgitama, kas inimesed on üldse võimelised moraalselt arenema, nii nagu Põrgupõhja Jürka püüdis kogu hingest õndsaks saada. Kokku valmis 4 hooaega 53 episoodiga. Kandideeris 2 "Kuldgloobusele", 4 "Hugole" (võitis kõik), 3 "Nebulale" (võitis 1), 14 "Emmyle", 2 "Saturnile" ja 3 Teismeliste Valiku auhinnale.

https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_The_Good_Place_episodes

ESIMENE VANAFILM: "Reis Kuule" (1. september, 13 minutit, 120. aastapäev)

"Reis Kuule" on Georges Méliès' 1902. aasta ulmefilm. Méliès mängib ise peaosa nagu paljudes oma filmides. Näha on Verne'i jutustuste "Reis Kuule" ja "Ümber Kuu" ning Wellsi romaani "Esimesed inimesed Kuul" mõjusid. Wellsilt pärineb ka sõna "seleniid" Kuu elanike tähistamiseks. Film on absoluutselt ebateaduslik ja seda kritiseeris juba Jakov Perelman. Ent rahvas armastas filmi, kõigest 10 000 frangi suuruse eelarve juures tõi "Reis Kuule" korraliku kasumi ja mõjutas suurel määral filmikunsti arengut. Rahvaste sõprust filmis ei ole, kosmonaudid ja seleniidid asuvad kohe üksteist tapma ja NSV Liidus meeldis väga see, et Kuu kuningas löödi pikema jututa maha. Méliès ise ei pidanud sellest filmist suuremat, kuulsaks olevat see saanud ainult sellepärast, et oli esimene omataoline. Kõige rohkem meeldis Méliès'le oma filmidest 1908. aasta "Inimkond läbi aegade", milles ennustas maailmasõda ja mis on praeguseks kadunud film.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Le_Voyage_dans_la_lune_(black_and_white,_1902).webm

KUU MÜTOLOOGIAPILT: Trundholmi päikesekaarik (5. september)

Trundholmi päikesekaarik on Taanis avastatud pronksiaegne ese, mis ongi pronksist tehtud. See avastati 1902 Taanist Själlandi saare põhjaosast Trundholmi turbarabast – OpenStreetMapsi järgi on sinna praegu mingi lao-tüüpi hoonekompleks ehitatud. Objekt kujutab ratastega hobust, mille taha on ühendatud ratastega Päike. Kõik rattad on 4 kodaraga. Kaarik on üllatavalt suur: 54×35×29 cm. Päikeseketta läbimõõt on umbes 25 cm ja selle ühele poolele on kantud õhuke kullakiht. See sümboliseerib uskumust, et päike liigub päeval idast läände ja näitab kullatud külge, aga öösel tagasi läänest itta ja näitab pimedat külge. Skulptuur asub Kopenhaagenis Taani Rahvusmuuseumis, mis dateeris skulptuuri 1400 e.m.a. Tänapäeval dateeritakse õietolmuterade abil, mida iga säherduse eseme küljes leidub, aga päikesekaarik avastati enne selle meetodi leiutamist. 2009 pandi päikesekaarik Taani 1000-kroonisele paberrahale.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Solvognen-00100.jpg

KUU TEHNIKAPILT: "Lõuna pilvelõhkuja tipus" (20. september, 90. aastapäev)

"Lõuna pilvelõhkuja tipus" on 20. septembril 1932 tehtud foto Radio Corporation of America hoone ehitusest Manhattanil 5. ja 6. avenüü ning Lääne 49. ja 50. tänava vahel. Tänapäeval on selle maja ametlik nimetus ja ühtlasi aadress 30 Rockefeller Plaza. RCA oli hoone omanik 1933–1988, General Electric 1988–2015 ja sealtpeale telekommunikatsioonikonglomeraat Comcast. Kujutatud on ehitustööliste lõunavaheaega 69. korruse kõrgusel. Hiljem selgus, et foto on lavastatud osana pilvelõhkuja reklaamikampaaniast. Ometi on seda peetud maailma 100 mõjukaima foto hulka kuuluvaks ja paljud ehitustöölised on seda nii-öelda kaverdanud. Foto on anonüümne, siiski on suudetud fotograaf enam-vähem kindlalt tuvastada ja 3 töölist 11-st samuti. Foto esmaavaldati 2. oktoobril 1932 New York Herald Tribune'is ja on avalikus omandis, sest ajaleht ei pikendanud ettenähtud ajal autoriõigust.

https://en.wikipedia.org/wiki/File:Lunch_atop_a_Skyscraper_-_Charles_Clyde_Ebbets.jpg

PÄEVA MATERJAL COMMONSIS

TEINE VANAFILM: "Sallimatus" (7. september, 2 tundi 47 minutit, peaaegu aastapäev)

David Griffithi kolmetunnine suurfilm 1914. aastast, mida on korduvalt peetud kõigi aegade parimaks tummfilmiks. Vaheldumisi jooksevad neli lugu armastusest ja sallimatusest väga eri aegadel: Babüloni vallutamine 538 e.m.a., Jeesuse elu umbes 27–33 m.a.j., Pärtliöö 1572 ja kaasaeg. Väärib märkimist, et kui piiblis kujutati Belsatsari ülbe kuningana, kellele Taaniel ennustas surma 4 päeva pärast ja nii läkski (ta tegelikult polnud kuningas, vaid kroonprints), siis filmis on Belsatsar õrn armastaja ja positiivne kangelane. Belsatsari lugu on neljast kõige põhjalikum ja filmitegijad tutvustasid selle kaudu äsja väljakaevamistelt saadud andmeid, ent pärsia allikad lähevad lahku kreeka allikatest (Hesiodos ja Xenophon) nii selles, kas Babyloni piirati või langes see võitluseta, kui selleski, kas Belsatsar hukkus või ei. Filmi vaatasin esimest korda 1990-ndail Eesti Televisioonist ja meeldis, nüüd vaatasin uuesti ja ikka meeldis. Commonsis on ka 2 tunni ja 56 minuti pikkune versioon, mida ma aga ebakvaliteetsuse tõttu ei suutnud vaadata.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Intolerance_(1916).webm

KOLMAS VANAFILM: "Mitšurin" (10. september, 1 tund 21 minutit, režissööri sünniaastapäev)

Nõukogude 1948. aasta eluloofilm bioloogist Ivan Mitšurinist (1855–1935), režissöör ja stsenarist Aleksandr Dovženko (1894–1956). Tegevus toimub 1912. Mitšurin lükkab tahasi ameeriklaste ettepaneku minna USA-sse ja jätkab tööd Venemaal hoolimata sellest, et tema ideid ei toeta tsaarivalitsus, kirik ega teadust juhtivad idealistid. Siiski ei jää ta üksi, vaid teda toetavad väljapaistvad vene teadlased süsteemiväliselt. Ma ei vaadanud seda, ulme ei ole ja sel kuul oli palju pikki filme. Kui ma sageli ütlen, millal suri näitetrupi viimane liige, siis siin on Mitšurini naist Aleksandrat tema nooruses mänginud Natalja Sadovskaja veel siiamaale elus.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:1948._%D0%9C%D0%B8%D1%87%D1%83%D1%80%D0%B8%D0%BD.webm

NELJAS VANAFILM: "Mees sealpoolsusest" (12. september, 1 tund 15 minutit)

Kas teadsite, et põgenemiskunstnik Harry Houdini tootis ka filme? Houdini Pictures Corporation valmistas 1922 75 minuti pikkuse ulmefilmi, mille peaosas oli Houdini ise. Arktikas avastatakse külmunud laev ja sellest külmunud mees Howard Hillary, kes sulatatakse üles ja ärkab ellu. Kuid ta külmus 1820. aastal, nii et 102 aastat varem. Hillary südamedaamiks oli kapteni tütar Felice ja tulevikust avastab ta samanimelise naise, kes on eelmise reinkarnatsioon. Siiski pole stsenaarium tugev ja koosneb peamiselt klišeedest. Hillary käitub nii, nagu poleks saja aastaga ühiskonnas midagi muutunud, Houdini ei jäta näitlejana väga head muljet. Ent üksikud stseenid on suurepärased: saate näha, kuidas hullusärki pandud ja voodi külge seotud Houdini põgeneb hullumajast, filmi algus on ka tegelikult tore. Ja lõpp – kuulge, vaadake parem kogu film ära. Houdini tegi filmi selleks, et ära leppida Arthur Conan Doyle'iga, kes uskus spiritualismi ja hingede rändamist, mille suhtes Houdini väga kriitiline oli. Eesmärk täitus ja Doyle kiitis filmi.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:The_Man_from_Beyond_(1922).webm

VIIES VANAFILM: "Eskimo tüdruk" (18. september, 1 tund 10 minutit)

Arvatavasti on taanlane Asta Nielsen (1880–1972) teie jaoks vaid nimi. Sellest on kahju, Nielsen oli geenius. 70 minuti pikkune 1918. aasta saksa film jutustab, et taani noormees Knud Praetorius (Freddy Wingardh, kellega Nielsen oli 1919–23 abielus) naaseb Gröönimaalt koju inuiti neiu Ivigtutiga (Nielsen). Ivigtut on nagu kuu pealt kukkunud, rongis tõmbab hädapidurit, sest ei oska ette näha selle tagajärgi, autot nähes imestab, kuidas see ilma koerteta sõita saab. Seltskond peab tema riietust kõlvatuks: Ivigtut kannab pükse! Ivigtut omakorda küsib uhke soenguga daamilt, miks tal linnupesa peas on. Õhtul läheb Ivigtut magama, ent ei taipa, et selleks on mõeldud voodi. Magamiskohta otsides avastab ta seinalt jääkarunaha – selge, see tuleb alla võtta ja ase on olemas. Ja kes see ööseks riided seljast ära võtab? Lõpp tuli mulle täieliku üllatusena. Hüpoteetiliste 1918. aasta "Oscarite" valimisel kandideeriks see film võõrkeelse filmi, samuti naisnäitleja ja stsenaariumi kategoorias. Ning seda ajal, mil naistele ei peetud sobivaks lasta enda üle naerda.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Das_Eskimobaby_(1918).webm

KUU ULMERAAMAT: "Ruumi ja aja jutud" (21. september, 8 tundi 24 minutit, autori sünniaastapäev)

Herbert George Wellsi sünniaastapäevaks saadeti esilehele tema jutukogumik, mis on BAASistatud, kuid arvustamata. See koosneb 5 teadusulmelist jutust, millest 4 on BAASis arvustatud ja põhiliselt on hinnangud kiitvad. "Kristallmuna" räägib objektist, mis võimaldab Maalt näha Marsile. "Täht" jutustab, kuidas Päikesesüsteemi siseneb valgust kiirgav taevakeha, mis neelab Neptuuni, mõjutab Jupiteri ja selle kuude liikumist ning möödub Maast lähedalt. Maad tabavad katastroofid ja globaalne soojenemine ning enamus inimkonnast hävib. "Inimsoo koidikul" jutustab nupumees Atist, kes leiutab kivikirve ja hobuse seljas ratsutamise. "Tulevaste päevade lugu" räägib düstoopilisest XXII sajandi Londonist, kus elab 30 miljonit inimest. "Mees, kes võis imesid teha" jutustab väikeametnikust, kes omandab võime täita ükskõik millised soovid ja mida ta sellega peale hakkab. Omas ajas (1897–98) olid jutud revolutsioonilised, viimane on neist vist tuntuim.

https://commons.wikimedia.org/wiki/Category:LibriVox_-_Tales_of_Space_and_Time

KUUES VANAFILM: "Muutuse reegli põhjal" (22. september, 27 minutit)

See 1911 valminud 27 minuti pikkune film on vanim säilinud norra film, žanrilt erootiline melodraama. Pealkirja oli mul raske tõlkida. Camillo avastab, et tema parim sõber Arthur rikub tema naise Juliaga abielu. Camillo ja Franziska (Arthuri naine) kutsuvad oma abikaasad maamajja, lukustavad nad ööseks trellide taha ja lähevad ise varieteesse. Arthur ja Julia tüdinevad kongides teineteisest ning kumbki tahab oma abikaasat jälle tagasi. Niisuguse sisukirjelduse põhjal ootasin tõepoolest midagi erootilist, aga minu jaoks olid kõige erootilisemad stseenid filmi lõpus olevad kolm tantsunumbrit varietees, millest igaüht esitas erinev elukutseline tantsijatar. Arthurit mänginud näitleja suri ülejärgmisel kuul pärast esilinastust, Juliat mänginud Signe Danning suri alles 1980 101-aastaselt pärast 55 aastat kestnud lesepõlve.

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Under_forvandlingens_lov_(1911).webm

SEITSMES VANAFILM: "Atlantis" (24. september, ligi 2 tundi)

"Atlantis" olevat taani filmi kuldaja (1910–14) üks väljapaistvaimaid filme. Film sisaldab suure reisilaeva hukku ja sarnasuse tõttu "Titanicu" hukuga oli see Norras keelatud film. Tegelikult põhineb film nobelisti Gerhart Hauptmanni juba enne "Titanicut" avaldatud samanimelisel romaanil ja on liigagi originaalitruu, esimest kolmveerandit tundi pidanuks kõvasti kärpima. Film on autobiograafiliste sugemetega: peategelase esimene naine Angele meenutab Hauptmanni esimest naist Mariet, teine naine Ingigerd meenutab tema teist naist Margaretet (teda mängib Hauptmanni armuke Ida) ning kolmas naine Eva on ideaal, keda Hauptmann otsis Maries, Margaretes ja Idas, ent ei leidnudki. Võttekohti ja näitlejaid oli tohutult, ainuüksi laevahuku jaoks oli viissada statisti. See nõudis raha rohkem kui film pärast tagasi tõi. Hauptmanni soovil pandi filmi kätetu viiuldaja Carl Unthan – siin ta ei viiulda, vaid puhub pasunat, kirjutab kirjutusmasinaga ja käsitsi (jalutsi?), mängib kaarte, avab pudelit jne, see on filmi parim episood. "Atlantis" oli maailma esimene film, kus režissööril oli assistent ja koguni kaks, sealhulgas Michael Curtiz ("Casablanca").

https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Atlantis_(1913).webm

Ja lõppu helifailidest. Prantslased lugesid sisse Charles Perrault' "Tuhkatriinu", venelased Lev Tolstoi "Lapsepõlve" ja hispaanlased "Don Quijote" (ehk "Teravmeelse hidalgo Don Quijote La Manchast") 3 esimest peatükki.